Pullerits: Kas Viru maratonil lajatas haamer?

Mu hooldemees Jaanus Kunts Suusavendade tiimist manitses, et ma mingil juhul enne Viru maratonil starti minekut ettevalmistatud suuski ei prooviks. Ta ütles, et üllatus on varuks. Aga ta ei täpsustanud, kas meeldiv või ebameeldiv.

Väike ebakindlus oli mul küll. Viru maratoni nädalal sain töö ja külma tõttu suusatamas käia vaid kahel päeval, kummalgi korral tunnikese. Mõni mees lohutas, et ongi hea, saab enne võistlust treeningutest taastuda. Tühjad sõnad! Taastumist vajavad need, kes harjutavad kuus 60-80 tundi. Millest küll need teised, kes vähem treenivad, taastuma peavad? Võistluseelsel päeval tegin veerandtunnise sörgi ja venitasin lihaseid, nagu sprinter Kristjan Oolo õpetas. Oligi kogu ettevalmistus.

Start oli sedapuhku üllatavalt viisakas. Esimesest grupist rajale minnes ei märganud, et mõni mees oleks tagant ettepoole trüginud, nagu juhtus mullu. Ka esimesed sajad meetrid läbiti teisi ja teiste varustust arvestades. Siis läks sõiduks.

Kuntsi määritud suusad olid tõesti head. Juba esimesel laskumisel tõdesin, et mu Atomicud on sedapuhku üllatavalt konkurentsivõimelised ning nende süüks seekord küll fiaskot veeretada ei õnnestuks.

Aga igal heal asjal on ka varjukülg. Head suusad tõstsid enesekindlust. Koguni niivõrd, et kui nägin, kuidas Venemaa esindaja Dmitri Parõgini (nr 166) ees eelnevatega vahe sisse lasi, lükkasin end tema järel kulgevast kolmikust mööda ning läksin eelnevaid püüdma. Vähem kui kilomeetriga saingi neljase grupi, mida vedas Rein Kullamaa (nr 80), kurvides ja laskumistel aktiivselt töötades kätte. Aga ka nende meeste tempo ei rahuldanud mind. Vajutasin mööda ja hakkasin omakorda neist lahti rebinud pikka rivi püüdma. Kohaks hüüti esimese toitlustuspunkti juures mulle kuuekümnendate keskel.

Õnneks tuli tagantpoolt ka abiväge, nagu Kaidar Hussar (nr 27) ja Taavi Palo (nr 29). Mõnda aega oli päris hea nende sabas tempot hoida. Aga pikapeale läksid nad ikkagi eest. Samas, nagu silmanurgast nägin, seiras minu selja taga viis-kuus meest. Aga mind ei häirinud, et pidin neile tuult murdma ja tempot tegema. Kui tudengina 800 meetrit jooksin, armastasin ka alati vedama minna. Ehkki tulemuse seisukohalt ei pruugi see kõige targem tegu olla.

Ühel vastutuulelõigul üritas Sergei Maksimov (nr 82) ise tempot dikteerima minna, aga võttis juba paarisaja meetri järel kõrvale ja läkitas mind ette. Ega ma protesteerinud, saabki omas taktis vabalt liikuda. Liiati tundus minek väga hea, jõudsin töötada korraliku mogreni variandiga ja võtsin ka väiksemaid tõuse rütmis üks samm-üks paaristõuge.

Eespool hakkas tasapisi selg ees vastu tulema grupitu sõitja Eino Karvak (nr 75). Teise toitlustuspunkti kandis saingi talle sappa. Kohaks loeti mulle juba viiekümnendate algusse. Kuigi Karvak libises lausa märkamatult taas eest, tundus, et käsil on igati korralik sõit. Seda enam, et mitte keegi ei tulnud enam tagant ründama ja ka minu tuulde haakinud mehed näisid tempoga rahul olevat.

Siis tulid esimese ringi viimase 5 km tõusud. Esimese megatõusu teise nuki all läks Maksimov oma paarilisega mööda. Üks neist ergutas, et kannatagu ma aga ära, pääsen 60 parema sekka. Kuid tõusu tipuks said nad paarimeetrise vahe sisse ja asusid seda tasapisi suurendama. Esimese ringi lõpuks oli vahe kärisenud ligi kahesaja meetrini. Kuid tagant ei olnud ka õnneks kedagi ohustamas.

Teisel ringil aga muutus sõit kardinaalselt. Olles kurku pigistanud ainsa geeli, rüüpasin peale kaks topsi jooki, millest teine ajas totaalselt läkastama. See kujunes justkui sümboolseks murdepunktiks. Kuni hingamise enam-vähem korda sain, oli senine hoog raugenud. Ja tagant ilmusid järsku ka hagijad kannule.

Ühe ropsuga kaotasin kolm kohta. Püüdsin kolmikule sappa võtta, ent ringi esimesel pikal tõusul jäin ikkagi maha. (Kas teate, et need, kes startisid võistlejaterivi lõpust, olid esimesel ringil oodanud selle tõusu all viis minutit, enne kui üles ronima said hakata?) Peagi kuulsin selja taga juba uute meeste hingamist. Kuid mitte kaua. Taas kaotasin mõned kohad. Ja nii kordus mitut puhku. Valges mütsis Teet Jagomägi (nr 150) läks oma grupiga minust nii suure hooga mööda, nagu olnuks neil käsil alles esimene, aga mul juba kolmas ring.

Ainus trööst oli sellest, et peagi märkasin enda ees Heiki Mölli (nr 50), kes näis veelgi suuremates raskustes kui mina. Jõudsin talle sappa ja koguni mõtlesin, et läheks mööda, aga taltsutasin end: hoia pigem tuulde, kui on raske. Seal, kus rada tagasi Mõedaku poole pöörab, umbes 7-8 km enne finišit, möödus minust Sulev Lokk (nr 165), kes küsis otse, kas läksin kiire alguse ohvriks. Vastasin, et jah, sest nii mulle tollal tundus.

Sel ajal hakkas ka lühema distantsi sõitjaid üha rohkem ette jääma. Arvan, et neile võlgneme kõik, kes me silmad punnis kohtadele peale võistlesime, suured tänusõnad, sest piisas vaid tagant häält teha, kui nad kohe kõrvale võtsid. Vähemasti mulle tundus, et nad hoidsid justkui korralduse peale kõik viisakalt raja paremasse äärde, nii et vasakult sai alati hõlpsalt mööda.

Tõeline põrgu saabus mulle viimase 5 km tõusudel. Tollest mäenõlvast, mis metsa vahele keeras, sain siiski kuidagi üles, ehkki lumi tundus meeletult paks ja suuski pidi kõvasti tõstma, mis osutus hirmus kurnavaks. Seejärel tuli pikem laskumine, kus sain taastuda ja suutsin isegi oma arust normaalselt hoogu tõugata.

Aga esimesel megatõusul ei jaksanud ma rohkem kui sisuliselt vaid astuda. Ja selge see, et niiviisi jäin tagant tulijaile jalgu. Viisakalt palus üks neist mul kõrvale võtta, mida ka tegin, sisenedes paremale nn matkajate rivvi. Ja siis tegin ma Katrin Šmiguni.

Mäletate seda aastate tagust fotot Katrin Šmigunist Tehvandi tõusul, kus ta väsimusest lihtsalt põlvili vajus? Enda õigustuseks võin öelda, et erinevalt nooremast Šmigunist oli mu kukkumisele ka kaasaitajaid. Aga see pole mõeldud eneseõigustusena. Sest jalad olid ikka täitsa pehmed. Proovisin tõusta. Libisesin taas kellegi suusal ja vajusin uuesti käpuli, suusad tõusul laiali. Üritasin teist korda tõusta, aga parem suusk oli hanges. Taas vajusin neljakäpakile. Ma ei tea, kui kaua ma seal ukerdasin ja liiklust kinni hoidsin, aga tõusmine ja uuesti astuma hakkamine läksid neetult vaevaliselt.

Siis tuli varsti laskumisel järsk kurv vasakule, kus juba esimesel ringil oli mul tegu, et mitte võssa kihutada. Nüüd nägin, et kurv on veelgi rohkem siledaks sõidetud, ja lisaks oli see mullast ja okstest ja rohukamarast pruun. Ma ei hakanud selle kurvi läbimist üritamagi, liiati olid ju jalad totaalselt pehmed, ning kasutasin sabapidurit. Kui püsti sain, nägin, et minu taga oli veel üks mees sama meetodit pruukinud.

Selleks ajaks olin omadega nii läbi, et keha tikkus juba kõikuma ning pidin jälgima, et siledal maal suusad alt ära ei sõidaks. Kuid teine, minu arust veel raskem tõus - kuna see on pikem - ootas alles ees. Ja ausalt öeldes ma ei kujutanud ettegi, kuidas sellest üles võiksin saada.

Tuli astuma hakata. Ma ei liikunud oluliselt kiiremini kui matkajate parempoolne rida. Selge see, et olin rajal takistuseks, aga ega mul kusagile minna ka olnud. Allan Oras (nr 133), kes nendel tõusudel minust möödus, ütles pärast, et olin omadega nii küpse olnud, et ta oli pidanud targemaks minust lausa mööda vaadata. Nii õudne oli vaatepilt paistnud. Tõepoolest, ma lausa rippusin keppide najal, et ennast kuidagigi ülespoole vedada. Selleks ajaks oli mul juba ükskõik, kui palju ma tahapoole kukun, aga nii palju mõistus ikka töötas, et tuletas meelde: esisajast ei tahaks ikka välja pudeneda.

Arvasin, et kui viimasest tõusust, mis eelnes poolteist kilomeetrit enne lõppu staadioni suunas pikale laskumisele, üles sain, on kõige hullem möödas. Mis siis, et tagant tuli veel veteransuusataja Kaarel Toss ja minust kilomeeter enne lõppu lennukalt möödus. Kuid selgus, et oma optimistliku arvamusega eksisin.

Kõige viimasel tõusul, kui lõpuni jäi alla kilomeetri, oli tõepoolest tunne, et siit ma enam üles ei saa. Organism oli täielikult tühi. Energiaraasugi polnud. Iga samm oli põrgulikult vaevaline. Vahepeal kummitas isegi uitmõte, et jääks korraks seisma. Kuidagi läbi valu ja häda ja viletsuse sain siiski üles.

Kui 400 meetri märk paistis ja ühtki tõusu enam tulemas polnud, oli finiš sama hästi kui käes. Viimasel 200 meetril suutsin vist isegi teadustaja Riho Järveläineni ära petta, kes kiitis, et olen lisaks teravale blogi pidamisele suutnud teha ka terava sõidu.

Kui ta vaid teadnuks, kui kutu ma omadega olin. See oli mu elu kõige raskem võistlus. Protokolli läks 97. koht ajaga 2:34.59,8, kaotust võitjale Roland Lessingile 32 minutit. Mullu sain 96. koha ajaga 2:11.34,9, kusjuures tookord olin halvasti libisevate suuskadega tõsiselt hädas. See näitab, kui rasked olid seekordsed tingimused.

Millest lohtust otsida? Vähemasti edestasin ühe kohaga endist rattaproffi Raido Kodaniporki, kuigi kõigest 2,6 sekundiga. Ja esimesel ringil olin ma ju igati sõidukõlbulik. Miks seda teist ringi kästi sõita?
******
Binion's Casino, fremont Street, Las Vegas, Nevada. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Viru maratoni start. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Viru maratoni võistlejaterivi. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Viru maratoni peakorraldaja Anu Kilki Mõedaku spordibaasis. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Viru maratonil teise koha saanud Priit Narusk (vasakul) õnnitleb võitja Roland Lessingit. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Viru maratoni naiste arvestuse võitja Kadri Lehtla. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix