Pullerits: Millise tõe paljastas Haanja maraton?
"Pullerits, sõida, ära mölise!" Alles finišis sain teada, et too ergutaja, kelle hüüd selja tagant kostus, ei olnud Haanja maratoni umbes 10. kilomeetri pika tõusu algul keegi konkurentidest, vaid haanjamatkad.ee spordiürituste korraldaja Ain-Ivar Tupp, kes luges mulle kohaks 91. Sõitsin numbri 81 kannul - hõikasin talle: "Väga hea, number 81, hoia sellist tempot!" -, kes, nagu peagi välja tuli, oli sugulane Asko Nurm - "Priit, sina või? Ma olen Asko!" hüüdis ta üle õla - , kes Tartu maratonil võitis mind viie minutiga. Ta lisas, et suusad ei pea, millele vastasin, et mul ka eriti mitte, ja siis, kui paaristõugetega enam kõrgemale lükata ei jõudnud, läksin radade vahel üle jooksule, mis, nagu välja tuli, osutus vägagi efektiivseks edasiliikumise mooduseks, pigem kiiremaks võrreldes nendega, kes jäljes üles püüdsid pressida.Tollal tundsin vastuolulisi tundeid. Kohati oli hing olnud päris paelaga kaelas, aga siis oli enesetunne jällegi selline, et naerata ja vestle. Paelaga kaela sattus hing pikkade tõusude lõpus, kus pidi tõesti väga ke
skendunult ja pingsalt tööd tegema, et edasi saada, aga kergem hakkas laugetel lõikudel ja laskumistel, kus, nagu ilmnes, olid mu suusad libisedes üle keskmise konkurentsivõimelised."Ära mölise!"-hüüatusele vastasin heatujuliselt, et "mida?! - mina olen siin kõige rohkem vait!". Nurm rääkis ju palju rohkem ja vist olid ka mõned teised mehed suud paotanud. Aga mulle meeldis, et maratoni väikse nöögi ja tögamisega võetakse, sest kerge aasimine ja huumor peabki asja juurde käima. Ei ole mõtet sõita ainiti nii, et silmad pahupidi peas ja kedagi kõrval ei näe ega kuule. Omavaheline sõbralik lõõp teeb maratoni üksnes lõbusamaks.
Suuskadest sain juba paarisaja meetri järel enne paremale metsa vahele keerates aru, et pidamisega tuleb seekord raskusi. No peaaegu üldse ei lasknud tõugata! Ühelt poolt oli kindlasti Tartu maratoni suurepärane pidamine mind ära hellitanud ning lootsin Haanja märjal lumel sama ludinal hakkama saada. Teisalt aga pole mu klassika-Fischerid mulle kõige õigemad. Hooldemees Jaanus Kunts Suusavendade tiimist on juba vähemalt kaks aastat rääkinud, et mu Fischerid on imelikud ning ta peab kõvasti vaeva nägema ja nuputama, et need pidama saada. Ja see, muide, ei ole olnud otsitud vabandus juhuk
s, kui määrdega peaks miskit viltu minema. Pärast Haanja maratoni lõpetamist kohtasin Võru legendaarset suusatreenerit Laur Lukinit (õpilasi: Arne Sirel, Mati Alaver, Raul Olle, Erkki Jallai, Priit Narusk jpt), kes - ma ei saa seda kuidagi märkimata jätta - avaldas Postimehe kauase lugejana tunnustust mu suusakirjutistele ning kinkis mulle tänutäheks koguni oma sajaleheküljelise raamatu "Laste ja noorte murdmaasuusatamise treeningust" - heitis pilgu mu suuskadele, vajutas nende põhju vastastikku ning nentis, et nende suuskadega mul küll kõige parem vist sõita pole, sest neid suudab pidama vajutada vaid see, kel kaalu üle saja kilo, ning lisas, et ega need pika pidamisala tõttu ilmselt ka kõige paremini libise.Oi, kuidas mu lähikonkurendid nüüd rõõmustada võivad, et olen nendega maid jaganud endale mittesobivate suuskadega! Lukin ütles otse: müügu ma need suusad maha ning ostku oma kaalule paslikumad asemele. Niisiis, rivaalid, nüüd minge ja mõelge, mida teha, kui ma järgmiseks talveks korralikud klassika-Fischerid muretsen! Nagu muretsesin selleks talveks auguga uisu-Fischerid, millega käisin eile, pühapäeva hommikul Tartu Tähtvere spordipargis ligi tunniajalist lõdvestussõitu tegemas ja keskmiseks kiiruseks tuli - uskuge või mitte, aga nii see oli! - 16,1 km/h.
Umbes sellal, kui sain "ära mölise!"-ergutuse, tundsin, et Tartu maratonil valusaks jäänud küünarnukk hakkab valu tegema, eriti just tõusudel, kust püüdsin algul vahelduvtõugetega üles rühkida. Olin küünarnukki nädal aega hoidnud, ei olnud teinud mingit klassikatrenni, ja maratonik
s tõmbasin selle ümber isegi toetava teibi. Pidin alatasa otsima käele sellist asendit, et valu sisse ei lööks.Üht olen ajapikku veel õppinud: ei tohi üle piiri pingutada. Kui ikka jaks hakkab kustuma, siis tuleb tagasi tõmmata. Enda seisundi hoolikas kuulamine, mitte teiste järgi tempo sättimine, on edu võti. Umbes 15 km enne lõppu jõudis mulle järele paadunud harrastussportlane, neegri rastasoenguga Tõnu Hendrikson (nr 314), kes mulle järele jõudmisest innustununa pani tempot veelgi juurde. Ja see maksis talle kätte. Paar kilomeetrit hiljem TPs jäi ta maha ja maha ta jäigi, lõplikult, kaotades mulle üle 50 sekundi. Pärast tunnistas ise ka, et läks liiga hoogu.
Ise jälgisin ainult oma seisundit. Kui kõvemini ei jaksanud, lasin eesmistel minna. Nii jäingi distantsi keskel mitmeks kilomeetriks metsade rüppe lausa üksi. Tajusin, et nii ongi toredam, keegi ei hinga kuklasse ega talla suusakandadel ega ähvarda alalõpmata mööda trügida.
Oluline põhjus, miks ma esimeses TPs oma grupist maha jäin, peitus selles, et võtsin enne TPd Dexali geeli ja kui selle peale haarasin jõujooki, läks see mulle kurku ja viskas silme ees pildi märjaks. Ei saanud õieti hingatagi. Kahjuks ei saanud kuskilt ka vett peale. Võtsin teise jõujoogitopsi ja loputasin sellega kurguklombi alla. Selle ajaga kadusid eesmised oma teed. Sedapuhku oli mul lisaks Dexalile kaasas ka kaks Squeezy geeli ja pean ütlema, et need - üks vanillamaitseline, teine lõpu eel võtmiseks kofeiiniga - tundusid keele alla ja kõris palju mahedamana.
Loomulikult ei lastud mul üksindust ja rahu liiga kaua nautida. Esmalt jõudis järele Andre Laine (nr 154), kes hoidis kuni lõpuni minu tuulde, enne kui finiši eel mööda kihutas, ning seejärel ka Kaarel "Alati kohal nr 57" Toss ja Klubi Tartu Maraton pealik Indrek Kelk. Nemad, erinevalt Lainest, läksid mööda. Kuid neist otsustasin kinni hoida. Kelgule ei oleks mitte tahtnud kaotada, ja Tossile ka mitte - ta ikka minust nii palju vanem! Tõusudel jäin nende vastu ilmselgelt jänni. Laskumistel jälle pääsesin lähemale. Õnneks ulatas umbes 10 km enne lõppu majade vahelt läbi minnes mulle joogitopsi Sparta esindaja (kas Kristel Laurson? Aitäh!) - jõin mõnuga ja sain sellest selgelt turgutust.
Enne järsku tõusu 5 km enne lõppu said Kelk ja Toss umbes 50-60 meetriga eest. Olin arvestanud, et tõusule eelneval laskumisel libisen neile pisut järele. Aga minu ees oli veel üks võistleja. Laskumise eelsel laugel tõusunukil tegin kiirenduse ja tuiskasin temast mööda, et saaksin minna järsule tõusule omas rütmis. Seda, olgu mainitud, nimetatakse peaga sõitmiseks, kus rajaolusid tundes ja oma väljavaateid hinnates tuleb õigeaegselt langetada vajalikud otsused.
Järsku tõusu võtsin rahulikult astudes, et üle ei pingutaks, ning sain Kelgule ja Tossile peaaegu järele. Aga mitte siiski nii järele, et oleksin sappa saanud. Ja kuna umbkaudse arvestuse järgi olin esisajast vist vä
lja langenud, ei hakanud endast ka viimast välja pigistama. 2-3 km enne lõppu, kui rajale tulid ka lühikese maa sõitjad ja suusajäljed muutusid sea songermaaks, lasin kolm meest veel mööda. Nad said laugetel lõikudel suusad märgatavalt paremini pidama. Pidin lootma rohkem paaristõugetele, kuid seal oli pidev häda, et kepid vajusid läbi. Ent vähemasti metsade vahel, kui Hendrikson mööda läks, nägin tema järel sõites, et paljudest kohtadest, kust ta üles sõitis, sain ma sama kiiresti üles pelgalt paaristõugete toel, käte jõul. Ikka tasus neid dendropargi ringil arendada, jõudsin järeldada.200 meetrit enne lõppu, kui ka Laine lõpuks mööda kihutas, loeti mulle raja äärest kohaks 96. Tohoh üllatust! Sellega oli ju eesmärk täidetud - taas koht esisaja seas. Ja kuna peagi koristati protokolli umbes 60. realt ka N60 klassis sõitnud lätlanna, kerkisin 95. kohale. Kaotust võitnud Algo Kärbile ei tulnud poolt tundigi ning 10. koha omanik Artur Palok edestas mind vähem kui 19 minutiga. Arvestades, et sõitsin suuskadega, mida ma pidama ei saanud - sest need lihtsalt ei sobi mulle! -, peaks arenguvaru ehk reservi olema ikka kõvasti. Lihtsalt teistel meestel oli neile palju kohasem varustus.
Nagu Kelgul, kes võitis mind pisut üle 30 sekundi. Ta oli mul finišis vastas ja näitas lõbuga, laialt naerdes, oma keskelt kollaseid suusapõhjasid, ja lausus, et vaat, millise suusaga tulnuks täna sõita - määrdeta suusaga. Nojah, seda kõvemaks võin pidada oma 95. kohta.
******
Font's Point Wash Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Haanja maratoni start. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Priit Pullerits usutlemas Tallinnas SAS Radissoni hotelli restoranis Haanja maratoni päeval ilmunud Arteri tarvis Mari-Ann ja Tunne Kelamit. Foto autor: Tunne Kelam
Foto 3: Võru legendaarne suusatreener Laur Lukin. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mälestus Tartu maratonist. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Haanja maratoni võitja Algo Kärp. Foto autor: Tarmo Haud
Postitas: Priit Pullerits @ 09:11
kommentaare: 46
46 Kommentaarid:
Priit,
eelmise blogikande kommentaarides on tähelepanelikud lugejad otse ETV ülekandest veel ühe uisusammu tegija välja selgitanud.
Kommentaatorid võiks siis teada anda, mis pidas. Selge see, et Nowax suusk. Aga kui pole sellist (paljudel pole vist ikka), milline kliister või purgimääre? Karestatud tavalise suusapõhi tavaharrastajale tundus liiga ekstreemne - jõud ja tehnika ei lubanud väga pikalt sellega lata, pealegi oli 5 km järel jälg ikka üsna läikiv.
Jah, 10:48, ja ma selgitasin välja, et Kuutse TPs viidatud nr 90 on Kein Einaste.
Mis puudutab Haanja maratonil minu kehvalt pidanud suuski, siis lisaks sellele, et neil on minu kaalu jaoks vale paine, ei oska ma ka ikkagi korralikult klassikat sõita, nii et osa süüst pidamatuse eest võtan ausalt enda peale. Mu meelest ei maksa teistel ka alati määrdemehi ja määrdeid siunata - vaadake ikka ise enne, kas te sõidutehnika ja -stiil on ideaalsed või mitte.
sõidutehnika ja -stiil on ideaalsed või mitte...
Siin on miski nüüd puusse läinud. Oleks pidanud uisutehnikat kasutama?
