Pullerits: Mis tähtsus on jooksja rassikuuluvusel?

Kui mõni aeg tagasi kerkis teemaks, kas mustanahaliste sportlaste kohta tohib öelda neegersportlane – tohib, sain Eesti juhtivalt keelekoordineerijalt teada –, liikus mõte tolle diskussiooni taustal iseenesest teemale, miks ikkagi valged ei suuda enam joosta sama kiiresti nagu neegrid, sama kiiresti, nagu nad veel kaks kümnendit tagasi suutsid. Ja siis jõudsin mõtteni, mida minu teada ei ole veel keegi kusagil väljendanud.

Nimelt on asi samastumises. Mingil põhjusel, mida ma öelda ei oska, läks 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses jooksualadel jäme ots lõplikult neegersportlaste kätte. Pärast seda, nagu teame, on vaid üksikud valged suutnud neile konkurentsi pakkuda. Pigem võib öelda, et valgede jooksutase on koguni alla käinud. Harry Lemberg saatis mulle poolteist nädalat tagasi kirja, milles andis teada, et Moskvas peetavate kergejõustiku MM-võistluste 5000 meetri jooksu B-normi 13.20 on Euroopa jooksjatest sel aastal täitnud vaid kolm meest (Somaaliast pärit Mohamed Farah, Etioopiast pärit Alemayehu Bezabeh ja Sergio Sánchez), kusjuures nende seas on ainult üks (Sánchez), kelle vanemad on Euroopast pärit. «Seega vähemalt üks Euroopa päritoluga mees peaks MMil olema 5000m jooksus,» nentis Lemberg.

Samastumise küsimus seisneb antud kontekstis selles, et me võtame ju eeskuju nendest, kellega tunneme end samasugustena. Kui jooksualadel valitsevad neegrid, siis võtke või jätke, aga kui palju on neid valgeid, kes vaatavad, et ohoo, 100 meetri jooksus on poolfinaalides ainult neegrid ja maratonijooksus on esitosinas ainult neegrid – oi, küll tahaks ka olla samasugune tugev jooksja, kuidas tahaks püüelda nende sekka?! Võib-olla mõni üksik mõtleb niiviisi, aga enamik mõtleb hoopis risti vastupidi: hmm, sprindis, maratonis või keskmaajooksus valitsevad ainult neegrid, mul pole järelikult mõtetki üritada neil aladel tõsiselt trenni teha, sest nagunii ma nende tasemeni ei küüni.

Või konkreetsemalt: kui olin noor, unistasin, et tahaks ka saada sama heaks jooksjaks, nagu inglased Sebastian Coe või Steve Ovett. Aga ei kujuta ette, et kui oleksin nüüd noor, siis mõtleksin, et tahaksin ka saada sama heaks jooksjaks, nagu neeger X või neeger Y, kes on maailmameistrid sel või teisel jooksualal. (Tunnistan, et ega ma teagi, kes enamikul jooksualadel maailmameistrid on – ja mis vahet seal on, milline neegersportlane mis ala võitis, ühtemoodi võõrad ja kauged on nad nii või naa.)

Ja just seetõttu, et valgetel pole, kellega end maailma jooksjate tippklassis samastada (nobe Prantsuse sprinter on siiski suur-suur erand), ei võtagi nad jooksmist tõsiselt, sest lootus edu saavutada puudub. (Loomulikult leidub ka teisi tegureid, miks valged pole jooksumehed; keskendun siin vaid uue teguri esile toomisele.) Sest neil pole lihtsalt mitte kellegagi samastuda, mitte kedagi innustavaks eeskujuks võtta, mitte kedagi, kelle sarnaseks tahta saada.

Kirjutasin sel teemal Tartu Postimehele oma igakuise spordikommentaari. Ja teate, mis mind jahmatas? Jahmatas see tõdemus, mis vaatas vastu kommentaariumist: milliseid inimesi küll meie seas leidub! Aru saada ma ei suuda, kust otsast mu kirjutis küll rassistlik ja pahatahtlik on, nagu paljud väita püüdsid! Mõned inimesed kannatavad ikka totaalse vasakliberaalse ajupesu käes.

Lõpuks ka midagi positiivset. Homme ilmub mult Arteris The Greatest Football Story Ever Told (in Estonian [at least by me]). Ärge seda maha magage!
******

Corona Arch, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Valge (Gabriele Anderson) juhib eelmisel laupäeval naiste 5000 meetri jooksu Pariisis. Foto autor: Sipa/Scanpix
Foto 2: Aga kus on Pariisis see valge jooksja (Gabriele Anderson) siis, kui läheb pjedestaalikohtade jagamiseks? Pole teda lõpusirgelgi. Võidab Tirunesh Dibaba. Foto autor: Sipa/Scanpix
Foto 3: Mustad ees, valged maas - nii kulgeb 5000 meetri jooks Rabatis. Veab Elkanah Kibet Kenyast. Foto autor: AFP/Scanpix