Ainult remargi korras: ei pea korvpalli vaatama ega olema korvpalli asjatundja, et enne eilset Eesti mängu Iisraeliga prognoosida – nagu ma Postimehe toimetuses avalikult tegin –, et seekord tuleb vähemalt 20-punktiline kaotus. Ainult naiivne sinisilm või totaalne võhik võis loota, et Eesti sedakorda vastu saab. Paljud ennast korvpallispetsialistiks pidavad kolleegid seda siiski lootsid – kas keegi tahab siin nende nimed kirja panna? –, ja sedasi juhtub kahjuks ikka nendega, kes silmaklappidega millessegi süvitsi sukelduvad. Kuid need, kes säilitasid kõrvalseisja kaine pilgu, tajusid juba ammuilma kõiki objektiivseid asjaolusid vaagides (alates sellest, et Iisrael on kindlasti esimesest mängust Eestiga õppust võtnud ning pannud nüüdseks oma tugevad mängumehed ka meeskonnana tegutsema), et Eesti saab suure kaotuse.
Kuid kõige tähtsam on siit välja koorida taas kord soovitus, mida olen varemgi jaganud: ei ole mingit mõtet ennast närvi ajada ja panna oma elurütmi/meeleolu/jms sõltuma sellest, mida teevad teised ja kelle tegemisi pole sul mingilgi viisil võimalik mõjutada. Loomulikult ei vaadanud ma eile õhtul korvpalli. Täna hommikul lehest lugesin, et Eesti saigi kohutava, 31-punktilise «paki».
Mingisuguse teiste meeste korvpalli asemel pakub mulle igatahes palju rohkem pinget, mida põnevat ja huvitavat hakkab juhtuma sel ja järgmisel pühapäeval Tartu rattamaratonil (sel pühapäeval on kavas avatud raja sõit). Mitte et ma selle nimel trenni teeks. Esiteks, maastikuratas seisab endiselt nurgas, ja teiseks, maanteerattaga sõidan ainult spordirõõmu ja enda suutlikkuse tajumisest saadava meelehea nimel. Üle-eelmisel nädalal pedaalisin 246 km (nädala keskmine kiirus 32,68 km/h, treeninguaeg 7:32), lõppenud nädalal 231 km (keskmine 32,06 km/h; aeg 7:13). Loomulikult tekib seejuures ka mõtteid.
Peamine mõte on see, et olen toiminud paganama õigesti: ma ei ole rattasõidus seadnud endale mingeid sportlikke eesmärke. Pole mõtet. Et miks? Aga seepärast, et minu vanuses ja minu üldtreenitusega pole mingit arengut loota. Või saavutab selle üksnes siis, kui treeninguaega oluliselt suurendada. Kuid seitse ja pool tundi nädalas on küll ja enamgi veel. Hei, ega vaba aja sisu pea olema ainult treenimine! Sedasi saab väga ühekülgse inimese, ja ühekülgne inimene ei ole huvitav inimene. Kui ma treeniksin 12-13 tundi, mis oleks küllap hädavajalik, et tulemusi parandada, siis mõelge ise, kui vähe kõigeks muuks aega jääb.
Samas on need 6-7 tundi nädalas piisav aeg, et hoida senist taset. Õigupoolest kahtlen, kas taseme hoidmiseks isegi nii palju vaja oleks. Pakun, et tase saaks hoitud ka kolme-nelja tunniga nädalas. Et miks ma siis rohkem sõidan? Aga lihtsalt meeldib! Mulle meeldib, et istun koduukse ees sadula selga, hakkan umbes 30 km/h-ga rahulikult minema ja tõstan ajapikku kiirust suuremaks, kuni olen saavutanud talutavalt paraja koormuse. Tunnine ring tehtud – aitab küll! Saab muu eluga edasi minna. Ikka võidan enamikku neid, keda tavaliselt võitnud olen, ja kaotan enamikule neile, kellele tavaliselt kaotanud olen. Kui läheb paremini – siis on väga hästi. Kui läheb halvemini – ega sellest mu elus midagi kehvemaks muutu. (Ent siit ärge lugege välja, nagu kavatseks ma kellelegi mõne koha või sekundi niisama kinkida.)
Niisiis, teine kasulik nõuanne: ärge sundige end matma oma väärtuslikku aega sellesse, millest kasu pole, vaid leidke see tasakaalupunkt, kus sportlikust tegevusest saadav nauding on proportsioonis realistliku ootusega võimaliku tulemuse suhtes. Üle oma varju pingutamine, nagu näitas Eesti eilne korvpallimäng Iisraeli vastu, lõpeb alati krahhiga.
******
Skull Valley ja Stansbury Mountains, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.
Foto 1: Väheseid meeliülendavaid hetki Eesti-Iisraeli korvpallimängust: tantsutüdruk surub lennult palli korvi. Paraku ei lisa see Eesti nadile punktisummale silmagi. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Peaminister Andrus Ansip teeb Eesti-Iisraeli
korvpallimängu ajal head nägu, ent näeb tulemust ette: Eesti saab haletsusväärse baranka, nulli. Foto autor: Arno Saar,
Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Nii kõrgelt lendasid Eesti-Iisraeli
korvpallimängus üksnes tantsutüdrukud. Eesti koondise lend jäi palju madalamaks. Foto autor: Arno Saar,
Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Eesti-Iisraeli
korvpallimängu ajal suutsid Eesti poolel etendust pakkuda vaid tantsutüdrukud. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 5: Ühe u-ga kuusepeatus Vuelta 15. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
33 Kommentaarid:
Tubli, Priit! Kõige olulisem on spordist ja elust rõõmu tunda.
Ning kui suusahooaeg hakkab, siis kõik muutub, Tähtvere suusahunt tuleb tagasi!
Eesti kaotus eile ei olnud muu kui individuaalse meisterlikkuse puudumine. See tuleb treenimatusest.
Kui ikka täiesti vabalt kohalt massiliselt mööda loobitakse, siis polegi muud tulemust oodata.
Kui võtta suvaline Eesti korvpallur, ja ta peita ära kuskile rahvaüritusele, kus suvalised matsid koos on, siis saab teda eristda teistest võibolla vaid kasvu kaudu. Sportlikku kere kaudu ei saa, sest et seda ei ole.
Tuletame või meelde paari aasta tagust juttu koondislaste füüsiliselt tasemest: http://www.ohtuleht.ee/342290
Kas selliseid, kellel lõua all lott on, saab üldse sportlasteks nimetada?
Tere Priit.
Kutsun teid 08.septebril toimuvale Elva Rattamaratonile. See oleks hea võimalus ennast proovile panna enne TRM. Elva RM on sarnane TRM rajaga, 2/3 kruusateid 1/3 metsateid ja singleid. Kui on huvi võtke minuga ühendust, ei hakka siin avalikult osalemistingimustest rääkima, sest siis oleks kohe kiibitsejad kohal. Minu kontaktid leiate Elva linna kodulehelt.
Sportlikud tervitused.
Toomas Järveoja, Elva linnapea
Aitäh kutse eest Elva rattamaratonile! Mõtlen selle üle, äkki soojendusena tasub seda isegi sõita, kuigi kardan, et võib-olla läheb paljuks, kui pühapäeval veel täisdistants otsa vändata. Paljuks selles mõttes, et siis nädalavahetusel muud ei olegi, kui üks sport ja sport...
"...Et miks ma siis rohkem sõidan? Aga lihtsalt meeldib!"
Kas on nüüd lõpuks oodata, et Blogipidaja mentaliteet ja vaade maailmale muutub?
Alles see oli kevadel, kui autor siinsamas blogis kirjutas, et nagunii kõik sõidavad rahvaspordi üritustel AINULT selleks, et kellegi ära panna! Muidu nautijate väiteid peeti siin hämamiseks ja tõeliste (?) eesmärkide mahasalgamiseks.
Minu teada on Elva sõidul osalemise tingimused kõigile samad - tuleb internetis end regada ja stardimaks ära maksta. Lihtne!? kas pole mitte nii, hr. linnapea?
Vaata Priit, jagan 100% tasakaalu punkti mõtet. Kahjuks on TRM nii vastikult pikk, et saavutatud tasakaalupunktiga pole mul sinna mõtet enam ronida. Õige sõit on just see ajapeale võidusõit, kus saad oma paigast päikese all täpsemalt aru mitte aga miski "lühimatkarada", mida enamus võtab lõdvalt ja väike osa punnitab. Seega nii kahju kui ka pole on sellise tasakaalu printsiibi jälgimisel spordiürituste list oluliselt lühem mida üldse tasub regatuna läbida. Aga kas see on üldse halb variant kui arvestada, et karjuvalt valdav enamus inimesi ei osale üldse rahvaspordivõistlustel siis milleks kuuluda nende ekstsentrikute hulka kes rahvavõistlusspordiga tegelevad? Targad mehed võtavad selle peale pitsi ja peavad aru :D
Huvitav kui palju on olnud selliseid kordi, kus Pullerits on suure häälega karjunud, et see Eesti koondis või sportlane saab tappa aga tegelikult siiski võidab? Üks säärane oli mäletatavasti eelmise aasta oktoobris. Ilmselgelt on neid rohkemgi veel.
Korvpall ja jalgpall on analoogid selles mõttes, et kindlasti tuleb vaadata, kus klubides mehed mängivad.
Jalgpallurid on vajunud nii alla, et tekib kahtlus, kas nad üldse kuskil tegutsevad. Eile sai selgeks, miks Kangur nn oma klubis vastu tahtmist viimasel hetkel siiski listi lisati. Saabunud on aeg, kus mitte keegi ei kuulu isegi euroopa keskmike hulka
Priit, tõite ju USA´st ratta, kas sellega vahest metsas fun´imas ei käigi? Ainult maantee nüristab ka tegelikult, isegi tunnised otsad. Vahel metsa põigata annab hea vahelduse ja ka parandab maastikusõidu oskuseid.
MM
Jalgpall ja Korvpall on siiski kuningad nii maailmas, kui ka eestlaste hingedes edasi.
Priit on nagu mõni homopropaganda eestvedaja, kes tahab oma uskumusi massidele viia - vaata oma ratast, aga ära seda teistele peale suru. Jää kappi edasi oma vähemusega. Enamus ei pea vähemuse järgi tantsu lööma, jalgrattasport ei kuulu kindlasti ETV ekraanile!!!
To 15:24
Like!!!
Krt, kadestan Tartumaa ja L-Eesti spordifänne!
Teil on seal väga hea maastik ning -keskkond, saab normaalselt rattaga sõita.
Tallinnas on krt. täielik hullumaja.
11.39 on kõik kirja pannud. Kohalik konkurents on väike, motti pole ning mehed on aastaid nõrga üldfüüsilise treeninguga. Mingit imet oodata ja sõduritega tribüüne täites...
Mis krahhist siin rääkida-koondis on ju valdavalt koostatud nn teisest eshelonist: noortest keda väljakulegi ei lubata,vigastatutest ja perspektiivitutest (Arbet-Dorbek jne Kalevi punt) :)
Need kes kastanid tulest tooks keeravad praegu kombainirooli või teevad Pärnu rannas või Maasikas "baasettevalmistust".
Jah, 16:38, just ise ka üks päev mõtlesin, et küll mul on ikka Tartus hea. Suusarollerirajani ja Tartu dendropargi suusaradadeni on viis minutit sörki, rattatee hakkab otse koduukse eest ja poole kilomeetriga olen kas Tallinna maanteel või Ilmatsalu teel, kolme kilomeetriga mööda Ringteed Viljandi maanteel, 4 km-ga Riia maanteel, sealt algab kohe ka peagi Võru maantee, ja ega läbi linna Jõhvi ja Jõgeva maanteele pole ka keeruline sõita. Ja kui palju jääb teedele tõuse-langusi...
Ja nüüd küsige kõik kooris: aga Priit, miks sa nii suurepärastes tingimustes sportides ikkagi veel maailmameistriks pole saanud!?
Vastus: võimed ja pühendumus ja vanus ei luba. Aga see ei tee neid häid olusid olematuks.
I'm proud and lucky to live in Tartu, the mass sport capital of Estonia. No, of the Baltics. No, of Eastern and Central Europe!
ükskord tuleb sellele Tartu ülistamisele vastulöök anda.
Olles enamus elust elanud Tartus on mul hea võrdlusmoment mõlema linna võimalustest. Minu majast Nõmmel on 100 m Pääsküla rabani. Sealt algab min 20 km ring metsa ja rabateid. 1,5 km minna ja hopsti Hiiu metsas, kus radu ca 15 km, mis on parimad linnades asuvaid radasid Eestis ja ilmselt Euroopaski. Sealt samast algab äsja avatud ratta ja rulluisu tee ( autotee laiune ) 15 km. Majast 500 m kauguselt algab rattatee Männiku -Saku 20 km, . Lisame Pirita rajad ( Ansipi lemmikkoht ), Viimsi rajad ja Rocca al mare võimalused. See kes kadestab Tartu tingimusi peab olema mitteadekvaatses seisundis.
Priit äkki juhatad, mind Tartu linnas asuvatele metsa ja rabateedele. Muuseas, Tartut ilmestab üks eripärane, Kogu linna ümbruses on mets maha raiutud ( see fenomen vajaks uurimist ).
Lapsena Rakveres vanaema juures olles oli uskumatult mõnus sportimas käia. Metsajooksu sai kohe üle tee minna tegema. Suusatades oli Kõrgemägede 5km metsarada (korraliku tõusude ja laskumistega, mitte mingi kunstlike küngastega naljaring) 10 minuti suusasõidu kaugusel. Suvel sai maastikurattaga mööda metsi ja lagendikke kihutada, samuti maksimaalselt 10 minuti tee kaugusel. Nüüd, Tartus elades, võib kõigest sellest ainult und näha.
16:38
Äkki te ei saa oma korterist/majast väga kaugele?
Mina ei kurdaks Tallinna ja Harjumaa rattasõidu võimaluste üle. Aga kui tõesti künkaid tahate, siis jah, Tartu ja Lõuna-Eesti on künklikumad.
Madis,
Tartu nüüd Tallinnast küll künklikum pole, ümberringi puhta tasane maa. Lähim küngas on Vooremägi. Tallinnas seevastu Mustamäe nõlv, Harku mäed, Pirita ...
No mehed-mehed, et Tartu ümbruses pole künkaid... Isegi terve Tartu linn on künklik nagu San Francisco - Emajõe orul on teatavasti kaks kallast, nii et võite pendeldada nagu lumelauasõitja hiiglaslikus rennis, ühest servast alla ja teisest üles, lisaks Toomemägi.
Tartu vaim möllab - käes on kooliaeg, eks ta ole koolistressi tuleb ikka kesvamärjukesega turgutada. Mäed nagu SF-s, hmm kindlasti on ka SF-s mõned Tartu mastaapides künkad.
Kus asuvad Hiiu rajad, kas otse suguhaiguste keskuse taga metsas?
fakt jääb faktiks. Kestvusalade harrastajale on Tartu üks kõige viletsam koht treenimiseks. Aastasadu on jooksjate peamiseks trassiks Tartu - Tallinn mnt.
Kiidelda 1 km rollerirajaga ja 2 km jooksurajaga on ilmselgelt suurustlemine.
09:36, mis juhtus, tsüklisse oled end joond juba kohe õppeaasta alguseks?
Kusagil siin peavad ju olema?
http://goo.gl/maps/qzcWt
Ega kõik pole Tallinnast. Aga sportida tahaks vahest mitmel pool.
Hiiu rajad saavad alguse Nõmme spordikeskuse juurest. Teie poolt nimetatud haigla juurest algavad Pääsküla raba rajad.
Halvustada haiglat nime pärast- muuseas ilmselt väga vajalik raviasutus - on väga madal käitumine. Sama asutus ju Tartuski.
Priit, Tartu spordiradadest võiksid kirjutada küll. Siin on palju ära teha.
Hea näide on Jänese rada, kulgeb jõe ääres kallasrajal, aga millegipärast on kohalikud selle raja ära lõhkunud. Kohalikud on need, kes seal mingit maaomandit evivad.
Samas on Ihastesse ja Aanne kanali äärde palju asfaltradu ehitatud, kuid nendegagi on omad probleemid.
Tartlaste üldine sportlastesse ja spordirajatistesse suhtumine jätab soovida. Kuidas teistes keskustes on?
Ma pigem ikka seda Lõuna-Eestit silmas pidasin aga mingi Toomemägi on küll Tartus. Ja kes ütleb, et linnas trenni teha ei kõlba, siis...
Tallinnas on nimelisi mägesid palju - Musta, Õis, Lasna, Sossi, Tõnis... :-D
Nõmme nõlvadel saab oi-oi kui vinge tõusude ja laskmistega raja. Seal peeti millalgi mäletamist mööda XC MTB EM või MM võistluski maha. Kesiakoff pani tollal selle pika puuga kinni. Siin kommentaariumites on paljud võimelised näitama Priidule huvitavaid lõigukesi. Ja kui hakata Tallinnast eemale minema (vahet pole mis suunas mandril), lähevad asjad veelgi paremaks kõrguste ja radade huvitavamaks muutumise osas.
Mõtlesin kommenteerijaid, kes siin sõna on vahest sekka löönud :-)
Dendroooopaaaarkkkk, dendropaaaarkkk, dendropaaaarkkk.
Sportimisvõimalused on tartus head, aga inimesed on parajad maakad.
Teet
täpsustus - ainult üks tartlane on paras maakas.
Postita kommentaar
<< Esileht