Sebastian Coe: sportlased kulutavad liiga palju aega, keskendudes teadusele

Inglane Sebastian Coe (pildil paremal) oli kolm ja pool kümnendit tagasi maailma staadionide valitseja. Iga tema võistlus oli sündmus: ta jooksis kaunilt, lõdvalt ja võidukalt – ja kiiresti. Ta püstitas karjääri jooksul kaheksa maailmarekordit, millest 800 meetri aeg 1.41,73 püsis löömatuna 16 aastat ja 1000 meetri aeg 2.12,18 koguni 19 aastat.

Kui kiiresti suudaksite praegu joosta 800 või 1500 meetrit?
Ohh, ma isegi ei mõtle sellele (nearab).

Kunas viimati üldse aja peale joosta proovisite?
Polegi proovinud. Enamasti jooksen rahuliku ühtlase tempoga. Mõnikord teen ka lühikesi kiiremaid lõike.
Kui lähen staadionile, siis tavaliselt selleks, et joosta seal mõned intervallid koos poegadega, kes mängivad jalgpalli. Nad teevad seal vahetevahel jooksutrenni.

Mis arvate, kas kahest minutist saaksite 800 meetri jooksus jagu?
Kahtlen. Ma ei tea... Ma tõesti ei oska midagi arvata. Olen 57 aastat vana.

Millal viimati kellaga võidu jooksite?
Enne seda, kui tippspordist loobusin. Pärast seda pole ma kordagi aja peale jooksnud. Kui jooksmas käin, siis tavaliselt tunnikese linnast väljas maal, kus on ilus, samuti jooksen mõnikord jooksulindil. Aga ma ei mõtle enam tulemuste peale. Ma ju ei võistle enam.

Kuidas teie lihased, liigesed ja luustik end praegu tunnevad?
Pole viga. Mõnikord, kui olen jooksnud, annavad põlved pisut tunda.

Teevad valu?
Ei, seda mitte. Aga mu liigesed on pidanud ikkagi suurt kilometraaži taluma.

Olen korduvalt vaadanud teist vändatud tõsielufilmi «Sündinud jooksjaks» («Born to Run») ega näe seal kordagi, et kasutate pulsikella.
Jah, õige.

Tänapäeval ei jookse peaaegu keegi pulsikellata. Kuidas te ilma selleta hakkama saite?
Ma arvan, et praegu loodetakse ülemäära palju tehnoloogiale. Muidugi on tehnoloogia tähtis – ärge saage minust valesti aru. Mu isa, kes oli mu treener, lõi väga edumeelse meeskonna. Me tegime igasuguseid analüüse, kui jooksin lindil. Samuti analüüsisime jooksustiili, tegime biokeemilisi ja füsiloogilise võimekuse teste, vereanalüüse.
Kuid tollal ei olnud sellist tehnoloogiat, nagu on praegu – seda esiteks. Teiseks, tehnoloogia, mida me kasutasime, oli väga kohmakas. Siis polnud väikseid mikrokiipe, nagu nüüd kasutatakse.
Aga me tegime sellegipoolest trenni väga teaduslikult, kuigi meil polnud käepärast niisugust tehnoloogiat, nagu praegusajal.

Mille järgi te siis treeninguid sättisite ja planeerisite, kui teil pulsikella polnud?
Taastumise kiiruse järgi. Taastumisfaas on treeningutel väga tähtis. Ja ma ei mõtle siin üksnes taastumispause intervalltreeningul lõikude vahel, vaid taastumist suurte treeningtsüklite vahel. See on väga tähtis. Sest areng toimubki siis, kui oled taastumistsüklis.

Kui palju kasutasite energia- ja taastumisjooke, toidulisandeid?
Ei kasutanud, sest neid samuti ei olnud. Mulle meeldis reede õhtul õlut juua. Muul ajal jõin peamiselt vett.

Aga toitumist jälgisite?
Mulle andis nõu toitumisasjatundja, kuid me ei mõõtnud toidukoguseid. Jälgisime vaid toitumise tasakaalu ning et toitumine sobiks vastava treeningperioodiga. Näiteks, kui tegin pikki mahutreeninguid, siis jälgisin, et tarbiksin rohkem süsivesikuid. Ma arvan, et ka toitumise vallas on hakatud liiga palju teadusele tähelepanu pöörama. Võib-olla Euroopa sportlased kulutavad liiga palju aega, keskendudes teadusele, selle asemel et kulutada rohkem aega treenimisele.

