Pullerits: Kas Taaramäe murele paistab lõpuks lahendus?

Eile õhtupoolikul võtsin teadlikult lõdvalt. Koguni pehmelt. Tunnet ei olnud, aku tundus tühjavõitu, ja tuul puhus Jõgeva maanteel küljelt vastu. Lasin enne teele asumist vähemalt rattarehvid täis lüüa. Selgus, et seal oli sees vaid kolm ühikut, aga vaja oleks 7-8. Asjatundja ütles, et nii tühja kummiga ei tohi sõitagi. Küsisin ka, miks Rein Taaramäe Tour de France’il justkui sõita ei jõua. Kuulsin vastuseks, et kui kevadeks on rong läinud, ega siis suvel enam midagi teha ega päästa ole. Mõistate? Siis, rääkis asjatundja, kes olnud ametis mitme põlvkonna Eesti tippsõitjatega, et tuleb ülejäänud hooajal lihtsalt rahulikult võtta.

Ma polnud juba teab mis ajast maale nii kaua sõitnud: 31 km 1:02.40ga. Keskmine kiirus küljelt vastutuules 29,7 km/h.

Vend oli Rootsist taas Eestisse jõudnud. Saime maal kokku. Ja kuna ta on Rootsi allergoloogide seltsi president ning käib igasugustel maailma vastava ala asjatundjate konverentsidel, siis küsisin, mida Taaramäe aitamiseks saaks ette võtta.

Võimalusi on. Mu vend on nende asjadega väga hästi kursis. Ta esitas pika arutelu, kus vaagis igasuguseid mooduseid, aga loomulikult alustas sellest, et esmalt tuleb ikka välja selgitada, mis tüüpi astmaga Taaramäe vaevleb, ning siis vaagida, millised ravivõimalused on parimad. Astma kontrolli alla saamise muutvat keeruliseks see, nagu ma aru sain, et tegemist on tsüklilise hädaga, mis käib lainetades üles-alla. Igatahes oli venna jutt pikitud igasuguste pikkade ja keeruliste võõrsõnadega, nagu arstid ikka räägivad, teate ju küll. Teravamalt jäi meelde mingi o-tähega algav ravim, mis pidi olema küll kallis, aga Taaramäele, usun, pole ükski ravimoodus tema olukorras liiga kulukas. (Üks laks pidi olema 300 eurot ja neid tuleb vist korraga isegi kaks teha, ja siis vaadata, kui tihti edaspidi.)

Nüüd küsite, et miks ma sellest siin räägin, miks ma oma venda otse Taaramäe juurde ei vea – või Taaramäed venna juurde. Aga vaat, miks! Hiljuti rääkis mulle Eesti tuntud arst, et üks asi, mida ta arstina kunagi ei tee, ja lisas, et ei soovita ka teistel arstidel teha, on ise endale patsiente otsida. Ta oli korra seda teinud – saatuse tahtel oli «otsituks» just jalgrattur – ja tulemus/tagajärg ei olnud hea. Igatahes mitte selline, millisega tema ja sportlane rahule jäänuks. Too arst seletas, et see, kes on hädas, peab ikka ise oma probleemi leevenduseks aktiivsust üles näitama ja arsti juurde ilmuma.

Seetõttu ei hakka ka mina siin mingiks vahendajaks, aga kui siinne info Taaramäeni peaks jõudma ja tal endal huvi on, siis loomulikult olen valmis teda oma vennaga kokku viima. Aga see ei garanteeri, mõistagi, et tema probleem saab sajaprotsendiliselt lahenduse. Garanteerida saan ainult seda, et viin ta oma ala kogenud spetsialisti juurde.

Ah jaa, kuna mu venna ülesannete hulka seltsi presidendina kuulub ka seltsi teadusürituste korraldamine, pakkusin talle välja, et võtku Rootsi allergoloogide konverentsil teemaks «Kuidas aidata astmahädaga Rein Taaramäed». Vend ütles, et pagana hea mõte.
******

Amasa Back Trail, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Rein Taaramäe, Eesti meister grupisõidus, võtab vastu õnnitlusi. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe (vasakul) väntamas Eesti grupisõidu meistritiitli poole. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix