Sattusin hiljuti arutellu, mis oli ajendatud Kelly Sildaru (fotol paremal) tabanud põlvetraumast, ning pärast seda jäin mõtlema, et tõepoolest: on, mille üle mõelda. Rekonstrueerin selle, sest olen kindel, et siin on ainet aruteluks teistelegi.
Küsimus, millest kõik algas, oli see, et kui sportlane hakkab liiga palju meedias kõrvalistel teemadel figureerima, kas siis tema sportlaskarjäär hakkab seetõttu kannatama ja liikuma lõpu poole. Näitena kõlas just Sildaru nimi, sest kui vaadata, kui palju on ta figureerinud Elu24 uudistes võrrelduna spordirubriigiga, siis kõmu- ja seltskonnakülgedel, tundub, on temast tõesti rohkem pilte ja lugusid. Nii kuulutaski üks vestluses osalenu: „Sildaru on ammu juba pildis muude teemadega. Sport on läbi.”
Aga ta ju lubas traumast hoolimata ikkagi jätkata, kõlas vastuargument.
„Muidugi on psühholoogiliselt sportlase olemuses proovida viimase hetkeni,” sai ta vastuseks.
Siis tõmmati arutellu Elina Nechayeva (fotol vasakul) nimi. Temaga seoses meenutati, et kui ta oli aastate eest rahvale lauljana rohkem tuntuks saanud, eeskätt tänu esinemisele Eurovisiooni konkursil, ilmusid mõne aja pärast meediasse ridamisi ka tema bikiinipildid reisidelt, ent samal ajal hakkas ta lauljana järjest harvem kõneainet andma. Kõlas isegi arvamus, et tema peamiseks kvaliteediks on kujunenud võõramaine eksootika ja pilkupüüdvus, mis on saanud domineerivaks selle üle, kui hea ja arvestatav on ta ikkagi artistina. La Scalas ja Metis ta ju esinenud ei ole.
„Ooperidiivad ei ole bikiinidega meediapildis ja olustik on lugupidav, maitsekas,” tõdes üks vestleja.
Kuna muusika polnud vestluses osalejate trumpteema, läks diskussioon tagasi Sildarule (fotol paremal), kelle kohta toodi välja, et välise pildi järgi on suur osa tema energiast läinud viimasel ajal kohtus käimisele ja samuti põhialaga mitteseotud üritustele ning sotsmeedias enda presenteerimisele. Need kõik nõuavad aega ja pühendumist; neid asju ei saa teha möödaminnes.
„Fookus on paigast ära!” hüüatas keegi. „Tippsport nõuab ikka 100% fookuse seadmist.”
Mis saab, kui täielik pühendumine kaob, selle kohta toodi näiteks Andrus Värnik (fotol vasakul). „Ta oleks head aastad veel saanud kaugele visata,” väitis mees, kes tegelenud heitealadega, „aga kui fookus kaob ja puhkus läheb pikale, siis kaob vana rasv ka lõpuks ära.” Ta kuulutas, et Värnik oli selgelt 95 meetri potentsiaaliga mees. „Kui Magnus Kirt on selline nokitseja, siis Värnik oli ürgmees,” lausus ta. „Tohutult võimas. Võinuks veel ka Pekingis kulda püüda, kui pidutsemine ja muud teemad nii tähtsad ei oleks olnud.”
Teatavas mõttes on Sildaru (fotol vasakul) ja Värnik väga sarnased juhtumid, pakkus endine heitemees. Esiteks sellepärast, põhjendas ta, et mõlemad olid oma alal tipus, absoluutses tipus. Teiseks sellepärast, et pärast eredamaid aastaid tekkisid mõlemal muud fookusteemad, millest meedia ei väsinud kirjutamast. Kolmandaks, mõlemad tegid veel pärast suurima hiilguse kustumist pikemat aega sporti; Värnik viskas oda veel 2009 ja 2010. Ja neljandaks, ei saavutanud Värnik oma endist hiilgust ja tõenäoliselt ei saavuta ka Sildaru, mida näitasid tema viimased tulemused enne taaskordset vigastust.
„Erinevus on peamiselt vanus, mis ei oma tähtsust,” lisas eksheitemees. „Noorest peast allakäiku kogeda jätab palju tugevama jälje.”
Erinevad on siiski ka nende alad. Odaviskest saavad kõik aru, vigursuusatamisest ei saa peaegu keegi aru, kuidas ja mille eest need punktid tulevad. Eestlane fännab pigem tooreid alasid, kus on higi ja pisarad. Millest järeldub, et ühiskondlikult ei muuda Sildaru suurt midagi, kas ta jätkab sporti või mitte. „Draamaga on ta rohkem pildis, kui suusatamisega,” kõlas nending. „Nüüd on temast saanud spordistaari asemel seltskonnastaar. Paljud inimesed ei teadvusta teda kui suusatajat. Kunagi räägiti temast kui noorest ja andekast suusatajast, täna huvitab rahvast rohkem kohtuasi. Ta pakub publikule meelelahutust edasi, aga mitte spordis.”
Väga huvitav ja õigustatud oli tähelepanek, et Eestis napib sportlaseid ja samuti artiste, kellel oleks olemas müstiline X-faktor. See on nagu karisma – sul kas on seda või ei ole. Kohe kindlasti ei olnud seda Gerd Kanteril. Ei ole seda ka näiteks Ott Tänakul ja Heiki Nabil. Samuti mitte Kelly Sildarul. Paljud lepivad sellega ja on, nagu nad on, teised püüavad üle oma varju hüpata, tekitada igasuguseid teemasid eikusagilt, et vaid pildile pääseda. Aga see kõik käib sportlase põhitegevuse arvelt.
„Sotsmeediasse panevad pilte ikkagi need isikud, kellel on tähelepanuvajadus,” nentis vestluses osaleja. „Nad teavad väga hästi, et kollane ajakirjandus hakkab kinni. Need, kellel on X-faktor olemas, ei vaja tähelepanu ega pea selle nimel pingutama.”
Seejärel hakkas seltskond arutletu illustreerimiseks uurima Sildaru Instagrami kontot.
„Milleks need pardihuuled haiglapiltide vahel?!” röögatas keegi.
Foto 1: Kelly Sildaru 24. oktoobril 2024 Tallinna Kultuurikatlas Tallinn Fashion Weeki 3. päeval. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 2: Elina Nechayeva 10. mail 2022 Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kelly Sildaru ja Mihkel Ustav 31. mail 2024 Tallinnas Kroonika meelelahutusauhindade galal Kruiisiterminalis. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 4: Andrus Värnik 1. mail 2024 üritusel "Ekstreemselt Long Drink" Tartu Ülikooli staadionil. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 5: Kelly Sildaru 28. oktoobril 2024 Tallinnas Harju maakohtus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kelly Sildaru ja haski Kira 23. novembril 2023 Tallinnas. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix
Foto 7: Kelly Sildaru (paremal) ja Mihkel Ustav 20. augustil 2022 Tallinnas presidendi vastuvõtul roosiaias. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
16 Kommentaarid:
„Sotsmeediasse panevad pilte ikkagi need isikud, kellel on tähelepanuvajadus,” Ehh, kas see ongi tõeline põhjus, miks Priit blogisse pilte paneb? Vau. Ja kui räägime neist tv, raadio ja filmi esinejatest, tänavatel intervjueeritavatest, siis nüüd teame kõik, miks nad oma juttu ajavad, Priit on põhjuse avalikustanud oma nime all. Mõni doktor annab sellele ka spetsiifilisema ladina pärase nimetusega diagnoosi.
Palun väga: morbidus opus attendere ehk malaticcio bisogno di attenzione.
Arvan, et enamik inimesi januneb tähelepanu ja tunnustust, ka need, nagu 14:31, kes siin sõna võtavad, olgugi anonüümselt - aga nad tahavad sisimas tunda, et on saanud oma mõtteid jagada, kellelegi ära panna ning tunda selle eest sisimas, et nad on teinud midagi avalikult nähtavat, mille eest siin kas kiita või laita ehk siis tähelepanu saab.
Vahe on selles, et paljudel, erinevalt minust (ja mõnest teisest ka), ei ole midagi sisukat ega teisi huvitavat öelda ega ette näidata - selleks nad kasutavadki minu populaarset keskkonda enda tähelepanuvajaduse rahuldamiseks. Ja paljudel ei olegi muud peale tähelepanuvajaduse, mida ehedaimal kujul demonstreerivad nt nn insta-chickid.
Priit, su tähelepanekud tähelepanuvajaduse teemal on omal moel teravmeelsed, kuid tundub, et siin oleks ruumi nüanssidele. Kindlasti on inimesi, kes jagavad sotsiaalmeedias pilte või mõtteid just tähelepanu saamise eesmärgil, kuid see ei pruugi alati olla ainus ega peamine põhjus. Paljud jagavad midagi lihtsalt selleks, et olla osa vestlusest, jagada oma kogemusi või inspireerida teisi – mitte pelgalt tähelepanuvajadusest.
Samas, kui sinu tsitaatide ja arutelude peale tullakse, võiks ka kriitika olla veidi delikaatsem. Näiteks "konnasilma furoori" tekitamine võib tunduda rohkem isikliku rahulolematuse väljendus kui tõsiseltvõetav analüüs. Ehk tasuks mõelda, et igaühel on oma vaatenurk ja motivatsioon, ning alati ei pea neid automaatselt lahterdama tähelepanuvajaduse alla.
Me kõik januneme mingil määral tunnustuse ja nähtavuse järele, olgu see siis anonüümselt kommentaare kirjutades või oma mõtteid blogisse jagades. Küsimus on selles, mida me tahame sellega saavutada ja kas see on teistele huvitav või kasulik. Nii et ehk tasuks arutelu rohkem avada ja vältida üleliigset sildistamist, et vestlus muutuks sisukamaks.
Temast ei ole enam mõistlik kirjutadagi. Inimesed kes rohkem teavad kui seda ühiskond läbi meedia, siis sellel noorel naisel peaks ikka väga häbi olema.
Trikisuusatamises saadakse punkte üsnagi teada tuntud trikkide eest kuid loomulikult lisatakse punkte kui sooritus on vigadeta/puhtalt ja stiilselt sooritatud. Mida keerulisemaid trikke sportlane teeb, seda rohkem saab punkte. Et mõista kõike, tuleks võistlust jälgida algusest...nagu filmegi.
Õnneks on uued noored tulemas peale. Praegused juuniorid on nö.ülemineku ajast ja raske on märgata võimalusi päris suurde mängu jõuda. Kuid vaadates mida need kõige nooremad lammutavad, no seal on mitu üliosavat ja talendikat.
Soovitan minna noortesarja vaatama, veel parem kui välismaale kus tihti hoopis osaletakse.
Märt
Mäletan, kui Magnus Kirt sai odatrauma, justkui ise oleksin kõike seda läbi elanud. Ääretult kahju. Ja siis mingi Kelly, vatijope ja vatipüksid (mis kuradi spordiriietus see on ja üleüldse minu arust pole see üldsegi mingi sport, lihtsalt ajaviide), null emotsiooni igas tema tegemises.
Emotsioon on kommerts. Tahad, siis maksa, täie rauaga. Riik ei pea sulle tasuta meelelahutust pakkuma. Küll aga võiks PM teha oma toetussüsteemi talendikandidaatidele spordis, mida siis emotsioonina turustab 18:06 sarnastele. See oleks aus värk. Keegi ei nuta Ukrainas viga saavate pärast siin sest PM ei kajasta nende ehedat valu igapäevaselt meile. Ka see on emotsioon. Väga odav sealjuures. Saada ajakirjanik drooniga ainult rindele ja filmi langenuid ja kotti jäävaid sõdureid. Emotsiooni jätkub lõputult.
Trikisuusatamine on siiski väga kõrgetasemeline spordiala ja kottpüksid on nii stiilsed, kui varjavad kaitsmeid mis on tihti ka kehal. See spordiala on väga nõudlik juba noorest east alates ja treenima peab oi kui palju. Need on mõned põhjused miks seda ala üldse vähesed teevad, sest lihtne on ju kettagolfiga tegeleda...soodne pealekauba.
Ott
Mis puudutab Kelly nö kõrvalisi tegevusi, siis need suurt pilti ei mõjuta. Pigem on see tema poolt teadlik valik. Feimi ja sulli tuleb oma nime ja kunagisi tulemusi kasutades ju ikka kokku ajada. Oluline on see, et Kelly võimalik tagasipöördumine kunagise taseme ja seeläbi ka tulemuste juurde on VÕIMATU! Miks? Kes vähegi spordis matsu jagab, see mõistab selgesti, milliste kehaliste eeldustega peab vigursuusataja olema. Kompakte (et mitte öelda jässakas) ja sportvõimleja tüüpi kehaehitus on nö must be. Kelly, ajal kui tipptulemusi tegi (meenutage punktiskoore) oli veel tütarlaps. Sellest on juba väga-väga mitu aastat möödas. Täna on Kelly noor sihvakas naine, kes sobib imehästi catwalkile. Aga kes sobib catwalkile, ei sobi suuskadel saltosid tegema. Simpel!
Küllap küll, aga peamine põhjus, miks endise taseme saavutamine on võimatu, on ikkagi see vigastus. See on ju juba traumeeritud põlve veelkordne traumeerimine, on ju? Kes jälginud arstide sõnavõtte, siis sealt on selge, et teist korda samale kohale paugu saamine tõmbab edasisele tippkarjäärile kriipsu. Kirt ei tulnud mäletatavasti isegi esimese paugu järel tagasi, ehkki üritas, ent sai aru, et vana taset ei saavuta.
Selle vigastuse kohta on olemas lausa statistika mis tippsporti puudutab.
Endisele tasemele jõutakse üliharva tagasi. Kelly kindlasti juba ammu mitte ja kuigi väga inetu on kellegile halba soovida, siis vigastusi ta vääribki.
Vaadake elus ikka kipub nii minema, et teed teisele halba, võid ka ise sellesse sattuda.
Matis
Balta ju lubas ka viimastel aastatel suuri tulemusi, kuigi paljudel oli juba ammu selge, et sealt midagi ei tule. Siis aga lõpuks kuulutatakse, et lõpetatakse karjäär. Huvitav on veel see, et seda infot jagatakse avalikkusega täiesti suvalisel ajal. Kõik juba teavad niigi, et sportimisega on juba ammu kõik.
Eriti naljakas on see, kui seda teevad teisejärgulised sportlased. Minu arust on see nii veider info, mis me selle infoga nüüd peale hakkame, et näiteks jalgpallur Vassiljev lõpetas karjääri! Või suusataja Mart Kevin Põlluste lõpetas karjääri või saalihoki Lauri Hõim lõpetab karjääri. Seda nimekirja võiks jätkata. Eriti usinad on oma karjääri lõpetamisest teavitama jalgpallurid - no keda see huvitab! Vanasti lõpetasid ära ja oligi kõik, elu läks edasi.
Ei no tore on siin targutada vigase jumalanna üle. Endine tase ja muu sihuke jamps. Kus olite siis kui ta tippu rühkis? Ainult röökisite täiest kõrist, et pane, pinguta, võida! Teie ässituste pärast ongi need vigastused tulnud, sh PP. Ehk ise olete süüdi ja nüüd jälle tänitate. Te olete tõprad. Praegu peaks tegema korjanduse ja leidma võimaluse parimatest parima tervenemise , taastumise ja treeningprogrammi teostamiseks. Te ei tee seda vaid tõmbate eesotsas Priiduga jumalannale vett peale. Mis ta teile teinud on, et nii õelad olete? Kas tõesti võtate neid kohtulahinguid isaste vastu omale hinge ja tunnete samastumist issiga kes oma last suunas järjepidevalt luid puruks kukkuma.
Aitäh selle innustava vihje eest. Uurisin asja ja tegin sel teemal uue, järgmise sissekande.
Tere talv! Vähe sellest, et Kelly Sildaru on kuulutatud jumalannaks, on minust tehtud tema vigastuste süüdlane?!?! Tule, taevas, appi! No kui selle loogikaga lõpuni minna, siis tuleb ka nentida, et Kelly Sildaru medalid on samuti minu teene - mina ju olevat ässitanud, et pane, pinguta, võida!
Jätkem siis meelde, et kui Kelly Sildaru karjääri lõpetab, et siis hea ja tunnustava sõnaga mind ka meeles peetaks, vähemalt tänukiri antaks.
Selle "röökisite täiest kõrist, et pane, pinguta, võida!" - ehk publiku olemasolu ja kõlapinna pealt kooris kena kopika sponsor ja eraldas seda ka sportlasele. Sportlane pani selle omale pensioni(taastus)/fondi. Kui ta seda ei teinud on loll lugu. Headel aegadel tuleb pekki koguda. Paha lugu on muidugi kõigi nende mitte tipus olijatega, kellele vb tähelepanu jagub (statistidena või siis üllatajatena) kuid kellel heldeid sponsore pole. Vot millest nemad hiljem elavad.
Postita kommentaar
<< Esileht