Enne starti oli kaks kehva valikut (kui nowax originaalsuusk kui parim valik välistada), kas kliister või karestamine. Mõlemal olid omad plussid ja miinused. Meie tiim läks seekord karestamise peale. Ühed suusad toodi peale hommikust prooviringi tagasi ja neile panime kliistri alla.
Enne starti alanud lumesadu katkes ootamatult ja lumetemperatuur läks sõidu ajal korraks isegi miinusesse, kella 1 jala oli lumi taas plussis. Ma ise sõitsin erinevaid rajalõike karestatud suusaga ja pidamine oli selline hellake, samas ei pidanud kartma pakkide teket või kakkumist. Plaani kandis (raja 22-33km) oli ilm veidi jahedam ja rada rohkem jääs.
Meie määrimistöö tagasiside oli üsna ühene, kehvapoolse pidamise kompenseeris hea libisemine ja muretus kurvides või paksemas lumes.
Ja veel üks hea eelis karestatud suusaga sõitmisel, pärast ei pea seda kliistrilöga suusapõhjast maha kaapima - see on kõige hullem töö! :))
Kuidas on võimalik, et nii kõva suusamees nagu PP läheb suuskade muretsemisega alt. Kui hankida ebasobivad suusad, siis seda viga on hiljem raske millegagi kompenseerida. Aitab ainult uus suusapaar. Harrastussuusatamine algab kompetentses suusapoes.
...need suusad said ostetud väga ammu, kui ma ei teadnud suusatamisest peaaegu midagi.
Haanja maratoni kohta veel üks asi: minu arvates on Haanja rada tagumise poole suusatajatele liiga ohtlik ja keeruline. Kuulsin seal sõitnute käest, et kukkumisi oli olnud väga palju. Isegi kukkusin ühel aastal vist kolm korda, just kurvides. Õnneks seekord ei olnud libisemine liiga kiire, nii et õnnestus alati püsti püsida.
arvestades seda, et neid suuski on määrinud meie suusahoolduse aadel, siis vaevalt, et need suusad nüüd täitsa sobimatud on. kui Priit poleks seda ise tuvastanud, siis määrdeprod oleks need ammu välja praakinud. täitsa sobimatu suusaga ikka karusselil mitut hooaega ei keerle, kui just päris puupea ei ole. ja seda priit ka kahtlemata ei ole. ka nüüd olid need suuskade libisemine olnud üle keskmise, varem on need olnud ka vahest "üle platsi" suusad. pidamisega on teine asi. ilmselt on priidu põid siiski endise jooksjana nii tugev, et suudab suusa pidama saada.
olen kuskilt kuulnud, et rsc visserid pididgi olema küllaltki kapriissed riistad. mäletan, et mul oli samuti probleem nende pidama saamisega (mul on kliistri suusk, suht pika pidamisalaga). jahmerdasin kõvasti. spetsid arvasid, et: 1) see suusk on minu puuduliku tehnika jaoks liiast; 2) jalas pole jõudu. Ise ei nõustunud kummagi hüpoteesiga: 1) kuigi ma pole mingi pro, siis lapsepõlves, nõmme nõlvade vahel ja käärikul, on sõidetud kõvasti ja seni polnud vastavaid muresid tundunud; 2) täisküki rekord on 250 kg:). Lahendus oli lihtne - suusasaabas oli 1,5 cm pikem, kui pidanuks.
martti
/Lihtsalt teistel meestel oli neile palju kohasem varustus./
See on vildakas ja meelevaldne järeldus. See, kui PP-l on varustus sant, siis see väide ei tõesta mitte kuidagi seda, et teistel on varustus hea või parem. A miks mitte väita, et "kõigil on puudulik varustus?" Priit, sa ei tea, sa oletad. Ja õige ajakirjanik nii ju ei tee. Faktid, faktid, faktid. Isegi sofismi kohta vilets oletus.
Ants
Martti, seleta palun, mida see tähendab, et probleem oli 1.5 cm liiga pikas saapas? Kas tänu sellele oli jala tõukekese liiga taga või?
Ja mis puutub täisküki rekordisse, siis mitme kiloga teed küki peale kolme tundi suusatamist? ;)
Nõustun (tagumise otsa harrastajana) PP arvamusega, et Haanja rada on tagumise otsa sõitjate jaoks liiga raske. Sellisel tasemel harrastajal ei ole taastumine nii hea, et laskumistega (eriti veel tehniliselt keeruliste laskumistega) ära taastuks tõusudest. See aga tähendab, et esimesed 20 km sõidetakse täiesti punases (ning ajaliselt on see kuni 2 tundi). Sellisest matsust aga ei taastu kuidagi ka järgnevatel laugetel lõikudel ära ja nii ongi maraton üks katkematu kannatamine 3-4 tundi.
Üks teine taguotsaharrastaja (3,5-4h) arvab, et pole seal midagi liiga ohtlikku ja keerulist. See, et harrastaja kiiremini sõita ei suuda, ei tähenda veel, et laskuda ei oska. Ja 11:29 vastaks, et ei pea ju tirima pulss punases. 3-4 tunni matkajate jaoks täiesti mõttetu, suusklemist ja Haanjamaa kaunist loodust tuleb nautida, mitte veri ninast välja 400. kohta taga ajada.
no mis ma stardis ütlesingi - hoiaks Pulleritsule sappa ja saaks koha esisajas kätte! aga juba esimesel laskumisel (see on see, väike langus, mis enne finishit viimane väike tõus on) kadus PP oma kliistriga suuskadega tahavaatepeeglitesse. tõele au andes hüüatas ta juba 3 sammu pärast starti "ai küünarnukk rsk" karestatud põhjaga suusk libises ja pidas üllatavalt hästi, eks seal rohkem see probleem, et väsimusega (lõpupoole) ei ole tehnika enam nii hea. kuigi, lumesadu oleks võinud olla kogu sõidu ajal, siis oleks veelgi parem olnud. aga kuna sadu lakkas, siis said ka kliistrimehed oma suusa paremini tööle just lõpuosas.
to 12.20. Ilmselt küll. Saabas oli paar numbrit suurem. Ilmselt ka tõuge toimus siis liiga hilja. Igaljuhul peale seda asi toimib.
No max jõul pole suusatamisega erilist pistmist ja peale selle aasta TM oli mul ka ilma raskusteta küki tegemine raskendatud. Pealegi on 250 kg ajad jäänud ikka aastate taha. Kuid keskmisest tugevamad on need jalad mul ikka. Suured jalalihased on koormaks, mida pean maratonidel paraku endaga kaasa vedima. Aga enda varjuga sõidan ikka võidu ja tunnen asjast mõnu:)
Nõustun ka 12:59 avaldusega. Kah 6-700 või veel tagumise koha sõitja ja pole seal Haanjas midagi niiväga ülemõistuse keerulised laskumised. Kolm korda käidud ja kukkunud pole kordagi.
Aga eks ta ole, ilma mõistliku kurviläbimistehnika ja suusavalitsemisoskuseta võib seal siiski raskeid hetki tekkida küll.
Kurviläbimistehnikat ja suusavalitsemisoskust - ka "mõistlikku" - ei saa rahvasõidule registreeruvalt harrastajalt ju oodata. Lahenduseks oleks: 1) suusaradade sertifitseerimine (raskuskategooriate lõikes); 2) selge teavitamine ürituste korraldajate poolt.
Siin ei ole tehnikaga miskit pistmist-HM rajal ongi mõned võistlusmäärustele mittevastavad(tõenäoliselt veel puusuusa-ajastust pärit) kohad mis hädasti vajaksid ajakohastamist või kasvõi targemat tööd rajameistrilt. Pikk rodu aeglase libisemisega maratone on eelnevate kommide põhjal osalejaskonna ära uinutanud,jäise rajaga pole HM enam sugugi fun.
http://www.youtube.com/watch?v=4G-xl8gofug
Ma ei saa tegelikult aru milles probleem? Et inimesed kukusid? Seda juhtub suusatamises ikka, see ei ole veel maailmalõpp. Tõused püsti ja sõidad edasi.
Või äkki hakkame suusamaratonidel kah jõudma sarnase halamiseni nagu Elioni rattamaratonidel. Kui aga vihma sajab ja rada tatine, siis tehtagu kohe uus ja kuiv rada.
Suusataja on see, kes oskab mäest alla sõita ka siis kui rada keerab, oskab suuski määrida jne. Igaüks, kes suusad alla paneb, ei ole veel suusataja.
Igaüks kes autorooli istub, pole autojuhtjne.
Huvitav oleks küsida ortopeed-traumatoloog dr Ripsi arvamust nende kukkumiste kohta. Maailmas juhtub ka seda, et korraldajatele hakkavad kahjuhüvitusnõuded postkasti kukkuma. Eestis vast siiski pigem mitte, sest inimese tervist ja ohutust väärtustatakse meil selleks veel liiga vähe.
See ainus maailm, kus nii juhtuda saab on vist USA, ei imestaks ka kui seal maal saaks korraldaja koba võistleja vastu kahjunõude esitada raja lõhkumsie eest :D
Hr Kelk võiks - õigemini peaks - avalikkusele väikse selgituse andma, kas esisprinteri uisutamine TP-s oli maratoni reeglitega kooskõlas.
Vaatasin just samal ajal ka ise Kuutse TP-s võistlust ja need uisusammud tekitasid seal endalgi küsimuse, et kas see on TM-l lubatud ja kas samme mitte liiga palju ei saanud.
Kui see TP-s on ok, siis tuleks seda üheselt nii ka kommunikeerida ja edaspidi oleks asi inimestel selgem.
Hetkel on aga küsimused õhus, et kas nii võib ja kui võib, siis kas ainult TP alal (sel juhul, kui pikalt siis ja kuidas on piirid tähistatud) või ka kuskil mujal.
See teema on tekitanud sõitjates aastaid küsimusi - kus ja kui palju tohib uisusammu rajal kasutada. Eelkõige pean tavaharrastajaid silmas, kuid nemad moodustavad osalejatest ju valdava enamuse.
Olen veendunud, et suur osa maratoonaritest ei tea rajavahetuse reeglitki, milliseid samme ja mitu tükki on määrustega lubatud teha.
Kuna asi on jälle ülesse kerkinud, siis võiks praegu olla õige hetk see teema avalikkusele lahti rääkida ja vajadusel ka konkreetsemalt juhendisse kirjutada.
Johan
Pakuks Priidule välja veel ühe lahenduse, kuidas suusad paremini toimima saada. Vahel peitub lihtsates lahenustes geniaalsus. Minu soovitus on hakata rohkem sööma ja süüa rasvaseid ja süsivesikute rikkaid toite. Usun, et järgmiseks Tartumaratoniks sobivad need suusad Sulle oluliselt paremini. Seda muidugi, kas tulemus ka sellest paraneb ei julge lubada :). Samas garanteerin ,et Täär sul enam laskumistel eest ära ei libise.
Võistlus toimub klassikalises tehnikas, punkt. Sellega on kõik öeldud. TP ala kuulub ka võistlusdistantsi hulka. Muidu võiks ju TP alad kõik kiirendada uisutehnikas, et konkurente maha jätta. Näiteks suusavahetusega sõitudes on alles vahetusalas lubatud uisku sõita.
Teet
Priit, see uus Bloggeri stiil on vanast kehvem. Võib-olla iPadil või iPhones on parem, aga ei usu, et enamus sellega Sinu blogi loeb.
Kui möned sekundid peale kahte laupäevasel pärastlöunal löpujoone ületasin, kuulsin juttu, et Pulleritsu Priitu olla nähtud Haanjamaa metsade vahel seiklemas ning olla ta ka Kelgu käest "peksa" saanud. Kumbki uudis eriti ei üllatanud. Kelku silmasin suuskadega vilksamisi enne starti ja et Priit tulemata jätaks, seda küll ei usuks ilmaski. Eks see Haanja söit suuskade valikul üks paras loterii oli, mis parem, mis halvem. Seepärast väita, et kui oleks olnud, siis oleks pannud. Imetledes oma suuskade libisemise lennukust, ise tehtud-hästi tehtud, ning kui oleks pidamise ka alla saanud, oleks Priidule koti nii pähe tirinud, et paelad talla alla kokku sidunud. Oma "teise nooruse teadliku suusakarjääri" jooksul alates 07-st aastast pole niipalju mäkke kääri üles jooksnudki kui sel ainsal päeval kokku. Lehm libedal jääl saaks ka paremini hakkama. Seepärast 361 koos hulga kambajömmidega lihtsalt kadus silmapiiri taha peale viimast tp-d, iga töusuga natukene....
Asjalikumat juttu ka. Spordis tähtsusetuid pisiasju polevat. Kahe suusatalve jooksul olles tähelepanelikult salvestanud köik suusa käitumised erinevates tingimustes, arvestasin ka köikide ekspertide arvamust, tegin kokkuvötte: hetke Rossi suusad on pehmemates oludes natuke jäigad, suusale pulbrit puistates muutuvad need miskipärast kehvakesteks(köige paremini olen need libisema saanud ise tehes, peaks vist enam end usaldama), saapa vahetusega, mis on pool numbrit suuremad kui peaks olema, muutus pidamisala tasakaal. Sellest oli eelnevalt ka juttu ühes kommentaaris. Suusahundiks nihutan klambrid 1,5 sm ettepoole, vaja uuri kuis siis on. Töenäoliselt järgmiseks talveks vahetan ka hoolikalt valides marki.
Löpetuseks intrigeerivamat. Mis oleks hind, et Priit Suusahundile meelitada, kus ei ole oluline, et kes-keda ja kui palju, vaid et saab terve päeva rahulikult meeldivas seltskonnas ja keskkonnas suusatamist nautida.....
Maamees
Priit, sinust mööda sõites pärast esimest TP tõdesin, et sinu paaristõiked vajaksid lihvi, kuna sa ei tõuka apsoluutselt tõuget lõpuni, nii teed sa ühe tõuke asemel kaks ja seega raiskad ka rohkem jõudu. Elus esimest korda sai siis srarditud teisest stardigruppist ja võin öelda, et eestpoolt on ikka väga palju lihtsam sõita ei mingit trügimist ja asjatud tömblemist. Aga Haanja kuulub ikka mu lemmikute hulka, kuna sellel maratonil saab ikka som. suusatada.
Rohket lund soovides
Ain V.
Kas see on kogu Bloggeri keskkonna muutus või ainult selle lehe siin?
Igatahes on asi tehtud kasutajavaenulikuks (tekst kusagil ääres, harjumatu šrift, postituse eelvaade avaneb ei-tea-kuhu...)
Huvitav, miks seda muutma oli vaja hakata, Iphone peal töötas ennegi ilusti. Priit, kas seda tagasi normaalseks ei saaks keerata?
Nüüd sa Priit tõmbasid küll Suusavendadele mütsi pähe! Kui see on tõsi, et vennad ei ole su suuska üle mõõtnud ning sellekohaseid soovitusi andnud, siis on tegu kas lohakuse või ülbusega (pista see geel endale ...)
Kui mul oleks, siis ma oleks ...
See ei maksa midagi!
Sellel suusa jäikuse jutul on maik juures. Selline maik, mis näitab, et on vaja kellegile uue suusapaari ostu põhjendada.
Mis puutub sellesse, et spordis polevat pisiasju. On ikka küll. Kui teha midagi teisiti, siis võib koht protokollis olla natuke kõrgem või madalam, aga olles mitmekümnes või mitmesajas, siis mõned (kümned) kohad siia või sinnapoole, on pisiasi.
Isegi see, et ma sellel sõidul ei osalenud, on pisiasi. Kes väidab vastupidist, siis küsimus, mida see muutnud oleks?
uisutamise jutu jätkuks ka eesotsas mõni paneb ikka korralikult uisku video 20 sek paiku:
http://www.youtube.com/watch?v=eIvaC1BVEJc&feature=related
13:44
Nr 16 ja Mathias Fredriksson
Mathias Fredrikssonilt ikka selge uisutamine ja ilmne reeglite rikkumine.
TM korraldajad, sellest tõendist peaks disklafiks piisama?
Millise tõe paljastas Haanja Maraton minu jaoks? Aga vaat sellise tõe, et minu tagasihoidlik 1118.koht Tartu Maratonil ei olnud muud kui määrimise viga! Ei - suusad olid parima libisemise-pidamisega, mis mul iial Tartu Maratonil olnud (ega ma muidu poleks suutnud rada parima ajaga läbida), kuid oleks organismi tulnud rohkem veega määrida! Matul läksin ka jooki keskmiselt laualt võtma, kuid sain vaid mustikasuppi ja nii ma siis peagi janusse kõngesin. Sedapuhku enne Haanjat kallasin liitri Borjomi sisse ja polnud terve sõidu vältel tavapärast pildi tumenemist või kõverdumist. Paljastunud tõe moraal: Jooge rohkem seltsimehed!
Ei siin miskit DQ väärilist leida olnud-2 üleliigset sammu tulid juba mahakukkunud sellist mööda manööverdamiseks .
Maraton on rõõm!
Milleks siin mingi väidetava "uisutamisega" juuksekarva lõhki ajada. Milleks mõned peavad ikka negatiivset otsima (s_ _a sees sonkima)? Võimeid enamaks ei jätku...
või on see selle blogi omapära?
Esiteks, see kommentaarikeskkonna muutus ei ole minu tekitatud. Ka mulle see ei meeldi. Aga midagi pole parata - peame harjuma. Või äkki keegi oskab seda tagasi "keerata"? Palun aidake!
Teiseks, viited nr 90 ja nr 16 uisutehnikale videos läksid just nii Indrek Kelgule kui Kunnar Karule. Kelk tunnistas, et Einaste uisutamisest ei ole ta kuulnud. Nüüd jääb siis oodata, et meile reeglid täpsustatakse.
Maamees, ma ka ei tea, mis on see präänik ehk summa, millega mind mingile ülipikale sõidule meelitada - sõidule, kus ei olegi võistlust või?
Ain V. - Tartu suusaässad, nt Kristjan Oolo, on mulle õpetanud, et oluline polegi lõpuni tõugata, sest tõuke lõppfaasis enam tõuget ju ei toimu, vaid tähtis on keppide terav löök lumme ja just tõuke esimese faasi tugevus. Vaadake ka, kuidas tänapäeval sõidetakse, väga lühikese tõukega keha ligidalt. Usun Oolot. Mis on teie argumendid?
Priit "usun kedagi" pole argument.
Priit, tõukele tuleb ka kaasta keha (kõht, selg ja jalad), sa tõukasid vaid kätega. Aga ära solvu, sina oled ikka staažikam suusataja kui mina, mulle jäi see lihtsalt silma, tavaliselt on mul tulnud sinust tükkmaad tagapool sõita.
Ain V.
Ei, Ain, ma ei solvu. Mille pärast peaksin solvuma? Siin on kaks eri asja. Üks on kätega tõuke pikkus - see peab olema selline, et käed ei lähe puusadest tahapoole, sel pole mõtet. Ses osas usun, et tõuke kui sellise pikkus kätega on mul õige. Aga teine asi on keha ja kere töö - seal, olen nõus, võib küll olla palju puudujäkke.
Priit ära unusta, et Oolo on sprinter!!!
Sedapsi siis,
et kommentaare normaalselt lugeda tuleks vajutada lingi kommentaare:n asemel sellest vasakul asetsevat loo postitamise kellaaega. Siis kerida rahulikult teksti alla välja ning sealt - voila - hakkavad kommentaarid. Palju parem lugeda.
PP, kas sa ei tahaks seda loo linki äkki üles pealkirja juurde tuua, sellisel juhul ei pea kaks korda loo alla kerima vaid saab ühekorraga.
Ahjaa,
Sellisel kujul kommentaaride lugemise boonuseks on veel see, et olles viimase kommentaari juures ja vajutades klahvi F5 (või refresh nuppu) näed kohe ära kas on kommentaare juurde tekkinud, pääseb kerimisest fookuse sisestuskasti minemise tõttu...
Selline "harjumatu" disain on ehk ikka sellest, et mingi oma häkitud kujundus ja pole viitsinud uue malli peale üle minna. Ega Priit vist oskagi...ise on ta öelnud, et IT-kauge inime.
Priit mul on sulle samasugused suusad pakkuda vahetuseks (kaalule 75-80kg) kuna mulle jäävad pehmeks!
Postita kommentaar
<< Esileht