Pullerits: Miks Jaak Mae mulle avalikult kallale tungis?

Ligi aasta tagasi, kui Jaak Mae valmistus oma karjääri lõppvaatuseks Oslo MMil, kuulsin, et tal on seljaga probleeme. Olin saanud endiselt jooksumehelt Rein Valdmaalt imelised magnetid, mis aitasid mul lahti saada roiete vahelisest närvivalust (nüüd pidin Valdmaalt neid samu magneteid taas küsima, sest vasakpoole külje roiete seljapoolsesse ossa tekkis pärast Viru maratoni taas tuttav valu – ei tea, kas sain külma?), ning Valdmaa nõusolekul helistasin Maele ning pakkusin, et toon need talle. Eesti meistrivõistlustel Mammastes, kus osalesin harrastajate 15 km klassikasõidus, andsingi talle ravivad magnetid üle.

Tehniliselt ja pedantselt võttes ei oleks ma ehk pidanud oma abi pakkuma ega osutama. Sest Mae oli ikkagi sportlane, kelle tegemisi ma ajakirjanikuna võisin kajastada, ning seal võinuks puhtajakirjanduslikust vaatepunktist tõstatada küsimuse, kas ma pidanuks ikka talle objektiivsuse nõuet silmas pidades abikätt ulatama. (Maailmas on vaieldud isegi selle üle, kas pressifotograaf, kes satub mingi õnnetuse tunnistajaks, peaks esimesena haarama meditsiinipauna või fotoaparaadi järele.) Aga inimlikud tunded said ajakirjaniku kutse-eetika dilemmadest tookord võitu.

Sõber Art Soonets, Scanpixi juht Baltimaades, armastab öelda, et ükski heategu ei jää karistamata.

Eelmisel nädalal andis Mae pärast Otepää MK-etappi ERRi spordiportaalile intervjuu, kus kerkis ka minu küsimus. Tsiteerin kahte küsimust ja vastust, mis mind puudutavad.

Miks siis Priit Pulleritsu harrastajate sõidule ei kutsutud?

Esimese hooga oli pakkuda võimalus Eesti meistrivõistlustel osaleda, kust harrastajate paremad pääsesid võistlema. Teisipidi see oli minu otsus. See suvine meediakajastus, kus ta kirjutab maailma karikast ja minuga seonduvast ilma minuga rääkimata ja põhimõtteliselt valetab... kuigi tagantjärele palub vabandust, siis on see käitumine, mis mulle ei meeldi. Edaspidi lähtusime sellest, et võtsime eelmise aasta harrastajate sõidud, kus kutsed said paremad – teoreetiliselt oli tal variant. Kui ta oleks nõus rääkima lahti, mis põhimõtetel kirjutav meedia tänapäeval asju kajastab. Selles mõttes viimase poole aasta kogemus on olnud üsna negatiivne. Teisipidi, kui ta oleks ise küsinud, nagu siin osad harrastajad tegid, kes pöördusid korraldajate poole ...

Oled senise intervjuu käigus paar korda maininud, et ei ole meedia tegevusega rahul. Kuidas seda võiks paremaks saada? Kas inimestevaheline kommunikatsioon on kehv või mis?

Ma olen ise eluaeg meediaga suhelnud ja eelmisel aastal väga pikaajalise meediakoolituse läbinud teemal, kuidas erinevad meediavahendid töötavad ja mismoodi neid tehakse. Lõppu jäetakse alati küsimused ja ei kirjutata lõpuni lahti, kuidas asjad tegelikult on. Ei küsita otse allikatest, nagu seesama Pulleritsu näide – ei helista mulle ja ei küsi minu käest. Miks me peame mingeid anonüümseid allikaid kasutama? Ma olen alati telefoni vastu võtnud, alati tagasi helistanud. See ongi nende eesmärk – endale leib lauale saada, jätta õhku küsimused, mingid vastamata asjad – äkki hakkab see toimuma läbi meedia. Mina olen alati seda meelt, et suhtlen otse inimestega.

Ütlen otse välja: mis kuradi jutt see selline on?!

Mae: «Esimese hooga oli pakkuda võimalus Eesti meistrivõistlustel osaleda, kust harrastajate paremad pääsesid võistlema.» Enne Otepää MK-etappi oli ajakavas 26. detsembril Eesti meistrivõistluste 15 km vabatehnikadistants, aga see võistlus jäi lume puudusel ära. Enne Otepää MK-etappi ei toimunud mitte ühtki Eesti meistrivõistluste sõitu!

Mae: «Teisipidi see oli minu otsus.» Vähemasti aus ülestunnistus. Aga – mis järgneb!?

Mae: «See suvine meediakajastus, kus ta kirjutab maailma karikast ja minuga seonduvast ilma minuga rääkimata ja põhimõtteliselt valetab...»

Soonets ütleks, et selline süüdistus ajaks küll sita keema – põhimõtteliselt valetab!

Mae üritab mulle tagasi äsada sama kaikaga, mis tabas möödunud aasta kevadel ja suvel avalikkuses massiivselt suusaliitu, mille juhatusse ta pärast karjääri lõppu valiti. Mäletatavasti valetasid siis suusaliidu juhid ajakirjanikele ja rahvale näkku, et ei ole Andrus Veerpalu dopinguproov olnud positiivne. Jah, just see on valetamine: sa tead, mis on tõde, aga räägid vale juttu. (Nad tunnistasid ise ka pärast pressikonverentsil, et olid valetanud.) Millest aga räägib minu puhul Mae?

Jutt on tema töötasust Otepää MK-etapi peakorraldajana. Olin kolleegide meediakajastusest noppinud välja Mae töötasu suuruse. See on maailma ajakirjanduspraktikas tavaline: kõik tõsiasjad, mis meediast läbi käivad, muutuvad endastmõistetavaks faktiks – eeldatakse, et kolleegid, kes need tõsiasjad esimesena välja on toonud, on neid kontrollinud, ja kui keegi neid ümber lükanud ei ole, pole põhjust ka kahelda. Kui näiteks Õhtuleht on teatanud, et Veerpalu kahe noorema lapse nimed on Anlourdees ja Andorres, siis kõik järgmised, kes seda fakti mainivad, võtavad aluseks, et ju see nii tõepoolest on. Siin ei saa kõhklemise ja kahtlustamisega liiga paranoiliseks minna, sest muidu jõuaksime välja sinna, kus iga kord enne Jaak Mae nime avaldamist peaks talle üle helistama ja küsima, ega ta äkki nime ole vahetanud.

Mae helistas mulle pärast tolle tasu suuruse lehes avaldamist ja ütles, et see ei ole õige. Parandasin loo veebiversioonis summa selliseks, nagu Mae ütles selle minu pinnimise peale umbkaudselt olevat, ja avaldasin järgmise päeva lehes veaparanduse koos vabandusega, millele Mae ka oma ERRi intervjuus viitab. Eksisin faktiga ja tegin kõik, et see koheselt parandada. Aga mida ma ei teinud – ja milles Mae oma süüdistusega liiale läheb – ma ei valetanud! Valetamine on see, kui ma teadnuks, et ta töötasu on n+1 eurot, aga oleksin sellest hoolimata kirjutanud, et ta töötasu on näiteks n+10 eurot. (Mae küll kasutab väljendit «põhimõtteliselt valetab», aga see ei muuda tõsiasja, et ta süüdistab mind valetamises. [Mille poolest erineb põhimõtteline valetamine valetamisest?])

See, millest Mae räägib, on põhjendamatult ränk ja põhjendamata süüdistus. See on valesüüdistus. (Postimehe jurist kinnitas, et Mae käsitlus valetamisest ei ole õige.)

Enne jätkamist üks oluline asi veel: miks peaks üldse uskuma, et Mae väide, et ta ei saa nii suurt tasu, nagu minu kirjutises alguses seisis, on õige? Mae ei esitanud selle tõestuseks ühtegi dokumenti. Lisaks, kui täpsustasin meie telefonivestluses, kui suur see õige tasu siis ikkagi on, ei andnud ta mulle konkreetset vastust, vaid ütles, et see on palju väiksem. Kas ikka tõesti? Põhimõtteliselt – ja siin saame tõepoolest rääkida põhimõttelisusest – oleks ma võinud ta palvet fakti täpsust õiendada ignoreerida, kui ta ei tõesta mulle, et see summa, mille kolleegid olid avalikkuse ette toonud, on oluliselt ja kõvasti vale ehk palju-palju suurem tema tegelikust tasust. Siiamaani on põhjendatud küsimus, et äkki vabandasin faktivea eest, mis polnudki tegelikult viga. Tunnistan taas: inimlikud tunded said võitu ajakirjaniku kutse-eetika kohustusest kõiges alati kahelda ja nõuda tõestuseks must valgel dokumente.

Aga jätkame Mae intervjuuga: «Edaspidi lähtusime sellest, et võtsime eelmise aasta harrastajate sõidud, kus kutsed said paremad – teoreetiliselt oli tal variant. Kui ta oleks nõus rääkima lahti, mis põhimõtetel kirjutav meedia tänapäeval asju kajastab.»

Tõesti, mulluse harrastajate klassi 15 km võitja Siim Vinter oli Otepääl stardis ja Andres Juursalu oli kutsutute kirjas, aga kuuldavasti oli ta haigestunud. Rohkem harrastajate klassi esindajaid Otepää 5 km stardis polnud. Ülejäänud olid Mae kutsutud spordi- ja muud kuulsused, ja siin ma ei vaidle: kui tema teeb võistluse, on see suuresti tema asi, keda ta osalema kutsub. Aga ei maksa mitut asja ühte patta panna – et minu osalemise tingimuseks olnuks, kui ma «oleks nõus rääkima lahti, mis põhimõtetel kirjutav meedia tänapäeval asju kajastab». No ei ole ma sellist kutset saanud Maelt ega Eesti Suusaliidust mitte kelleltki. Milleks niiviisi vett segada?

Mae küsib: «Miks me peame mingeid anonüümseid allikaid kasutama?»

Vastan tema enda sõnadega: aga selleks, et suusaliidu tegelastega suheldes on «viimase poole aasta kogemus [--] olnud üsna negatiivne». Suusaliidu esindajad on palju valetanud ja vassinud, nende usalduskrediit on nullilähedane. Mae teab küllap suurepäraselt, nagu enamik teidki, lugejad, et üks jutt on see, mida räägitakse oma nime all ja avalikult, aga see, kuidas asjad tegelikult käivad, on selline jutt, mida räägitakse ainult juhul, et see mingil juhul rääkija nimega ei seostu. See on nii spordis kui poliitikas, kultuuris kui kus iganes.

Kokkuvõtteks, et oleks selge ja lakooniline resümee: võib-olla eksisin Mae töötasust kirjutades faktiga, kuid ma ei valetanud, isegi põhimõtteliselt mitte. Parandasin väidetava vea kohe, kui sellest teada sain, ja vabandasin Mae ees nii telefonis isiklikult kui lehes avalikult. Minu süüdistamine valetamises, sh põhimõttelises, on alusetu ja põhjendamata.

Ja veel: mulle ei meeldi inimestega verbaalselt kakelda. Eelistan alati head ja mõistvat läbisaamist kanakitkumisele, altkulmu-piidlemisele, rusika taskus kandmisele jms-le. Aga samas peab enda eest ka jõuliselt seisma, kui sulle on avalikult kallale tungitud.
******
Great Southern Overland Stage Route of 1849, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae Otepää MK-etapi peakorraldajana. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja a3: Jaak Mae Otepää MK-etapi peakorraldajana. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae ja näitleja Jan Uuspõld Otepää MK-etapil harrastajate 5 km sõidu eel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix