Pullerits: Kuidas Tallinna maratoni nurjas ootamatu käik EMOsse?

Reede pärastlõunal, vaevalt veerand tundi pärast seda, kui olin viinud oma Atomicud Suusavendade määrdestaapi, et Jaanus Kunts need Tallinna maratoniks ette valmistaks, astusin Postimehe toimetuses Gildi tänaval kempsu, et n-ö muretumalt eesootavale intervjuule minna – ja väljusin sealt hoopis teistsuguse inimesena.

Mul tekkis hirm, et kukun kempsus kokku ja jäängi sinna lebama ning kuna uks on lukus, ei oska keegi mind ka otsida. Ühtäkki lõi alakõhtu, keskkohast veidi vasakule valu, mis läks üha teravamaks ja teravamaks. Järsku kattus kogu mu keha higiga: seda jooksis mööda selga, seda tilkus otsmikult. Mõlemasse kätte lõi sisemine surin. Tundsin, et võin valust nõrkeda.

Kuidagi ajasin end püsti. Hingeldasin.

Lasin end otsemaid Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda (EMO) sõiduta. Õnneks pääsesin kohe «letti». Pulss oli 75, vererõhk 154/81. Kiiremas korras pandi palatisse pikali.

Õde võttis vereproovi. Poolteise tunni pärast sain ultraheliuuringule.

Tasapisi valu taandus. Ultraheliga ei leitud midagi märkimisväärset. Kaks ja veerand tundi pärast saabumist sain välja. Küsisin enne arstilt, kas võin laupäeval Tallinna maratonile suusatama minna. Ta ütles, et ei soovita.

Nii laupäevane maraton mul sõitmata jäigi. Tartlane Kalle Kiiranen, kes Viru maratonil edestas mind rohkem kui viie minutiga ja läks laupäeval rajale rinnanumbriga 100 ning läbis 20 km ringi 1:24ga (ehk veidi kiiremini kui Peeter Kümmel), rääkis mulle pärast sõitu telefonis, et neljas-viies kohas tuli umbes 50 meetriks suusad alt ära võtta ning paaris kohas oli ta vanade suuskadega sõitnud sisuliselt metsaaluse pinnase peal. Aga kohati oli Kiiraneni hinnangul olnud rada ideaalne, nii et tal tekkis vahepeal kavatsus, et äkki sõidaks teise ringi ka. Ta siiski loobus sellest. Kui ta õhtupoolikul kella kuue ajal veebikaamerast maratoni stardiala vaatas, imestas ta, et lund polnud enam nähagi.

Aga rohkem, kui kellegi võimalik aeg ja potentsiaalne koht Tallinna maratonil, huvitab Eesti harrastusspordiavalikkust küllap see, mida näitasid minu vereproovid. Palun väga, siin need on!

Hemogramm
WBC 5,99 (3,5...8,8 E9/L)
RBC 4,58 (4,2...5,7 E12/L)
Hb 146 (134...170 g/L)
Hct 41 (40...50%)
MCV 90,4 (82...98 fL)
MCH 31,9 (27...33 pg)
MCHC 353 (317...357 g/L)
RDW-CV 12,5 (11,6...14%)
RDW-SD 41,2 (29...46fL)
Plt 203,0 (145...390 E9/L)

Kaalium 4,2 (3,4...4,5 mmol/L)
Naatrium 140 (136...145 mmol/L)
CRP <1 (<5 mg/L)
Glükoos 8,4 (mmol/L)
eGFR 63 (>90 mL/min/1,73m2)
Kreatiniin 108 (62...106 μmol/L)
Uurea 6,8 (<8,1 mmol/L)

Ma ei saa absoluutselt aru neist, kes leiavad, et terviseandmed on kuidagi sensitiivsed ja neid peaks varjama. Öelge, mida siin varajata on! Kas keegi saab sellest paremaks, kui ta teab, milline on mu hemoglobiinitase või kreatiniini sisaldus veres? See on arulage paranoia, mis valitseb terviseandmete osas, nagu võiks nende avaldamine kuidagi kahju teha. Kellele? Kuidas? Maailm on lolliks läinud!

Minu ettepanek: selleks, et vähendada igasuguseid dopingu- jm spekulatsioone, tuleks kõigi sportlaste, ka harrastajate verenäitajad ja vajadusel ka muud näitajad avalikuks teha. Minu andmete avaldamine siin on esimene samm sel teel – ja isiklik eeskuju kõigile.

Kas tõesti arvab keegi, et ma saavutan nende andmete avaldamise tõttu Jõgeva rattarallil kehvema koha või saab keegi neid minu andmeid teades seal parema koha? Ärge ajage jama!
******

Fisher Valley Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kõrvemaa radade silt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kõrvemaa rajad suvel 2012. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Jäneda suusa- ja matjarajad suvel 2012. Foto autor: Priit Pullerits