Pullerits: Kuidas ma Jõgeva rattarallile värvi lisasin?

Art Soonets Scanpixist helistas tund ja kümme minutit enne Jõgeva esimese rattaralli starti, kui viikisin kodus parajasti pükse. «Pärast Tabiveret pole tilkagi sadanud, asfalt on täiesti kuiv,» teatas ta. Tartus kallas samal ajal nagu oavarrest, lisaks puhus vali tuul, sooja oli vaid tosin kraadi. Kui võiduvõimalusi pole, siis ei ole mõtet nädal enne Tartu rattarallit tervist tapma minna, olin langetanud otsuse. Olen külmas ja märjas sõitnud küll, aga teha seda ligi kolm tundi jutti olnuks mõttetu tervise ohtu seadmine.

Pidasin minuti enesega aru. Siis pakkisin asjad, mille olin pool tundi tagasi lahti pakkinud, kibekähku uuesti kokku, viskasin ratta Chrysler Pacifica salongi – vaat milleks on vaja suurt autot – ning jõudsin veerand tundi enne starti Jõgevale. Soonets ja Olavi Mõts Haanja Rattaklubist sõitsid ratastega vastu, et juhatada mind seejärel parkimiskohta. Mõts kleepis mu numbri, mille Soonets oli aegsasti välja võtnud, sadula alla, jõudsin isegi 3 km veidi vändata, siis starti – ja viimasest reast minek. Nii kiiresti polnud ma veel ühelegi võistlusele tormanud.

Tasapisi püüdsin massis ettepoole liikuda, aga pärast parempööret venis grupp küljetuules kohe pikaks soolikaks. Kogu aeg käis maantee servas positsiooniheitlus, et pisutki tuulevarju leida. Aga kui keegi eespool vahe sisse lasi, tuli tuule kätte minna ning vahe kinni tõmmata. Algus oli seega päris raske.

Metsavahelisel lõigul pärast lauget laskumist nägin üle eessõitjate, et umbes 150 meetrit eespool läheb viie-kuuemeheline grupp. Võtsin kiiruse 38 km/h kanti, sõitsin oma grupist mööda kõige ette ning hakkasin eesmisi püüdma. Minu initsiatiiv innustas ilmselt ka teisi, kes peagi mulle järele jõudsid ning nõnda saimegi kolme-nelja minutiga eessõitjad kätte. Nonde hulgas oli ka Soonets. Sõitsin talle kõrvale ja ütlesin: «Sorry, Art, aga mina algatasin selle tagaajamise.»

Kuremaale jõudes oli me grupp paisunud umbes 20-pealiseks. Järgnenud lagedal küljetuulelõigul käisin kaks korda ees tuult murdmas ja tempot tegemas. Olin alguse rabelemisest ilusasti ära taastunud ja tundsin end üksjagu suures seltskonnas päris kindlalt. Aja jooksul olen nii palju õppinud, et päris taha ei maksa kunagi hoida, sest sealt on kerge ära pudeneda.

Pärast Palamuselt läbi sõitmist ning Luua-lähedase sügava oru läbimist sööstsin järgnenud väiksematel tõusudel-laskumistel taas grupi ette ning võtsin hoo üles. Huvitav ju, kui sõidus on aktiivsust, ootamatuid kiirendusi, mitte ei ole üks ühtlane ja lõputu loksumine või tiksumine. Ja mis seal salata: eks ole ju vahva võistlust dikteerida, kas või omas grupis. Teised taga mõtlevad, et hmm, mida see mees nüüd plaanib ja korraldab; mõned küllap vannuvad, et pagana hull, mis ta tõmbleb; mõned ilmselt peavad peenikest naeru, et tõmble-tõmble pealegi, enamik distantsi on veel ees. Aga tegelikult on põnev segadust külvata (palun mitte ajada segamini grupis irratsionaalsete manöövritega ohtliku segaduse tekitamisega), panna teisi proovile. Igal juhul etem, kui reageerida teiste diktaadile.

Avaringil Kaarepere poolt taas Palamusele lähenedes hoidsin end jälle aktiivsele positsioonile. Teada ju oli, et peagi ootab ees raja raskeim tõus, ning ei võinud ju ette teada, kui jõuliselt teised seda grupis võtavad. Aga keegi ei vajutanud gaasi põhja. Jõudsin üles kolmanda-neljandana, taastusin pisut eesmiste taga, ning järgnenud pikal vastutuulega laskumisel tõmbasin taas kõige ette tempot tegema.

Palamusel küsisin Soonetsi käest seltskondliku vestluse edendamise eesmärgil, et kas panen liiga hullu. «Nii ja naa,» vastas ta. Lisasin, et nüüd vast võtan edaspidi veidi rahulikumalt, sest olen end piisavalt ees näitamas käinud, nii et kellelgi ei peaks pärast olema ütlemist, et istusin vaikselt ja nähtamatult pundi sabas ning ees tööd ei teinud.

Ometi sattusin esimese ringi lõpus küljetuule käes taas ette tempot tegema. Hoidsin kiirust 38 km/h kandis. Aga teise ringi algul Kuremaale lähenedes oli selgelt tunda, kuidas grupp rahunes. Tempo lasti väga alla, 32-33 km/h kanti. «Mis nüüd?» küsisin Soonetsilt. Ta seletas, et võitluse keskel toimubki väike rahunemine, aga olgu ma mureta, küll kolmandal ringil taas tempo üles kruvitakse. Nii otsustasin ka ise, et olgu pealegi, ei hakka ma ka enam initsiatiivi üles näitama, sest ega mul adekvaatset ülevaadet oma võimetest ja suutlikkusest siiski polnud. Esimene võistlus ju sel hooajal. Ja 60 km oli veel ees.

Pärast Kuremaad jäin aga kergelt jänni. Küljetuult murdes võeti üle tee diagonaali, kuid jäin diagonaali kaugemas servas nii õnnetusse olukorda, et ei mahtunud tee äärde ära. Pidin sõitma üksinda diagonaali taga, mis tähendas, et jäin üksjagu valju tuule kätte. Mul pole aimugi, mis minu taga toimus; ilmselt tekkis seal kett, kus samuti pidi igaüks enda eest võitlema.

Teisel ringil esimest korda Palamusele lähenedes sain grupi paremas ääres tuulevarjus aga hea positsiooni, ning hoolimata sellest, et alles minut varem olin end tundnud vahepealsest pikast pingutusest küljetuule käes üksjagu väsinuna, otsustasin korralda väikse ärritusrünnaku. Et lihtsalt olukorda elavdada. Nalja pärast. Kummardusin leistangi kohale, kogusin paremalt tuulevarjus kiiruse üles, sain 55 km/h kätte ning kihutasin sellega kõige ees Palamusele.

Loomulikult ei olnud see mingi katse grupil eest ära sõita. Selleks polnuks mul mingit šanssi. Ega vähimatki kavatsust. Aga just see rattasõidus huvitav ongi, et vahepeal saad kiirendada ja siis vaadata, mis teised teevad. Arusaadav, et grupp ei teinud mu kiirenduse peale teist nägugi. Kuigi mõned mehed, kui ette sööstsin, grupi peas väikse imestusega hüüdsid: «Ohhoo!» Vaatasin Palamusel üle õla, vahe oli ehk 30-40 meetrit. Ainult üks mees söandas pikapeale järele tulla – Kristjan Savisikk (nr 75). Pärast Palamuset ootasin grupi ilusasti järele.

Mõneti hämmastas see, et tõusudel ei näidanudki keegi eriliselt teravat jalga. Oletasin, et enamik on ikka erinevalt minust, kes ma pärast põlveoperatsiooni ei saa jõusaalis käia, kangiga jalalihased nii tugevaks pumbanud, et lausa lendavad mägedest üles, aga püsisin täiesti probleemitult grupi esimeses pooles. Veel pelgasin, et tõusu otsa jõudes teevad mõned rünnaku, aga ka seda ei juhtunud.

Pärast teisel ringil teist korda Palamuse läbimist sattusin kõige kriitilisemasse olukorda. Seal puhus küljetuul paremalt ning seetõttu otsisin aegsasti kohta vasakul tee servas, kuid jäin nii äärde, et polnud mingitki lootust tuulevarju saada. Seal pidin ikka üksvahe, liiati kergelt tõusval profiilil, kurja vaeva nägema, et eesmise diagonaalrivi kannul püsida. Soonets hoidis minu taha ja tõdes hiljem, et too oli tõesti raske lõik. Küsisin pärast, mida oleks pidanud seal tegema, ja ta ütles, et oleks pidanud esimese diagonaalrivi taha teise moodustama.

Kolmanda ringi algul pärast Kuremaad oli kohe elavnemist tunda. Olin eelmistest ringidest õppust võtnud ning peilisin nüüd grupis hoolsamalt välja parimad kohad, kuhu hoida. Esimesel küljetuulelõigul tekkis korraks küll oht, et jään taas diagonaali taha rippu, aga eespool lasi üks mees diagonaalis oma koha peal väikse augu sisse ning jalamaid ründasin toda kohta tuulepoolselt küljelt, vasakult. Sain ilusasti ühe Tartu Velo Klubi sõitja paremale käele ning kulgesin kogu ülejäänud küljetuulelõigu nagu vanajumala selja taga.

Soonets oli loendanud teisel ringil meie grupi suuruseks rohkem kui 35 ratturit. Meil oli Jõgeva rattaralli suurim grupp. Palamusele jõudsin pikas rivis neljandana. Ühtäkki kaotasid eesmised mehed innukuse. Inertsist liuglesin kõige ette. Vaatasin Savisiku otsa, et mis nüüd, kas keegi tööd ei tahagi teha. Paistis, et ei tahtnud. «Mis, mina kui kõige nõrgem pean siis rabama või?» esitasin ümberkaudseile retoorilise küsimuse. Ei mingit vastust. Otsustamatud pilgud. Olgu pealegi, otsustasin endamisi, eks siis katsun ise gruppi motiveerida. Ajasin tagumiku sadulast püsti ja tegin vastutuules väikse spurdi. Vaatasin taha – olin saanud koheselt umbes 20 meetrit edu. Võtsin eest ära vasakule, lasin jala sirgu ja hüüdsin üle õla: «Nali!» Lõbus peab ju olema, ei maksa seda võistlust surmtõsiselt võtta.

Lõpuks mehed reageerisid. Arusaadav, järgnes ju Luua-lähedane sügav org ja sinna tahtsid kõik hea hooga kihutada. Haakisin end mööduvasse ahelikku umbes kaheksandale positsioonile, hoidsin ilusasti tuulevarju, et tõusu alguses laskumisel kogutud hooga kõrgemale üles saada, kuid sattusin eessõitjaist paremalt möödudes kruusasele teepervele ning sinna mu kiirus kadus ja tõusul ründamise plaan kustus.

Kaareperele lähenedes pärisin Soonetsilt kui kogenud sõitjalt, et mis nüüd saama hakkab. Ta ütles, et grupis on paar meest, kes võiksid eest ära sõita ja võib-olla üritavad seda, aga ülejäänud teevad grupifiniši. Seega, kuna ma end äraminejate hulka ei arvanud, oli oluline ülejäänud ajal end õigel positsioonil hoida, et kusagile rumalasti tuule kätte ei jääks. Sain aru, et oluline on jõudu säästa, sest lõpus võib tulla veel kiirendusi ning siis peab olema valmis neile vastama.

Kaareperelt Palamusele lähenedes juhtus kõige järsema tõusu lõpu eel aga midagi ootamatut. Esimese hooga ei saanud arugi, mis lahti. Olin tõusust ilusasti üles saanud, grupis heal positsioonil, kui äkki hakkas kett imekiiresti ringi käima. Mis nüüd?

Kett oli eesmise väikse hammasratta peale lipsanud. Ma ei kasuta seda kunagi. Seetõttu ei saanud esimese jahmatusega kohe arugi, kumba vasakut käigukangi ma vajutama pean, suurt või väikest. Proovisin nii- ja naapidi, tulemust ei mingit. Kas nüüd on kõik ja grupp läheb?

Aga igal võistlusel on oma ootamatud kangelased. Tartu suusamaratonil oli see Mathias Juust, kes mind poolel maal pärast kukkumist väiksele grupile järele vedas. Seekord, nagu pärast teada sain, märkas mu häda Hawaii Expressi kollases-mustas vormis sõitnud Priit Vare (nr 125), kes pani käe mu seljale ja ütles: «Proovi veel.» Proovisin ja sain keti suure hammasratta peale. Ütlesin Varele südamest tuhat tänu ja seejärel spurtisin grupis ettepoole. Veel kord, suur tänu, Priit Vare! (Muide, kui esimesel ringil eessõitjailt vahetust üle võtsin, siis ütlesin noile mitut puhku, et «tubli töö» ja muud tunnustavat; üleüldse võiks üksteist heade sõnadega turgutada.)

Viimasel küljetuulelõigul peale Palamuset sain varasematest ringidest õppust võttes tuulevarjus ideaalse positsiooni. Aga ühtlasi tähendas see, et kui eest vahetati, nihkusin üha rohkem tuulepoolsele küljele. Kaks kohta enne mind vedas Soonets ning ta tõmbas kiiruse 41 km/h peale. Järgmine mees tema taga tegi põhimõtteliselt vaid sümboolse vahetuse ja siis oli minu kord kiirust hoida. Kui oma vahetust üle hakkasin andma, jõudsime just metsa vahele, kus tuul vaibus, mis tähendas, et kui tagumistele tee vabaks andsin, siis oli enamik gruppi spurdiasendi sisse võtnud ja läks paugutamiseks. Aga midagi polnud teha: vahetuse lõpetanuna ning üksjagu väsinuna pidin end samuti uuesti kokku võtma ja üleüldise kiirendusega kaasa minema.

Uus kiirendus tehti kohe siis, kui grupp keeras ringilt ära Jõgeva poole. Seal sai tosinkond meest 15-20-meetrise edu. Kuid teadsin, et nüüd ei tohi alla anda, vaid tuleb viimast mängu pannes järele minna. Sest tavaliselt pärast neid kiirendusi rahunetakse – mis tähendab, et tuleb veidi rohkem vastu pidada, kui grupp seda teeb.

Varsti olidki kõik taas suures pundis koos ning edasi läks mõõdukas tempos sõit Jõgeva poole. Üks mees küll spurtis eest ära, sai umbes 40-50-meetrise edumaa, aga keegi teda püüdma ei asunud. Umbes 4 km enne lõppu ründas vasakult Maario Orgla (nr 100), kuid ka temaga ei läinud keegi kaasa. Targemad mehed ründasid enne teravat vasakpööret Jõgevale, et mitte takerduda, kui grupp hoo maha võtab. Toda manöövrit ei osanud ette näha, nii palju mul kogemusi ei ole, mistõttu tuli hakata kohe pärast sirgele jõudmist pööraselt kiirendama.

Hoidsin ilusasti rivis tuulevarju. Kõik näis minevat sujuvalt, nagu peab. Silma nurgast nägin, kuidas grupp möödub suurel kiirusel veidi varem ette spurtinud Orglast. Aga ühtäkki kaldus võistlejate rivi teel hästi paremale, ja just ajal, kui olin alustanud paremalt möödumismanöövrit, mis tõi paratamatult kaasa selle, et sattusin liiva ja kruusaga teepervele – ja sinna mu hoog raugeski. Positsioon oli kaotatud.

Edasi ei hakanud rohkem kaklema. Tulin lõpuni sel kohal, nagu tulin, ja õigesti tegin. Soonets helistas pühapäeval, et Filtri sõidul Elvas oli mehi ja naisi langenud nagu loogu, üks oli murdnud isegi käeluu, keegi oli saanud kõva matsu lõuale. Finišisirgel võitlemine jäägu rohkem noortele uljaspeadele, kel meri põlvini. Olnuks ju nöök: jõuda viimasel hetkel võistlusele ja siis viimasel sirgel end hunnikusse sõita.

Sain 107 km pikkusel võistlusel ajaga 2:57.22 (keskmine kiirus 36,2 km/h) 69. koha. Soonets lõpetas kaks sekundit eespool, 56ndana. (Pildid võistlusest on siin.)

Finišialas nägin mitmeid morne mehi, kes ei olnud enda ega sõiduga rahul. Mehed, ärge stressake! Jäite ju terveks, lõpuni jõudsite, vihma kaela ei saanud, ära ei külmunud – siis on ju kõik peamine kombes. Ja minu nõuanne: kui teile sõidu kulg ei meeldi, siis tehke see ise huvitavaks, nagu mina seda endale tegin – vedage, mängige tempoga, kiirendage, passige ja siis rünnake, õrritage oma spurtidega teisi. Rattasõidus on ju kümneid võimalusi, kuidas võistlus värvikamaks teha – kasutage neid võimalusi. Tehke kino!
******

Amasa Back Trail and Kane Creek Canyon, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits Tartus Vabadussillal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2-8: Mullune Mulgi rattaralli. Fotode autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix