Kas teil ei saa juba siiber, ei saa villand, ei tule kopp ette nendest samadest teedest ja marsruutidest, küll väikeste variatsioonidega, kus päevast päeva, kuust kuusse väntate? Ausalt, mul küll selles mõttes saab ja tuleb, et kõik teed Tartu külje all ja ümbruses ning nende detailid on ajapikku pähe kulunud. Mis siis aitab?
Siis tuleb vahetada sõidukohta. Vaadake!
Tegin pika nädalalõpu Kagu-Eestis. Tavaliselt algab see sellega, ja algas ka seekord, et võtsin õhtul tühja seljakoti selga ning pedaalisin Missost Pullijärve äärest (fotol vasakul) käänulist ja väikeste tõusude-laskumistega metsateed mööda Nopri piimafarmi, kus asub Nopri talupood. Seal saab värsket kraami. Ladusin seljakoti kaupa täis, tegin ise kaardiga makse ning sõitsin siis laiemat kruusateed pidi tagasi.
See ring on veidi alla 20 kilomeetri, kuid tegin Noprist Tsiistresse (fotol paremal) väikese, umbes viiekilomeetrise lisaringi – et saaks pikema sõidu. Nägin, mida eelmise päeva kõva vihm oli teinud – oli osa väikseid teid nõlvadel minema viinud. Varem polnud sellist asja sealkandis täheldanud. Kokku 24,8 km 1:01.35ga (Strava kuvatõmmis marsruudist all; täpsema ülevaate saamiseks teekonnast klikkige kaks korda kaardile - see suureneb siis).
Järgmine päev – ja teistsugune ring. Kuna pooleteise kilomeetri järel tuli meelde, et olin ID-kaardi unustanud tagataskusse panna, hoidsin Eesti piirist venemaaga kaugemale. Paraku ei õnnestunud piirivööndit täielikult vältida. Mõneks ajaks sisenesin sinna, nagu teeäärne silt teatas. Aga ainult lühidalt. Tegin sealt võimalikult kähku minekut. Sõidu lõpu eel tegin väikse ringi Misso krossirajal. Olete seal käinud? Kokku 26 km 1:12.05ga (Strava kuvatõmmis marsruudist all).
Õhtupoolikul (fotol ülal vasakul) tegin ajaviiteks veel ühe ringi, ümber Misso ja Pullijärve, 8,9 km 28.55ga (Strava kuvatõmmis marsruudist all).
Laupäeval võtsin ette klassika (fotol paremal): Missoküläst viis kilomeetrit Kiviorale ning sealt piiritara äärde, kus venemaa ulatub kõige kaugemale läände; siis seal, kus kolmekilomeetrine tee suundub punase katusega seenekujulise varjualuse juurest nn kolmikpunkti poole, kus kohtuvad Eesti, Läti ja venemaa, keerasin läände Läti piiri suunas. Kolmikpunktis käisin kaks korda 2022. aasta suvel, kuid nüüd pidasin targemaks Eesti piirivalvet mitte ärevaks ajada, et kes see üksik mees seal rattaga sõidab. Lõpuks Hino järve kaldal ja Andri-Peedo kitsefarmi juurest algusse tagasi. Kokku 24,0 km 1:00.50ga (Strava kuvatõmmis marsruudist all).
Pühapäeval võtsin uurida metsaveoteid (fotol vasakul), mis jäävad Misso ja Luhamaa vahelise maantee äärest Pältrest läände. Seal on neli haru, igati hea pinnasega, mis lõpevad ühe-kahe kilomeetri järel ümberpööramiskohaga. Seega tupikteed. Lühikesed tõusud ja laskumised võimaldavad erisuguseid kiirendusi. Kokku 23,2 km 56.55ga (Strava kuvatõmmis marsruudist all).
Sai vaheldust küll. Aga teie – tallate sissetallatud radu?
Kõigi fotode autor Priit Pullerits. Kuvatõmmised Priit Pulleritsu Strava ekraanilt.
9 Kommentaarid:
Kisejärves on muideks ca 500 aastat vana paat põhjas. Ujudes oli näha vanasti. Kaitse all nüüdseks, äkki enam ei tohi ligigi minna? Selle peale meenus tegelikult "Down the great unknown", on see ikka loetud PP'l? Sarnasus küll tasase Võrumaaga puudub, aga ikkagi, kuidagi tuli mõttesse, eelmises postituses otsitud võltside võrdlusmomentide peale.
Aga postituse viimase küsimuse osas - ütleks et umbes 30% põhjusest, miks üldse rattaga sõidan (või jooksen), on uute kohtade avastamine. Laupäeval oli Palukülas rogain, rattagas sai ka osaleda, aga no härral selleks küll ilmselt tahe puudub?
Mida peavad tundma spordiajakirjanikud? Eriti veel ERRi omad, kes jalgpalli kajastavad.
Seal Misso kandis on tihti vaenlase salaluurijaid. Kas mõnda kohati?
Ma ühte nägin aga see oli setu
See oli vist Pullerits pani setu mütsi pähe ja tegi julgeoleku agentidele rehepappi.
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120298027/rapla-suurjooksu-kiiremad-said-meeneks-viinapudeli
kaua Kelk selle lahja meeõluga seal Elvas narrib meid.
Kelk on pioneer, tegi alkole tee tervisespordis lahti. Ütleks, et väga silmakirjalik on selliseid üritusi kus alkopropat tehakse tervise edendamiseks nimetada. Mustvalgelt väljendudes on tegu tervisepesu pettusega (aka rohepesu). Iseasi, et kas üldse neist loosungitest tasub erutuda. Ka kirikus saab armulaual alkot. Alko on vahend millega kogukond kleebitakse nagu kärbsepaberiga kokku, loosungid aga on nagu kärbestele kärbsepaberi vastupandamatu aroom või siis inimestele sireenide kutse. Ühesõnaga see tee viib ainult hukatusse. Samas. Kui kogukond liigub koos paratamatu huku suunas, siis ärksamatel liitunud liikmetel on võimalik sealt viimasel hetkel meeletute pingutuste abil eemalduda ja valida oma peaga mõtlemise tee. Kas aga see tee on üksiku hundina parem, erakuna laanes? Moraal on ikkagi selles, et üritustele toob meid sellega kaasnev palagan kuhu peavad kuuluma kõik seda kooshoidvad komponendid - suhkur, sool, rasv, alko, muss, bänd, tantsupiigad, õnneloos, tulede mäng üllatused jne jne. Pealtvaatajatele võiks olla lisaks võimalus elektriratastega trassil kaasa sõita, et näha oma sõprade kannatusi rajal lähemalt ja neid igakülgselt turgutada. Kujutan, ette, et peagrupi ja jooksikute grupi juures ongi kõige rohkem karavanis elektrirattureid, kes naudivad üritust sajaga. Ma ei tea, et mis see Kelk veel passib, tehku ära ja teised ka, kui juba alkoga piire kombatakse, siis elektriratastega pealtvaatajad, kes lihtsalt osaluskorra kirja saaksid oleks igati normaalne lahendus.
Kes see valges maikas rattur on pildil? Soonets see pole. Mingi setu-baasidevastane?
See on miljoni dollari küsimus. (Rõhutan: miljoni dollari küsimus, mitte vastus!)
Postita kommentaar
<< Esileht