Pullerits: Mida arvata esinemisest esimesel teatemaratonil?

LISATUD ÜKSIKASJALINE TEATEMARATONI ANALÜÜS KÕIGI OSALEJATE KOHTA - KLIKI SIIA (kliki lingile "download"!)
Ma kohe kartsin sellise tiimiga liituda. Olgu öeldud, et ega ma sinna ise trüginud. Kutsuti. Kui teateneliku ülejäänud kolme liikme kohta infot sain, ütlesin neile otse, et ega ma solvu, kui nad viimaks otsustavad mind välja arvata ja kellegi teisega asendada.

Meie nelik ajaloo esimeseks Tartu teatemaratoniks oli Eesti paremini hoitud saladusi. Mitte miski, erinevalt Eesti Suusaliidust, ei lekkinud mitte kusagile. (Kas neil, kes üritasid siin hiljuti mu usaldusväärsust seoses reaalse seljavaluga kahtluse alla seada, on veel midagi kobisemist?) Konspiratsioon oli maksimaalne. Meil olid isegi kodeeritud nimed. Omavahel meilitsi pidevalt lävides ja üksteist ergutades ning oma tegemistest vastastikku teavitades kasutasime varjunimesid Johan Olsson, Silvio Fauner ja Jiři Magal. Minu panus oli vähemasti see, et pakkusin need nimed välja, lähtudes sellest, et meie võistkonna liikme eesnimi oleks võimalikult sarnane maailma tipptasemel sõitva suusataja eesnimega.

Oi, kuidas mult üritati kõik need möödunud kaks kuud meeskonna ülejäänud liikmete kohta teavet välja pressida! Ainus, mida olin nõus ütlema, oli see, et olen meie tiimi pikalt kõige nõrgem lüli, teised kaks on Tartu maratonil kindlad esisaja mehed ning kolmas piiripealne. Kuna olin nõrgim lüli, siis meeskonnakaaslased tegid mulle vähemalt nii palju rõõmu, et lubasid mul võtta kõige tugevama suusataja varjunime. Minu pseudonüüm oli Petter Northug.

Milleks selline konspiratsioon, küsite. Väga lihtne: teie pärast! Ma võin leppida, nagu üks teist siin mõni postitus tagasi tabavalt kirjutas, et "Pulleritsu blogis sebivad ringi karmid mehed, kes passivad vaid hetke, et üksteisele turja karata vöi lihtsalt molli anda" - ja et pihtasaaja olen enamasti mina -, aga ma ei näe vähimatki põhjust, et keegi peaks turja kargama neile, kes minuga ühes tiimis on otsustanud sõita.

Konspiratsiooni ehk tiimikaaslaste säästmise eesmärgil viivitasime viimase hetkeni ka võistkonna ülesandmisega - meie nimetus PSJJ tulenes meie varjunimede esitähtedest etappide järjekorras (kuid korraldajad suutsid ikkagi nime stardiprotokolli valesti kanda [TSJJ]) -, ent see, nagu selgus, maksis mõneti kätte. Üllatus oli see, et stardikoridoris jagati kohad ülesandmise järjekorras ning sedasi sattusime 91. registreerinud tiimina alles viiendasse ritta.

Esmane ülesanne mul kui avaetapi sõitjal oli sealt meestesummast kiiresti ja kadudeta ette pääseda. Mõned haagid vasakule ja paremale - jälgisin hoolega, kuhu eessõitjad keppe lõid, et mitte nende taha takerduda (sõitma peab ju silmadega!) - ja olingi massist läbi nagu sulavõist ning võtsin sisse viienda-kuuenda positsiooni. Plaan oli vaadata, mis edasi saab, ja igal juhul mitte ette trügida. Igatahes sain kätte hea rütmi ja algus läks ludinal. Vana lasketiiru äärse tiigi serval kerkisin vasakult möödudes isegi kolmandaks - aga taas polnud see kõige targem tegu.

Sest järgnenud järsul tõusul jäin väliskaarde ja pidin läbima teistest pikema maa. Üleval saidki mõned mehed väikse edu sisse, kuid laskumisel võtsin nad kohe kinni. Mu aukudega uutel Fischeritel, nagu selgus, polnud häda midagi, ehkki all oli neil kahe nädala taguse Viru maratoni pulbrimääre, mis tollal jäi kulutamata. (Kui suusad enne starti Tehvandi boksis Swixi tiimile harjata viisin, sain teada, et pulber on suusapõhju ikka kõvasti kuivatanud. Kui mitu minutit ma seetõttu kaotan, seda ei söandanud sealsed asjatundjad pakkuda.)

Üle maantee rühkisin ligi kümnese grupi sabas ning järgnenud esimese tõsise tõusu alguseks olin endalegi üllatuseks täitsa heal positsioonil. Aga see tõus, nagu ilmnes, ei sobinud mulle. Ma ei tea, kas asi oli lume struktuuris või määrdes või tõusu nurgas, aga kuidagi ei saanud suuski libisema. Seni kui ma lühikeste sammudega üles kangutasin, said seitse meest eest ära. Ja järgnenud laskumisel ma üksinda neile järele ei "imenud".

Kuid rolleriraja äärne tõus osutus hoopis paslikumaks. Vaat seal sain suusad libisema ning tundus, et saan lätlase ja Team TT mehe kätte. Vahe nendega oli 30-40 meetrit. Ega eespool olijadki kaugel olnud, alla saja meetri igal juhul.

Ent hämmastaval kombel läksin alt just laugetel lõikudel, mis Tartu Tähtvere spordipargi stammtreenijana pidanuks mulle justkui eriti hästi sobima. Kui tee äärest lõpuks metsa vahele keerasin, olid kaks eesmist meest käristanud vahe juba rohkem kui sajale meetrile ning veel rohkem eespool sõitjad kadusid sootuks silmapiirilt.

Hommikul ärgates, mis seal salata, tundsin, et Alutaguse maraton annab liigestes ja lihastes tunda. Olin pisut kange. Aga ma ei saa ka parema tahtmise juures väita, et laupäevane sõit teatemaratonile tuntava jälje oleks vajutanud. Kangestumist ei tekkinud, väsimust samuti mitte. Ent kuidas ma ka ei püüdnud, lätlasele ja Team TT mehele ma lähemale ei pääsenud.

Kui metsa vahelt välja sain ja põllule siirdusin, muutus rada märgatavalt pehmemaks. Selgelt tajusin, et libisemise nimel tuleb raiuda ja rügada. Enam polnud sõidumõnu. Tuli jõuga tööd rabada. Seda enda arust suutsin, mida näitab ka Delfi pilt, mis on tehtud 9.-10. kilomeetril järsu tõusu otsas. (See on vist juba pisut suusatamise moodi, kas pole?)

Väike tööõnnetus juhtus järgnenud pikal laskumisel. Olin otsustanud startida õhukeste kinnastega. Samasuguse riski olin võtnud Alutagusel - ja see oli õigustanud: kätel külm ei hakanud. Kuid sedapuhku sai parema käe nimetissõrm mäest alla kihutades nii palju külma, et jäi valusalt kangeks. No mis sa teed?! Loomulikult pistad sõrme suhu ja puhud peale. Paarikümne sekundiga sai probleem likvideeritud.

Olime võistkonnaga arutanud üksipulgi läbi logistika ja teatevahetuse, aga ikkagi suutsid korraldajad üllatada. Kui Matus vahetusalale lähenesin, ei saanud midagi aru, mis seal toimub. Õnneks märkasin silti, mis juhatas otse sõitma. Aga ees ei olnud ootamas mitte kedagi. Siis sain aru, et järgmise etapi sõitjat Silvio Faunerit alias Silver Eensaart pean otsima paremalt võrgu tagant. Kuid sellega polnud probleem veel lahendatud.

Olin stardis jätnud küll meelde, kuhu jäi jalal ajavõtukiibi krõpsu serv, aga kui seda serva jala küljest otsima hakkasin, ei leidnud seda ühegi kandi pealt. Siis otsustasin, et pean kinda käest ära võtma: äkki saan sedasi sõrmed kusagile õigesse kohta taha? Aga neil Salomoni keppidel, millega võistlesin teist korda, on selline tobe side, et võid krõpsu küll lahti teha, aga kätt ikka kohe kätte ei saa. Minu kohmitsemisele võis vabalt kuluda 15-20 sekundit ja see oli aeg, mis, nagu hiljem selgus, võis meile valualt kätte maksta. (Ütlasi kinnitab too juhtum, et spordis ei ole tõepoolest pisiasju.)

Protokoll näitab, et lõpetasin oma vahetuse 8. kohaga, 12 km aeg 35.24. Kiireimale, EWK I sõitjale Raivo Pärnpuule kaotasin 3.14. Ise söandanuks väga heaks tulemuseks pidada kaotust kahe minuti ringis. Kuid ka kolm pole ju palju? Keskmiseks kilomeetri ajaks tuli 2.57. Võistluse favoriidi, SK Biathloni avavahetuse sõitjale Karel Kulbinile kaotasin 1.39. Seitsmes koht oli minust ees 38 sekundit.

Silver Eensaar sai kõige raskema etapi, ja see vist ei olnud meilt õigeim valik. Sain teada, et ta pole uisku eriti palju harjutanud, liiati kuulsin, et ta ei pidanud oma Rossignole just kõige äkilisemateks sõiduvahenditeks. Pealekauba sai ta kõige pikema etapi (20 km) ja tagatipuks tõusuga Harimäele. (Olin võistkonna meilikoosolekul etappe jagades palunud endale lühima, seega avavahetuse, sest siis jääb teistel aega teha 51 km vigade parandust.) Olen kindel, et teist etappi poleks ma tahtnud mingil juhul sõita.

Eensaar tuli kümnendana, vahe liidriks tõusnud laskesuusatajate tiimiga oli 9.14, kuid vahetusalas saime ühest konkurendist mööda - erinevalt minust paistis ta silma palju lihvituma kiibikäsitsusega. Tema etapiaeg oli 1:01.45.

Meie kolmanda vahetuse mees, tõele au andes meie tiimi kokkupanija Johan Olsson alias Jaanus Laidvee, tõstis meid kaheksandaks. Kuid esimesed arendasid teistega võrreldes pöörast tempot, nii et kaotus oli kärisenud 16.44ni. Sedasi oli küsitav, kas meie tiimi trumbil, Jiři Magalil alias Indrek Teppol, kelle viimane uisutehnikavõistlus jääb kümmekonna aasta taha, on üldse võimalik midagi päästa ja parandada. Sest kaotus kolmandal kohal sõitnud Haanja Rattakubi tiimile oli 8.28, Veikko Tääri, Allar Raja, Mihkel Mardna ja Jüri Jaansoni tiimile KUMA Raadio 5.08 ja Salomon Teate Teamile, mille avavahetuse sõitja Anti Arak kaotas mulle 1.15, oli 5.32. Aga te vaadake eilse AK uudislõiku sellest võistlusest ning selle lõpus näete, millise isuga Teppo rajale sööstis! (Laidvee etapiaeg oli 40.59.)

Ja Teppo tegi meeletu sõidu! Haanja Rattaklubi Tarmo Mõttuselt võttis ta tagasi 4.26. Mis ütled, Vigurivänt - särk topiti sul ikka kapitaalselt püksi ja võeti pool skalpi lisaks ka! Jaansonilt võttis ta tagasi neli ja pool minutit ning Salomoni tiimilt üle viie minuti. Kokkuvõttes tõstis Teppo meie võistkonna seitsmendaks. Jaanson jäi viiendana ette kõigest 33 sekundiga ning Salomoni tiimi ankrumees Ivar Heinola 25 sekundiga. Teppo võttis isegi 2. koha saanud Team TT viimase vahetuse sõitjalt Tauri Tikerpelt tagasi 1.35. Võidumeeskonna ankrumehele Martten Kaldveele jäi ta alla kõigest 12 sekundiga. Teppo etapiaeg oli 41.33, ja arvestades, millise naeratusega ta finišeeris, oli selge, et varu pidi jääma korralik. Tema keskmiseks kilomeetri ajaks kujunes 2.32!

Tagantjärele jäi vaid kahjatseda, et olin esimeses vahetuses kiibiga nii pikalt kohmitsenud. Oleks seal 15-20 sekundit võitnud, olnuks Teppol kindlasti väga reaalne võimalus meid viiendana Elvasse tuua. Saime ajaga 2:59.42 seitsmenda koha.

Aga, nagu juba stambiks on kujunenud: siit on nüüd hea edasi minna.

Usun, et väga alt ma oma tiimi ei vedanud. Kuid imet ka ei suutnud teha. Igatahes on täna hommikul lihased päris valusad.
******
Cactus Loop Trail, Yaqui Pass Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu teatemaratoni start. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Meeskonna PSJJ liikmed (vasakult) Priit Pullerits, Silver Eensaar, Jaanus Laidvee ja Indrek Teppo Tartu teatemaratoni finišis. Foto: Jaanus Laidvee erakogu
Foto 3: Silver Eensaar (nr 91) teeb Matul sooja. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Priit Pullerits kohmitseb teatevahetuse alas ajavõtukiibi kallal, Silver Eensaar (nr 91) vaatab seda kannatlikult pealt. Foto autor: Jaanus Laidvee
Fotod 5 ja 6: Silver Eensaar (vasakul) on Priit Pulleritsult lõpuks ajavõtukiibi kätte saanud ja läheb oma etappi sõitma. Fotode autor: Jaanus Laidvee
Foto 7: Indrek Teppol (paremal) jäi 6. koha saanud Salomon Teate Teami ankrumehe Ivar Heinola alistamisest puudu vaid 25 sekundit. Ta võttis temalt rajal tagasi 5.07. Foto autor: Jaanus Laidvee