Pullerits: Kuidas Moabi karmis suves vastu pidada ehk 40-kraadises palavuses ellu jääda?

Hakkasin juba kahtlustama, kas Jeep Cherokee (fotol paremal) näidikute paneel on katki. Mitu päeva näitas sellel termomeeter, et väljas on alates kella üheteistkümnest sooja 37 või 38 kraadi, maksimaalselt 39 kraadi – aga üle selle mitte kunagi. Või et äkki pole autotootja arvestanud, et õhutemperatuur võib kerkida ka 40 kraadini ja rohkem ning on näidiku ülempiiri seadnud 39 kraadi peale.

Siis lõpuks lõi 40 kraadi Celsiuse järgi ette. Isegi 41.

Aga ütlen ausalt: kui sul on valida Eesti pilvine-sajune ja 15-17-kraadine suvi ning Moabi ja selle ümbruse 40-kraadine peaaegu lakkamatu päevase päikesega suvi (fotol vasakul, taamal San Rafael Swell), siis minu valik langeb kahtlemata Moabi 40 kraadi kasuks. Sest 15-17 vihmast kraadi ei ole suvi. Kuid suvel tahaks siiski suve saada, ja täiega. Moabis saab.

Algul võib selline kuumus nagu Moabis muidugi ehmatada. Pea ringi käima ajada ja jalust nõrgaks võtta. Kuid selle vastu on paar lihtsat võimalust.

Esiteks võid alati koju jääda (fotol paremal esik). Lased konditsioneeril töötada ning tunned end veel jahedamaski keskkonnas kui Eestis. Kuid see on mõttetu, sest toas võib ka Eestis istuda.

Teiseks võid alati autoga ringi sõita ning jalgsi liikumist piirata. Kuid meenutage eelmises sissekandes toodud Edward Abbey tsitaati, millele lisan talt ühe veel: «A man on foot, on horseback or on a bicycle will see more, feel more, enjoy more in one mile than the motorized tourists can in a hundred miles.»

Kolmandaks võid veeta aega basseinis (fotol ülal vasakul), mis iseenesest pole paha, kui see asub su majast poolesaja meetri kaugusel, ei ole ülerahvastatud ning selle ümber paistavad metsikud liivakivikõrgendikud. Kuid sulistamine pole siiski see, mille pärast tasub Moabi tulla.

Neljandaks – ja see on minu valik – harjud kuumusega lihtsalt ära. Paned seljakoti veepudeleid täis, määrid päikese kaitsekreemi kätele ja jalgadele, paned laia äärega mütsilotu pähe (fotol paremal), et päike ei kõrvetaks kõrvalesti, ninaotsa ja kukalt, tõmbad heledad riided selga, sest need ei köe nii kuumaks nagu tumedad, ning lähed loodusesse oma seiklusasja ajama.

Kui oled mõned päevad kuumaga harjunud ning selle vastu valmistunud, ei tee see sulle tuhkagi. Sõidad Archesi rahvusparki (fotol vasakul), kus Abbey oli ranger siis, 1950ndail, mil nüüdne rahvuspark oli veel kraad madalama reitinguga territoorium, national monument, ning mil sinna ei viinud Moabi põhjaservast veel asfaltteed, nagu praegu, vaid sinna tuli sõita kaugemalt mööda rough roadi, mida läbisin džiibiga seiklusjanu rahuldamiseks esmakordselt poolteist kümnendit tagasi. Ja näed, mis on Abbey-järgse ajaga juhtunud.

Park on hoolimata metsikust kuumusest paksult rahvast täis, parkimiskohti napib. Paljud paistavad juba kaugelt silma kui f***ing stupid clueless tourists, ei peakatet ega rohkemat näpu otsas kui üksainus tilluke joogipudel. Näha on, et nad vaevlevad. Et see käik rahvusparki on neile kui kannatus, nagu karistus. Aga ise, ettevalmistununa, liigud kergelt ja muretult piki Park Avenue’d (fotol paremal) ega lase kuumusest end häirida.

Siis sõidad edasi Eedeni aeda ja Windowsi ehk Akende piirkonda, kus on pargi suurim kontsentratsioon uhkeid arche. Noist võimsaim on Double Arch ehk Topeltkaar (fotol vasakul), avaus mõõtmetega 34x44 meetrit. Rändad nende vahel ja ronid nende alla ligi poolteist tundi – ja ei mingit probleemi. Kui hoiad tempo ühtlase ja aeg-ajalt ka igaks juhuks jood, ei juhtu midagi hullu. Isegi naudid seda, kuidas põletavas palavuses edukalt toime tuled, ei nõrke ega hädalda. Lõpuks tunned end nii enesekindlalt, et võiksid kas või mitmeks tunniks välja jääda.

Või sõidad Moabist välja, veidi kaugemale, Goblin Valleysse (fotol paremal), mille põhjas seisab tuhandeid paari meetri kõrgusi seenekujulisi mügarikke. See on üks imelisemaid kohti Moabi lähistel – ja lähedal olemiseks saab Moabi kandis lugeda ka veidi rohkem kui sajakilomeetrist distantsi –, mille avastasid kohalikud mehed juhuslikult alles 1920ndate lõpus. Vaat nii suur on Utah ja nii üksildased, kauged ja raskesti ligipääsetavad selle paljud kohad!

Seal on samuti temperatuur 40 kraadi ringis. Aga keda see häirib?! Näed, kuidas ehitusmehed, heledad kiivrid peas, pikad tumedad püksid jalas ning punase-kollase kirjud vestid seljas, lagipähe paistva päikese all, ühegi varjulise kohata, parklat laiendavad. Sa ei saa ju neist kehvem olla! Võtad oma ellujäämisvarustuse ning laskud orgu kummaliste tumepunasest liivakivist moodustiste vahele seiklema. Märkad, et tegelikult ei ole need moodustised sugugi ainult seenekujulised, vaid mõned meenutavad näiteks parti (ülal vasakpoolsel fotol vasakul), mõned Spielbergi menufilmist tuntud E.T-d.

Tunnistan: üks asi valmistab siiski ebameeldiva üllatuse. Sissepääsu eest Goblini orgu (fotol paremal), mis on Utah’ osariigile kuuluv kaitseala (state park), küsib jahutatud pääslast uksele ilmuv ülekaaluline, vähekommunikatiivne noor pargivaht tervelt 13 dollarit. Mäletan, et kui viis aastat tagasi Jaanus Laidveega seal käisime, kasseeriti meilt 8 dollarit. «See teeb viie aasta peale viis dollarit hinnatõusu,» avaldan pargivahile imestusega varjatud pahameelt. «Võib olla isegi rohkem,» nendib ta äraolevalt vastu ning ulatab raha eest tšeki, mille käsib kinnitada kleepsuga auto esiklaasile. Et oleks kaugelt näha ja lähedalt kontrollitav, et olen sissesõidu eest tasunud.

Sellegipoolest ostan samalt mehelt hiljem, väljudes, 25-dollarilise raamatu «The Disappearances. A Story of Exploration, Murder, and Mystery in the American West». Ostan meeldetuletuseks ja hoiatuseks, et Metsik Lääs, millest Moab ja selle ümbrus moodustavad vaid ühe osa, on kant, kus elu ja ellujäämist ei maksa eales võtta garanteerituna. Temaatiliste raamatute valik on parkide ja kaitsealade külaliskeskustes alati ahvatlev ja esinduslik.

Päeva lõpuks imestad, et hoolimata põrgupalavusest oled teinud koguni neli rännakut. Tõsi, noist ühe hommikul, kui temperatuur on alles 31-32 kraadi ehk igati mõnus, ning teise õhtupoolikul, kui temperatuur on langenud 35-36 kraadini, mis tundub selgelt kergemini talutav kui ligi 40 kraadi, eriti siis, kui päike on laskunud madalale ja enam otseselt ei kõrveta.

Ent olgem ausad: parim aeg välisteks toimetusteks on siiski hommikupoolik. Tõused kella seitsme paiku üles, sest ega väärt aega kaunis Moabis maksa maha magada, teed esimese korruse avatud köögis (fotol vasakul) hommikusöögiks kohvi ja pannkooke Aunt Jemima vahtrasiirupiga, võtad külmkapist suure paki Florida 100-protsendilist Minute Maidi apelsinimahla ja pistad suhu kreemise sisu ja tumeda šokolaadiglasuuriga Long Johni saia, seejärel sead varustuse valmis – ja teele! Kuhu, selle oled loomulikult eelmisel õhtul juba valmis vaadanud.

Näiteks Iceboxi kanjonisse. Sõidad mööda Westwater Drive’i (fotol paremal) 191. maanteele, keerad Shelli bensiinijaama juures paremale ning seitsme kilomeetri pärast koduuksest oled Moabi kesklinnas, kus näed, et paljud virgad on asunud samuti varakult tegutsema. Sõidad läbi linna Colorado jõeni, kus keerad taas paremale, 128., maalilisele maanteele, ning jõuadki nelja kilomeetri järel Iceboxi kanjoni suudmeni. Leiad tee ääres lagedama koha, kuhu auto parkida, viskad varustuse selga ja sukeldud seiklusse.

Iceboxi kanjon, nagu kohe selgub, on oma nime väärt. Selle suue on tihedalt taimi täis (fotol vasakul), ütleks isegi, et võsastunud. Pead koguni otsima, kust rada kulgeb, ja olema valmis, et eksid põhirajalt haruradadele, mis osutuvad pahatihti tupikradadeks. Samuti pead alatihti kummardama, et okste alt läbi ronida. Kuid tihe taimestik ning kõrged lähestikku paiknevad kaljuseinad tähendavad seda, et kanjonis on tõepoolest jahe. Kas just nagu jääkambris, aga peaaegu, arvestades temperatuuri päikse käes.

Iceboxi kanjon pole pikk, teatmikud pakuvad selle edasi-tagasi läbimiseks tunni, ent ühel hetkel tekib tunne, et lõppu jääbki jõudmata. Satun hajuvate radade labürinti, lisaks vaatab vastu kõrge suurte kivide hunnik (fotol paremal), mis, näib, et takistab edasipääsu. Riskida ja turnida kividest üle või keerata tagasi? Kui selles vähekäidavas kanjonis sinuga midagi juhtub, pead arvestama, et ega sind niipea leita.

Ettevaatlikult ronin kive mööda siiski ülespoole – ja selgub, et õigesti tegin. Kanjoni lõpp, mille alla on moodustunud veesilm nagu Moonfloweri kanjoni lõppugi, jääb kivikuhja tagant vaid paarikümne meetri kaugusele. Hurraa, järjekordne kanjon läbitud ja uuritud! Või vara veel hõisata?

Sest kui pool tundi pärast kanjonisse (fotol vasakul kanjoni lõpp) sisenemist sellest väljun, märkan raja alguses võsas vana ja roostetanud jalgratast, mille leistangile ja raamile on visatud igasugust kulunud ja võidunud kraami. Pool tundi tagasi seda seal polnud. Ja see ei ole ratas, mis tekitaks omaniku vastu usaldust. Sellisega ei sõidaks seiklussportlane. Sellisega sõidaks pigem keegi noist, kellest pajatab Briti kriminoloogi Christopher Berry-Dee raamat «Talking With Psychopaths and Savages - A journey into the evil mind: A chilling study of the most cold-blooded, manipulative people on planet earth», mille olin ostnud Londonis Heathrow lennujaamas, kui Götborgist väljunud British Airwaysi lend hilines, nii et jäin jätkulennust Los Angelesse maha ning sain koha kolm tundi hiljem väljunud Virgin Atlanticu lennule, mis ei olnudki nii paha variant, sest süüa ja juua anti seal hämmastavalt kõvasti; kohati tekkis lausa kahtlus, kas see on ikka lennuk või pigem lendav restoran.

Igatahes tundsin, et ei oleks tahtnud tolle päevinäinud ratta omanikuga üksikus jahedas ja paksu taimestikuga kanjonis kohtuda. Õnneks, mingi ime läbi, ei kohtunudki.

Niiviisi seigeldes võib Moabis avastada üha uusi ja uusi põnevaid, huvitavaid, ilusaid, ka adrenaliinirohkeid paiku – neil ei paista lõppu. See teebki Moabi huvitavaks – et Moab ei ammendu. Ja üks asi veel: Moab on mitmekesine.

On veel üks võimalus Moabi suvepalavusest pääsemiseks: tuleb minna mägedesse. Selleks tuleb sõita vaevalt veerand tundi linnast kagusse ja juba hakkabki tee tõusma taeva poole. La Sali mägede (fotol ülal paremal) kõrgeim tipp Mount Peale on üle tosina korra kõrgem kui Suur Munamägi – 3877 meetrit. Kokku on seal tosin mäge, mil kõrgust üle 12 000 jala ehk 3658 meetri.

Algul sõidan mööda asfalteeritud La Sal Loop Roadi, kuid siis, umbes tosina kilomeetri järel, keeran paremale, üksjagu trepis, kuid see-eest laiale kruusateele (fotol vasakul), mis viib 3209 meetri kõrgusele Geyser Passi otsa. See on see tee, mida mööda viivad hiliskevadel, kui lumi mägedes sulanud, bussid üles rattureid, kes lähevad sõitma kuulsat, 54 km pikkust The Whole Enchilada singlit, mille keskmine laskumiskalle on 5 protsenti ja maksimaalne 39 protsenti. Algajaile pole rada soovitav ja keskmikel – aga keskmik tähendab Moabi standardite järgi Eesti tehniliselt väga kõva harrastaja taset – kulub selle läbimiseks terve päev.

La Sali mäed elavad Moabiga võrreldes hoopis teist elu. Päike kaob nende kohal pilvede varju ning samal ajal, kui Moabis leegib ligi 40-kraadine kuumus, langeb temperatuur Geyser Passi otsa jõudes 22 kraadini. Aeg-ajalt puistab isegi paar vihmapiiska. Suundun Moonlight Meadow’le ehk Kuuvalguse niidule (fotol paremal). Loodus on seal väga teistsugune kui all, igasugused õitega taimed kasvavad mühinal. Kuid ühtki hingelist rajal ei kohta. Huvitav, kus siis ratturid on?

Geyser Passilt laskudes läheb unikaalne vihmasadu paariks minutiks nii tugevaks, et Cherokee kojamehed saavad usinalt tööd vihtuda. Põikan ka Gold Basini teele (fotol vasakul), aga see lõpeb kolme-nelja kilomeetri järel tupikuga. Tupikus seisavad kaks autot – ilmselt on omanikud mägedesse seiklema läinud. Ei tunne soovi nendega ühineda, sest kõrged puud piiravad nagunii vaateid ning vaevalt edasistel radadel midagi enneolematut silma jääks. Siis oleks sellest teatmikes ju kirjutatud. Aga ei ole. Üks teatmik ütleb selle tee kohta: scenic, but uneventful. Nii ongi.

Lõpuks tahaks ikkagi oma majja (fotol paremal) tagasi ka jõuda. Miks see muidu sai soetatud, kui seal ainult nappe öötunde veeta. Võiks ju veel basseinist läbi hüpata ja õhtuks kohalikust suurpoest, City Marketist, midagi head-paremat osta. Hinnad on siin nii ahvatlevad, et juustu võib süüa nagu leiba ja apelsinimahla juua nagu vett. 3,2-protsendilise Busch Lite’i 12-pakk maksab 8,49 dollarit – 3,2 protsenti on Utah’s maksimum, millist õlut toidukaupluses müüa võib –, aga kuna mul on juba 2000ndate algusest lojaalse kunde kaart, saan sellest poolteist dollarit veel maha. (Lisaks on mul ammustest aegadest ka suurte toidukaupluste Safeway ja Ralph’s kundekaart.) Kui Moabi saabudes varusin esimese käiguga sööki-jooki ligi saja dollari eest, siis ilma kliendikaardita maksnuks ma üle viiendiku ehk peaaegu 22 dollarit rohkem. Kui Ameerikas on allahindlused, siis on need ikka tõsiseltvõetavad. Näiteks võid osta neli 12-pakki Coca-Colat kõigest kümne dollari eest, mis teeb ühe purgi hinnaks – jah, kõlab uskumatult! – vaid pisut rohkem kui 20 senti. 

It’s a great country. Ja eriti suureks teeb selle Moabis lisaks headele hindadele, rääkimata uskumatult fenomenaalsest loodusest (nagu Archesi rahvuspargi Park Avenue fotol vasakul) kõigutamatu, vääramatu, absoluutne suvi: palju-palju päikest ja ei mingit vihma – kui just kõrgele mägedesse ei roni. Mida on mõnel muul kohal Moabile vastu panna?

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.