Pullerits: Kuidas ma Võru rattarallil tagaajajaid vedasin?

Ma ei tea, kuidas pärisrattureil ehk proffidel kombeks, aga mulle küll meeldib kaasvõistlejaid testida.

Pühapäevasel Võru rattarallil, kus startisin kolmandast grupist, sai sõidetud 13 km, kui olid alanud esimesed tõusud, ning ühel sellisel, kui tundus, et grupp ei liigu just eriti innukalt, sööstsin tagant välja ning hüüde «no nii, paneme nüüd, paneme nüüd!» saatel tõmbasin kõige ette. Jõudsin tõusu tippu ja heitsin pilgu selja taha – mitte keegi ei aktiveerunud. Selge, järeldasin, selles grupis kõvasid tõmbajaid ei ole, ja lasin tempos järele. Kuid see kõik ei lõppenud niisama.

Ühe Eesti tuntud jalgratturi rattaklubi vormis mees, kes seni oli eesotsas päris palju vedamistööd teinud, hakkas minuga kurjustama. Et niiviisi tõusul tuulest välja tulla oskab igaüks ja tehku ma korralikult tööd.

«Ütle, miks sa nii kuri oled?» pärisin temalt rahulikult ja oma arust igati viisakalt. Sest kedagi ma ju ei seganud, ohtlikku olukorda ei tekitanud – minu arust ei pidanuks probleemi olema.

Pärast võistlust Tartu Velo Klubi meestega Volkswageni bussis kodulinna poole sõites küsisin, kas tõesti mul on keelatud omatahtsi manöövreid teha, kui ma teisi nendega ohtu ei sea. Kuulsin kogenud meestelt vastuseks – nad kõik on üle 50 vanad ässad -, et võin võistluse ajal spurtida ja kiirendada ja ette tõmmata, palju aga tahan.

Ma ei sõida üheski võistkonnas. Ma võistlen enda eest ja enda nimel. Seetõttu ei pea mind ka mitte üks gramm huvitama, milline on teiste strateegia ja taktika, millised on teiste plaanid ja kavatsused. Minu plaan oli gruppi testida, püüda gruppi elavdada, miks mitte ka oma kiirendusega konkurente kurnata, gruppi lõhkuda, nõrgemaid maha raputada – see kõik on ju igati normaalne ja lubatud, kas pole? Minu arust peaks mul olema igati õigus seda teha, kui ma kedagi oma manöövritega ei ohusta – ja seda ma kohe kindlasti ei teinud.

Kui umbes pool distantsi oli sõidetud, küsisin minuga kurjustanult, kas me võiksime ära leppida. Sest nõme on ju sõita kellegagi külg külje kõrval, kui tuli on tuha all hõõgumas.

Ei salga, et mõned järsud tõusud kujunesid üksjagu raskeks. Mitte et oleks tekkinud oht maha jääda – seda mitte. Aga kahel-kolmel tõusul pidi ikka kõvasti kangutama. Eks oma pitseri vajutas ka kogemuste vähesus: ma ei ole pärast Tartu rattarallit trenni teinud (Velo Klubi mehed võivad seda kinnitada, nad pole mind pärast rattarallit üheski trennis näinud) ega teadnud alati täpselt, milline käik tuleb sisse lükata. Mõnikord sai mindud liiga kerge, teine kord liiga raske ülekandega. Aga küllap oli kõigil raske, sest kui tippu jõuti, ei olnud neid, kes oleks üritanud eest putket teha. Kõik hakkasid rahulikult taastuma.

Ohtlikem olukord tekkis Haanjast Rõuge suunas laskudes, kus kiirus tõusis üle 60 km/h ning mul läks Rain Londiga (nr 1168) külg kokku. Kohe päris kõvasti ja pikalt, sest mul võttis tasakaalu säilitada püüdes esiratta lausa vibama ja vonklema. Kummaline, et sellises olukorras pole aega isegi ehmatada. Ja võib-olla hea ongi, et pole, sest külma verd säilitades on tõenäosus püsti jääda suurem.

Huvitavaks läks siis, kui keerasime Nursilt Kubja poole. Liikusin grupis ettepoole, sest ruumi oli ning arvata võis, et laial teel läheb kihutamiseks. Ja läkski. Kuidagi iseenesest hakkasid mõned mehed maantee paremas servas karusselli tegema. Lükkasin ka ennast nende punti. Peagi sain aru, mis neid motiveeris: 300-400 meetrit eespool liikus umbes 15-meheline grupp. Algas jälitamine.

Kui olin eest korra läbi käinud ning pidin mõne aja pärast taas ette liikuvasse rivvi rivistuma, tunnistasin üle õla vaadanud mehele, et võtku ta minu ette, ma hästi ei jõua. Parem ausalt öelda, kuidas olukord on, kui et koostööd rikkuda. Ehkki too koostöö, vähemasti võrreldes sellega, kuidas Velo Klubi trennis sõidetakse, oli üksjagu anarhistlik ja kaootiline. Asi oli ilmselt selles, et karussellis osalejate jaks oli erinev ja motivatsioon küllap samuti.

Igatahes leidsin endalegi üllatuseks peagi end kolme-nelja tõsisema töötegija hulgast. Sain rütmi sisse. Püüdsin ka teisi ergutada, et anname minna, küll saame eessõitjad peagi kätte. Vahe ju tasapisi muudkui vähenes. Kuid häda oli selles, et töörügajaid ei olnud meie grupis enam kuigi palju.

Niiviisi juhtuski, et peatselt tegime tempot minust 15 aastat nooremaTimmo Kõrraniga (nr 864, DNF) peamiselt kahekesi. Kui mitut puhku ette läksin, vaatasin, et ohoo, polegi paha - hoian kiirust 53-54 km/h. Ja kui viimaks kõrvale võtsin, et kedagi teist ette lasta, siis nägin korduvalt, et ei tule ega tule tükk aega kedagi. Ju siis sai liiga kõvasti vajutatud?

Kubijalt Meegomäe suunas keerates saime eessõitva grupi kätte ja seejärel toimus teatav rahunemine. Kuid mitte kauaks. Ühtäkki oli tagantpoolt kosta kõva röögatust ja siis pauku. Kukkumine. Kummaline, et sellistel puhkudel ei ilmuta keegi eessõitjaist mingit kaastunnet, vaid vastupidi: olen täheldanud, et kukkumise järel püüavad sellest pääsejad pigem kiirust juurde panna, justkui instinktiivselt õnnetuspaigalt pagedes.

Teine ootamatu kukkumine grupis toimus siis, kui Lasva kandis sai keeratud tagasi Võru suunas. Tuul puhus vastu ning keegi erilist initsiatiivi ei ilmutanud. Hoidsin samuti targu teiste taha – olin ju auga oma osa suurest tööst ära teinud. Kiirus langes kohati koguni alla 30 km/h. Ja ikkagi suudeti seal tekitada väiksel kiirusel laudsiledal laial asfaldil väike külakuhi. Olin just lõpetamas joomist, kuid suutsin siiski pidureid krabada ning paremale tüürida, et tekkivast kuhjast mööduda. Tagajärg oli ühele Tartu mehele päris karm: põsesarn oli veriseks «raspeldatud» ja paistes, lõug samuti. Kuid paistis, et need on vaid pindmised marrastused, nii et kui ära paranevad, siis ei peaks arme jäämagi.

5 km enne lõppu, kui keerati ümber Võru kulgevale ringteele, hakkasid grupi esimesed mehed tempot kruvima. Mõned minu ees tikkusid vahet sisse laskma, kuid sain neist mööda ja nõelusin vahe enam-vähem kinni, nii et kui keerati pooleteise kilomeetri pikkusele lõpusirgele, olin ilusasti grupis sees, tõsi küll, selle tagaotsas. Kuid nagu pärast selgus, oli algne grupp sõidu lõpuks siiski palju väiksemaks kahanenud, nii et heameelt võis tunda juba selle üle, et distantsil ei tekkinud ohtugi sattuda pudenejate hulka.

Pool lõpusirgest sõideti rahulikult, vastutuules jõudu säästes ja passides. Siis vaatasin, et vaat kus üllatus: TÜSKi vormis grupi küllap noorim liige, liiati tütarlaps, 1996. aastal sündinud Kärolin Varblane, tõusis sadulast ja üritas meeste eest plagama panna. Kõik aktiveerusid. Kuid tunnistan ausalt, et ma ei julge finišiheitlusse kaklema minna. Enesealalhoiu instinkt on ilmselt liiga suur. Kui ikka peas vasardab, et pigem hoida kui oiata, ega siis lõpus midagi ära tee. Ja kuna valisin finišeerimiseks ohutumana tunduva, vasakpoolse, tuulele avatuma ja seetõttu rattureist hõredama sõidutee poole, ei olnud ka kellelegi tuulde saada. Rääkimata sellest, et valitud ülekanne osutus taas valeks. Protokolli läks 114. koht, kaotust võitjale kogunes 14 ja pool minutit.

Kuid arvestades suvist olematut treenitust, oleks ju võinud vist veelgi hullemini minna.
******

Jaanus Laidvee (can you see him in the middle of the picture?) on Bartlett Wash Slickrock Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-5: Pandivere rattaralli 2013, Filter maanteekarikasarja 5. etapp Väike-Maarjas. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Norman Vahtra võidab Pandivere rattaralli 2013 Väike-Maarjas. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix