laupäev, jaanuar 26, 2019

Pullerits: Mis juhtus tosina külmakraadiga Viru maratonil?

KOMMENTAARIDES KUUM TEEMA: KES SÕIDAVAD KOOS MINUGA TEATEMARATONI?
«Priit, ära anna alla!» hüüdis kõva kiir- ja rulluisutajana tuntud Sulev Lokk (nr 304), kui minust 42-kilomeetrise Viru maratoni teise ringi keskel möödus.

Ju ta terane spordimehe silm nägi, et kõik pole korras; et kõik pole nii, nagu peaks.

Selleks ajaks olin juba üksjagu frustreerunud.

Miski ei ennustanud, et hooaja esimene maraton nii peaks minema, et konkurentide ergutusi vajaksin. Trenni oli ju tehtud mehe moodi, suusatatud ligi 700 kilomeetrit; viimastel nädalatel koormusi vähendatud ning kiirusi suurendatud. Aga Viru vabatehnikamaratonil kaotas kogu nähtud vaev ühtäkki mõtte ja tähenduse.

Algus oli tegelikult lootusrikas. Sain oma 145. stardinumbriga lähtekoha otse teise grupi (101-200) esiritta, sest kasutasin varemgi läbiproovitud võtet: läksin sooja tegema trennisuuskadega, Atomicega, ning sain sedasi panna võistlussuusad, 50 euro eest ettevalmistatud auguga Fischerid, aegsasti stardialasse soodsale positsioonile. Soojendussõit näitas, et paksude sõrmkinnastega ei ole 12-kraadise külmaga siiski mõtet rajale minna – nii hakkab kätel palav. Viis minutit enne starti vahetasin need pakihoius õhemate kinnaste vastu.

Vaevalt poolesaja meetri järel pärast stardijoont lendas üks esimese grupi mees vasakul raja servas pea ees lumme. Veel sadakond meetrit sõidetud – ja teine esimese grupi mees jäi keset rada seisma, otsast murdunud oranž suusakepp käes. Stardijärgsel paarisajameetrisel tõusul võtsin targu raja serva, sest seal on vähemalt üks külg selle eest kaitstud, et keegi ei hakka üle su varustuse mööda pressima.

Valisin taktika, mille omandasin Hiina suusakoondise treenerilt Vahur Teppanilt. Hooaja algul küsisin temalt, mis moodi on ta maratone sõitnud. Ta rääkis, et eesmärk on sõita võimalikult ökonoomselt. Ehk jõudu säästvalt. Sedasi otsustasin, et ei hakka tõusudel rapsima, mis ajab pulsi tarbetult üles, ning püüan teisi kasutada vedurina.

Aga esimestel kilomeetritel polnud vedurid vedurid, vaid pigem pidurid. Ega möödumiseks ideaalseid tingimusi olnud, sest rada keerutas palju, mis tähendab, et võid möödumiskatsel sattuda väliskurvi; ja teiseks: öösel ja hommikul sadanud lume tõttu ei olnud raja ääred eesmiste poolt lahti sõidetud. Lühidalt: möödumine sarnanenuks tõusul tõmblemisega. Tuli passida soodsamaid hetki.

Tegelikult hea, et rada üldse valmis saadi. Nagu teada, on Mõedaku spordikompleksist käinud viimastel aastatel üle kohalik sissisõda ning inimeste suhted on seetõttu keerulised. Kuulsin, et rajameister oli saanud nädala algul oma lepingupartnereilt tungiva soovituse, et aitab küll raja ettevalmistamisest, kui paar korda sellest traktoriga üle sõidetud. Siiski oli rajameister tulnud kolmapäeva hommikul veel välja, et stardialas lumekatet siluda, ent tundnud rinnus valu. Oli kutsunud kiirabi. Ja jõudnud päeva lõpuks Tartu Ülikooli kliinikumi. Infarkt.

Põldudel läks rada laiemaks ja sai hakata positsiooni parandama. Haakisin sappa kahele tagant tulnud mehele, Andero Põllule (nr 103) ja Madis Moorile (nr 113) – loodan, et mälu nende puhul alt ei vea, sest pole kerge samaaegselt võistelda ja reportaažiks detaile talletada – ning nende eestvedamisel püüdsin esmalt kinni sitke M60 klassi sõitja Kalle Kiiraneni (nr 138, Tartu Suusaklubi) ning sain seejärel ka ülejäänud grupist lahti. Aga kahe noore mehe tempo oli liiga lennukas ja lasin neil minna. Mis paraku tähendas, et jäin suurtele väljadele mõneks ajaks üksinda.

Kurvides pilku selja taha heites nägin, et ligi kakskümmend meest on väikse vahemaa järel hagijatena kannul. Selge, et pole mõtet üksi rügades püüda neid ohutus kauguses hoida. Lasin nad järele, lasin mõned neist ka mööda – ökonoomsus, nagu oli õpetanud Teppan.

Raudtee-äärsetel lõikudel sain mugavalt Alar Lehesmetsa (nr 155) tuulde. Ta küsis mõne kilomeetri järel, kas tahan mööda minna. Ei, vastasin, lase aga edasi. Sest kerge oli tema taga liikuda.

Aga kergus hakkas ühtäkki kaduma. Suusad ei olnud enam nii lennukad, nagu esimestel kilomeetritel. Ja järjest hullemaks läksid. Algul arvasin, et äkki on süüdi metsaalused, et võib-olla on seal lume struktuur teistsugune kui põldudel. Aga kui ka põldudel libisemine paremaks ei läinud, tegi see juba murelikuks. Sest teistel, kes mööda läksid, jooksid suusad hulga vilkamalt. Eriti kujukalt nägin seda laskumistel.

Et asi polnud jaksus, vaid suuskades, kinnitas veelgi üks tõsiasi. Esimese ringi esimesel poolel sain sõita pingevabalt hooglevas Mogreni tehnikas, samal ajal kui paljud teised kasutasid tempovarianti. Laugetel tõusudel, kus paljud teised läksid üle tõusuvariandile, lülitusin Mogrenilt üle tempovariandile, nägemata enamikul puhkudel tarvidust rakendada tõusuvarianti. Aga avaringi teisel poolel jäid suusad sedavõrd kinni, et isegi kergelt langeval reljeefil pidin kasutama Mogreni asemel tempovarianti – ja sedagi roppu moodi tööd rügades.

No nii, eks tuleb endale SiSi geeliga energiat juurde anda, otsustasin. Rebisin selle rinnanumbri alt, kuhu olin selle kinnitanud tavalise plaastriga, ning kakkusin otsa hammaste vahel lahti. Sageli luurab siis oht, et osa geeli purtsatab näkku. Aga nüüd ei tulnud geeli isegi pigistades välja. See oli ära külmunud! Hädavaevu suutsin pooljäätunud geelitükke kätte saada. Ja kuni sellega jändasin, sai umbes kümneliikmeline grupp, kellega hoidsin poolesajameetrist vahet, pikalt ja lootusetult eest minema.

Õnneks ei jäänud ma päris üksi. Selja taga võttis koha sisse Andres Leosk (nr 168), kes «lohutas», et teine ring on peagi ees – järelikult saame kõvasti veelgi tahapoole kukkuda. Ta tunnistas, et temast vedajat pole, mida ma ei pannud talle põrmugi pahaks, sest olen läbi aastate harjunud nagunii ise tööd ja tempot tegema.

Leoskiga võrreldes nägin, et mu suuskadel polnud tõesti mingit minekut. Kuidas ma laskumiste eel ka hoogu ei andnud ja kui madalat asendit ka sisse ei võtnud, ikka libises ta minust mängleva kergusega mööda. Aga ma ei arva, et süüdi on määrdemees, sest näiteks kaks ülejäänut, kellele ta suusad ette valmistas, nende seas Andres Juursalu (nr 27), kiitsid, et suusad lippasid imeliselt. Ega muidu oleks Juursalu saanud 16. kohta. Ilmselt on põhjus selles, et nii suured miinuskraadid mu Fischeritele lihtsalt ei sobi.

Nuta või vannu, aga teha polnud muud, kui olukorraga leppida. Leppida ka sellega, et teisel ringil hakkas tagant tulema väga suure numbriga mehi, kes kergelt mööda läksid. Näiteks Rait Mänd (nr 340), Andrei Semenkov (nr 354), Ainar Elberg (nr 401) ja Margus Kuusk (nr 446). Viis kilomeetrit enne lõppu möödus naeratus näol ka endine Eesti jalgpallikoondislane Marek Lemsalu (nr 175), kes hõiskas: «Vähemalt üks asi on hea – hästi libiseb!» See oli väike lohutus, kui 6-7 kilomeetrit enne lõppu möödusin kahest esimese grupi sõitjast, Tanel Uudebergist (nr 40) ja Tarmo Kärdist (nr 96), sest nemad olid silmnähtavalt alla andnud ja vastupanu lõpetanud – lihtsalt kulgesid lõpuni.

Õnneks oli Lemsalu minust viimane mööduja. Selja taga, kui visalt kannul püsinud Leosk välja arvata – ta väitis, et on tavaliselt kaotanud mulle seitse ja pool minutit –, valitses tühjus. Muret valmistas vaid see, et kõht hakkas tuntavalt tühjaks minema – vaat mis juhtub, kui teist geeli kasutada ei saa. See oli kõva nagu kivi. Tundsin ähvardavat energia puudust. Õnneks sai kaks ja pool kilomeetrit enne lõppu, enne otsustavaid ja raskeid tõuse, veel kord juua. Misjärel polnud kaotada enam midagi.

Leosk jäi maha. Ees liikunud umbes tosinaliikmelisel grupil sain raskeima tõusu all peaaegu sabast kinni. Aga sellest polnud erilist tolku, sest niipea kui tulid laskumised, kärises vahe taas suureks. Viimasel tõusul pool kilomeetrit enne lõppu püüdsin grupi kaks viimast, Margus Kaegase (nr 147) ja Regina Kaalu (nr 139) uuesti kinni, kuid kuna nad läksid üles kõrvuti, polnud võimalik neist mõlemast mööda pressida. Võimaluse avanedes valisin enda «ohvriks» tugevama soo esindaja.

Kokkuvõttes tuli rahulduda eesmärgiks seatud 150 parema sekka mahtumise asemel 159. kohaga, aeg 2:27.10,6. Eesmärgist jäi puudu 1.18. Sulev Lokk lõpetas kaks ja Lemsalu kolm kohta eespool, minust vastavalt 16 ja 17 sekundit kiiremini – järelikult polnud lõpp kõige hullem. Midagi tuleb ju positiivset ka leida!

Fotod 1 ja 3: Priit Pullerits valmistumas Mõedaku spordibaasis Viru maratoniks. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits suundumas enne Viru maratoni starti soojendust tegema. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 4-6: Priit Pullerits ees ja Andres Leosk kannul, nii sõitsid nad teise poole Viru maratonist. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits lähenemas Viru maratoni lõpujoonele. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix 
Foto 8: Priit Pullerits vahetult pärast Viru maratoni lõpetamist. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix 

79 Kommentaarid:

At 21:01, Anonymous Anonüümne said...

Ärge muretsege tühja, härra Pullerits! Suured suusakuningad Mäntyranta, Karpuhhin, Vedenin, Zimjatov, Kirvesniemi, Veerpalu ei võidutsenud ka vabatehnika distantsidel.

 
At 21:32, Anonymous Anonüümne said...

Meie usk Padresse ei kao, tulgu või kaotus ja mis kaotus see üldse oli - pigem oli tegemist hoopis peatselt saabuva võidu sepistamisega. Tõelise suurmehe tunnebki ära sellest, et kuidas ta oskab taktikalise taandumise pöörata strateegiliseks võiduks. Veel enne lume sulamist saame näha kuidas kõik PP vaenlased on porisesse lumme paisatud ja meie kangelane triumfeerib suveräänse liidrina.

 
At 21:51, Anonymous Anonüümne said...

Priit kirjutab ise neid kommentaare?

 
At 22:17, Blogger Priit Pullerits said...

Ei, ei kirjuta. Mina kirjutan reportaaži ja kui siin kommenteerin, siis oma nime alt. Ma ei ole argpüks ega häbene oma nime.

 
At 23:37, Anonymous Anonüümne said...

Kui esimeses pooles suusad libisesid ja teises pooles mitte eriti on viga tavaliselt määrimises, polnud ju ka ekstra külm ilm.
Nurinat selle määrimiskontori kohta on ka varem olnud.

 
At 08:23, Blogger Tarmo said...

Kui oleks suusa viga, siis see ikka avalduks juba esimestel kilomeetritel. Teisel ringil on temp. juba võib-olla paar kraadi soojem ja suusk võiks isegi veidi paremaks minna. Ma arvan, et lihtsalt jõuvarud vähenesid. Esimene suurem sõit ja kõvad ootused jätsid puraka esimesele ringile, ülakeha väisis ja teisel ringil enam nii kõvasti lükata ei jõudnud. Vabalt võib tekkida frustratsiooni momendil tunne, et suusk ei lippa ja üleüldse kõik teised on paremad. Ei tahaks ka hästi uskuda, et härrale kehvalt määriti (koonerdati pulbriga nagu konveieritel vahest see käib), sest siis ju koge Eesti progressiivsem harrastajaskond teab hiljem kus mitte suuski lasta määrida.

 
At 10:21, Anonymous Anonüümne said...

Ei oma seal jõuvarud suurt tähtsust, kui laskumistel teised lihtsalt mööda libisevad.

Vanemates teemades on siin juttu olnud määrimisprobleemidest.

 
At 10:28, Anonymous Anonüümne said...

Pulber kulus ära või?

 
At 11:17, Anonymous Anonüümne said...

Vara naerate. Suvel võtab Padre maanteel teilt kõigilt mitmeminutilise revanši.

 
At 12:29, Anonymous Anonüümne said...

Kas pole nii, et rada muutus pehmemaks ja lühike suusk vajus rohkem läbi? See andis eelise kergematele kes alguses ennast tagasi hoidsid ja seejärel staarjutumehest mööda liuglesid nagu postist. 2 minutit ajaga möödapanek on ju nohu.

 
At 12:33, Anonymous Anonüümne said...

PP on kergema otsa mehi ju.

 
At 12:48, Blogger Andres P said...

Kui nüüd ilm 2 ringi vahel ei muutunud siis suusa libisemine sai muutuda kas tänu väsimusele ja harjumatusele ( tegelikkult ei muutunud midagi) või siis kehva puhastamise tõttu mustuse kogunemise tõttu. Seda viimast hästi ei usu. Veel on variant, et algkiirendi (kui seda pandi) kulus alt ära ja selle konkreetse suusapaari libisemisomadused konkreetse lumega avaldusid.
Või on veel mingi variant? Kõvemad määrdespetsid võiks kommenteerida.

 
At 13:19, Anonymous Anonüümne said...

Mõne konkreetse suusapaari jaoks on teise ringi läbihekseldatud ja ideaaltrajektooril rohkem kinni tallutud värske lumi piisavalt teistsugune, et suusk hakkaks oluliselt paremini libisema (nagu minul ja veel mõnel), või siis vastupidi nagu Priidul. 5-6km enne lõppu, kui Priidust möödusin, näis tema liikumine tujutu rügamisena. Samas esimesel ringil ei näinud mina mingit mõtet vaeva näha oma tol hetkel sita suusaga gruppide päradest kinni hoida ja muudkui vajusin ning Priidu grupiga kadus visuaalne kontakt isegi üle avaramate põldude kaugemale ette vaadates. NR.156

 
At 16:07, Anonymous Anonüümne said...

Sportlikust huvist küsin palju Padrel suusapaare on? Ja millised on lemmikud?

 
At 16:28, Anonymous Anonüümne said...

Sellise külmaga tuleb geeli hoida seljataga vöökotis soki sees, siis ei külmu ära.

 
At 16:48, Anonymous Anonüümne said...

Bublevopski tuleb ka soki sisse panna.

 
At 17:56, Anonymous Anonüümne said...

Kas Priit siis ei tea, mis ilma suusad need auguga püssid on?
Polnud ju õiget külmagi aga memmerätt juba peas, või õigemini isegi mitu.))

 
At 18:36, Blogger Priit Pullerits said...

Loen siin teie kommentaare suuskade ja määrde ja olude kohta, eriti neilt, kes ise kohal ei olnud, ning veendun taas, kui kerge on n-ö telefoni teel diagnoosi panna.

 
At 18:59, Anonymous Anonüümne said...

Siukeste meeste kohta on diagnoos üks - tolbajoobs.

 
At 09:03, Anonymous Anonüümne said...

Muidugi on lihtne telefoni teel diagnoosi panna, kuid kuivad faktid jäävad kuivadeks faktideks.

Kui ilmastikuolud ega lumi ei muutunud vahepeal siis ainus põhjus libisemise kardinaalseks muutuseks saab olla vaid see, et allapandud määre kulus ära.

Väga võimalik, et need auguga fischerid ei olegi külma ilma suusad ning peale seda, kui hüpersuper põhjatöötlus tegi alt "aidaa", avaldus suusapõhja enda olemus.

Mis nägu olid suusapõhjad peale lõppu?


 
At 09:47, Anonymous Anonüümne said...

Vahelduseks õnnitleme dotsent Kaarelit nimepäva puhul. Tema diagnoosi üle ei ilgu keegi ei kirja ega telefoni teel.

 
At 09:57, Anonymous Anonüümne said...

Siit moraal- pole vaja osta omale paari kalleimaid "auguga Fichereid", vaid selleasemele 2 või kolma paari "ilma auguta Fischereid" ja lasta neile vastavalt sooja ilma, keskmise ja külma ilma lihvid alla teha - on vähemalt mingi elementaarne valikuvõimalus olemas. Nn.universaallihviga keskmise ilma suusad sobivadki ainult niiskest lumest kuni ehk -10 kraadini ja sedagi suuremateralise vanema lume puhul. Värse peeneteralise jaoks on juba võibolla - 5 alates vaja peene lihviga külmailma suuska.
Seda enam, et kui konstruktsioonilt on tegemist sooja ilma Fischeritega, siis selle libisemisalad on "lühikesed ja teravad" mis libisemiseks vajalikku veekilet hajutab, mitte seda täiendavalt tekitada aitab nagu külma ilma "pikkade ja laugete" libisemisaladega suuskadel.
Tegelikult libises just metsa alla paremini, kuna seal oli lumi niiskem, põldudel oli kuivem - nii oli minul, aga ma panin struktuuriga natukene puuusse, sai osaliselt liiga jäme tehtud ehk arvasin, et olud on niiskemad ja kuiva värsket lund nii palju pole. Küsimus oli ka kas oleks pidanud spetsiaalset värske lume parafiini kasutama või universaalsemat külma parafiini, minul oli viimane.

 
At 10:44, Anonymous Anonüümne said...

Ohh olge vait, keskmine lumi ja külm luvi. Pehme suusk ja jäik suusk.
Paganama kõvatamine. Te olete harrastajad, palun käituge vastavalt. Suuskade ja varustusega poosetamine tuleks jutuks kui oleksite Tartu Maratonil esi kümne kandidaadid. 200 kohal olles ei ole vaja enam seda pro seeria targutamist. Milleks pro seeria TM 200. kohal lõpetajale? Mis pro selline on?

Pole kunagi suusale lipet alla uhanud. Pidama olen pidanud määrima ja abi ka selleks vajunud Tartu ja Haanja maratonide puhul. Muidu ise oma jõududega hakkama saanud.

Priit su kaks viimased starti märku andnud sellest mida ma proovinud sulle kuid seletada.
Treeni palju tahad ja nii teadlikult kui tahad, ikkagi parimad ajad on ikka möödas. Hea kui suudame taset hoida. See kehtib nii minu kui sinu puhul. Olen 78% kindel , et peale Tartu maratoni saan oma juttu korrata.

Huu

 
At 10:57, Anonymous Anonüümne said...

Huu on masinapurustaja. Vanakeste lõbu ongi see kui rahadopinguga saab kaduvat vormi kompenseerida. Kelgu mõte, et minna ürgaegsete kolakatega matkama on ju veel jaburam. Mis järgmiseks, kas sõidame Tartu Maratonile Laukast saaniga ja hakkame Riiga jalgsi või Utahi aerupaadiga uhama?

 
At 11:22, Blogger Priit Pullerits said...

Täna kell 10:30 tulin Tartu-Tallinna rongilt Ülemistes maha. Mall of Tallinna kõrval asjatasid suuskade ja saabastega kaks meest, üks oli tumeda Audi maasturiga ja teine musta kandilise mikrobussiga. Üks küsis teiselt, kuidas siis sõita oli. Teine vastas, nägu rõõmus, et väga hea, suusad jooksid jumala hästi. Jutt käis, muide, Viru maratonist.

 
At 11:47, Anonymous Anonüümne said...

Härra Huu ei jaga üldse pointi. Kui Priidul oleks olnud tipptasemel profivarustus ning samakõva määre all oleks ta suutnud kolm minutit raja kiiremini läbida ja tulemuseks oleks vähemalt 143. koht või veel paar kohta kõrgem.

Huu sa ikka saad vahest aru? 159. koha asemel oleks olnud 143. koht! Ja sa siin jaurad, et varustuse alla pole mõtet raha panna.

Seni kuni te ei saa aru kalli varustuse vajadusest jäätegi igavesti saama oma 159. kohti ja 143. koht jääb igaveseks unistuseks. Kuramuse amatöörid, rsk!

 
At 11:54, Anonymous Anonüümne said...

Kas kõik need nimeliselt ära toodud härrad on andnud oma nõusoleku isikuandmete avaldamiseks? Või on selleks suur avalik huvi, et kirjeldada, millal Andres Leosk enam ei jõudnud?

 
At 11:56, Blogger Priit Pullerits said...

No mina olen siin nüüd küll võrreldes teistega üks vähemaid varustusse raha matjaid. Mulle on näiteks pakutud uut maanteeratast - olen keeldunud, sest milleks? Mul on klassikas tosin aastat vanad suusad, saab ka nendega sõidetud, ja kui ei saa, siis sõidan kehvema tulemuse. See, et mul on 4-5 aastat tagasi ostetud auguga Fischerid, ei ole mingi näitaja - vahepeal on varustuse tootmine läbinud suure uuenduskuuri kogu maailmas, lisaks räägivad mehed siin külma ja sooja ilma suuskadest, ostavad kalleid pulbreid ja aineid ja ajavad struktuurirauaga põhja all mustreid taga, et kas sügav või mitte, laiali või sirgem...

Ja Mr Huu, olge aus, kui palju olete te viimastel aasatel oma rattavarustusse ressurssi matnud?

 
At 11:58, Blogger Priit Pullerits said...

Mis pagana küsimus see on, 11:54? Kui tahate anonüümsust, siis ärge laske oma nime protokolli panna. Kui nimi ja number on kokkuviidavad ja võistlus on avalik, siis on vaikimisi eeldus, et kõik on avalikult kirjeldamiseks.

 
At 12:10, Anonymous Anonüümne said...

Vaadake harrastusratturite tipp ratastest rattaparki ja kohti külavõistlustel, kolm neli paari häid suuski selle kõrval on köömes.

 
At 13:36, Anonymous Anonüümne said...

Kes arvab, et ta saab 21 sajandil sõta suusamaratone pütilaudadega ja parafiiniga või siis üldse mitte määrides, siis no arvake edasi ... Aru ainult ei saa, et mis Te seal suusamaratonidel siis üldse käite, saab ju rahulikult suvalisel terviserajal sõita niipalju kui kulub - seda enam, et milleks see poleemika siis kohtade ja minutite üle. Pikamaa suuatamises kaotad kehvalt toimiva suusa tõttu mitte minuteid, vaid kümmneid minuteid, lisaks veel suurem väsimine, milletõttu veel lisaks kaotad.
Eestlased olevat suuresti masohhistliku iseloomuga, aga tuleb välja, et ka suht rumalad.

 
At 14:16, Anonymous Anonüümne said...

Heast suusast ei tee head suuska mitte see, kui kallis ta on ja kui kõlava nimega tootja poolt tehtud, vaid see, kui hästi ta on ettevalmistatud ja kui sobiv vastavatele oludele.
On naljaks, kui tänapäeval keegi vaidleb selle üle, et ka lamellrehvidega saab suvel palava asfaldi peal sõidetud või kuidas vene ajal sõideti VAZ-idega igsuguse ilmaga ikka ühede ja samade rehvidega jne.
Loomulikult saab seda teha, aga kõlab piisavalt kummaliselt, kui keegi hakkab pärast seda tõsimeeli arutama miks ta kaotas seejuures minutitega kellegile küla jääraja- või mis iganes võistlustel- igal tegevusel on edukuseks mingi elementaarne tase, mis ulatuses infot peaks valdama. Kes seda ei valda ja ei saa ka aru, milles asi, on nagu ainult kaks varianti - kas inimene on rumal või hakkab vanus liiga tegema ...

 
At 14:56, Anonymous Anonüümne said...

Olen aus. Maanteeratta ostsin 5 aastat tagasi. Alustan 6. ndat hooaega. Vahetanud kulunud juppe, kestab küll ja veel.
Tõsi. Metsaratas on hea (kallim) ja vaid 2 hooaega sõitnud. Kolmas algamas. Kaua sõidan ei tea. Metsas läheb rohkem pudinaid prügikasti peale hooldust.Ka seal ei osta peale kõige kergemat ja kallimat. Sest sunnik kulub veel kiiremini.

Siit ka tegelt soovitus, peale rendi ja sõbra vahenditega proovimist ja meeldimist ostke kohe tubli keskklass ära. Kulutage pisut rohkem raha. Siis ei pea hiljem topelt komplekte ostma.

Hea ratta ja suusaga sõidab 10 aastat ära. Kombi saapa ja universaal ratastega ära haka jurama.

Huu

 
At 15:03, Anonymous Anonüümne said...

Keegi ei räägi pütilaudadest ja villasest kampsunist. Äärmuslased.
Räägime sellest et Priit saab väga hästi elatud ja sõidetud ka oma 5 aastat tagasi soetatud Ficheritega. Ei pea olemas olema 2020 aasta värvilahendusega Fischereid ja aero kiivrit et võita rattarajal kümnendikke.

Külavõistlustel 159. koha asemel 146. koht preemiaks? So? Iga kõrgema koha eest maksan 37€?

Huu

 
At 15:25, Blogger JAN007 said...

10kond aastat vanad odava otsa Rossignolid ning Swix LF6 oli selline kombinatsioon, et enamus libises laskumistel minust vähem. Esimesel ringil oli lumi pehmem ja see veidi takistas, teisel ringil ei saa enam midagi süüdistada, lihtsalt minu tase paneb asja paika. Võibolla kallimad suusad ja määrdes on viletsamad? :-)

 
At 15:40, Anonymous Anonüümne said...

Mis jura siin on? Vanasti helistati naabrile nii, et haarati toru, vändati dünamost särakas keskjaama ja öeldi operaatorile nimi, kellega soovid rääkida. Vahepeal olid miskid kettaga numbri valimise aparaadid, jubedad kobakad, siis tulid nuppudega isendid, seejärel hakkasid need näitama valitavat numbrit isegi jne, kuni jõuti sinnani, et igal kodanikul on oma SIM ja paljudel veel ka mitu numbrit. Kui nüüd Kelku teha, siis peaks ikka minema tagasi selle dünamo variandi juurde. Tänapäeval tuleb iga aasta uus telefon ja operaatorid pakuvad võimalust, saada mõistliku tasu eest endale iga aasta uusim mudel nö rendi skeemiga. Siin räägitakse aga aastaid vanadest suuskadest veel. Sellises eliit suusa- ja spordiblogis on patt ajada miskit secondhand või vintage juttu. Vintage teema on rahvatantsijatele, kes käivad suvaliselt näpuga kalendrisse pandud ajavahemiku riietega komsomolkal seelikut ja kuube keerutamas. Võib-olla peab õige eestlane minema ka vintage üritusele taluniku peoülikonnas nigu kilplane. Keegi ei sõida tänavatel enam 19. sajandi autodega, veel vähem võidu. Siit ka selge jaotus. Tahad mängida võistlusel matkajat, siis võta heaga koht sisse viimasesse stardigruppi. Esimestesse stardigruppidesse ei tohiks olla asja neil kelle varustus on eelmisest sajandist või isegi eelmisest kümnendist. Siin peakski olema selline vahe sees, et vanakooli mehed taga ja kõvad ninad ning uue kraamiga sõitjad ees. On ikka hoopis teine tunne, kui sul udupeene kepi astub pooleks uhke suusaga nägu või miski matkalauaga Kalevipoeg. Ja konservatiivid, veel üks asi. Kontserdi saalides ja isegi ultrakonservatiivsetes kirikutes on kõlarid. Mõelge sellele, enne kui koonerdate varustuse uuendamisega. Vabandus saab olla ainult see, et just see 20 aastat vana suusapaar libiseb selle temperatuurivahemiku ja rajaolude juures paremini või sama hästi kui konkurentidel. Muud vabandust ei saa olla. Kui ikka laskumisel ette jääd oma romudega, siis tuleb rajalt lihtsalt maha võtta. Matkamiseks on avatud rada.

 
At 16:02, Blogger Priit Pullerits said...

Vaat, mehepojad, see on mehe sõna, mida näitab 15:40. Lõpuks ometi tunnen ära, et tõeliselt kõvad mehed on siin tagasi. Vahepeal tõidki igasugused anonüümikud ja MarmusM-id siia sellist sobimatut pehmojuttu, mis hakkas väga ära tüütama ja kiskus nutmaajavalt feminiinseks. Hea on lugeda, kui ikka on mehi alles, kes tulevad ja põrutavad litaki kõigile ühtemoodi, aga põrutavad argumenteeritult, isase positsioonilt. Seda kaasaegset maotut lällamist on niigi palju, palun säästke siis meid siingi kõvade meeste ühes väheses kantsis sellest, eks!

 
At 16:21, Anonymous Anonüümne said...

Avan siia kaks perspektiivi, et pilt vähe laiemaks tõmmata:

1. Suusa libisemise määrab suuresti suusk ise ja kokkusobivus sõitjaga, mitte määre. Eriti ekstreemsetes oludes - sula või külm.

2. Stardinumber ei näita absoluutset tõde sõitja taseme kohta.

 
At 16:51, Anonymous Anonüümne said...

Ma vaatasin, kes see uus selebriti Andres Leosk siis ka on. Tuleb välja, et päris tore sell, tegeleb kividega ja sportfoto andmeil oskab suusamaratonil kukkuda ka, ja mitte niisama, vaid ikka naeruga. Vat see ongi see maa sool, kelle külge Priit ennast liimib nagu soolakivi lakkuv lammas (üldse mitte halvas mõttes). Nii et mehed, kotkapojad, kui teil kive vaja on, siis teate kelle käest küsida. Ja õppige ka kukkuma nii, et ei vannu selle peale, vaid sülitate suure naeruga oma lõuatäie lund suust välja ja panete edasi. Nii on vaja panna - nii kive kui suuski.

 
At 16:53, Anonymous Anonüümne said...

Kirikutel oma kuni 3kw küündiva võimendusega pole midagi uhkustada suurte festivalide kuni 200kw võimenduse kõrval ,puhas lapse lalin see 3kw.Rääkimata veel brändide mäekõrguses üleolekus.Lühidalt kokkuvõttes.Kes tahab konkurentsis püsida peab ajaga kaasa minema.

 
At 17:00, Anonymous Anonüümne said...

TM-l on puusuuskade tõrvamise ja määrimise video väljas.
Ohh, olid ajad ja kuidas asjad käisid, ei mingeid auke ninas.

 
At 17:38, Anonymous Anonüümne said...

Blogi on tõesti isasemaks läinud. Väga tervitatav trend. Muidugi üle võlli ei tahaks ka minna. Kunagi oli Mirjam ja Kaidi kes siin liigset maatšotamist ohjasid. Aga nad vist lahkusid kui siin sääre ja rinnakarvade epileerimise epideemia maad võttis juba mitu suve tagasi. Metroseksualistide uputus käis solinal üle suusabloogi.

 
At 20:46, Anonymous Reielkast said...

No mis sa kostad!

Tegime jõusaalis trenni, ta asjatas midagi ja vaesel mehel kukkus kast reie peale.
...

 
At 21:22, Anonymous MargusM said...

Priit kohe sunnib arvamust avaldama.. et sa teaks siis ma ikka loen seda naljablogi- Fiktsioon kõvast mehest!

Kui on valida teadmistel baaseeruv (9.57) vs kõvataja kommentaar siis võib kindel olla et PP on kõvataja poolel :)
See on märk "spetsialisti" amatöörlusest- teab kõigest midagi ja samas mitte midagi.
Blogi kaudu diagnoos on järgnev:
Blogis kõva mees, leheveergudel keskmik.
Blogis kõva mees, spordiradadel kõva keskmik!
IQ168= kõva mees kuid praktikas keskmik sest nn. resurss on jäänud realiseerimata. Seda siis proovibki kompenseerida siin plogis.

Selline on siis see suur pilt mis vastu vaatab. Sattusin aastaid tagasi siia lugejaks justnimelt Moabi reisi postituste ajel ja need olid/tundusid huvitavad. Viimatised reisikirjeldused pigem mitte, ainult oma naba imetlemine ja ärapanemine. No pole võimalik öelda et kõva mees, kahjuks.

 
At 21:29, Anonymous Anonüümne said...

Mida kosta, tõesti! Õhtulehes on Beljajeva MK etapi võidust pikem artikkel, delfis ja postimehes pole midagi.
Olgu vehklemine igav vaadata, kuid tegu klassikalise ala maailma osavõistlusega. Kõik hiinlased ja kolumbialased kohal. Mis on ülikitsa kandepinnaga suusahüpped ja kahevõistlus selle kõrval? Meie poisid ei pääse pildilegi, uudistes on kõrvalised asjad nagu disklaff ja jõusaali õnnetused. Pullerits sa pead siinses meediakonnatiigis korraliku skandaali korraldama. Sina kui vanemtoimetaja võtad neil kõigil kõrvad pihku ja raputad.

 
At 21:56, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, kui mõni tulemus kahe silma vahele jäänud, siis seepärast, et ajame Marttenuga võiduvõimelist teatemeeskonda kokku. Praegu lugu selline, et ega alla Eesti koondise taseme sinna löögile ja sisse pääse.

MargusM-ile, et eks peagi vaatame, kas varsti tuleb kevadel lisa.

 
At 11:01, Blogger Priit Pullerits said...

Oi, oi, oi, oi, oi! Mida tegi Martten Kaldvee?!! Ajada sellised mehed teatenelikusse kokku.... uhhh!.... ohohooo...

 
At 11:28, Anonymous Anonüümne said...

"Praegu lugu selline, et ega alla Eesti koondise taseme sinna löögile ja sisse pääse."

Mis koondisest muidu ka jutt käib? Viimasel MK etapil polnud Eestil mingisugust teatenelikut välja panna, sellega venelastele sisuliselt kingiti kaksikvõit.

 
At 12:21, Anonymous Anonüümne said...

11:28, et kui oleks Eesti teatenelik väljas olnud, siis oleksime kahe vene vahel lõpetanud, poodiumil?
Ahsoo...

Mis ala spetsialiste muidu olete, et sellist piirideta optimismi õhkate?

 
At 12:33, Anonymous Anonüümne said...

12:21 mis ala mehi ise olete? 11:28 pani väga peenelt viimistletud kommi. Mina igatahes nautisin seda.
Ir ir ir ir ir ir iroo ?

 
At 13:55, Anonymous MargusM said...

Tundub et lehe hinda saaks langetada veel küll, sest miks peaks lugeja kinni maksma kirjanike erahobilised sebimised. Klopsige oma neljabobi meeskonda vabast ajast kokku.
Oleks olnud andestatav kui "kahe silma vahele" jääb mõni Oti või Kelly tähtsusetu liigutus kuid praegune on küll suht piinlik olukord. Ehh prohvid!

 
At 14:42, Anonymous Anonüümne said...

Mis jutt see on et kallis varustus pole tegija. Ku ma veel tööl käisin oli alati telekas hea vaadata kuis MK etappidel ikka uut träni peale pritsis. Vanaga ei tahtnud keegi sõita. Pärast seda kui mind ära koondati ostsin kah omale koondamisrahadest uued spiidmäksid. Igavene uhke tunne oli. Hakkasin kah maratonidel käima. Valisin ikka need mis kodust väga kaugel polnud. Oleks tahtnud tegelt ka lipet alla panna aga kuna tööd ei olnud siis ema pensionist jätkus pulbriks vaid kuualguse maratonidele. Trenni polnud mõtet teha sest üle neljakümnestel on parem vaid taset hoida. Olen ikka salaja käinud aga teised hakkavad kohe kadetsema kui uhkete suuskadega ringi lasen. Oleks veel ka vaja uued kepid osta. Sellised mille paine ei viskaks mind iga tõuke ajal mitu meetrit edasi nagu vibu. Tahaks ikka oma tegelikku palet kah näidata. Nii ma istungi kodus ja ootan kuna mulle tööd tuldaks pakkuma. Läheks jälle kuhugile öövahiks aga kohe on see jama et võõras kohas ei tule und. Aga muidugi on ka see jama veel et tahaks ka Tartu maratoni sõita. Klassika varustust mul pole ja 60 eurost komplekti ma kah ostma ei hakka. Muidugi üks jama on selle estoloppetiga veel. Kalendris pole enne suurt laulupidu ühtegi klassika maratoni. Iseendaga hakkan võistlema või?

Juhan Juurikas

 
At 14:43, Anonymous Sotside toetaja said...

Kuule Margus, sa oled suur mees, aga kogu aeg käib sinu suusk üks ving ja viu. Palun vaata end kõrvalt, püüa käituda väärikamalt ja mehisemalt.

 
At 15:01, Anonymous Anonüümne said...

Uuh täna tunnijagu rattaga lumes rassimist.Riietest sai vett välja väänatud peale sõitu.Ei mitte lumest tekkinud vaid higi.Kukkumis olukordi võib sadadesse lugeda ,aga ei ühtki lõpuks.Teekonnale ei jäänud ühtki hingelist, kes samadel motiividel oma aega sisustaks.Mis toimub?Tahate ,et kevadel kui rasked õppused seljataga teid asfaldil täpiks sõidetaks?

 
At 15:03, Anonymous Anonüümne said...

Eespool juba soovitati et Padre peab tulema ja kõrvad pihku võtma. Muidu see ving ja kaun ei lõpe. Sotsid ja feministid kaaperdavad suusablogi. Raisk. Bläd.

 
At 15:22, Blogger Priit Pullerits said...

Kes talvel rattaga alustab, 15:01, see kevadel ise tilluke kui täpp - pole jõudu, pole indu, pole vunki... tühi kui sidrun, olematu kui täpp.

Praegu huvitab tõelisi kestvusspordisõpru vaid üks küsimus: kelle värbas Martten Kaldvee Tartu teatemaratoniks minuga ühte meeskonda?

 
At 15:39, Anonymous Anonüümne said...

Sitt lugu siis jah, Juhan, kui õiget keppi ei ole.
Eks ikka tahab mees ju oma tegelikku palet näidata, aga kuidas sa siis saad, kui õiget keppigi pole!

Nii raskes olukorras peaks ligemisele midagi ikka soovitama, häda suur. Aga no mida? Vahest salpeetrit?

 
At 15:47, Anonymous Anonüümne said...

Ma kahtlen Priit, kui talveks ratas seisma panna ,tekkib rooste nii mehes kui tööriistas ja selle käsitlemis oskustes.Praegustest oludest sõidu üleminek asfaldile saab sama efektiga olema nagu tagant tuul puhuks pidevalt.Niivõrd erinev on kogu treening protsess suvega võrreldes.

 
At 16:07, Anonymous Anonüümne said...

Suusarajad on kõikjal niivõrd head, et puhas lollus oleks hetkel rattaga lumes ukerdada
Tugev kuu on veel vähemalt suusailma ja indu, siis võib ratta poole kergelt vaadata.

 
At 16:21, Anonymous Anonüümne said...

Kaldvee sebis sulle äkki Mae meeskonda? Või isegi .... nii kõrgele ei tasu mõeldagi. Ja täpp, muide, ei ole olematu, see on kahemõõtmeline kujutis.

 
At 16:29, Blogger Priit Pullerits said...

Ei, 16:21, Mae ei kuulunud kogu mu siira lugupidamise juures tema vastu isegi mitte võistkonna kandidaatide hulka. Värskemat verd on vaja!

 
At 16:31, Anonymous Anonüümne said...

Siin pool võtab asja nii,et kuna suusatamisega ei saa tegeleda aasta ringi siis puudub usk ,et kahe kolme kuuga saab suusas nii järjepeale, et seda saaks tõesti nautida koormusest olenemata.Kahe ,kolme kuuga ei õpi ühtegi asja selgeks nii ,et saaks mõtlema hakata kui elustiilist.Põhimõtteliselt on rattaga võimalus lumes saada täpselt sama moodi hakkama nagu maastikul sõites oskuste paranedes.Ja see ukerdamise moment see näitabki ,et on veel kuskile areneda,peaks motti tõstma või mis?

 
At 16:35, Anonymous Anonüümne said...

Kas tegu on Eesti meestega või panite rahad kokku ja soetasite välismaaalt mõne korralikuma püssi, nii öelda võõrleegionäri?

 
At 17:25, Anonymous Anonüümne said...

Siis on Klääbu meeskonnas. Pidi pooleldi eestlane olema. Sama lugu Bolšunoviga. Lukis sündinud, sugujuured Misso kandist. Ikka ülikõva mansa on Kaldvee kokku ajanud.

 
At 17:45, Anonymous Anonüümne said...

Kaldvee on siis ülihead tööd teinud. Selle mansa kuulsus levib üle väikese Eesti piiride. Kesk-Euroopasse välja. Pange tähele. Kuigi kõik eesti mehed, mitte ühtegi leegionäri.

 
At 18:22, Blogger Priit Pullerits said...

Ikka Eesti oma mehed, 16:35. Ma ei poolda võõrleegionäride sissetoomist Eesti sporti.

Jah, 17:25 ja 17:45, Kaldvee on tõesti ülikõva meeskonna kokku pannud. Müts maha tema ees! Lubas juba nädal-kaks tagasi mulle, et ära muretse, küll meeskonna kokku ajab - ja ajaski!

 
At 19:55, Anonymous Anonüümne said...

Õudne on vaadata Ringvaate Lõbut, kellest kiirgab asjatundjate rõõm, usutledes Sildaru.

 
At 20:12, Anonymous Anonüümne said...

Kes siis meeskonnas see nõrgim lüli saab olema?

 
At 20:24, Anonymous Anonüümne said...

Meie siin Põlva lumekuhjastel lagenditel loodame et Padrele kui kõige autoriteetsemale persoonile jääb neljas vahetus ehk võiduka finišeerimise au ja kuulsus.

 
At 21:49, Anonymous Anonüümne said...

Vaatasin üle kauema aja Postimeest. Ohhmaigaad. Kui miski on siin eurovene vabariigis jääv väärtus siis see on Weertsee uudised. Millist kummi Ožjeer eelistab ja mida arvab Mäkkinen. Every day every day every day. Võim Toompeal võib vabalt Putini ja Mekrooni kätte minna susi neid söögu, aga Weertsee on aamen taevas.

 
At 22:02, Anonymous Anonüümne said...

Ära loe Postimeest. Loe suusablogi. Siin on normaalsed uudised, tolbaj...seesamune.

 
At 22:27, Anonymous Anonüümne said...

Ärge ajage porri. Meid huvitab ainult peremehe kumm ja tihti ta seda kasutab. Kas üldse? On ju talv.

 
At 00:09, Anonymous Anonüümne said...

Miks Pahv Postimehest lahti lasti?

 
At 01:31, Anonymous Anonüümne said...

00:09, olid pikemas talveunes ja alles eila ärkasid?

 
At 09:26, Anonymous Anonüümne said...

Iga veebruari alguse klassika. Kus Priit tammub jalalt ja jalale ja rõõmustab et kui palju kõvemad suusamehed kui tema TRM teatenelikus osalevad.
Nagu oleksid MK punktid soolas.
Mis saavad need kõvad mehed-tütred vaevatasuks Priidu paremale kohale vedamise eest kui ta tegelikkuses väärt on?
Ära mainimise siin blogis?

 
At 09:55, Anonymous Anonüümne said...

Miks Scanpixi poisid talveund magavad? Njuuša on mitu korda suusatamas käinud liibuv Craftpixi kombinsoon seljas, pikad ripsmed härmas ja põsed kui punased õunad. Kaua me ootama peame? We da worth it!

 
At 13:11, Anonymous Anonüümne said...

Õunte pärast vast mehed ei jäta pooleni oma asja toimetusi,kui virsikud ja pirnid letti löödakse .

 
At 14:34, Anonymous Anonüümne said...

Virsikud ja pirnikud meid ei huvita. Njuuša õunikud pingul kombintsooni all olgu olla. Või muidu.

 
At 15:24, Anonymous Anonüümne said...

Palju toredaid kõnekäände tekkib siia palju näinud meeste blogisse.Eesti üks rikkusi ongi sõnavara.

 

Postita kommentaar

<< Esileht