Nüüdisajal on eurooplased väga nõrgaks jäänud, vähemasti on nad nõrgemad, kui teie olite omal ajal.
Tehnilistel kergejõustikualadel on eurooplased väga tugevad. Nad võitsid Moskva MM-võistlustel 23 kulda 47st. 

Ometi pole eurooplaste tulemused jooksualadel nii head, nagu olid teil. Miks?
[Somaalia päritolu] Mo Farah on Briti jooksja. Ta on treeninud väga targalt ja usinalt ning saanud suurepärast treenerinõu USAst. Tema karjäär, mis vahepeal seisma jäi, on nüüd tõusuteel. Neli aastat tagasi ei paistnud tal enam mingit arengut. Nüüd on ta [5000 ja 10 000 meetri jooksu] olümpiavõitja ja maailmameister. See kõik on seletatav hea treenimisega. Ma rõhutan: hea treenimisega! Alberto Salazar ei ole aidanud ainult Mo Farah’t, vaid ka [Londoni olümpia hõbemedalimeest 10 000 meetri jooksus] ameeriklast Galen Ruppi, kes kuulub nüüd väga konkurentsitihedate jooksualade tippu, sinna, kus seni olid valitsenud aafriklased. Nii et veel kord: tulemused on sõltuvusest heast treenimisest.
Ma ei usu, et Euroopa sportlaste tulemused on... kuidas nüüd öeldagi... ettemääratud kehvemaks. Ma võistlesin ju ka aafriklaste vastu, kuigi neid ei olnud siis nii palju. Aga näiteks [1970. aastate tippjooksjad] Mike Boit ja James Maina olid võrdselt head kõigi teiste tollaste tippudega. [1987. ja 1991. aasta maailmameister 800 m jooksus] Billy Konchellah, [Barcelona olümpia teine 800 m jooksus] Nixon Kiprotich ja [Souli olümpiavõitja 800 m jooksus] Paul Ereng olid samuti mehed, keda ma omal ajal võitsin. Võitsin aga seepärast, et tegin hästi trenni.

Kuigi te isa polnud ju jooksutreener...
Ta oli treener, aga iseõppinud treener. Noorena oli ta teinud rattasporti.

Hämmastav, et ta suutis teid maailma tippu viia ega teinud seejuures ühtki viga!
Ta oli tark. Ta oli hariduselt insener, mistõttu ta sai hästi aru, kui tähtis on teadus. Ta kuulas teisi, analüüsis nende räägitut, luges palju. Ja siis otsustas n-ö toimetada kõike seda, mida ta ei pidanud mõistlikuks.

Mis on tähtsuse järjekorras need tegurid, mis tegid teist maailma parima keskmaajooksja?
Siin on tegu kombinatsiooniga paljudest teguritest. Selge see, et tark treeneritöö on väga tähtis. Seejärel tuleb soov saada parimaks. Siis elustiil, mida järgid: ükski pühendumine pole liiast, kui tahad saada parimaks. Pead olema kogu aeg uudishimulik: mis on järgmise nurga taga, kas ma suudan joosta kiiremini, kas ma jaksan tuleval aastal joosta kiiremini, kui jooksin sel aastal? [Edu võti] ei ole selles, et keskendud ühele võistlusele või ühe medali võitmisele. [Edu võti] on selles, et teed kõike, mida suudad, et saada kiiremaks, et saada parimaks jooksjaks.

Kui tähtsad on kehalised eeldused?
Jah, need on ka tähtsad.

Teil oli haruldaselt hea kiirus, nii et ilmselt on oma roll ka geneetikal?
Jah, mul oli hea kiirus, aga inimesed kipuvad unustama, et ma tegin selle kallal pidevalt tööd. Talvel treenisin kahel päeval nädalas ainult koos sprinteritega – ja nii läbi terve talve. Mu jõutreeningute ülesehitus oli selline, et arendada mitte ainult kiirust, vaid arendada kiiruslikku vastupidavust. Sa võid olla väga kiire, kuid see ei saa olla eesmärk omaette. Sa võid joosta 200 meetrit 22 sekundiga, aga see ei ole otsustav. Küsimus on selles, kas suudad 1500 meetri viimased 200 meetrit läbida 23 või 24 sekundiga. Kas suudad 800 meetri lõpus läbida viimased 200 meetrit 25 või 26 sekundiga? See ei sõltu kiirusest, vaid kiiruslikust vastupidavusest.

Mis oli kiiruse arendamisel peamine?
Jõud, liikuvus, stiil. Jah, ka geneetika. Mul on ilmselt valgete ja punaste lihaskiudude hea tasakaal. Mul oli arvatavasti piisavalt palju valgeid [kiireid] lihaskiude, et joosta kiiresti, aga ka piisavalt punaseid [aeglasi] lihaskiude, et saada hakkama vastupidavust nõudvatel aladel.

Mida te liikuvuse alla silmas peate?
Venitamist. Liigutuste ulatust. Lisaks töötasin kogu aeg oma jooksustiili kallal. Jooksmine on tehniline ala. Inimesed arvad, et jooksmine on lihtne. Ei, jooksmine on väga tehniline ala. Alates sellest, kuidas sa asetad jala maha, kuidas hoiad käsi.

Teil oli silmapaistvalt lõtv jooksustiil. Kuidas selle saavutasite?
Ma nägin selle kallal kogu aeg vaeva. Jah, mul oli ka õnne, sest mul oli loomulikkusest hea stiil. Aga mu isa töötas mu kätetöö kallal, sammupikkuse kallal. Tegime erinevaid kiirustrenne, et arendada spurdivõimet. Kogu selle lõtvuse taga oli palju mõttetööd.

Miks te ei võistelnud oma kuulsa pearivaali Steve Ovetti vastu, v.a tiitlivõistlused?
Siis, kui tahtsime teineteisega võistelda, oli üks või teine meist vigastatud. Tema oli vigastatud 1981. aastal ning mina 1982. ja 1983. aastal. Seejärel võistlesime mõlemad Los Angelese olümpial. (Coe võitis Los Angeleses 1500 meetris kuld- ja 800 meetris hõbemedali, Ovett jäi 800 meetri finaalis viimaseks ning 1500 meetri finaali katkestas viimase ringi algul neljandalt kohalt. – P.P.)

Aga miks te 1979. aastal ei võistelnud?
Tema otsustas siis minu vastu mitte võistelda. Ta oli võtnud vaikse aasta, et valmistuda [Moskva] olümpiaks.

Aga kas te kutsusite teda enda vastu välja?
1981. aastal kutsuti meid mõlemat võistlema Kuldsele miilile Brüsselisse, aga ta otsustas mitte tulla. Miks, seda peate temalt küsima.

Kas peate nüüd omavahel kuidagi sidet?
Jah, mõnikord näen teda kergejõustikuvõistlustel. Ta töötab televisioonis kommentaatorina. Viimati nägin teda sel suvel Moskva MMil.

Kas tahate saada ROKi presidendiks?
See on teiste otsustada.

Aga on teil selleks soovi?
Kui saan aidata spordiliikumise kujundamisele kaasa, siis loomulikult tahaks seda teha. Aga see on [maailma] teiste spordijuhtide otsustada.
******

ATVs heading towards Pig Rock on Poison Spider Mesa Trail, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Sebastian Coe oktoobris külaskäigul Tallinna. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Allan Wells ja Sebastian Coe näitavad Londonis Heathrow lennujaamas äsja Moskva olümpial võidetud medaleid. Wells võitis 100 meetri jooksu. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe võitmas 1984. aasta augustis veenva ülekaaluga 1500 meetri jooksu. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Foto 5: Sebastian Coe oma jooksjakarjääri hiilgeajal kuningannalt saadud autasuga Buckinghami palee ees. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Foto 6: Sebastian Coe 1984. aastal Los Angelese olümpial 1500 meetri jooksu võitjana. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Sebastian Coe 1982. aastal oma pearivaali Steve Ovettiga. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix