Pullerits: Mis ajast alates muutub jooksmine teile ohtlikuks ja kahjulikuks?
Ta tegi Eesti veteranidele meistrivõistlustel kergejõustikus kaasa viis ala, kus sai kolm esi- ja kaks kolmandat kohta ning püstitas kaks isiklikku rekordit. Ja seda kõike kahe päeva jooksul. (Algselt kirjutasin ekslikult, et kõik tulemused sündisid ühe päevaga.) Vaatame tema tulemusi.
400 m 1.05,91 – 3. koht.
1500 m 4.45,67 – 1. koht.
5000 m 17.52,69 – 1. koht.
200 m 28,88 – 1. koht.
800 m 2.25,3 – 3. koht.
Minu hinnangul see, et ta jalad ja organism sellist tampi vastu peavad. Temaealisi on tõenäoliselt Eestis vaid üksikuid, kes suutelised samasuguse koormusega ja veidigi ligilähedasel tasemel võistlema – ning siis veel omal jalal staadionilt lahkuma.
Arvan, et Piirimäe on erand. Enamik teisi läheks sellise pingutuse järel katki – või oleks katki juba enne, kui samasuguse koormusega võistluseks üldse starti võiks jõuda.
Jooksmine on põrutusfaasi tõttu kindla peale üks kulutavamaid spordialasid. Kuluvad põlved, kuluvad puusad, kulub isegi selg. Kas 800 meetri jooksu aeg 2.25 on seda väärt, et sellele kulutamisele hoogu juurde anda?
Jah, jooksmisega on nagu suitsetamisega. Mõni suitsetab kogu elu ja sureb 87-aastaselt haigusesse, mil ei näi suitsetamisega mingit pistmist. Teine ei suitseta üldse, aga saab ikka keskeas kopsuvähi. Kuid ükski mõistusega inimene ei ütle ju endale, et kuna teab 87-aastast ahelsuitsetajat, kel pole pealtnäha viga midagi, siis järelikult võib ka tema tossata nagu korsten. Me kõik teame, olgu üksikud näited millised tahes, et suitsetamine on tervisele kahjulik.
Aga Moabis, nagu võib kinnitada Laidvee, polnud mul joostes häda midagi.
Küsimus: kui kaua Piirimäe jalad teda veel jooksurajal edasi kannavad?
Foto 1: Pärtel Piirimäe (rohelises) 10. mail Tartu maastikumaratoni stardipaigas Tartumaa tervisespordikeskuses Elvas. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Pärtel Piirimäe esinemas 30 mail 2023 Tartus vabade kunstide professuuri juubeliüritusel. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Pärtel Piirimäe 10. mail Tartu maastikumaratoni finišipaigas Tartumaa tervisespordikeskuses Elvas. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Pärtel Piirimäe lõpetamas 16. aprillil 2023 Tartus Sinilillejooksu. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 5: Pärtel Piirimäe 2023. aasta juulis rattaga Tartus Riia tänavalal. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits sõitmas mullu oktoobris Infiniti QX80 maasturiga läbi Nevada kõrbe. Foto autor: Külli Pullerits
Postitas: Priit Pullerits @ 12:52
kommentaare: 22
22 Kommentaarid:
Muljetavaldav päev ja tulemused Pärtlilt, kuid peremehe küsimus, "kui kaua jalad teda veel jooksurajal edasi kannavad?" on väga põhjendatud.
Kiire jooksmine on kulutavamaid tegevusi üldse ja vanemad spordimehed teavad, kui pealtnäha täiesti süütust olukorrast, "lambist" võib 50+ aastates tõsine tagasilöök tulla. Ja sageli senist sporditegevust muutev. Jooksmise asemele jääb heal juhul kerge sörk, reeglina aga ratas, võimlemine, suusatamine, ujumine - liigeseid ja põlvi vähem koormavad alad.
Äkki pole probleem vanuses vaid odavates tossudes?
Eks alati on hea süüd näha mujal ja muus, kui tunnistada, et enda konstruktsioon pole enam 20-aastase oma.
Jooksin New Balance'i tossudega, pronatsioon oli ka õige.
Kas NB pole mitte bränd? Nad teevad nii kalleid kui odavat kraami. Ja brändi nimi on ainult algajatele, edasijõudnud uurivad peale pronantsiooni palju olulisemaid parameetreid. Need tossud mis omasid põlve kaasuses olulist rolli on tänaseks eilne päev millest tänapäeval pole mõtet heietada.
Õige jutt - jooksin vanuses 40-60 5-6 korda nädalas läbi aasta (s.h. võimalikult palju maastikul ja 2-3 x orienteerumisradadel), nüüd on puusaliiges läbi ja enam joosta ei saa...
Ma pigem laseks mõnel doktoril sõna võtta, et paljud puusaliigesed vahetatakse välja luuhõrenemise ja paljud sportimise mõjul. Ehk siis kui puus takistab jooksmist, ei tähenda see veel põhjus tagajärg seost. Pigem on see turvavöö vastaste tüüpjutt, et näete inimene jäi õnnetuses turvavööta terveks järelikult on õige jutt see, et probleemi põhjus on turvavöödes.
Ei maksa jooksmist süüdistada-me ju ei tea kas samad terviseprobleemid oleksid tekkinud ka siis kui seesama inimene poleks kunagi jooksma hakanud.
Jooksmises saavutavad edu ja jäävad pikemalt seotuks kidurad persoonid kel on mingi terviseprobleem mis ei lase kehal toitaineid omastada.Kuniks oled noor ja kestab jooksjakarjäär tuleb vähe lihaseid ja rasvkudet kasuks, aga omastamata jäävad peale valkude-rasvade kahjuks ka vitamiinid ja mineraalid mis vanemas eas viivad paratamatult luude-liigeste haigusteni.
Ehk-ära ole ludri-sel pole tervisega midagi pistmist.
Millisel maastikul/pinnasel lp Pärtel trenni teeb? Metoodika on samuti oluline. Kui ikka Jakobi mäest üles-alla hiinakatega spurtida, siis on jalad loomulikult varsti perses. Üllatav, et Pärtlil jagub kiirust ka sprindiks nagu 200m. Taolise hea jooksja kerega kataks kesk- või pikka maad. Sprindiks läheb vaja lihaseid, mis võimaldavad plahvatuslikku jõudu. Jõu lihaseid piltidel ei näe. Ilmselt hea kiirusliku võhma pealt tulevad head tulemused ka lühematel distantsidel.
Väike faktitäpsustus. Need jooksud tehti siiski kahel päeval. Esimesed 2 tehti laupäeval 09.08.2025 ja kolm viimast pühapäeval 10.08.2025. Vaatamata sellele tublid tulemused. Sain ka ise mahti ühele kaasa elada. Pärtel jooksis tõesti targalt ja ilusa sammuga. Eks see ole mõtestatud treeningu tulemu. Pärtel treenib vist TÜ spordihallis.
Mis puutub põlvehädadesse, et algavad enamasti ikka valest treeningust. Jään vanuselt Pärteli ja Priidu vahele ja olen ka kogenud põlvevalusid. Iga kord on probleemiks olnud proportsioonist väljas lihased ja olen abi saanud võimlemisest.Pole ennast ka tippsportlaseks vorminud. Pigem teen erinevaid asju ja selleks , et suudaks liikuda võimalikult kõrges eas.
ER
Nike Air oleks pidanud olema
Kindlasti on ohtlik kui järgid selle blogi soovitusi ja omal ei ole mõistust peas. Kui treenid õigesti, siis saad kõrge eani joosta. Eriti tähtis on jõutreening ja ôige jõutreening, mitte jõusaalis suusaergomeetril treenimine, see ei aita.
Kirjutan oma õpetliku loo. Olen 30, aga põlved on omadega tuksis. Noorena sai sporti tehtud palju, mitte kunagi saavutussporti, aga lihtsalt oma lõbuks nii pallimänge kui kestvussporti - panin tossud jalga ja lasin vastavalt tujule mitte tapvas tempos 5, 10 või 20km mööda kergliiklusteid. Mida ma ei teinud, on jõutrenn. Hakkasin seda küll tegema, kuid joosta oli kohe halvem, jalg läks raskeks. Nüüd tean, et poleks pidanud sellest eriti hoolima ja ikkagi tegema korralikku jõutrenni liigeste hoidmiseks. Toss võib hea olla kui tahes, aga ka 150-200 eurot rahvasportlase tossupaar asfaldil ikka lõhub. Kuid kõige tähtsam - liikumist ei tohi järgi jätta. Minu probleemid põlvedega hakkasid pihta sellega, et teise tervisemure ja osalt oma mugavuse tõttu loobusin aktiivsest liikumisest, kuid kui keha juba on harjunud liikuma, siis tuleb seda jätkata ning jalgade liigutamine sidur, pidur, gaasil pole liikumine, vaid kõhu rasvkudeme kasvatamine. Soovitan siin kõigil meestel vaadata, et nende jooksu ja rattasõpradest lapsed või väiksemad õed-vennad paneks lihastreeningule rõhku. Hea kerge jalg ei vääri hilisemas elus avalduvaid probleeme.
Kirjutate, et jooksite asfaldi. Kindlasti ka see suurendas probleemi. Valus on vaadata, kuidas nüüdisajalgi paljud jooksevad mööda kergliiklusteid või linnatänavaid. See ei ole jätkusuutlik, olgu teil nii head jooksujalatsid kui tahes.
Veel üks nipp: kui jooksete maantee ääres teepeenral, nagu vanasti joosti Tartust hästi palju Tallinna poole, eriti palju oli seal epakaid jooksmas (nüüdisajal ei näe enam kedagi, kõik on kolinud kergliiklusteede asfaldile), siis tuleb tagasi joosta samal teepoolel, liikluses kujunenud tavasid eirates - kas teate, miks? Aga sellepärast, et teepeenar on ju kaldu, ja kui jooksete kogu aeg n-ö õigel poolel, siis jalad ja keha pooled, sh põlved ja puusad, saavad erinevat koormust, st üks pool saab kiiresti välja kurnatud, millele tõenäoliselt järgnevad valud ja vigastused. Et seda ei juhtuks, tulebki edasi-tagasi marsruudil joostes joosta tagasi samal teepoolel, nagu esimeses trenni pooles sai joostud.
Vigastused tulevad, kui jooksutrenni tehakse väsitava füüsilise igapäevatöö kõrval. Eluaeg keha säästvat kontoritööd teinul 50 -test see kõige magusam jooksuaeg võib alles alata.
Omalt poolt väike kommentaar. Kindlasti ei soovita ma kellelgi minu tänavusuvist võistlusgraafikut järele teha, sest see on tõepoolest kehale üsna suur koormus ning vigastusrisk on ilmne. Jooksin ka veel KEVEKi sarjas maist augustini 6 osavõistlust ning nädal pärast eestikaid jooksin 800m isikliku rekordi 2:15; lisaks ka Võrumaa jooksusari, kus alati ei pingutanud maksimaalselt, aga kahtlemata see ikkagi kulutab. Tagantjärele paistab, et kaks sarja on tõesti liiast, sest võistluste vaheline aeg läheb taastumisele ning rahulikud jooksud ei mahu enam ära. Ning eriti pärast statkajookse kipuvad erinevad kohad (sääred, pöid) valulikuks jääma (ja praegugi annab pöid pisut tunda). Aga ei raatsinud kummastki loobuda ning vormi paranedes pakkus võistlemine järjest rohkem naudingut. Praegu olengi võtnud võistlustest puhkepausi ja ega semestri ajal enam nii palju joosta ei saagi.
Mida olen teinud vigastuste vältimiseks? Põhiline: mitte liiga palju joosta ja mitte ainult joosta. Aasta peale keskmiselt jooksen ca 40 km nädalas ja ka kõige mahukamal perioodil mitte üle 70-80km. ÜKEt (kerelihased, jõuvastupidavus) teen vähemalt 2-3h nädalas + cross training (nt rattasõit). Teiseks: kõik pikemad trennid (ja võimalusel ka lühemad) teen pehmemal pinnasel kui asfalt: kruusatee, treil, maastik (nt rogainid). Kolmandaks: jälgin tossude kilometraazhi ning vahetan need välja ca 900-1000km peal, isegi kui nad ei näita otseseid kulumise märke. Põhimahud teen kõik Hokadega, mis pakkuvad kõige paremad toestust-pehmendust. Neljandaks: spordimassaazh (mis võiks siiski veel regulaarsem olla).
Kõik see ei tähenda, et Priidu sünge ennustus ei saaks kunagi täituda, aga jooksen kuni saan ning tunnen sellest rõõmu!
P.S. Kui keegi arvab, et rattasõit on vigastustevaba, siis ta eksib. Selle suve ühel pikemal rattasõidul sain küünarnärvi pitsituse. Ja rattasõidu sundasend on minule isiklikult palju ebamugavam kui kõiki lihaseid rakendav jooksmine.
Siit koorub välja vana tõde - kõige parem trenn on võistlused.
Kui teil veel on mahti kommenteerida, siis kas võiksite oma ÜKE detailsemalt lahti kirjutada - mis harjutused, seeriad, kordused.
Kas nooremas eas olite veel mõnel spordialal tugev või mida teile endale meeldis harrastada?
Head õppeaastat nii Priidule kui ka Pärtlile!
Pärtel, aitäh hea sisuka kommentaari eest!
Selles eas ongi väga tähtis süsteemne ja läbimõeldud lähenemine, mida kirjeldad, ja oskus piiri pidada, st mitte üle panna. Teisisõnu: vajalik on teaduspõhine lähenemine, mida teadlasena küllap suurepäraselt valdad.
2.15 selles vanuses on muljetavaldav 800 meetri aeg.
Vastupidamist - ennekõike aga tervist!
"ÜKEt (kerelihased, jõuvastupidavus) teen vähemalt 2-3h nädalas"
Üksnes tegemisest ei piisa -tehtud töö peaks ka eksterjööris kajastuma .Ehk midagi on valesti - jõutrenni on vähe(või valedel alustel) või pole see piisava toidukogusega toetatud.
Vastused: 14:37 - kindlasti teevad paljud jõutrenni esteetilistel eesmärkidel ja see on täiesti OK, aga minu eesmärgid on funktsionaalsed, s.t tehtud töö peab kajastuma mitte eksterjööris, vaid jooksu ökonoomsuses ja korrektse tehnika säilimises ka väsimuse olukorras. See omakorda aitab vigastusi vältida. Paljude jooksjate tüvelihaste nõrkus avaldub väga ilmekalt maratoni viimasel 10 km-l - vaadake pilte! Lihashüpertroofia on kesk- ja pikamaajooksjale pigem kahjulik, sest iga lisakilo vajab lisahapnikku, mis on piiratud ressurss. Seetõttu on küsimus selles, kuidas saada piisavalt tugevaks ja vastupidavaks ilma lihasmassi kasvatamata. NATO testis teen kätekõverdusi 70-75 ja sellest mulle täiesti piisab, muud alad sooritan samuti 100-le punktile, jooksus muidugi suure varuga (olen täheldanud, et hüpertroofiale keskendunud treenijad suudavad heal juhul 40-50 kätekõverdust - kas hoopis neil on midagi valesti?). Huvitav oleks kuulda, mis on kommentaatori tulemused NATO testis (oma nime all oleks numbrid kindlasti usutavamad).
11: 59 Eeltoodud eesmärkidest lähtuvalt teen ÜKEt peamiselt MyFitnessi strongbody rühmatrennis. Ühistrenn motiveerib rohkem pingutama. Tavaline trenn on 7-10 "jaama" erinevatele lihasgruppidele, igas jaamas 3 seeriat à 45-60 sekundit. Seega pigem suurem arv kordusi (sõltuvalt harjutusest 20-30), ainult oma keha raskusega või suhteliselt kergete raskustega (hantlid, sangpommid 10-20kg, jõutõmme kuni 60 kg jne). Sinna trenni jõuan 2-3 korda nädalas, lisaks teen aeg-ajalt kodus lihtsamaid harjutusi nagu kätekõverdused ja kõhulihaste harjutused. Selg on mul sünnipäraselt kehva (ja opereeritud), mistõttu ilma sellise võimlemiseta ei püsi ma lihtsalt koos. Kui peaksin tahtma sprindile keskenduda, oleks muidugi vaja hoopis teistsuguse suunitlusega jõutrenni - võimsusele ja plahvatuslikkusele orienteeritud. Aga kiirust on minu eas üliraske parandada - 200 meetris oleks varu pigem stardi ja jooksutehnika arvelt (pärast jooksu üks sõber kommenteeris, et teised panid pakkudelt kohe ajama; mina tõusin püsti ja hakkasin siis neile järele liduma).
Küsimus sportlikust taustast: noorena sattusin aerutamistrenni, mis minu füüsisele eriti hästi ei sobinud, küll aga oli see kasulik selles mõttes, et aerutamishooaeg oli hästi lühike ning ülejäänud aasta tegime hästi erinevaid asju (jooksmine, suusatamine, korvpall, jõutreening). Minu noorusaja tavade kohaselt veetsime kogu vaba aja õues jalkat tagudes jne, talvel suusatasime perega pikki päevi jne. Polnud ju ekraane, millega igavust peletada. Suusatehnika oli mul üsna kehva, aga võhm oli hea, mistõttu kool saatis mind pidevalt miskitele ülelinnalistele võistlustele, kus ma saavutasin "hinnalisi" kohti vahemikus 20.-30.
Priit - aitäh, läheb tarvis! Soovin ka Sulle ja teistele spordisõpradele vigastustevabu treeninguid algaval sügisel!
Aitäh täpsustamast, super! Nii hoida!
Muljetavaldav lähenemine ja pühendumine, Pärtel! Ega muud moodi saagi sinu vanuses. Ses mõttes on see väga vajalik ja väärtuslik õppetund neile, kes samuti 50+ vanuses üritavad tavalisest pisut tõsisemalt sportida.
See ongi arstide diagnoos, mingit luuhõrenemist pole.
Postita kommentaar
<< Esileht