Pullerits: Kuidas ma võitsin Eveli Saue?

Vaevalt olin pärast stardipauku Alutaguse maratonil stardikoridorist välja saanud, kui ees tekkis raginaga külakuhi. Nagu rattavõistlusel. Olin targu valinud kõige parempoolsema raja - siis on vähemalt üks külg alati kaitstud -, aga sedapuhku polnud sellest abi. Üritasin küll kuhjast paremalt mööda manööverdada, aga keegi eessõitjaist tegi sama ning nii ma sinna hunnikusse sisse põrutasingi. Palju ei puudunud, et kellegi kepp oleks tunginud... no ütleme, et otse kubemesse. Aga tungis puusa ja kubeme vahele. Selleks ajaks, kui puntrast end lahti harutasin, oli juba palju-palju mehi oma teed läinud.

Kuid ehk oli see isegi hea, sest võttis hoo kohe maha. Teatemaratoni tiimi põhiorganiseerija oli pannud mulle südamele, et ma ei tohi Alutagusel 200 sisse sõita. Ent sellegipoolest tundus, et Alar Abram (nr 132), kelle taha sattusin, oleks võinud kiiremini liikuda.

Püüdsin saada kätte seda õiget tempot, mis poleks liiga tormakas, ent oleks siiski konkurentsivõimeline. Viiendaks kilomeetriks, kui õnnestus raja kõige kurvilisemal laskumisel õnnega pooleks püsti jääda, jäin grupist maha. Vahe kärises ligi 50 meetrini. Tundsin, et ega tagantpoolt ka kedagi kannul pole, nii et sõitsin jupp aega täiesti üksi ning üritasin tolle vähemasti 30-liikmelise grupi sabast kinni saada. Kümnendaks kilomeetriks, just enne joogipunkti, jõudsingi viimaks sihile. Aga pärast joogipunkti rebenes suur grupp omakorda väiksemateks tükkideks. Mõnda aega sõitsin ühes rütmis laskesuusatajana Lillehammeri olümpial käinud Olaf Mihelsoniga (nr 30) A&T Spordist, kuid siis hakkas Paul Põldsaar (nr 102) Tamsalu Suusaklubist tempot tõstma. Püüdsin sammu pidada, ent tulutult. Esimese ringi lõpus loeti mulle kohaks 91.

Teise ringi algul kasutasin joogipunktis nobeda tankimise taktikat, sain osadel kaaslastel mõneks ajast eest ära, aga siis püüdsid nood mind uuesti kinni, ja kuni ma ühel kergelt langeval lõigul vöökotist geeli koukisin, läks minu taha kogunenud väike rivi täies koosseisus mööda. Taas jäin ligi 50 meetriga maha ning jälle asusin eessõitjaid püüdma. Teise ringi poole peal sain rivil sabast kinni. Võtsin Aigar Mäesepa (nr 82) selja taha.

Mäesepp liikus talutava tempoga. Ma ei tahtnud üleliia pongestada, kogu aeg kõlas tiimikaaslase hoiatus kõrvus. Aga 6 km enne lõppu tundsin, et võiks juurde panna. Kergitasin end paaristõugete ajal varvastele ja andsin gaasi. Mäesepp tuli kaasa, aga tundus, et need, kes olid kogunenud me selja taha, jäid maha. Raja kõige järsemate tõusude all ergutas Mäesepp, et läheme päris hea tempoga. Seda oli näha, jah, sest näiteks numbrid 45 (Heikki Parve) ja 29 (Indrek Toomas) tulid meile selg ees vastu ning jäid seejärel meie selja taha.

Kaks kilomeetrit enne lõppu otsustas Mäesepp alustada lõpuspurti ning rebis minust tasapisi ette. Pole ka ime: ta ikkagi 13 aastat noorem. Aga vähemasti ei olnud tagapool keegi kandadel tallamas. Vähem kui kilomeeter enne lõppu sai Mäesepp mööda Võru Suusaklubi noormehest Raino Reiskast (nr 113) ning umbes 300-400 meetrit enne finišit tundus, et äkki õnnestuks pingutuse korral mulgi ta selja taha jätta. Kerkisin taas varvastele ning lõpusirge alguseks olin tal kannul. Aga kas oli lumi pehme või libisemine päikse käes kehvem, igatahes enam nii palju hoogu ei jätkunud, et oleks tekkinud šanssigi mööda saada. Pigem vedas, et tagant sööstu teinud Annes Välk (nr 793!) jalga ette lükates nii kaugele ei küündinud, nagu minu jalg. Edestasin silma järgi otsustades teda mõne sentimeetriga, kuigi protokoll näitab tervelt 0,3 sekundi suurust vahet. Mäesepast jäin lõpuks maha 7,5 sekundit. Aeg 2:00.50,9 andis napilt koha esisaja hulgas. Lõpetasin 98. kohaga.

Kaks-kolm korda hinge tõmmanud, oli esimene tunne, tunnistan ausalt, et enam ei viitsi. Mis on mõte? Anda jalgadele-kätele parasjagu nii palju valu, et ikka saja sisse mahuks? Hea, et mu kolm teatemaratoni tiimikaaslast stardis polnud - siis tulnuks leppida 101. kohaga.

Uurisin protokolli ja tuvastasin, et ega 98. koht tegelikult nii paha tulemus olegi. Konkurents oli tihe. Näiteks kümme aastat noorem sugulane Asko Nurm (nr 109) sõitis minust ainult neli minutit ja 20 sekundit kiiremini, kuid lõpetas peaaaegu poole parema kohaga - ta oli 50. Samuti vaatasin, et minust vanemaid mehi lõpetas minust eespool vaid tosin. Kuid mis enim rõõmu tegi - ükski naine ei suutnud minust kiiremini sõita, isegi mitte Eveli Saue. Ta kaotas mulle kaks minutit ja 40 sekundit ning sai naiste võitjana 116. koha.

Homme, pühapäeval, on kavas teatemaraton.
******Cactus Loop Trail, Yaqui Pass Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Alutaguse maratoni start. Numbri 254 all esimesest grupist startiv Marko Liiva lõpetas alles 216. kohaga. Kuidas ta nii ette startima sai? Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Madis Vaikmaa võidab Alutaguse maratoni. Foto autor: Tarmo Haud