Pullerits: Kuidas velomehed lõpuks liigutama hakkasid?

Ega ma väga kindel olnud, kas Tartu Velo Klubi mind enam trenni kaasa lubabki. Klubi värves sõitev Paul Lõiv kirjutas siin blogis nädala hakul nii:

«Paha lugu, et hr Pullerits pole aru saanud, kuidas Velo klubi (ja ka teiste klubide) treeningud toimuvad. Mahajääjaid oodatakse järele või lükatakse järele ja aidatakse ka. Selleks pead lihtsalt ise klubi liige olema. Igasuguseid muid harrastajaid ei saadeta minema, vaid lastakse taga sõita ja keegi ei hakka nende pärast oma plaane muutma. Mingit täiega panemist ei ole. Tehakse harjutusi, kui on enne kokku lepitud, ning pärast oodatakse need, kes harjutustes ei osale, järele. Hr Pullerits lihtsalt üritab koos teiste asjaosalistega, kes asjast aru ei saa, harjutust tegevaid klubilisi taga ajada. Ja siis, kui harjutus lõpeb, paneb üksi edasi ja räägib, kui tugev ta on. Kahjuks on hr Pulleritsu võhiklikust jutust Velo klubile rohkem kahju kui kasu.»

Siiski läksin kohale. Pikka kasvu Paul Lõiv, kelle talvistest rattasõitudest olen kirjutanud kaks lugu, ühe Postimehe Arterisse ja teise Maratoni, oli ka hakkamas. Ei olnud meie vahel mingit altkulmu põrnitsemist. Ta oli kirjutanud aumehena oma nime alt, mistõttu teadsin, kelle poole pöörduda, et asjad selgeks rääkida. Ei olnud seal keegi kellegi peale kuri. Vastupidi, nii mõnigi teine mees kikitas ka huvist kõrvu, et mis asju me arutame.

Lõiv ütles, et ma olla öelnud, et Velo klubi trennides käib hirmus kihutamine. Täpsustasin, et need peaks küll olema kellegi teise sõnad siit blogi kommentaaridest, sest mina olen pigem vastupidist kurtnud, et Velo klubi trennides liigutakse liiga aeglaselt ning minu pärast võiks sõita palju kiiremini. Loomulikult täpsustasin, et ega ma kavatse enda tahtmist kellelegi peale suruda, sest klubilised teevad oma plaanide järgi ikkagi trenni, aga mina käin lihtsalt kaasas sõitmas, et oleks äge ja põnev ja saaks veidi adrenaliini ka.

Juba kolmandat trenni järjest tuli minna mööda Viljandi maanteed ja murda vastutuult. Rivis sõitis umbes tosin paari. Nende seas oli ka Pelotoni klubi mehi, nagu Peip Reedi ja Kristjan Oolo. Kui varem ei ole minusuguseid mitteklubilisi ette vedama lastud – ja olen aru saanud, et minusugustel mitteklubilistel ei ole ka mingit õigust ettepoole trügida, sest oleme ikkagi külalised teiste meeste treeningul ja seal tuleb austada nende reegleid –, siis sedapuhku usaldati ka mulle oma paarilisega tempot teha. Meile sattus täiesti avatud põlluga lõik, kus ulus ikka päris korralikult vastu, aga hoidsime kiirust ilusti 31 km/h kandis. (Varem vedanud Lõiv paistis, muide, eriti sitke ja innuka tempotegijana.) Teist korda saime ees vedada pärast Puhjat, enne tagasi keeramist, ja seal töötasime vastutuult kaunis pikalt, oma 2-3 km, ja kohati 35-36 km/h (seal on kerge pärikallak). Ma ei tea, kas see oli liiga aeglane või kiire, aga vähemasti keegi tempo üle ei nurisenud.

Tagasiteel lisasid vedajad eespool kiirust – suurepärane! Pärast Puhjat veereti juba ligi 50 km/h. Kavilda ürgorgu laskuti traditsiooniliselt 67 km/h-ga. Selle põhjas tõusid paar meest sadulast ja raiusid jõuliselt üles. Korraks tekkis endal ka kiusatus, et prooviks kaasa minna, aga otsustasin külalisena hoida siiski madalat profiili. Muidugi, eks need mäefiniši tegijad läksid ka päris pöörase tempoga – mis andis peagi tunda, sest enne päris üles jõudmist näis vähemalt tagantpoolt, et jaks sai otsa. Mõtlesin, et tegelikult oleks pidanud seega tegema kontrarünnaku kolmandiku või poole tõusu pealt, kes teab, äkki oleks võinud siis noile veel ohtlikukski muutuda.

Peagi pärast Kavilda ürgorgu tuli taas minu ja paarimehe kord vedada. Kuna koheselt järgnes pikk lauge laskumine, üritasin kiirust veidi üles võtta, et tagant tuules tulijaile mitte jalgu jääda. Kõrv püüdis tagant kinni kellegi retoorilise küsimuse, et kuhu see Pullerits nüüd kihutab. Aga ei olnud see mingi kihutamine. Oli küll lauge laskumine, aga ees pidi ikka korralikult pedaale keerutama, et kiirust 60 km/h ligi saada. Kuhu see loodetav taganttuul järsku jäi?

Kui mäe alla jõudsime ja vahetuse üle andsime, küsis Jaan Veeranna pealtnäha lõbusalt, et kuhu nüüd kihutama hakkasin. Ei hakanud õigustama, et ei kihutanud ma midagi, sest näe, ees läksid paar jooksikut veel kõvema tempoga. Ütlesin otse, milles asi: «Aga mõnus on ju! Rattasõit on nii lahe!»

Rohkem ees ei figureerinud. Las ikka pärissõitjad dikteerivad tempot ja määravad treeningu käigu. Nagu öeldud, mina olen rohkem funi ehk lõbu peal väljas. Nagu turist. Nii ei hakanud ka Silberauto esinduse eest Neste bensiinijaama poole lõpuspurti trügima. See poleks ka minu tase – seal toimetavad ikka kiired ja julged mehed. Ja ei maksa oskajaid ning suutlikke mehi segada. Pärast kuulsin, kuidas Pelotoni mehed omavahel arutasid, mis moodi oleks tulnud finišisirgel üksteisele infot jagada ja liikumisi korraldada. Mis minusugusel üksiküritajal seal teha olnuks? Ei miskit.

Vähemasti ei saa seekord kurta, et trenn oleks liiga aeglane olnud. Mul tuli 66 km pikkuse uksest ukseni ringi (1:55.35) keskmiseks kiiruseks 34,25 km/h. Ei mäletagi, millal Velo klubiga nii kiiresti oleks sõita saanud. Tunduv edasiminek võrreldes kahe eelmise samal teel tehtud ühissõiduga, kus keskmised olid vastavalt 32,35 ja 30,8 km/h. Muidugi, laupäevase 50,5 km paarissõidu keskmisest kiirusest 36 km/h jäi ka eile üksjagu endiselt vajaka, kuid nagu öeldakse: hakkab juba looma!

Selline oli eilsest grupisõidust minu nägemus, mis mõistagi ei pruugi ühtida teiste osalejate nägemusega.

Naisi selles trennis loomulikult ei olnud.
******

Camping in the bottom of Kane Creek Canyon, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-4: Giro d'Italia neljas etapp. Foto autorid: LaPresse (1) ja AP (2-4) /Scanpix