Andrus Lein: Kuidas välismaal võistlemas käia?

Neile, kel mõlgub mõttes panna end proovile mõnel välismaratonil, jagab oma rikkalikust pagasist nõu tuntud harrastusjooksja Andrus Lein, Rakvere spordikeskuse hooldustehnik.

Andrus, kuidas sattusid esimest korda välismaratonile?
2000. aastani olin pikki maid jooksnud, aga maratoni mitte. Riho Lüüs, vana maratonimees, kutsus mind kaasa Stockholmi. Ettevalmistust mul polnud, kogemusi ka mitte. Rajal tuli ette ootamatusi, näiteks käisin kõhu pärast põõsas – hommikul sai liiga palju pugitud ja seedimise lõi natuke sassi. Emotsioon, mille sain, oli sellegipoolest suur: stardis 15 000 inimest, finiš olümpiastaadionil, rahvas karjub. Jooksin 2:47 ja sain umbes 60. koha.
Järgmisel aastal läksin Berliini maratonile, kus tuli starti üle 30 000 inimese. 2002. aastal tegin Taanis Odenses isikliku tippmargi 2:34.31, mis püsis üheksa aastat. Tunamullu jooksin selle Tallinnas kahe sekundiga üle. Sel kevadel viisin Rotterdamis isikliku margi 2:32.34-ni.

Mille järgi välismaratone valid?
Et saaks head resultaati teha. Et rada oleks hea ja konkurents tihe – see aitab tulemusele kõvasti kaasa. Hea rada on selline, mis on lauge ja kus on vähe järske tõuse. Pigem võiks jooks olla ühe kui kahe ringi peal.

Kui pikalt tuleb osalemist ette planeerida?
Osalemist tuleks ette planeerida pool aastat. Kuid igale poole nii hilise registreerimisega ei saa. Suurtele maratonidele on üsna raske peale saada, Berliinis saavad kohad nädalaga täis. Londoni maraton on jällegi mõeldud rohkem tippudele ja kohalikele ning on lisaks heategevusliku suunitlusega. Üks Eesti mees sai sinna Soome turismifirma kaudu starti. Eestlastele vist ei olegi seal üldse kohti, kui sa ei ole just kõva mees, kes jookseb alla kolme tunni. New Yorgi maratonile pääseb aga loosiga. Seal on osalejate limiit 40 000, aga tahtjaid on 120 000.
Kui oled väga hea jooksja, alla 2:30, siis lasevad korraldajad sind harilikult ka veidi enne võistlust registreerides starti.
Minu arvates ei tasu alati trügida suurtele maratonidele, nagu Berliin, London ja Pariis. Need on muidugi ahvatlevad ja pretiižssed, aga sama hästi võib valida ka 10-15 tuhande osalejaga maratoni, nagu Frankfurt, Rotterdam, Hamburg, Viin. Korraldus on seal mugavam, ei pea massi sees tunglema.

Kui suured on osavõtumaksud?
Euroopa suurtel maratonidel 30-100 eurot. Mida varem registreerid, seda odavam. Registreerimine iseenesest on internetis lihtne: kui sul on krediitkaart, läheb viis minutit ja oledki kirjas.

Mis moodi määratakse stardigrupid?
Kui internetis osaleja ankeeti täidad, küsitakse isiklikku rekordit. Paned rekordi kirja ja selle järgi saadki stardigrupi. Kui see on su esimene maraton, küsitakse, mis aega tahad reaalselt joosta.

Kui keeruline on saada suurele maratonile lennupileteid?
Võimalusel tuleb need osta pool aastat ette, siis on piletid odavamad. Kui hiljemaks jääd, jälgi bookinghouse’is lennupakkumisi: mõnikord võid isegi kuu enne väljalendu sattuda väga hea pakkumise peale.

Kui varakult tasub kohale minna?
Kui maraton on pühapäeval, võiks reedel välja sõita, siis saab päeval rahulikult majutuse võtta, numbrite järel ja maratoni expol käia. Laupäeval võiks teha väikse sörgi, tutvuda natuke raja ja stardikoridoridega ning sellega, kuidas on riietumine korraldatud.
Riietumine on tavaliselt suurtes telkides, lisaks on pakihoiutelgid. Kui start ja finiš asuvad eri kohas, näiteks Nizza-Cannes’i maratonil, pannakse nende vahel käima furgoonautod.

Kuidas otsida paslikku majutust?
Kaks head saiti selleks on directrooms.com ja booking.com. Majutus tasub samuti mitu kuud või koguni pool aastat ette broneerima, sest maratonipäeval on rahvast palju ja hinnad lähevad üles.
Vaatan, et hotell jääks maksimaalselt 2 km kaugusele võistluspaigast: siis jõuad kerge vaevaga starti ja pärast, kui kõik liigesed ja lihased on valusad, kerge vaevaga hotelli tagasi ega pea selleks ühistransporti kasutama. Kuigi tihti saab maratoonar maratoni päeval suurlinnas ühistransporti tasuta kasutada, näiteks Frankfurtis.
Ma ei soovita kokku hoida ega mingis hostelis ühisruumi võtta. Ise otsin majutust kahe- või kolmetärni hotellides. Samuti soovitan enne broneerimist lugeda saitidel hotellide kohta kommentaare: pildid võivad ju olla ilusad, aga kui kohale jõuad, avastad teinekord müra ja suitsuhaisu või koguni sitikad. Kinldasti peab vaatama, et hotelli kõrvalei asuks lõbustusasutust, kus käib poole ööni tümps.
Hea, kui hotellis on hommikusöök. Samas peab aegsasti vaatama, mida nad hommikusöögiks pakuvad. Ma olen hommikul vähenõudlik, sest laen end eelmisel päeval korralikult süsivesikutega.

Kui varakult tuleb starti minna?
Nicas anti start koguni kella 8 hommikul, tavaliselt on see kell 9 või 10.
Tund enne starti võiks ikka kohal olla. Vaatan maratoni brošüürilt alati aegsasti järele, kus miski asub.
Tavaliselt pool tundi enne starti tehakse stardikoridori väravad lahti. Frankfurtis ja Rotterdamis on näiteks hästi kitsad koridorid, rivi läheb väga pikaks. Isegi mul kulus esimeses grupis 30 sekundit, et pärast pauku stardijooneni jõuda. Õnneks võetakse igal pool kaks aega, netoaeg ja brutoaeg. Nii et isegi kui stardijooneni jõudmiseks kulub viis minutit, saad ikkagi kirja netoaja.
Ajavõtukiibi eest võetakse registreerimisel panditasu, umbes 25 eurot. Pärast saad selle raha tagasi, kui kiibi tagastad. Viimasel ajal on kiibid pandud numbri külge, mis on eriti mugav.

Kui põhjalikku eeltööd tasub teha rajaga tutvumiseks?
Uurin alati maratoni kodulehel raja kaarti ja profiili, siis tead arvestada, kui mitmendal kilomeetril on tõus.
Rajal on kilomeetripostid, vaheaegu võetakse iga 5 km tagant, enemasti on tabloo üleval. Samuti tehakse sinust pilti ning pärast võid hea raha, umbes 40 euro eest osta oma jooksust video.

Kuidas on korraldatud jootmine-toitmine?
Joogipunktid on ka tavaliselt iga 5 km tagant, palava ilmaga lausa iga 2,5 km tagant. Pakutakse jõujooki ja vett, lõpupoole isegi geeli ja kokakoolat. Koka on väga hea, kui energia on otsas.
Tipud saavad panna TPdesse oma joogi, korraldajad viivad need lauale. Minu arust on päris keeruline neid seal hoo pealt üles leida. Olen tihti näinud, kuidas mõned minu pundist jäävad lausa seisma ja otsivad oma pudelit. Naistippudel seda probleemi ei ole – neil on kaks-kolm jänest kõrval, kes võtavad laualt pudeli ja viivad neile kätte.
Kindlasti tasub eelnevalt uurida, mis spordijooki rajal pakutakse. Kui seda on ka Eestis saada, peaks varakult proovima, et ei tekiks rajal üllatust. Organism ei pruugi võõra maitse ja koostisega jooki omaks võtta, see võib mõjuda maole ja tekitada kõhuhädasid.

Mis siis saab, kui rajal kõhus keerama hakkab?
Raja ääres ja vaheajapunktides on välis-WCd. Kui häda tekib kohas, kus vetsu ei ole, tuleb lihtsalt otsida mingi rohelisem koht – ei ole seal häbeneda midagi. Isegi Paula Radcliffe (naiste maailma tippmargi 2:15.25 omanik) on käinud otse-eetris raja kõrval ära. Organism on ju krutitud maratonil viimse piirini. Olen ise pidanud kolmel maratonil vetsus käima.

Kas rajad on kõikjal korralikult turvatud?
On olnud juhuseid, et koerad on rajale pääsenud. Minu üks ekstreemsemaid maratone oli Sitsiilias Palermos: kes ikka liiga kauaks rajale jäi, pidi pärast laveerima kohalike inimeste ja hulkuvate koerte vahel. Nägin, kuidas üks mees hüppas finišeerides koguni üle koera – vägev! Kes tahab ekstreemsusi otsida, aga ka pärast võistlust kultuuri nautida, sellele soovitangi minna Sitsiiliasse.
Sakslaste maratonidel on jällegi väga hea korraldus. Mõnel suurel maratonil on sadu tuhandeid inimesi raja ääres ergutamas, samuti on väljas palju muusikakollektiive. Mõnikord nood häirivad, kui tümps on liiga kõva ja ise oled väsinud.

Mis ootab ees pärast finišeerimist?
Tavaliselt on emotsioon vägev, kuigi kõik kohad valutavad. Ma ei soovita hotellis kohe siruli visata, pigem pesta, võta näksi, et taastuda, ja minna siis jalutama. Berliinis on isegi suured pesemistelgid tänaval, torudega on veetud sinna ajutine veetrass.
Medali saab kohe finišis kaela. Rotterdamis saavad naised isegi lilleõie. Diplomi tuleb endal pärast välja printida.
Toitlustamine on pärast finišit väga erinev. Näiteks Frankfurtis oli see 2007. aastal väga külluslik, aga mulluseks oli see kardinaalselt muutunud.
Mõnel maratonil teevad korraldajad isegi väikse afterparty.

Mis ajaks on mõistlik sättida ärasõit?
Soovitan mitte väga kiirustada. Hea, kui saab esmaspäeval tagasi sõitma hakata. Olen käinud välismaratonidel tavaliselt suurema pundiga, kellega läheme õhtul sööma ja muljetama. Pärast Nica ja Palermo maratoni võtsin koguni nädalaks puhkuse, käisin ümbruskonnas ringi vaatamas.

Usutles Priit Pullerits
******

Final section close to the top of Amasa Back Trail, La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Lein tänavusel Tartu nn jooksumaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 2 ja 3: San Francisco maraton kulgemas üle Golden Gate'i silla. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Isegi Mongoolia pealinnas Ulan Batoris joostakse maratoni. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 5: Tänavune Londoni maraton. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Andrus Lein tänavusel Tartu nn jooksumaratonil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 7: Tänavuse Londoni maratoni turvaja. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 8: Siluetid Tokyo maratonil 2008. Foto autor: Reuters/Scanpix