Pullerits: Miks rattaralliks pole võimalik valmistuda?

Pühapäeval, kui läksin Lõunakeskuses Hawaii Expressi kauplusse, et lasta seal parandada eelmisel päeval maale sõites asfaltteelt kruusateele keeramise järel lõhkenud tagumine rehv, kuulsin pealtnäha lihtsat, kuid sisult mõtlemapanevat küsimust.

Uue rehvi panek käis kolme-nelja minutiga, kuigi esiotsa sain kuulda, et minu probleemi lahendamise alustamiseni võib minna pool tundi. Poole tunniga sõidavad kõvemad mehed, nagu Paul Lõiv ja Olavi Mõts (mitte mina), üle 20 km. Aga kauplus mobiliseeris end ja asi sai korda tehtud lausa lennult. Arve 6,90 eurot (allahindlus 0,00%).

Kui maksma hakkasin, saingi küsimuse: «Tartu rattaralliks käib kõva valmistumine?»

Ilma et oleksin küsimuse üle juurelnud, andsin spontaanselt vastuse: «Rattaralliks ei ole võimalik valmistuda.» Seda hoolimata tõsiasjast, et rattakilometraaži on mul sel kevadel kogutud üle 900.

Poolteist sekundit hiljem taipasin isegi, kui sügavamõttelise ja tõde tabava vastuse olin käigult andnud.

Ja seda seletasin ka mu rehvi lahkelt parandanud küsijale. Nimelt, mis vahet seal on, kas sõita enne rattarallit 400 või 1000 või 1500 km? Jah, vahe on kulutatud ajas, aga kas see kulutatud aeg aitab ka tulemust paremaks teha? Kahtlen sügavalt.

Kahtlus on põhjendatud. Fakt on see, et minusugune ei hakka kunagi sõitma rattaralli esimeses grupis. Ja minusuguseid on sadu. Isegi kui sinna mingi ime läbi trügida, siis varem või hiljem raputatakse sealt maha. Tuleb leppida võimetekohasema grupiga, milleks on kas teine või kolmas, olenevalt sellest, kuidas need kujunevad. Mõnikord on need läinud ka kokku. Näiteks eelmine aasta jõudsin Tartust väljudes teise grupi peasse, aitasin seal isegi tempot hoida, kuid pärast Külitset tuli tagant ikkagi kolmas grupp ja neelas teise grupi alla. See suur grupp kulges ka lõpuni.

Niisiis on asi iseenesest primitiivne: tuleb esimestel kilomeetritel hoida oma võimetekohasesse gruppi ja edasi hoolitseda vaid selle eest, et oma vea tõttu grupist maha ei jääks. See, kas sa oled selleks ajaks sõitnud 400 või 1000 või 1500 km, ei mängi minusuguste puhul mitte mingisugust rolli. Oled seal, kus sa oled, ja sinna ka jääd, kui ise vigu ei tee.

Oletame, et tõstan kilometraaži 2000ni. Ehk sõidan poole rohkem. Kas see aitaks mind esimesse gruppi? Kindlasti ei. Aga kui sõidaksin 3000 km? Ei oska öelda; võib-olla, aga pigem samuti mitte. Igatahes oleks ajakulu ebaproportsionaalselt suur võrreldes selle natukese tõenäosusega, mis hea õnne korral võiks lisanduda esimesse gruppi jõudmiseks. Ehk kulud ja tulu ei ole põrmugi tasakaalus.

Seega on järeldus lihtne ja elementaarne: rattaralliks ei ole minusugustel, keda on sadu, kellel on enam-vähem ühesugused võimed ja ühesugune varustus, võimalik valmistuda – või vähemasti ei anna see valmistumine mingit efekti. Seetõttu ei maksa jalgrattatrenne ka liiga tõsiselt võtta – ma ei võtagi –, vaid palju arukam on neid lihtsalt nautida, peaasi, et huvitav oleks. Näiteks sõita Tartu Velo Klubi trennis grupil lihtsalt eest ära – põnev!

Möödunud neljapäeval vedasime doktor Leho Ripsiga (ikkagi tõeline ja päris doktor!) gruppi Saadjärve lähistelt Kukulinna poolt Vedule, Tartu-Jõhvi maanteele. Vedasime vastutuult, mistõttu pidin üksjagu pingutama, et 33-34 km/h sees hoida. Kui maanteele keerasime ja kõrvale tõmbasime, et vahetus üle anda, märkasin üle õla kiigates, et grupp muutus passiivseks. Ütlesin dr Ripsile, et nüüd oleks õige aeg rünnata, aga ta ei võtnud vedu. Ega ma kaks korda ka ärgitama hakanud. Heitsin veel kord pilgu üle õla, kummardusin madalamale juhtraua kohale, vajutasin 38-40 km/h sisse ja panin ajama. Et mis mõttega? Aga lihtsalt seepärast, et huvitavam oleks. Ja mul kama kaks, mis nad seal tagapool minu manöövrist arvavad. Peaasi, et ma sellega kedagi ei sega. Kindlasti ei seganud.

Pedaalisin üksi ees ligi 10 km, kui Aovere ristis tuli tagant neljane meeskond ja vuhises minust mööda. Ent millegipärast lasid nad enne Inglimäge tempo alla, nii et läksin kiirusega 41-42 km/h neist uuesti mööda. Inglimäe tõusu võtsin pisut rohkem kui 30 km/h-ga kõige ees, meeskond mõned meetrid maas. Nad olid üllatavalt äraootaval seisukohal. Järgnenud langusel vajutasid aga gaasi põhja. Söandasin neile taha haakida – peaasi, et ei segaks. Languse all võtsid nad sisse kiiruse ligi 60 km/h ja hakkasid seda hoidma. See oli täitsa kiire, isegi taga pidi vaeva nägema, et täpselt tuules püsida. Aga kuna lasin eest vahetunud vedaja alati enda ette, siis see tähendas, et iga kord tekkis minu ette pisuke tuulesein, mis lõpuks saigi saatuslikuks. Ehk sedasi lõõtsana taga jõlkudes loobusin iga hinna eest eessõitjaist hammastega kinni hoidmast. See ei olnud enam huvitav ega põnev, see läinuks end vägistamiseks.

Aga vahva sõit oli, elamus missugune! Kuidas too trenn võinuks mõjuda rattaralli tulemusele – sel pole mingit tähtsust. Sest, nagu ütlesin, minusugustel pole nagunii võimalik Tartu rattaralliks valmistuda.
***
Eile sain meeldivat tagasisidet. Käisin Tallinnas modereerimas ühte ajakirjandusteemalist debatti ning sain seal mitmelt inimeselt tunnustust esmaspäevases Postimehe ilmunud kirjutise "Viljatud rünnakud" kohta, et Eestis on keegi, kes julgeb neil teemadel ausalt ja kartmatult kirjutada. See tunnustus oli väga südantsoojendav. Aitäh!
******

Amasa Back Trailhead, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Tanel Kangert Giro d'Italia 16. etapil. Fotode autor: AP (1) ja LaPresse (2) /Scanpix
Fotod 3-5: Tanel Kangert jääb Giro d'Italia 16. etapi lõpuheitluses hispaanlase Benat Intxausti järel teiseks. Fotode autor: AP/Scanpix