Pullerits: Mis seisus on uus rahvuslik põlv?

Mu põlv ei ole küll nii rahvuslik, nagu oli aastaid tagasi Andrus Veerpalu oma, aga kui see korda ei saa, on rahvuslikel rahvaspordiüritustel üks konkurent, kellega paljud armastavad mõõtu võtta, kahjuks vähem.

Enne jaanipäeva käisin ortopeedi-traumatoloogi Leho Ripsi juures Medexi kliinikus. Ta käskis mul pikad püksid jalast tõmmata ja selili heita, siis muljus veidi mu mõlemat põlve, tegi kindlaks valukolded ning seletas siis pikalt-laialt, mis on lahti. Seda on kasulik teada igaühel, sest ilmselt varem või hiljem põrkub enamik teist samasugusele probleemile, ja siin, nagu seletas dr Rips, pole midagi pistmist sellega, kui kõvasti te sporti teete või ei tee või kas üldse teete.

Röntgenipildil ei paista midagi hullu, rääkis dr Rips arvutiekraanil mu parema põlve pildile osutades. Aga tähelepanelikumal vaatamisel, nagu ta osutas, ilmneb väikseid kulumismärke. Ja kuigi pärast Tartu nn jooksumaratoni tegi valu vaid parem põlv, kinnitas dr Rips pärast valuaistingute tuvastamist, et tegelikult on mu vasaku põlvega olukord sama, ainult et see ei anna tunda. Ehk siit järeldus teile kõigile: te isegi ei tea, mis seisus on te enda põlved, sest organism ei anna alati kõigest tugevasti märku.

Olles seletanud mudeli abil, milline kulumine mul võib olla, loetles dr Rips järgmised ravivõimalused.

Esiteks, kindlasti ei tohi sportimist katki jätta. Kui ennast enam mitte liigutada, muutuvad reielihased nõrgaks – ja lihased muutuvad nõrgaks palju kiiremini, kui on võimalik nende toonust taastada – ning seetõttu võib surve haigele põlvele vaid tugevneda. Aga teha tuleb neid alasid, lisas dr Rips, mis põlvele valu ei tee, nagu näiteks rattasõit.

Teiseks, süüa glükosamiini, aga selle mõju, lisas dr Rips, on küsitav. Küsitav on see, kui palju selles sisalduvatest ainetest üldse vajalike liigesteni jõuab. Liiati tuleb seda süüa vähemalt aasta, enne kui mingeid tulemusi võib loota. Tõenäosuse, et glükosamiini kuurist kasu võiks tõusta, hindas ta väga väikseks. Kui õigesti mäletan, viitas ta, et pole isegi uuringuid, mis tõestaks selle tõhusust.

Kolmandaks, võtta üks supilusikas kalamaksaõli päevas.

Neljandaks, kui valu ei taandu, võib jätkata ibuprofeni ja paracetamoli kuuri.

Viiendaks, talvel tuleb süüa D-vitamiini, 800-1200 IU (international unit) päevas.

Eelnimetatu on n-ö konservatiivne ravi. Järgmised sammud lähevad radikaalsemaks.

Kui põlve olukord ei parane, tasub dr Rispi nägemuses oktoobris-novembris kaaluda süsti tegemist. Võimalusi on kaks: kas odavam 70 eurot maksev GoOn süst või 260 eurot maksev Durolane süst, mis dr Ripsi sõnul annab 70-80 protsenti juhtudel efekti.

Veelgi radikaalsem samm on teha umbes aasta pärast artroskoopiline lõikus liigese puhastamiseks.

Nii et seis on sant, aga mitte lootusetu. Dr Rips pakkus, et tõenäosus põlve paranemiseks on 70-80 protsenti.

Kuulake nüüd hoolega oma organismi – kus teil miski valu teeb?

San Diego, California. 8. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Brasiilia jalgpallur Ronaldo näitab oma vigastusest paranenud põlve 2008. aasta lõpus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Doktor Leho Rips teeb artroskoopilit õlalõikust. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix