Gunnar Press: Kolm P-d: Pullerits, Pikkuus ja Press

Meie koostöölood selle pagana blogija ehk Priit Pulleritsuga sünnivad erinevates kohtades ja erinevatel teedel. Kord olen mina olümpiaraamatu toimetaja ja tema on üks autoritest – siis koristan ta liialdused lihtviisil jalust ära; „delete“ on minu näppude all, paras talle! Seejärel on Priit Postimehes lehetoimetaja ja paneb mu loole uue, talle sobiva (ehk kehvema) pealkirja.

Eks me või ju pärast „asja üle arutleda“ ehk teineteist ükskõik kuhu saata, aga öeldava mõte ei ole moondunud – vastasel juhul me enam ei suhtleks. Sportlastest, kes lahterdaks Pulleritsu ja Pressi teab kuhu, võiks ju kah nimekirja teha, aga neil soovitan meie lood uuesti läbi lugeda. Sport on ikkagi see, mida me armastame, nii sportlased kui meie. Ja me eksime esimesel võimalusel kõik. Sportlased ja meie…
* * *
Seega, Priit pakkus võimalust tema blogis mu Pikkuusi-raamatust („Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas“) rääkida. Pole ma suurem asi ideedemüüja ega kaubandustegelane, aga proovime...

Priit küsis kirjalikult, mina vastasin sama laiskusega. Pikkuus oli mees, kes tuli mu arvuti kõrvale ise vastama. Siinkohal kõlabki esiti vastus igale küsijale: jah Aavo Pikkuus liigub ja tahab liikuda omal jalal ning tuleb sellega efektselt toime!

Läheme peale, pakin Su küsimusi ise ja meelevaldelt!
* * *
Esimene küsimus.
Räägi mõni sind vapustanud lugu, mida raamatus pole!
Esimene vastus.
Anna andeks, Priit, aga kõik mind vapustanud lood ON raamatus, puudub mõni lugu, mida ma raamatuidee seisukohalt vajalikuks ei pidanud. Mõnedki asjad lahterdasin teadlikult „uskumatute lugude“ alla ja jätsin Aavo otsesesse kõnesse. 40-meetrine hüpe üle Alpi-kuristiku võis vabalt ka viiemeetrine olla, kurat sellega!
Ma ei usu, et Aavo oleks mõnele küsimusele vastates valetanud või juhtunut ilustanud. Ta spordielu oli vist liialt värvikas, et sinna kunstlikult mingeid toone lisada. Raamatut kirjutades püüdsin siiski mõne tooni lisada, kuid Aavo tõmbas need oma käega karmilt maha.
* * *
Teine küsimus.
Pikkuusist on jäänud mulje, et vaat kus tema alles omal ajal trenni tegi ja et nüüdisajal on mehed pehmed; kas jäi mulje, et tegelikult nii oligi?
Teine vastus.
Raamatus otseti nii ei seisa, aga minus pole sellise mulje poegagi! Aavo austab tänaseid sõitjaid ja nende tahet. Ta teab, et tollane maailm erineb tänasest, aga see ei sega teda. Ta hindab kõrgelt eelkäijaid ja järeltulijaid, vaat see on kindel!
* * *
Kolmas küsimus.
Mida tasub nüüdisaja spordimeestel Pikkuusilt enim õppida?
Kolmas vastus.
Kahe esimese küsimuse puhul võisime filosofeerida, aga nüüd on vastus sajaprotsendiliselt raamatus. Tuleb armastada – ei, jumaldada! – asja, mis on su töö, tuleb sellega tegelda ka siis, kui parajasti näiteks tina paned… Sobiva mõtteviisi peab igaüks ise avastama, ning ju on Rein Taaramäe selle viisi ka leidnud. Aga ta ei pea eluspüsimiseks kolhoosiaiast sidrunite näppamisel ja leivatüki vahele toppimisel leidlikkust ilmutama. (See pole Aavo kujund, vaid mu oma rahulik järeldus.)
* * *
Neljas küsimus.
Palju raamatust välja jätsid, kas raamat on ilustav? Kompra?
Neljas vastus.
Vastus on vist eelpool olemas. Eraelus on vaja sobrada siis, kui muud võimalust pole. Ka kasiinoajastu oli olemas, aga see ei määranud olümpiavõitja suhet maailmaga. Õnnemängur – ja elus on jalgrattur Aavo Pikkuus tänu õnnele! – proovib kätt… Kui Aavo ise järeldused tegi, siis pole hullu.
* * *
Viies küsimus. (Õnneks viimane, sest pakkisin Priidu küsimused kokku. Õnnetuseks kõige tähtsam.)
Kas Pikkuus oli niiditõmbaja, kui Jaan Kirsipuu ei pääsenud 1992 Barcelona olümpiale?
Pikkuus vastab ise.
„Võimalik, et kirjutasin tema „surmaotsusele“ alla. Küsimus püstitati nii, et kes peavad minema, kui on kaks kohta. Jaan polnud eriti vormis ja ma pakkusin, et las Läti võistlus otsustab. Ta põrus seal. Saanuks Eesti kolmanda ratturi saata… Loomulikult! Aga saadeti keegi vibulaskur… Kolm jalgratturit võinuks juba kihvti töö teha, isegi kaks tegid, aga kahekesi oli raske igal juhul.“
* * *
Pullerits: palusin Pressi, et ta käiks siin blogis vastamas küsimustele, mis teil tema raamatu kohta võib tekkida. Kasutage juhust suhelda allikaga otse ilma minu vahendamiseta!
******
Font's Point Wash Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 4: Aavo Pikkuus (vasakul) ja Gunnar Press Aavo Pikkuusi raamatu esitlusel Eesti Spordimuuseumis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Gunnar Pressi raamat Aavo Pikkuusist. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (taamal keskel) Aavo Pikkuusi raamatu esitlusel Eesti Spordimuuseumis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix