pühapäev, juuni 02, 2013

Pullerits: Miks Tartu rattarallil oli tunda kärsahaisu?

Kui Tartu rattaralli 135 km sõidu lõpuni jäi alla kilomeetri, otsustasin viimast korda sõidu jooksul häält teha. Sest grupp oli ju suur, vähemalt 110 sõitjat, ja ilmselt noolisid mitmed mehed – vähemasti oma ajusopis – soodsat kohta. «Sõidame otse, mööda oma trajektoori!» hüüdsin Sõpruse silla alt läbi sõites. Ja lisasin: «Ei poogelda!»

Aga kes siis mind kuulab?! Paljud on ju nii paganama isetargad.

Kui finišini jäi umbes kolmsada meetrit, kaikus eespoolt üle grupi meeleheitlik karje: «Kukkumine!!»

Just olin jõudnud mõelda, et seekord, vaat siis, sõideti päris mõistlikult, ohtlikke olukordi loomata. Kogu sõidust jäi meelde vaid kaks kriitilist situatsiooni, ja küllap lahenesid need suuremate traumadeta. Üks olukord tekkis mõned kilomeetrid enne Kanepit, kui grupi eest hüüti samuti, et «kukkumine!». Korraks võeti hoog õrnalt maha. Nägin, kuidas üks mees oli rattaga omal jalal vasakule teepeenrale kolinud. Teine olukord tekkis Otepääle läheneva pika tõusu algul kusagil minu taga, kui käis pauk ja mürin. Keegi minu kõrval viskas võllanalja, et ju oli mees liiga tugevalt pedaalile vajutanud ja vända lahti murdnud. Hiljem, pärast võistluse lõppu, kuulsin, et oli olnud ühe mehe kukkumine – ta olla kellelegi tagant sisse sõitnud.

Aga kolmsada meetrit enne finišit ei saanud esimese hooga arugi, kus see kukkumine on. Kuni ühtäkki hakkasid kõik minu ees sõitjad järsult kiirust vähendama, päris paaniliselt. Liikusin raja parema serva lähedal ja tõmbasin ka mõlemast pidurikangist. Tundsin, kuidas ratas hakkas mu all vasakule-paremale tantsima. Ilmselt läksid rattad kuumal asfaldil blokki.

Siis nägin otse enda ees kaht meest asfaldi lebamas, rattad nende kõrval. Kostis hirmsat sõimu ja röökimist. Silmanurgast nägin, et ka vasakul oli mitu meest hunnikus. Aga minu jaoks oli küsimus selles, kas saan pidama või sõidan maaslamajaile sisse. Või äkki hakkab ratas pidurdades sedavõrd tantsisklema, et kaotan selle üle igasuguse kontrolli.

Ligikaudu kolm ja pool tundi tagasi sealsamas starti oodates tundsin ootamatult, et ega eriti pingutada viitsigi. Ilm oli ju lämbe. Hommikul määrisin käevarred ja jalad kokku mullu kevadel Moabist ostetud päiksekaitsekreemiga. Soojenduseks sõitsin ligi 11 km, sealhulgas tegin neli-viis 10-15-sekundilist spurti, kus tõmbasin kiiruse üle 45 km/h – et lõõrid lahti saada.

Plaan oli alguses pigem tagasi hoida, et Riia mäel end mitte kinni tõmmata. Jälgisin ka pärast üles jõudmist, et vähemalt käik oleks varuks. Sest arvata võis, et kuigi alguses tuleb kõva rabelemine, siis pärast linnast väljumist saavad üksikud grupid nagunii kokku. Vähemasti seda lubasid eeldada senised kogemused.

Ootamatu probleem tekkis pärast Variku viaduktilt laskumist – seda tehti ikka hirmus ettevaatlikult – Rehepapi teele jõudes. Tõmmati paremasse äärde ja rivi venis pikaks. Nägin enne ringteed, et ees lasid mingid tüdrukud vahe sisse. Ütlesin enda ees sõitnud erksinises vormis pikale noormehele, et kihutame neist mööda ja veame grupile järele. Kuid ootamatult tõmbas ta pärast ringteelt lahkumist kõrvale, lasi jala sirgu ning näitas mulle käega, et mingu ma vedama. Nii ma siis seal üksinda ees pingutasingi, grupp 20-30 meetrit eespool, ja motiveerisin end, et ei tohi alla anda, sest kui nüüd vahe sisse lasen, võib see saatuslikuks saada. Kuid vahe ei tahtnud sugugi väheneda.

Õnneks tulid Tõrvandis, kus asfaldikate läks auklikuks, tagant tuulest mitmed mehed ja tõmbasid vahe kinni.

Aga niipea, kui keerasin «veenilaienditega» Võru maanteele, hakkas vahe kummalisel kombel taas kärisema. Siis tuli tagant hirmsa hooga Art Soonets ning püüdsin talle tuulde haakida. Eriti hästi ei õnnestunud, paar meetrit jäi vahe sisse. Tunnistan ausalt, et nägin vasakut kätt jääva armeenia restoranini ikka kurja vaeva, et grupi sabast kinni saada. (Pilt grupile järele jõudmisest on siin. Sisenen just grupi sabas Põlva maantee alguse kurvi, minust veidi eespool on kollase kiivriga Soonets.)

Need meeleheitlikud kilomeetrid tegid kurgus hingamisteedele liiga. Seal algas vastik kipitus, mis paaril korral ähvardas isegi hommikusööki sisikonnast üles tõsta. Ent õnneks grupp seejärel rahunes, nii et edaspidi sai hakata tegelema positsiooni parandamisega.

Selge, et enne Liival ärapööret vanale Võru maanteele tuli saada ettepoole, sest Liival läheb tee kitsaks ja lainetavaks ja käänuliseks, mis tähendab, et grupp venib tõenäoliselt pikaks. Ja selle tagaotsa jäädes on pudenemine kerge juhtuma. Liiati on taga ohtik. Päris mitmel korral tuli grupis ette nii kõvasid pidurdamisi, et üle sõitjate peade levis kõva kärsahais.

Võtsingi Vana-Kuustes paremale tuule kätte ning liikusin jõudsalt ettepoole. Kummalisel kombel ilmutas enamik mehi initsiatiivitust – seda parem mulle! Raske on silmaga grupi suurust hinnata, aga tundus, et sõidan ehk 70.-80. kohal. Kõrval oli üks mees, kes söandas vaadata üle õla tagasi. Küsisin, kui suur grupp on. Ta vastas, et tagapool on veidi vähem mehi kui ees. No nii, seda olingi arvanud – et olen sattunud tõenäoliselt teise gruppi, ja nagu ikka, tikub see paisuma hirmus suureks.

Liivale jõudsin oletatavasti grupi keskel, kuid selle kohaga polnud põhjust rahul olla. Nüüd tuli hakata vaagima, kuidas grupi peale lähedale saada, sest on ju vana tuntud tõde, et ees on kindlam ja turvalisem. Esialgu polnud aga kusagile minna. (Olen parempoolsel pildil kõige paremas servas kolmeses reas keskmine heledas särgis sõitja.) Tee oli servast servani rattureid täis. Seetõttu tegelesin peamiselt sellega, et hoidsin positsiooni. Aga jõudu oli küll, alguse rabelemisest olin kenasti juba Vana-Kuusteks taastunud.

Kuid avatud, põlluäärsetel lõikudel tekkis tuulepoolsel küljel ühtäkki ruumi. Sest kõik võtsid ju paremale. Haarasin leistangil alt kinni ning vajutasin veidi kõvemini pedaalidele. Lausa mängleva kergusega jõudsin ette umbes 20. kohale. Hämmastav, et keegi ei üritanud minuga kaasa tulla. Mul oli see plaanitud liikumine, et kurvilisse Tilleorgu laskudes mitte teiste taha kinni jääda ja sealt hooga üles saada. Plaan õnnestus suurepäraselt ellu viia!

Mõni kilomeetrit hiljem pärast Kanepi suunas pööramist muutus sõit eriti kergeks. Millegipärast ei näidanud enamik üles mingit võitlustahet. Olin otsustanud, et ise ka ette ässama ei lähe, sest esiteks ma ei arva, et seal olnuks minu koht, ja teiseks ei ole mõtet end suure grupi ees poolel maal kulutada. Rattasõidus ei otsusta ju sageli jalad, vaid pea, ja nagu ka varasematel kordadel, olin otsustanud sõita just peaga – nii palju, kui ma oma peaga rattasõidust jagan.

Pärast Kanepit, kui osa mehi siirdus joogipudeleid rabama, läks minu arust aktiivsemaks sõiduks. Mul endal oli samuti plaan just tol lõigul aktiveeruda, sest Otepää ümbruses muutub ju rada kitsaks ning tulevad järsud tõusud ning seal on eluliselt tähtis võimalikult ees olla. Tasapisi nihkusin vasemalt küljelt ettepoole. Püüdsin tõusudel ära kasutada vaba ruumi, sest massis takerduti paratamatult üksteise taha. Ning ühtäkki leidsin end päris grupi eesotsas, umbes 10.-12. kohal, kus sõideti hanereas teineteise sabas. Peab ütlema, et väga mõnus oli seal olla, sest tundsin pidevalt, et vähemalt üks käik on veel varuks – seda juhuks, kui grupp peaks hakkama külgedelt mööduma, nagu paar aastat tagasi just sealkandis juhtus, kus kaotasin oma hea positsiooni grupi peast umbes minutiga.

Nüüd nii ei läinud, nagu paar aastat tagasi. Jõudsin Otepääle umbes kümnendana. Kõik sujus plaanipäraselt. Rollerirajal sain samuti liidritele ilusasti tuulde, püüdsin tõusudel ära kasutada laskumise inertsi. Aga just enne teravnurkset pööret paremale kurvilisest mäest alla jätsin liiga raske käigu sisse ning sellest piisas, et all Pühajärve ääres leidsin end 30.-40. kohal. Oma viga, mis parata.

Tõusu Otepää aedlinna püüdsin võtta mõõdukalt, et säästa jõudu Otepää tõusuks. Seal on mul varasematel aastatel korduvalt raskusi tekkinud. Ja ega nüüdki hästi läinud. Hiljem kuulsin, et olin vajunud sujuvalt läbi grupi, sest olin läinud tõusu ründama liiga raske käiguga. Selge, tuleb edaspidi selles osas korrektiive teha. Art Soonetsile aga oli Otepää tõus saatuslikuks saanud - tal tekkisid krambid. Tal kehamass ka suur, tublisti üle 20 kilo rohkem kui mul. Ometi oli ta end kõvasti jootnud, tühjendanud viis pudelit. Ma jõin tühjaks ainult ühe pudeli, teisest võtsin vaid paar lonksu.

Pärast Otepäält laskumist sai grupp taas kokku, mehi oli teel servast servani. Püüdsin üle eessõitjate peade vaadata, kui mitmes ma umbes olen – pakun, et olin 50.-70. Kuna minna polnud kusagile, otsustasin esialgu teiste tuules passida ja sobivat hetke luurata. Aga seda ei tulnud ega tulnud. Nägin enda ees dr Leho Ripsi, kes talvel opereeris mu põlve, liikusin tema kõrvale ja küsisin, mis nüüd saab.

«Nüüd tuleb rahulikult lõpuni sõita ja tervelt finišisse jõuda,» vastas ta.

See polnud vastus, mida ma oodanuks. Ootasin, et tal on mingi salaplaan, kuidas sellest massist mööda saada. Kuid nähtavasti polnud. Ta mainis vaid, et viimane aeg üritada on Tatraorus, sest hiljem ei ole võimalik positsiooni parandada.

Siiski tekkis juba Pangodis, kui mõned läksid taas jooki haarama, võimalus ettepoole pääseda. Pääsesingi. Aga läks sedavõrd rumalasti, et jäin paremale vastutuule kätte, ning pidin otsima soodsat hetke, et vasakule tuulde saada, sest tõusudel ei ole ju arukas end ees tempotegijate hulgas kulutada. Vähemalt mitte minusugusel. Peagi vajusin tagasi oma vanale kohale grupi keskel.

Paraku ei saanud ka Tatraorus rünnakust asja. Grupp laiutas teel vasakult paremale, ja vasakul küljel, kus end rünnakuks valmis seadsin, jäin ühe aeglasema eessõitja taha lihtsalt kinni. Seal sai selgeks, et head kohta grupis enam püüda ei õnnestu.

Nii läkski. Järgmisel kümnel kilomeetril ei juhtunud midagi märkimisväärset. Grupp liikus ühtlase kiirusega, positsioonide muutused olid marginaalsed. Kohad olid laias laastus välja jagatud. Õnneks võeti ka pööret Võru maanteelt maha Tartu vangla suunas ettevaatlikult ja mõistlikult. Küllap olid paljud lugenud mu blogis tolle ohtliku koha kirjeldust. Üks mees sõitis mulle võistluse ajal kõrvale ja tunnistas, et luges mu blogist võistlusraja ülevaadet ja ei saanud seepärast terve öö magada. Tänasin teda blogi lugemise eest.

Ja just siis, kui kõik näis lõppevat õnnelikult, lebas mitu meest finiši eel asfaldil ja mul tantsis ratas kõvast pidurdamisest istmiku all.

Napilt sain ratta enne pidama, kui maaslamajaile sisse oleksin sõitnud. Võtsin parema jala pedaali küljest lahti, tõukasin seda tasakaaluks kasutades end kukkunuist mööda ning jätkasin siis juba rahulikult, kiirendamata, teekonda lõpujoone suunas.

Kui palju ma tolle õnnetuse tõttu kohti kaotasin, on näha järgnevast. Sõitsin lõpusirgel dr Ripsi tuules. Dr Rips lõpetas 234. kohaga. Mulle läks kirja 250. koht, aeg 3:23.50. Stardinumbriga võrreldes sada kohta eespool. M45 vanuseklassis sain 22. koha.

Tegelikult pole ju paha. Ei mäletagi, kas olen rattarallil kunagi nii heal kohal olnud. Igatahes on see palju parem koht kui viimastel Tartu suusamaratonidel saadud tulemused. Ja ei mäletagi, et oleksin kunagi Klubi Tartu Maraton üritustel (sh nn jooksumaratonil, mis on kestnud mul pisut rohkem kui poolteist tundi) võitjale nii vähe kaotanud, paar sekundit üle 16 minuti ehk 7,8 protsenti. Ei teagi, millega seda seletada. Sest mingit eritrenni ma ju ei tee. Mingit treeningsüsteemi mul pole. Sõidan nii, nagu tahtmist on – tavaliselt üle tunni või tunni ja veerandi ei ole – ja nii kiiresti, kui tahan – niisama tiksumine ja loksumine mulle ei meeldi, ikka oma võimete järgi kihutama peab. Ja mingis Itaalia ega Hispaania kevadises treeninglaagris kilomeetreid kogumas ma ka ei käi. Ei tea, kas pean nüüd jalgratturiks hakkama?

Ega peaks. Rattasõit on siiski puhas lõbu, spordiks ei ole minusugusel mõtet seda ajada - et nüüd hakkan nii- ja naamoodi mingite kavade järgi trenni tegema ja tunde maanteel kulutama -, parem asja ikka mänguliselt ja naudinguga võtta.

Üks ettepanek on mul siiski: keegi, kes teab, võiks siin kõigi 3:23 grupis sõitnute nimel avaldada tunnustust neile, kes selle grupi ees kõige rohkem tööd rabasid. Neile võlgneme ennekõike tänu hea ja kiire sõidu eest. (Kahjuks ise nii ees ei käinud, et näinuks, kes olid need kõvad tööhobused.)

Aga kõige lõppu paar valusamat küsimust. Miks loopisid nii paljud oma joogipudelid raja kõrvale? Miks te ei toonud neid endaga kaasa finišisse? Miks te täis pudeli rajale jõudsite viia, aga tühja koju ei jõudnud tuua? Kas te teate, kui kaua plastmass looduses laguneb, kui üldse? Jah, mõned viskasid pudeleid sinna, kus raja ääres oli inimesi, aga üksjagu noist lendas ka suvalistes kohtades metsa alla. Mina tõin mõlemad pudelid tagasi – ei ütleks, et see raske olnuks. (Igaks juhuks olgu lisatud, et geelipakke mul kaasas ei olnud – geeli olin pigistanud pudelisse ning selle seal veega lahjendanud.)
******
Jaanus Laidvee on Amasa Back Trail, with La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Esimese stardirea võistlejad ootamas päikesevarjude all Tartu rattaralli stardikäsklust. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 2: Tartu rattaralli stardipauk on kõlanud. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Priit Pulleritsu koolivend Jaan Kirsipuu Tartu rattarallil. Ta sai 132. koha, edestades Pulleritsu vähem kui tosin minutit. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 4: Kõvad mehed tempot kruvimas. Vasakul nr 2 Janek Tombak, kes sai 116. koha, kaotades kaks kohta isegi Peip Reedile. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 5: 3:23 ehk Priit Pulleritsu grupi mehed Liival. Nr 391 on vasakul Arne Tilk, nr 462 paremal on Toomas Grabbi, tema taga nr 228 Tartu Velo Klubi võistlusvormis Andres Kulbin. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix 
Foto 6: 3:23 ehk Priit Pulleritsu grupi mehed Liival. Nr 346 vasakul on Kristjan Timmusk, nr 416 paremal on Tiit Jüriöö. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 7: 3:23 ehk Priit Pulleritsu grupi mehed vana Võru maantee esimestel tõusudel. Pildil paremal kolmeses reas keskel heledas särgis Priit Pullerits. Foto autor:Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: 3:38-3:39 grupi sõitjad: nr 483 on vasakul Karlis Puusepp. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 9: Tartu rattarallil osalejad kihutamas vanal Võru maanteel. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 10: Tartu rattaralli liidergrupp läheneb Otepääle. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 11: Kõvad sõidumehed - ja naised! - ründavad Otepääl tõusu. Numbri all 10001 Grete Treier, tema kõrval nr 32 Suusavendade tiimi liige Kristjan Oolo. Treier sai üldarvestuses 41. koha, Oolo pidi leppima 146. kohaga. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 12: Sõit läbi Otepää. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 13: Gert Jõeäär võidab Tartu rattaralli. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 14: Raevukas finišiheitlus Tartu rattarallil. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix

70 Kommentaarid:

At 20:01, Anonymous Anonüümne said...

Päris huvitav oli paarsada meetrit peale finišijoont (seal kus medaleid anti) ratturite esmamuljeid kuulata kõrvalt. Esimesed 10-20 ratturit, profid, mis seal ikka, vaikus. Esimene-teine suurem grupp (sh ilmselt siis PP grupp) - vastastikune sõimamine käis, "oli jutt et sõidame ilusti", "mis tra vingerdad" jne... Siis jalutasid katkiste ratastega ja verised tüübid ka sinna. Ja seejärel mõned grupid jutuga "panin ikka järgi", "siis sain mööda" vms jutt, ning seejärel juba rahvasportlased, kes kõige õnnelikumad olid :)

 
At 20:01, Anonymous Anonüümne said...

Triip, tänu Sinu hoiatustele, oli pundis 3.38 üliviisakas kulgemine ( 200 matsi)
Aga Pudeli loopimine on kurb-naljakas. Teises punktis said mõned vennad toidukast pudeli ja selle asemel, et peale lonksu pudel pundis mõnele teisele anda,kes vett ei saanud, lasi üks taat täis pudeli rajaäärse maja aknasse kolinal, mille ees perekond rattalisi ergutas... No Comments

 
At 20:21, Anonymous Anonüümne said...

Mida see "poogeldamine" tähendada võiks? Lõuna-Eesti murre? Läänemaal seda sõna ma kuulnud ei ole. Ehk seepärast keegi alfaisase juhendamisi ei kuulanudki?

 
At 20:41, Anonymous Anonüümne said...

Läänemaalane, ära tule siia blogise poogeldama ja oma rumalusega uhkustama. See, et sina ei ole kuulnud sõna "poogeldama", ei tähenda, et sa siin poogeldama peaksid. Poogelda parem Läänemaal.

 
At 21:37, Blogger Priit Pullerits said...

20:01 - kas saan õigesti aru, et mees viskas pudeliga akna sisse? Kui nii, siis oleks tal viisakas tegu üles tunnistada (mis siis, et see polnud tahtlik tegu - aga mis ta siis loopis seda pudelit!) ja akna parandamine välja maksta. Muidu on ikka tegu tõelise sigadusega, mis kahjustab kõigi rattarallil osalenute mainet.

 
At 22:15, Anonymous Anonüümne said...

aken oli õnneks kõva ja jäi terveks. aga ma nägin kuidas pereisa vaataas seda viskajat tüüpi ( tal oli naine ja 3-4 last kaasaelamas seal koduõuel) ja kuidas mehe rind ja biitseps paisusid.
sitaks piinlik oli. sitaks...

 
At 23:06, Anonymous Anonüümne said...

No nii, jebedijee, ilmajaaam. Tehtud. Nagu naksti. Väntasin nagu segane ja ära tuli. 61 km/h. Aeg 4:28 pole ju paha esimese korra kohta (sõitsin pikka maad). Alustasin praktiliselt lõpust. Sõit läks üllatavalt hästi, ainult korra tuli kett maha, kummid terved ning jalga maha ei pannud. Erinevalt paljudest, kes tõusudest üles kõmpisid Otepääl.
Poogeldasin ja möllasin. Tatra orust läbi oli siiber ees, hakkasin lõpuni jäänud kilomeetreid loendama.
Teet

 
At 23:55, Anonymous Anonüümne said...

L:"Pole midagi öelda, väga hea lõpptulemus. Mis mind aga imestama paneb on see, et kuidas blogija Tartu rattamaratoni tulemus niivõrd palju erineb rattaralli tulemusest. Treenitus, kehakaal ja kiirus peaksid ju soosima pea sama head kohta ka rattamaratonil?"

 
At 01:10, Anonymous Anonüümne said...

Seal ei saa nii tuules sõita, puhata ja taastuda.

 
At 03:14, Anonymous Anonüümne said...

Eino eino – tubli, istu, puhas viis!

Nii mõnelgi treenimise maailmameistril on suu vett täis valgunud?

 
At 08:15, Anonymous Anonüümne said...

Ilus ülevaade.
Pudeli küsimusega nõus - uue saades võis rahulikult tühja sinnasamasse joogialasse poetada. Vähemalt mina ei kaotanud selle tõttu küll ühtegi kohta ...

Aga väike tilk tõrva ka - millal sa Priit Vaste-Kuustesse jõudsid? Kas terve teie grupp eksis rajal? Teised panid ikka Liivalt üle Ihamaru Kanepi peale!

 
At 08:28, Blogger Priit Pullerits said...

08:15 - no muidugi Vana-Kuuste! Näete, kiirus oli grupist vasakult mööda pedaalides nii suur, et ei näinud siltigi õigesti lugeda.

 
At 09:15, Anonymous Anonüümne said...

Küsisid nende nimesid, kes seda 3.23 gruppi vedasid. Kontrollitud allikatele tuginedes vedas väga palju seda gruppi Martma. Üks mees pakkus, et ca 60 km vedamist võis tema panus olla. Grupp vihises temast mööda mõned kilomeetrid enne lõppu kui kutt jala sirgu lasi ja rahulikult lõpuni veeres.

 
At 09:21, Blogger Priit Pullerits said...

...tubli mees, seega oleme kõik sealt 3:23 grupist talle tänu võlgu, et saime nii hea sõidu, et kaotust peagrupile tuli vähem kui tosin minutit. Huvitav oleks teada, miks Kert Martma (nr 85) end sedasi ohverdas. Kui keegi teda teab, palun suunake ta siia, tõepoolest oleks põnev teada saada, millised olid tema plaanid ja taktika. Ja kas lõpuks sai jõud täitsa otsa või kadus motivatsioon?

 
At 09:30, Blogger Kevo said...

300m kukkumine minu kõrval. Sõbral (Kambja rattaklubi riietes) rangluu. Pani esimesele kukkujale otse kümpi. Ise sain nibin-nabin mööda. Kui oluline on siiski mõistlik liikumine enne lõppu.

 
At 09:38, Blogger Priit Pullerits said...

...uuhh... jube mõeldagi... Aastast aastasse räägitakse, et sõitke lõpus mõistlikult, lisaks on grupis küllaga neid, kes hüüavad, et võtke rahulikult ja ärge rabelege (olen iga aasta olnud üks neist, kes püüdnud kaasvõistljaid rahustada), aga ikka läheb mõni mees arulagedalt hullu panema, rikub ära enda sõidu ja mis kõige hullem - rikub ära ka paljude teiste sõidu.

Äkki tolle kukkumise osalejad, kui käed ikka veel töötavad, seletavad, mis seal tegelikult juhtus. Selle olukorra lahkamisest oleks ilmselt paljudele kasu - oleks, millest õppida. Kuigi mõned mehed, jah, ei õpi vist kunagi. Aga eks alalhoidlikumad püüa siis nonde hulljulgete vigadest midagi meelde jätta.

 
At 10:59, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kõva tulemus! Ja hea kirjutis!

MM

 
At 11:24, Anonymous Anonüümne said...

See finishisirgel hõikumine on kahtlase kasuteguriga. Sellel ajal kui enamus niigi ärevalt kõike tähele üritab panna, hakkab mingi paanikaosakondade rahulikkusele kutsumine ainult lisastressi põhjustama ning võib just tõenäolisemalt kukkumisi põhjustada.

Homovärki ka veidi:

https://bigstory.ap.org/photo/spain-european-rowing-championships

 
At 11:49, Anonymous Anonüümne said...

Hr Pullerits, huvitav oleks ka teada, mis ei ole kusagil meediakanalites infot, kui palju rattarallil inimesi arstiabi vajas ning kui palju oli raskelt vigastatuid. Kas üritatakse luua üritusest 100% positiivset kuvandit, et inimesed antud üritusel osalemisest "ära ei ehmuks"?
Heiki

 
At 11:58, Anonymous Anonüümne said...

Pudeleid loobiti sellepärast, et need ei ole ju enda omad. Isiklikku pudelit keegi vaevalt aknasse viskama hakkaks. Samas pudelite jagamist vist sellepärast ei hakata ära jätma...

Kert Martma tahtis ilmselt lihtsalt tugevat treeningut teha.

Kas keegi teab, mis juhtus võistlejaga, kes lamas maas pärast Tatra orgu Leblika juures ja kellel hoiti tekki ees, et tagant tulijad ei näeks? Umbes 4:30h stardist.

 
At 12:04, Anonymous Anonüümne said...

11:58

Miski reanimeerimise teema oli Tatra oru juures. Kelk võiks raporteerida, et kas suurel mehel jäi ikka eluvaim sisse ja kogu mure oli kõvemat sorti krambihoogudes.

Peh:mo stardist.

 
At 12:20, Anonymous Peeter, Konguta vald said...

Priit,
ütle, kas oled kapihomo?
Jah või ei; või sa ei tea.
Ausalt.

(Miks küsin? Teema on ajakirjanduses üles võetud.)

Peeter
(nimi muudetud)

 
At 12:37, Anonymous Anonüümne said...

to 12:20 -
Nii loll küsimus, et sellele Priit isegi ei reageeri ...

Tuleb meelde Rein Taagepera intervjuu peale 1992.a. presidendivalimisi:
Oli talle esitatud kohtumisel valijatega küsimus - Öelge ausalt, kas teie, hr. Taagepera, olete KGB agent või ei? Taagepera olla vastanud umbesjärgmiselt - kui nii küsite, siis te eitavat vastust nagunii ei usu, ja kui ma oleksingi agent, kas arvate et siis teile praegu seda tunnistaksin?

 
At 12:38, Blogger Kert Martma said...

Tere!

Eesmärgid olid:

1) 99,9 % kukkumistest eemale hoida
2) EMVks tempo trenni teha

Lõpus puudus igasugune põhjus rabelemiseks...et ei ole endal vahet kas olen 170 või 270...

Tänud kõigile, kes selle sikutamise ära talusid :)

Asjadest millest Tartu RR-il aru ei saa:

Kuna vahepeal üritati hoogsaid spurte minu kõrval teha, siis lasin ka spurtijatel vedada...ise tuulde mitte minnes nende kõrvale jäädes ja "mängu jälgides". Aga peadselt saadi aru, et polegi nii lihtne seal tuules sikutada. Siis vaadati mulle otsa ja vajuti jälle taha. Et katsugem oma võimeid adekvaadselt hinnata ja mitte asjatult ohtlike olukordi tekitada sellega, et sekundiks ette trügida kui veel sõita jäänud 80+km.

Teiseks kui vedama tulete, siis katsuge sama tempot säilitada kasvõi 100m, sellega saab juba tuules olija puhata ja taas järgmine kord vedama minnes grupi liikumise oma panuse anda. Vahepealsed spurdid ja nö jõudemonstratsioonid pigem tekitavad grupis asjatuid pingeid ja ohtlikke olukordi. Enne lõppu iseasi kui üritatakse juba ära minna grupist...sõidu keskel aga peab oma võimeid rohkem hindama.

Austage ennast ja teisi võistlejaid, siis lõpptulemus kõigil parem:) Pole Tartu RR näol tegemist TDF-ga, kus tuleb pea ees tulle hüpata, et mitte profilepingust ilma jääda.

Järgmise korrani,

Kert

 
At 13:22, Blogger Priit Pullerits said...

Tere, Kert!

Esiteks, suur tänu suurepärase töö eest 3:23 grupi eesotsas! Ja teiseks, suur aitäh oma tähelepanekuid jagamast!

Just seepärast ei tikkunud ka ise ette minema ning lasin koos enamikuga taga tirri (ja jagelesin teistega vaikselt positsiooni pärast), et meiesugustel poleks seal ees midagi teha. Seda enam võlgneme kõik tänu neile üksikuile, kes ees tempot kruvisid.

Kas Otepäält vastutuult Tartusse tulles oli ees ikka päris raske? Jäin ise paaril korral möödumist üritades tuule kätte ja sellest läbi murda küll ei suutnud. Mõtlesin, et need peavad olema ikka sitked vennad, kes seal ees rabavad.

Pärast Pangodit nägin, et umbes kümme meest said teiste ees ligi sajameetrise edumaa. Oleks huvitav teada, kas see oli tõsine äraminekukatse ja mispärast see katki jäi. Grupis ei paistnud küll ühtki meest, kes tõsimeeli jooksikuid püüdma oleks läinud.

 
At 14:37, Blogger Kert Martma said...

...jah Otepäält Tartupoole sõites oli kerge vastu küljekas, mis teeb tagasõitjatele elu raskemaks ja samas loob võimalusi äraminekuteks. Õnnestunud äraminekuks vaja aga pundi ühtset panustamist ja koostööd. Kõik teevad tööd ja hoiavad tempot üleval. Vastasel korral jäädakse üksteisele otsa vaatama, et kes nüüd sikutab ja vaikselt tuleb tagumine punt jälle järele. Antud olukorras oldi ka juba suht väsinud ja vististi loodeti ka minule, et ma tõmbaksin pundi lahti ning lõpuni veaksin. Hoidsin oma ca 40+ tempot ja nautisin sõitu. Lihtsalt eesmärgid olid teised seekord. Rahvaüritus, ilus ilm ja tuleb asja mõnuga osata võtta:)

Terv,

Kert

 
At 14:52, Anonymous Tšainik said...

Pudel loodetavasti akent ei purustanud. Minu kõrvalt mingi vend saatis üle minu teele selle. Usun, et see ei olnud pahatahtlik. Ilmselt oli ajutegevus peatunud suure punnitamise peale. Ise viskasin Palojärve bussipeatuse juures pudeli minema, et teeninduspunktis uus asemele panna. Ilmselt mõtlesid ka paljud, et näe, kus mats reostab looduset. Võin kõigi rahustuseks öelda, et korjasein selle eile õhtul samast kohast üles ;) Samas minusuguseid ilmselt kaduvväike osa. 3.38 pundi mees.

 
At 15:00, Blogger Tauno said...

Eelmise aastaga võrreldes paistab rada märgatavalt aeglasem olema, olgugi et pikkust paar kilomeetit vähem. Isegi võitja aeg oli seekord üle 7 minuti aeglasem. Tagumistest rääkimata. Ei saagi nüüd päris täpselt aru, kas mõjus Otepäält Tartu keeramise ajaks tõusnud idatuul või oli seekord rohkem aeglasema veermisega asfalti.
Priidulgi on aeg sellel aastal kehvem, aga koht ikkagi ligi 100 kohta parem.

 
At 15:25, Anonymous Anonüümne said...

Eelmine aasta läks rada otse Elvasse, mis tegi raja kiireks. Läbi Kanepi on rada raskem, kui otse Otepääle sõites. Olin ise ka 3.38 seltskonnas ja seal lendas pudeleid kõvasti võssa. Ühtegi tõsisemat kukkumist ei näinud ja hea rahulik oli. Pudelitega on lihtne neid on näha ja võimalusel kerge ära korjata aga geelipakke ei pane keegi tähele, kui need kuskil heina sees on. Võiks juhendisse kirja panna, et prügi tohib loopida ainult joogipunktide lähistel, et oleks hiljem kergem koristada ja rikkumise korral tühistatakse tulemus.

 
At 15:56, Blogger indivvid said...

natuke kõrvalisemal teemal - kas ei oleks aeg muuta Rattaralli ajavõtu- ja stardiprintsiipe? kui stardis ikka sadu ja tuhandeid inimesi, siis oleks ju mõistlikum lasta nad lainetena rajale, nii et kell läheks käima üle stardijoone sõites? ajavõtmiseks sobilikud kiivrile kleebitavad RFID kleepsud on olemas, muudest tehnilistest vidinatest rääkimata.

hetkel ise Edinburghis olles olen osalenud nii mõnelgi sportive-sõidul (poolpiduses tõlkes rattaralli; tegelikest võistlustest osavõtmiseks on vaja British Cycling litsentsi jne) ning siin töötab see süsteem vägagi hästi. et head aega kirja saada, ei pea sugugi esimesest grupist startima, võid hakata tagant ettepoole liikuma ning lõpetad ikka üldarvestuse esisajas, kui ise piisavalt tugev oled (been there, done that). jah, võitjaks arvatavasti ei saa aga sportive-sõidud ei olegi siin ka otseselt võitmiseks mõeldud, selle kire rahuldamiseks tuleks litsents osta ja tegelikult võistelda...

äkki korraldajate juures mõjuvõimu omavad inimesed teeks promo sellisele lähenemisele? kui mitte midagi muud, siis stardinärvilisusest tingitud kukkkumiste arv peaks küll vähenema, ei pea enam ju veri ninast väljas kõige esimesse gruppi pressima.

lauri

 
At 16:04, Anonymous Anonüümne said...

Kui selline süsteem tuleb, siis minul kaob huvi võistelda. Praegune süsteem töötab väga hästi. Kellel on jõudu saab ka tagant ette ilma probleemideta.

 
At 17:08, Anonymous Anonüümne said...

Tänud huvitava blogi eest:)
Sõitsin ise 3.38 grupis ja tunnistan, et viskasin kahes kohas pudeli pealtvaatajate jalge ette, lootuses, et need üles korjatakse. Peale Kanepi toitlustuspunkti ja peale Otepääd. Tühjad geelipakid läksid tasku tagasi. Tunnustada tuleb ka 3.38 lõpetanud grupi vedureid.

 
At 17:21, Anonymous Anonüümne said...

lainetega start tähendab uute tulijate jaoks sisuliselt fiaskot. ehk et puudub igasugune lootus mugavusratturite a'la PP punti/aega jõuda, kui pead üksi või väheste sama taseme sõpradega tööd rügama. kõik ei ole hr. Martma kubatuuriga. jah, lained teevad turvalisemaks starti. kokkuvõttes on see lainete värk üks pehmoeurooplaste väljamõeldis ja mina seda ei poolda.

 
At 17:24, Anonymous Anonüümne said...

mis juhtus kaasblogija Soonetsiga et PP grupist maha jäi?

 
At 17:43, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh Laurile pika sõnavõtu eest 15:56, kuid ka mina ei toeta lainetega stati, igal juhul mitte rattasõidul. Olen täiesti nõus 17:21 vastuargumentidega. Emotsionaalselt meeldis mulle tema öeldus see, et lainetega start on pehmoeurooplaste väljamõeldis. Tõepoolest, selle järele see lõhnab küll.

Soonets annab ise enda eest aru, kui soovib. Minu teada tabasid teda jalakrambid ja lisaks jäi ta Otepääl kukkunud sõbrale moraalseks toeks.

 
At 17:57, Anonymous Anonüümne said...

Tegelikult võiks olla eraldistart ja tuules sõit keelatud. Siis saaks aimu, kes tegelikult tõeline pehmo on ja kes õige mees.

 
At 18:09, Anonymous Anonüümne said...

Mõned reeglid grupisõiduks mida harilikult õpetetakse juba lastele.
Grupis hoia end esimese kolmandiku hulka tagapool ei juhtu miskit peale kukkumiste jms.
Vaata eessõitjast ettepoole ca kolmandat ratturit vaadates kolmandat näed sa ka eessõitjat. Ettepoole vaadates näed perspektiivi, mis juhtuma hakkab.
Grupis sõites keskendu sõitmisele, enamik kukkumisi toimub siis kui keskendutakse sõbrale, endale või loodusele. Palju kukkumisi toimub rattarallil just tõusudel, miks? Aga seepärast, et tähelepanu hajub keskendutakse endale ja ei panda tähele grupis tahapoole vajujaid.
Kui toimub kukkumine kõrval või taga siis ära vahi kukkumist keskendu endiselt grupis eespool toimuvale.
Katsu vältida ebakindla sõidustiiliga sõitjaid (mitte rattureid) enda ees.
Ja lõpuks ära värise kui miski juhtuda tahab siis ta ka juhtub. Katsu see, mis juhtus salvestada ja õppida. Ka need siin kirjeldatud õpetused salvestuvad alateadvusse kogemustega.
Kõik jalgratturid on kukkunud mina ei tea ühtki, kes poleks.
Terv. Toomas

 
At 18:24, Anonymous Anonüümne said...

Poetan ühe mitte enda mõtte, kuidas vähendada kukkumisi - start läbi linna vingerdades, kindlasti sisse "Vanemuise" tõus. Tagasitulles peale raudteed samuti mõned väiksemad tänavad. Väikestel tänavatel kurvitamine tõmbab grupi pikaks ning pundid jäävad väiksemaks. Väiksem punt aga tähendab väiksemat võimalust asfaldiga lähemalt tutvust teha.

 
At 18:26, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, Toomas, head soovitused.

Teie kolmanda punkti jätkuks rattaralli näitel: mind tegid alati pisut ärevaks need sõitjad, kes tikkusid omavahel vestlema, seejuures veel pead teiseteise suunas keerates. Neid tajusin kohe ohuallikana - nende tähelepanu pole koondunud sõidule. Samuti olid minu arvates ohtu tekitavad need, kes omavahel joogipudeleid ulatasid - kui lihtne on siis sõisusuunas vääratus tekkima. Kõige heidutavam oli aga pilt, kus nn Karjalauda laskumisel, enne Tartu-Võru maantee risti, kui kiirus oli 60 km/h kandis ja enamik juba nagunii väsinud, üks mees minu kõrval ühe käega leistangi hoidis ja teisega tükk aega midagi tagataskust otsis. Kiiresti möödusin temast ettepoole.

Räägin oma nooruspõlvest ühe loo, kui vähe on vaja, et jamasse sattuda. Olin pärast esimest kursust Hiiumaa ajalehes suvepraktikal. Elasin Laukal, sõitsin sealt iga päev oma neljakäigulise Sputnikuga Kärdlasse tööle ja tagasi (ca 45 km edasi-tagasi). Ühel päeval, kui olin teel tööle Reigi kiriku lähistele jõudnud, tundus, et tagumine piduriklots käib vastu ratast (ratta pöiaks vist kutsutakse seda osa?). Kiirus oli väike, hakkasin pidurit sõidu ajal tagasi vaadates veidi paremasse asendisse vajutama. Kui siis mõni hetk hiljem näo sõidusuunda keerasin, nägin, kuidas sõidan teepervest alla ja otse okastraataeda. Okastraataeda ma muidugi ei näinud, aga selle jäljed jäid tükiks ajaks alles. Hele särk oli lõhki - tühja sellest. Õlg oli veriseks kriibitud - pole ka hullu. Aga nägu oli suu juurest samuti veriseks kratsitud - see juba oli inetum tagajärg. Aga kujutate isegi ette, et oleks võinud ju veelgi kohutavamalt minna.

Ja see kõik juhtus minu arust kahe-kolme sekundi jooksul.

 
At 20:13, Blogger Lauri Peil said...

17:21, mismoodi siis praegune süsteem uusi tulijaid soosib? kui esimest korda starti tuled, saad stardinumbri ikka tagumisse kolmandikku, selle aja peale kui sa ükskord stardist minema oled saanud, on mugavussportlased oma kiire grupiga juba ammu Tartust väljas... aga eks ta ole, igale oma... mina pigem rühiks väiksema grupi eesotsas tööd teha ja sõita välja koht, mis minu võimetele vastab kui suures (aga võibolla kiiremas) grupis kaasa loksudes 300nda lõppkoha kanti hullu sprinti minna panema.

 
At 21:39, Anonymous Kalmer said...

Kuulge mehed lepime kokku et räägime nii et ristiinimesed (ja eestivenelased) ka aru saaksid. Seega, asendame pautimised ja poogeldamised vahvate eestikeelsete sõnadega

 
At 21:59, Anonymous Anonüümne said...

Õnnitlused, tugev esitus!
Ilmselt mitmed Velo mehed nüüd püha viha täis... Eriti kes siin ka targutamas käinud, et PP peaks proovima ikka korralikult ratta trenni teha jne. Tulemused räägivad enda eest!

Nüüd jooksus, suusatamises ja rattas korralikud tulemused tehtud. Mis edasi? Triatlon?

 
At 22:42, Anonymous Anonüümne said...

to: 21:59

Kabe:)

 
At 22:52, Anonymous Anonüümne said...

Nädalavahetusel tuli jälle huvitavaid uudiseid Pulleritsu unelmate riigist USA-st, kus on poliitilise korrektsuse ristisõjas taaskord järjekordne märk maha saadud:

http://espn.go.com/nba/playoffs/2013/story/_/id/9334504/2013-nba-playoffs-roy-hibbert-indiana-pacers-apologizes-postgame-gay-slur

NBA korvpallur Roy Hibbert kirjeldas mängujärgsel pressikonverentsil platsil toimunud võitlust LeBron Jamesi vastu, iseloomustades seda kui kõva füüsilist kontakti ja lähedast üksteise katmist. Tundes, et kirjeldus läks natuke kahtlaseks, lisas ta sinna kohaliku slängiväljendi "no homo", mis eesti keeles tähendab umbes nii, et "mingi pedevärk see ei olnud". Selle rämeda seksuaalvähemuste halvustamise eest (tohoh, selle mehe jaoks on pedevärk midagi sellist milles ta ise ei tahagi osaleda!) määrati talle 75000-dollariline trahv.

Kusjuures mõni hetk hiljem ütles härra Hibbert saalis olnud korvpalliajakirjanike kohta, et "you're all a bunch of motherfuckers" kuna nad ei hääletanud teda hooaja parimaks kaitsemängijaks. Too kommentaar ei pälvinud üldse erilist vastukaja.

Ühesõnaga, kõigi spordiajakirjanike "motherfucker'iks" nimetamine on täiesti talutav, aga katsu sa väita et homoseksuaalne tegevus on midagi ebameeldivat, kohe paneme paugu kirja!

 
At 23:47, Anonymous Anonüümne said...

Minu arust on kõige hullemad need vennad, kes grupi sees rahulikult lenksust lahti lasevad ja siis kahe käega batoonikesepakki avama hakkavad. Piisab ühest august asfaldis ja mees on külili.
Meil tagapool, kes juua tahtis, kas sõitis grupist välja kõrvale või jäi grupi taha ja siis sõi ja jõi.
Teet

 
At 23:55, Anonymous Anonüümne said...

Kui paanikahäirete all kannatajad oma vaimsetele võimetele jõukohasema grupi valiksid, siis oleks rattaralli palju ohutum. Sellised "appiappi nad ajavad teineteisega juttu, näe see võtab taskust geelipaki, näe too joob grupis, nii kuratma pean nüüd pidurikangi tõmbama või grupis kiirelt ettepoole trügima" mehed ongi need kes ühtlast liikumist häirivad ning grupis lainena levivaid tõmblemisi ja kukkumisi tekitavad.

 
At 02:07, Anonymous Anonüümne said...

Mis on PP järgmised võistlusplaanid?

 
At 09:55, Blogger Priit Pullerits said...

02:07 - ei tea. On teil huvitavaid pakkumisi?

21:59 - aitäh! Ei saa öelda, et Velo meeste alistamine mulle korda ei läheks, kuigi eraldi eesmärk see ei olnud. Aga triatloni küll ei tule. Joosta ma ei saa ja ujumises olen lootusetu - no ei lähe edasi!

22:52 - no see on lausa uskumatu lugu! Ameerika on omadega täitsa fakdap. Aga kas maksab imestada, kui arvestada, millise mitmevärvilise poliitilise avalduse tegi siinne USA saatkond mõni aeg tagasi, kui ühe lipu lahti rullis. Minu arvates on see täiesti kohatu ja lubamatu ja halvas mõttes imperialistlik (vähemasti kultuuriimperialistlik!) käitumine meie kodu- ja isamaal. See on tõlgendatav otsese poliitilise sekkumisena. Olen USA saatkonna peale ääretult pahane ja nende käitumisest nördinud.

 
At 10:01, Anonymous pehmo said...

Mnjah. Loen siin PP üllitisest miskit hala, et pärast pingsat poogeldamist oli tasuks kalendriaastate pikkune kaotus võitjale, täpsemalt - tervelt 9% Gert'st aeglasemalt, mis rattaspordi terminites tähendab kahjuks pehmot, sest napilt on pääsetud 10% musta lipu limiidist. Koht 300 sees 1900-st lõpetajast ehk esimese 13% sees - nohjah, kui kõik osalejad oleks 10% ajalimiiti mahtunud, siis oleks tegu kõva tulemusega aga praegu limiiti mahtunutest tagant 27. koht ehk siis kvalifitseerunud sportlaste seast viimase 10% seas, nö sprinterite grupis kahjuks ilma sprinteri jalata ja agresiivsuseta ja ilma mägedeta. Kahju ja piinlik avalikult öelda aga pehmo.

Kas see kõik oli väärt seda punnitamist treeningutel kui aeg ega lõpugrupp ei parane? Loodetavasti oli, sest vähemasti mahukatel treeningutel on jutu järgi rõhk olnud põnevuse üleskütmisel. Väärtus seegi. Alfad jagasid kohti pearupis ja nagu aru saate on kogu ülejäänud seltskond pehmod kes peagrupi tempot välja ei kannatanud. Üli karm hinnang aga tõsi. Siit tekib küsimus, et paljudel on motti alfade sekka ennast arendada? Ilmselt alla 30-stel sest ülejäänute jaoks ei mängi see koht sisuliselt mingit rolli peale oma treenituse seisundi ja treeningutele kulunud aja hindamise. Nüüd kargab üles teema, et kui viadukti ületamiseks oli selgunud praktiliselt rattaralli koht, siis milleks võidelda ilusal soojal pühapäeval oma positsiooni pärast päikese all miskis lõputuna tunduvas karavanis ei kellegina? Paljud veedava pehmode grupis aega maitsvaid kaloreid ja vedelikke manustades sõbraga juttu puhudes või nalja visates kuid enamusele on tempo vabalt lobisemiseks liiga karm. Vähe sellest, lisaks kannatatakse krambihooge ja hoitakse hammastega grupist kinni kõrge pulsiga ning seetõttu reageeritakse erilistele situatsioonidele liiga hilja ja kõvasti üle ning tulemuseks on seltskondlik asfaldil püherdamine ja seda kõike oma makstud osavõtutasu eest (va PP - kes on seal sponsi esindajana).

 
At 10:01, Anonymous pehmo said...

Kuidas saada sellest üritusest rohkem funni? Vastus on ulmesse minnes ikka TP-des. TP-des olevas toidu ja joogi valikus ning meeldivates teenindajates. Menüü oli kahjuks spartalik (ning kergelt seeditavaid delikatess tikuvõileibasid polnud üldse:). Mõni võib arvata, et fun on ka maalilistes maastikuvaadetes, kuid kahjuks on puude vahelt ikka väga vähe maastiku näha ja seega jääb see aspekt minimaalseks ning mitte märkimisväärseks. Pean ütlema, et otsustasin ülevaadata kõik teeninduspunktid ja nendes mõnusalt aega veeta kuid ei leidnud peale Kanepi ühtegi kohta kus pikemalt tasunuks aega veeta. Seal oli selline mõnus külapoe-kõrtsu melu kena välimusega kiriku ees. Ometi oleks vähemalt Otepääl saanud ka päris korraliku olengu korraldada ja ka Kanepis oli meelelahutuseks oluliselt rohkem potentsiaali bussijaama esise platsi sisutamiseks elava muusikaga ning menüü mitmekesistamisega. Õigele rallitajale peaks TP-d olema eksklusiivseteks meelelahutuspunktideks, kuhu saab siseneda ainult rallitaja, seal kultuuriprogrammi nautida, fotoseassiooni teha maskottide ja veiderliikurvahenditega, rahulikult keha kinnitada ja seejärel edasi liikuda veel ägedamasse TP-sse, kus on veel kuumemad staarid pille tinistamas ning näeb selliseid ägedaid tegelasi, kes sõidavad eriti usinalt kaelkirjaku kostüümis või vinge vungiga kahekesi meestekal ühte pedaalikomplekti vändates, ilma ratast tandemiks ümber mudimata. Ütlete, et keda see huvitab. Usutavasti enamust pehmodest. Kõik kes on teises tuhandes on ju rahulikud kulgejad, kus pole tähtis palju sa poogendad, sest keegi ei kuku ja alati mahub väsinud teelisest mööda. Seega turgu on...

Sõidust kah. No juba enne esimest ringteed oli selge, et seekordne treenimatus võimaldab kulgeda ainult padupehmona. Kiirelt tekkis soov tagasipööramiseks kuid osavõtutasu stimuleeris hoopis rada täie raha eest läbima ja rajateenindust kogu raha eest tarbima. Viimane kord mäletan sõidust nii pehmet olemist kui olin nelja tunni mees. Kahjuks meeldivalt soe ilm tegi Liival kärmelt oma töö ja aurustas kõik vedelikud mistõttu Kanepini sai unistatud ainult H2O-st. Kui teeäärsed jõed või tiigid poleks liiga kaugel ja sügaval olnud oleks neist ka läbi lupsanud. Õnneks Otepää aedlinnas olid targad pealtvaatajad oma rohu ja umbrohu kastmise voolikutega usinalt ametis ja see oli tõsiselt hea vee sahmakas pärast päikese käes pikka praadimist. Lisaks tuli neid kastmisprotseduure ka edasi nii voolikust kui kannust. Kiitus kastjatele! See tekitas väga erksa tunde. Eriline rõõm oli aga Pangodist Tartu poole minek. Korralikult jahutav vastutuul ning langev profiil tegid sellel lõigul eraldistardi sõidu päeva magusaimaks elamuseks. Noh eks rahvas hakkas ka juba selg ees vastu liikuma, mis muidugi andis tallamisele natuke erksama tunde. Seejärel uus künklik-loogeline lõik miskist Tartu valglinnast, kust vist on saadud korra elus ka varem läbi sõidetud ja seejärel ringtee süsteem mille tegi põnevaks too, et enne kurvi võtma hakates kaugemalt vaadates teed näha nigu polnudki ja trajektoori nuputamine reguleerijate vahelt oli sihuke kerge sudoku ülesanne. Lõpuks järjest kiirenevas tempos sõit finishisse kus jätsin spurdi tegemata põhjusel, et polnud ju kellegagi enam mõõtu võtta ja tekkis kartus, et kui kõvemini vändata siis finsihis on jalad krampis ja rattalt mahasaamine on võimatu. No mida veel ühel pehmol on tahta? :) Ahjaa üksinda sõites oli väga lahe, et risktmikel olid kenasti politseinikud kes liiklust reguleerisid ja ratturitele eesõiguse andsid, see tekitas sihukese ulmelise fiilingu, et näedsa rattur on ka inimene ja ei peagi üksi maanteel sõites pead kuklasse krampi keerama, et autosid jälgida. See mõnu tegi tolle sõidu eriti lahedaks ja andis tunde mida pole ammu ammu avatud liiklusega teedel tundnud :)

 
At 10:19, Anonymous Anonüümne said...

Toredalt "pool-kõva" jutt pehmolt!

Loodan, et ka blogiomanik leiab siit mõne pärli ...

 
At 13:26, Anonymous Anonüümne said...

Nojah, eks ta ole. Käiakse kevaditi lõunamaal laagris ja nühitakse asfalti, et siis rattarallil koos Kirsipuuga ühes grupis sõita keel vesti peal. Samas teades, et esikümnesse kunagi asja pole. On sellel mõtet? Mina olen kunagi nooruses kõigi hetkel kuulsate rattameestega (Kana, Aug jne) üheskoos kõik eesti ja läti tuurid läbi sõitnud ning juba siis olid nad minust palju paremad. Seega ei näe ma mõtet meeletul treenimisel vaid enda jaoks ja mõistlikult.
Teet

 
At 13:57, Blogger Priit Pullerits said...

...ja mõtleme siit edasi - või tagasi...

Läksin eile õhtul töölt koju, rattaga, nagu ikka, ja mõtlesin, et no nii, nüüd sai rattaralli läbi, selleks korraks kõik - mis oli asja mõte? mis sellest muutus? sai paremaks? mis selle tulemusega peale hakata? mida see nüüd kokkuvõttes näitab? mis edasi ja mis mõttega edasi?

Palun vastake!

 
At 14:12, Anonymous Anonüümne said...

No, mis sa sinna rattarallile siis ronisid. Et said tasuta numbri. Äkki peaks asjaomastele isikutele teada andma, et nad sulle rohkem tasuta numbrit ei jagaks ja olekski probleem lahendatud.

ain

 
At 14:17, Anonymous Anonüümne said...

Anna andeks Priit, aga tõesti ei tea, miks sa sinna läksid ja mis sul sellest paremaks (halvemaks?) sai ...Või mis sinust edasi saab ...

 
At 14:27, Anonymous Anonüümne said...

Priit,väga asjalikud küsimused,paraku saab vastuse anda vaid küsija ise.

 
At 14:52, Anonymous Anonüümne said...

Naljakat lugemist kah vahelduseks.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/priit-hobemagi-kui-jalgratturist-saab-jomm.d?id=66219780

Teet

 
At 15:03, Anonymous Anonüümne said...

Noo, ilmselt, kui ise peaksid maksma roppu raha selle eest, et 3 ja pool tundi teiste trikoodes meeste vahel kitsal sadulal istuda ja kukkumist ning poogeldamist karta, ega siis sa ei osalekski.
Mida see tulemus näitab? Mitte midagi.
Selle kolme ja poole tunniga, mis sina higiste meeste vahel istusid, oleksid sa saanud parandada hulga tudengite kodutöid, neile hindeid panna, need ka märkmikusse kirjutada. Miks mitte rongiga Tallinna sõita, et seal tööd teha? Või siis helistada mõnele allikale ja pärast sellest kõnest mõne loo üllitada? Muuta oma tegevusega maailma.

 
At 15:21, Anonymous TL said...

Palju õnne blogiautorile naiste 9 koha puhul. Tõesti kaotab rattasport mõtte, kui isegi N-17 neiult saad pähe :).

Keegi eespool küsis Postiteel pikutanud neiu kohta - kõik korras, ei kukkunud, jäi ise seisma ja vedeliku kaotusest vajus pilt eest ära.

Järgmine tore üritus on ju reedel algav Tartu Velo Tuur.

 
At 16:15, Anonymous Anonüümne said...

Lõpetasin esimese tuhande keskel. Kohati oli keel vestil, kohati tegin ise tempot ning sai ka aegajalt tirri lasta.

Miks ma seda kõike teen? Seellepärast, et mulle meeldib jalgrattaga sõita, nii üksi kui grupis. Aegajalt meeldib ka võistelda. Ning mingit muud põhjust eriti ei olegi. Jalgrattasõit on minu hobi.

Kuid miks PP TRRile läks oskab ta ikka ise kõige paremini vastata. Kuigi, eks mul ikka väike oma teooria ka on.

 
At 16:40, Anonymous Anonüümne said...

Kuidas see ütlus oligi, et võõra raha eest joob end purju ka karsklane :)

 
At 16:48, Anonymous Anonüümne said...

Mõned põhjused miks ma rattaga sõidan.

Hea enesetunde ja vormi pärast. Ei pea järgima väga täpselt kaloreid oma menüüs. Jõuan rohkem, nautides liikumist ka muul viisil. Isegi rattarallil on mõnus sõita, näed kus osad tegelased hoiavad tuulde, punnivad poolpildituna grupikeskel mingi x koha pärast. Lastega (lastelastega) tegeldes jõuad nendega sammu pidada. Reedel lähen perega Rakverre ööjooksule, laupäeval Rõugesse rattamaratonile.

 
At 09:24, Anonymous Anonüümne said...

Proua TL (komm 15.21), kas endal ei ole tulnud pähe juba rattaspordiga lõpetamise mõtteid? Ikkagi saada pähe blogiautorilt peaks ju panema mõtlema.

 
At 10:06, Anonymous TL said...

Aitäh 9:24, ma ei mõtle loobumisele. Minu jaoks on sport elustiil. Miks peaks, kui TRR eelmise vanuseklassi kõik esikoha auhinnad on minu kapis ja sellestki vanuseklassist juba 3. Väga paljud olid paremad kui mina ja mis siis!! Siiski mahtusin naiste esikümnesse, ütleks et pole paha ju :)
Näen iga päev tööjuures endast 10-15 aastat nooremaid ägamas trepist üles kõndimisel ... ma ei taha selline olla. m.o.t.t.

 
At 10:11, Anonymous Anonüümne said...

Proua TL, aga miks ikkagi nii sarkastiline blogiautori suhtes, kas mingi vimm ei lase rahulikult oma elustiili nautida?

 
At 03:04, Blogger oakleyses said...

tiffany and co, christian louboutin outlet, longchamp, oakley sunglasses, michael kors outlet, michael kors outlet, replica watches, nike air max, michael kors outlet, louis vuitton, michael kors outlet, prada outlet, cheap oakley sunglasses, oakley sunglasses, gucci outlet, prada handbags, michael kors, polo ralph lauren outlet, kate spade outlet, ugg boots, ray ban sunglasses, ugg boots, jordan shoes, ugg boots, nike outlet, burberry outlet online, longchamp outlet, ray ban sunglasses, oakley sunglasses, louis vuitton outlet, michael kors outlet, louis vuitton, tory burch outlet, ugg boots, louis vuitton, louboutin, nike air max, louboutin outlet, chanel handbags, longchamp outlet, louboutin shoes, burberry, tiffany jewelry, nike free, uggs on sale, oakley sunglasses, replica watches

 
At 03:07, Blogger oakleyses said...

new balance pas cher, sac longchamp, hogan, true religion jeans, kate spade handbags, nike air max, air max, north face, ray ban pas cher, air jordan pas cher, true religion outlet, nike air max, ralph lauren pas cher, north face, louboutin pas cher, coach purses, sac guess, lululemon, coach outlet, timberland, nike roshe, longchamp pas cher, michael kors, burberry, air force, true religion jeans, lacoste pas cher, tn pas cher, nike air max, abercrombie and fitch, true religion jeans, hermes, vanessa bruno, michael kors, nike free run uk, michael kors, ray ban uk, ralph lauren uk, coach factory outlet, nike blazer, mulberry, michael kors, coach outlet, converse pas cher, nike free, vans pas cher, oakley pas cher, nike roshe run, hollister, hollister pas cher

 
At 03:10, Blogger oakleyses said...

bottega veneta, giuseppe zanotti, mac cosmetics, nike air max, north face outlet, longchamp, lululemon, soccer jerseys, mont blanc, new balance, celine handbags, baseball bats, oakley, ralph lauren, babyliss, louboutin, valentino shoes, insanity workout, vans shoes, nike trainers, iphone 6 cases, asics running shoes, reebok shoes, mcm handbags, beats by dre, ferragamo shoes, chi flat iron, hollister, jimmy choo shoes, nike huarache, wedding dresses, nfl jerseys, instyler, p90x workout, ghd, north face outlet, herve leger, abercrombie and fitch, iphone 6s cases, iphone 6s plus cases, iphone cases, hollister, soccer shoes, ipad cases, birkin bag, nike roshe, s5 cases, iphone 6 plus cases, timberland boots, iphone 5s cases

 
At 03:13, Blogger oakleyses said...

louis vuitton, converse, canada goose outlet, michael kors outlet, michael kors handbags, pandora jewelry, moncler, hollister, ray ban, sac louis vuitton pas cher, moncler, lancel, ugg boots uk, bottes ugg, doke gabbana outlet, moncler, coach outlet, montre pas cher, louis vuitton, moncler outlet, canada goose, louis vuitton, moncler, michael kors outlet online, doudoune canada goose, thomas sabo, moncler, karen millen, juicy couture outlet, toms shoes, wedding dresses, converse outlet, canada goose, moncler, vans, marc jacobs, links of london, hollister, pandora jewelry, moncler, canada goose uk, ugg,uggs,uggs canada, nike air max, swarovski, canada goose, pandora charms, ugg,ugg australia,ugg italia, swarovski crystal, supra shoes, canada goose, pandora charms, barbour jackets

 
At 15:19, Blogger dong dong23 said...

louis vuitton outlet stores
cheap nfl jerseys
canada goose outlet
mbt outlet store
louis vuitton outlet stores
pandora bracelet
coach outlet store online clearances
the north face outlet
chaussures ugg
cheap oakley sunglasses
2016.12.15chenlixiang

 

Postita kommentaar

<< Esileht