kolmapäev, juuli 20, 2016

Pullerits: Jaan Kirsipuu õppetunnid, mis eales ei kaota aktuaalsust!

Mõnikord tasub ajas tagasi vaadata. Sealt on palju õppida. Siin parimad palad mu kuraditosin aastat tagasi peetud vestlusest Eesti võidukaima profiratturi, mu koolivenna Jaan Kirsipuuga (fotol paremal), mille tegin siis, kui ta oli Tour de France’i mägedesse jõudes taas kord sadulast roninud, Eestisse naasnud ja aja maha võtnud. Loodetavasti saate siit elu ühe kasulikema rattasõiduõppetunni. Algselt ilmus mu vestlus Postimehe Arteris, kuid on ajapikku kultuurikihi alla mattunud – oleks patt nii väärt jutuajamist sinna tolmuma jätta.

Kuidas on võimalik, et kolm nädalat järjest sõidetakse rattaga iga päev ligi 200 km ja mõnel päeval palju rohkemgi? Lihtsurelikele ei mahu see pähe.

Noh, ratturid on juba väiksest saati sellega harjunud. Ja lauskmaaetapil, kui su enesetunne on kehv või oled väsinud, võid grupi keskel püsida.

Tähendab, et võistluse ajal saab isegi puhata?

Kindlasti saab. Hea temposõitja, kes on ka mägedes väga hea, võib Tour de France’i läbi sõita niimoodi, et ta ei ole peaaegu üldse väsinud. Paljudel suurtel, tugevatel tüüpidel ongi pärast Tour de France’i sageli parim vorm. See mõjub neile kui ideaalne treening. Mulle mitte, sest olen sprinteri tüüpi. Minu organismi töövõime ei ole parimatega võrreldes midagi erilist. Isegi lauskmaaetapp, kuigi jõuan sõita, väsitab mind rohkem kui teisi. Võibolla vaid kehvast mägironijast saan lauskmaaetappidel paremini hakkama. Aga minu eelis on sprinterijõud: kui satun ohtlikku olukorda ja võin grupist maha jääda, siis olen kuni 5 km võimeline pingutama ja endast välja andma hoopis rohkem, kui temposõitja.
Kuid päevast päeva pingutus on minu organismile raskem kui temposõitjale või mägironijale. Lõpuks ongi nii, et nädala pärast hakkab taastumine juba kehvaks minema.

Kas seepärast otsutasidki Touri katkestada?

Sellise väsimusega saaks sileda peal veel ilusti hakkama, aga mägedes enam mitte.

Jalgratturite grupisõidust on räägitud, et kaks tundi aetakse omavahel juttu ja näidatakse sponsorite reklaame, siis kaks tundi kruvitakse tempot ja lõpus tehakse 500-meetrine spurt kiirusega 70 km/h. Peab see paika?

Ei, mida aeg edasi, seda rohkem kohe stardist pannakse. Sest võidusõitjad on erinevad ja igaühel on võidušanss natuke erinev. Need, kes finišikiirendusega silma ei paista – ja kui lõpus on mägi ning nad mäest ka eriti hästi üles ei saa –, siis neil on ainus võimalus üritada ammu enne finišit eest ära sõita. Kusjuures selliseid sõitjaid ongi kõige rohkem, kellel ei ole sprindikiirust ega mägironimisvõimet. Stardist lähebki nende meeste festival kohe lahti: nad hakkavad üritama, kes jõuga, kes kavalusega, eest ära sõita.

Ja sinu ülesanne on peale passida, milliste jooksikutega tasub kaasa minna, või lihtsalt loota, et grupp püsib lõpuni koos ja siis rünnata?

Oleneb võidusõidust. Mõnikord loodan, et grupp püsib koos, mõnikord üritan ise ka ära minna. Nagu möödunud aastal Tour de France’il, kus algatasin ise äramineku. Nägin, et pinnas on selleks soodne, ja teadsin, et sprindikiirus ei ole mul hea, mistõttu grupist ma tõenäoliselt ei võida spurdiga. Proovisin – ja õnnestus.

Mis neis Tour de France’i mägedes nii õudset on, et sa neist ühelgi aastal üle pole saanud?

Esiteks, minu füüsilised omadused. Kehakaal on ligi 80 kg ja töövõime nagu keskpärasel temposõitjal, kes kaalub 65-70 kg. 400 vatti jagatud 80-ga on ju vähem kui 400 vatti jagatud 65 kg-ga. Ja kui tõus on 8-10 %, siis võimsuse ja kaalu vahekord ongi määrav. Sest ühte mäkke lähed tund aega või isegi rohkem. Kui tõus on 25 km, siis 7-8 protsendilist mäge lähed 16-17 km/h.

Su vanem vend Toomas lõpetas sportimise varakult, olles läbi käinud NSV Liidu koondisest. Kui oleksid ka Liidu kadalipust läbi hekseldatud, kas oleksid samuti tänaseks läbipõletatud mees?


Väga tõenäoline. Tollal ei olnud võimalusi. Tom sai süsteemist välja 1989. aastal, kui läks Hispaaniasse. Ta oli 25-aastane. See ei ole veel liiga hilja profikarjääri alustamiseks, aga siis polnud ka kogemusi, mis moodi enda eest seista. See on põhipõhjus, miks tal asi stoppama jäi.

Mis on Prantsusmaal ratturite ettevalmistuses teistmoodi, kui oli NSV Liidu koondises?


Kõige parem on ettevalmistuses olnud mulle süsteem, mis oli Liidu ajal. Ainult parimatel profimeeskondadel on niivõrd paikapandud süsteem, nagu oli Liidu koondisel või koguni Eesti koondisel parimatel aegadel. Ega treeningmetoodika ja -detailide osas prantslased ka millegagi hiilga. Minu arvates on neil täiesti valed arusaamad, kuigi asi liigub paremuse suunas.

Kas Liidu süsteem oli julmem ja prantslaste süsteem on rohkem inimest hoidev?

Seda võibolla küll, aga see ei too paraku tulu. Venelased on muidugi rohkem karastanud, aga ma tooks esile nende treeningpõhimõtted, mis baseeruvad suurel mahutreeningul, ja alles siis tehakse eriharjutusi. Kuid prantslased lähevad pahatihti vastuteed: detsembris teevad ime-eriharjutusi, jaanuaris on nad vormis ja veebruari lõpuks, kui võistlused algavad, on nad läbi kärsanud. Mahutrenn on tagaplaanile jäänud.

Kuidas see süsteem sind ei ole rikkunud?

Ma ei ole sellele alla kirjutanud. Keeldusin seda vastu võtmast. Esimestel aastatel olin sunnitud selle muusikaga kaasa minema, sest ise veel sõita ei jõudnud ja kõhklesin ka igasugu asjades. Aga niipea, kui ise otsustada sain, tegin nii, nagu olin harjunud.

Mis sul puudu jääb, et olla sama kõva nagu Touri mitmekordsed võitjad Lance Armstrong, Miguel Indurain, Bernard Hinault või Eddy Merckx?

Kui ainult nendega võrrelda, siis üksnes füüsilised omadused. Nende mootori töövõime on looduse poolt kohutav. Nad kruvivad 100 või 150 vatti rohkem tunni aja jooksul – see on suur vahe.

Ja seda ei anna kuidagi tasa teha?


See on nagu autodel silindrimahu vahe. Sa võid kaheliitrise mootori heasse korda timmida, aga kui vastas on neljaliitrine, pole midagi teha, isegi kui neljaliitrine turtsub natuke.

Kuidas suudad end pidevalt tagant piitsutada?


Võistluseelne vaimne töö ongi see, mis kõige rohkem väsitab. Et ennast koondada, kapslisse ajada, hobusesilmaklapid ette panna, et ei näe midagi muud.

Kas vaimne pingutus on isegi raskem kui füüsiline?


On küll. Füüsiliselt on ka vahest jube raske, aga see on ületatav. Lõpus, kui sa isegi murdud, saad ikka puhkama. Aga vaimne pingutus on pikem, see algab juba enne starti.

Mis mõttega sõidavad need kümned mehed, kes teavad, et nad eluilmas ei jõua poodiumile?

Ei, niimoodi ei tule keegi starti, et ta teab, et ta kunagi ei võida. Igaüks läheb starti mingi võidulootusega. Muidugi on meeskondi, nagu Armstrongi tiim näiteks, kus igaühel on täpne ülesanne: nende eesmärk on, et nende liider võidaks. Paljusid see motiveeribki. See on neile suur tunnustus, kui nad on rabanud tööd ja nende liider tuleb esimeseks.
Mul on vastupidi: tihtipeale rabatakse tööd minu heaks. Seda on üsna harva juhtunud, et olen teinud kellegi heaks tööd ja minu meeskonnakaaslane võidab. Kuid mulle on see tihtipeale isegi suurem rõõm, sest seda juhtub nii harva, kui mõni kaaslastest tänu minu pingutusele esikoha saab.

Kujutan ette, et see paneb su õlule hirmus suure vastutuskoorma, kui tead, et kuus-seitse meest rabavad selle nimel tööd, et sa võidaks.

See on ka see, mis väsitab – vastutuse vaimne koorem. Mõnikord olen öelnud, et ärge täna minu heaks töötage, ma ei suuda end kokku võtta. Aga kõik ütlevad, et lõpeta ära, sa oled ainuke, kes meil võita saab, ja võidusõidu ajal ka lükkavad tagant ja ütlevad, et aah, ole rahulik, küll sa lõpus jõuad.

Jalgrattaspordist on lihtsurelikel raske aru saada ka seetõttu, et etapiajad kõiguvad sõltuvalt reljeefist ja tuule suunast neljast kuue tunnini. Kõige lihtsam on teie tööd tavainimesele selgeks teha, kui saaks teada, kui kiiresti sõidaksid üksinda tuulevaikse ilmaga Tallinnast Tartusse.


Kui eraldistardivarustuses, siis nelja ja poole tunniga tulen küll toime. Üle 40 km/h keskmist kiirust jõuan ikka hoida 180 km. Kui panna kaheksaliikmeline meeskond sõitma, siis oleks keskmine kiirus ehk 47 km/h. Tour de France’il sõitsime meeskonnaga 70 km keskmiselt 52 km/h.

Kui palju su võistlusratas maksab?

50-55 tuhat krooni. Mul on klassikaline raam, alumiinimtoru. Karbonraamid on kallimad. Raamitehnoloogia otsustabki hinna. Muud komponendid tulevad ainult kahelt firmalt. Samalaadsed rattad Eestis on isegi kallimad. Meie tiimil on kõige odavam rattamark üldse, supermarketi keti mark, aga ega ta tehnoloogialt kehvem ole. Kuid natuke maksab see nimi ka, mis on ratta peal. Täpsealt samade omadustega Tornado on ikka paarkümmend tuhat krooni kallim, kuigi kvaliteedi vahet ei ole.

Rattasport näib kõrvaltvaatajale jõhker ala. Milline kaklemine trassil ikkagi toimub?

Finišieelses positsioonivõitluses käib küll küünarnukkidega andmine. Kui sinu ees on kõige magusamal kohal mees, kelle taga on vaja olla, aga sinna tahab kaks meest positsiooni võtta, siis üks peab ära saama. Kõige hullem, kui kõrval on ka veel mehi, siis võib kitsaks minna, ja kui mõlemad mehed on ühtemoodi otsustanud, võibki kukkumine tulla. Kukub see, kes on tehniliselt vähem osavam.

Kuidas närv sellistes olukordades vastu peab?


Kõik sõltubki sellest, kummal on kõvem närv. Mina nendesse mängudesse eriti ei lasku. Kui võitlus läheb [liiga ägedaks], siis vaatan, kellega tegemist on. Kui on üsna segane vend, siis loobun tavaliselt kohe. Esiteks, ma ei taha kukkuda. Teiseks, see on väsitav. Sinna võib kaduma minna nii palju vaimuenergiat, mida võib finišiheitluses vaja minna. Pigem kulutan pisut rohkem jõudu, et uuesti heale positsioonile saada, aga mul jääb kontsentratsioon alles. Arvan, et paljud sprinterid teevad vea, kui mõtlevad, et kulutavad tuulevarjus positsioonile nügides vähe jõudu, sest tegelikult see närvienergia, mis läheb positsioonivõitlusse, on kohutavalt suur. Tihtipeale on targem pisut jõudu kulutada ja tänu jõule positsioonile saada, mitte võideldes.
Nügin ainult siis, kui näen, et olen kindlalt jõupositsioonil – et kui küljed lähevad kokku, siis teine mees peab kindlalt pidurdama ja koha mulle andma. Muidu, kui võimalused on 50-50, loobun.

Kui palju sul hooaja jooksul kukkumisi ette tuleb?

Eriti ei tule, sest ma ei otsi neid. Nüüd France’il kukkusin sel aastal esimest korda. Ilmselt aasta jooksul korra kukun, tihtipeale ei kuku üldse.

Kas kukkumine jätab pikaks ajaks hirmupitseri?

Ei. Oleneb, mis olukorras kukud. Seekordne kukkumine polnud minu süü, ja kukkusin kergelt. Kurvi peal pidurdati hoog maha, nägin kukkumist ette ja seetõttu jõudsin veel pidurdada.

Teleris näib, et mõnikord on olukorrad rattasõidus vähemalt sama ohtlikud nagu autorallis.

Ongi. Vaim on nii ärkvel, et sa ei näe midagi muud, eriti viimastel kilomeetritel finišiheitluses. Kui natuke jääd pidurdamisega hiljaks või keegi vajub ees grupis natuke läbi ja sa lenksu pisut ei liiguta, et mööda mahtuda, lendad talle tagumikku ja oledki kõhuli.

Mis on su suurim õnnetus?

Kui eelmise aasta märtsis Prantsusmaal auto ette keeras. Lõppes sellega, et põlvekõõlus oli puruks ja tuli opereerida. Võidusõidu ajal olen ka ühe korra pea peale kukkunud, ja trennis kah. Muud hullu ei ole ette tulnud.

Kas Eestis saab rattaga nii sõita, et ei pea kartma surma saada?


Ei saa. Liikluskultuur ratturitega eriti ei arvesta, kahjuks. Prantsusmaal on asi mõistlikum, kuigi läheb hullemaks.
*
Head lugejad, kas saite siit vestlusest midagi kasulikku?

Foto 1: Jaan Kirsipuu siinavaldatud vestluse tegemise ajal juulis 2003. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaan Kirsipuu Tallinna rattarallil augustis 2003. Foto autor: Mihkel-Markus Mikk, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Jaan Kirsipuu laskumas Baeri tänaval Ühispanga Tartu tänavasõidul mais 2003. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jaan Kirsipuu (keskel) kiirendamas EOS Tallinna GP-l mais 2004. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 5: Jaan Kirsipuu võitlemas 2004. aastal Karksi rattamaratoni lõpusirgel Allan Orasega (punases). Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 6: Andrus Aug (paremalt) võidab 2005. aasta Tartu rattaralli Jaan Kirsipuu ja Erki Pütsepa ees. Foto autor: Oliver Matkur, Postimees/Scanpix
Foto 7: Jaan Kirsipuu hoiab Lauri Ausi mälestussõidul 2005. aasta juulis vedaja selja taga rünnakukohta. Foto autor: Kalev Lilleorg, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: Jaan Kirsipuu võidukas lõpuspurt Ühispanga Tartu tänavasõidul mais 2003. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Jaan Kirsipuu katsumas kümme aastat tagasi Rakveres jõudu Saku õlle kastiga. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix

61 Kommentaarid:

At 12:59, Anonymous Anonüümne said...

Tead Priit, see on nagu ajalooraamatu lugemine. Kunagi oli see tekst väga huvitav, täna tuletab see vaid vanu teri meelde. Kindlasti on neid noori, kes seda teksti esmakordselt näevad ja kelle jaoks on see huvitav. Tänaseks on ka kontekst muutunud. Patuoinad on laval ära veristatud ja elu muutunud. See mis meid tõi siia ei vii enam edasi. Vaja on samalaadset juttu kaasajast.

 
At 13:28, Anonymous Anonüümne said...

Jalgrattaspordist on lihtsurelikel raske aru saada, jah, aga kui täna Kärevere-Kärkna teele peaksite sattuma, hr Pullerits, pange siis "PRESS" kirjaga vest ülle (ei peale olema kuulukindel), hoidke vasakule teepervele ja ärge jumala eest üritage hakata kellegagi "võidu" panema.

 
At 14:12, Anonymous Anonüümne said...

Väga ajakohane artikkel. Kuraditosin aastat "Arterit"! See on saavutus, millele väga vähestel Eestimaa ajakirjanikel oleks midagigi võrreldavat vastu panna. Kes ajalugu ei meenuta, see elab tulevikuta, ütles juba meie ajakirjandusklassik ja suur vaimumees Juhan Liiv.
Priit Reinovitš, teie kui Nõuk. okupatsiooniarmee väeteenistuse sunniviisiliselt läbinu, internatsionalismi vaimus kasvatatud ajakirjanik, teil on Delfis üks noor kolleeg, keegi Märt Roosna, kes venevastaseid ässitavaid artikleid produtseerib. Ehk tuletate talle delikaatselt meelde, kuidas Nõuk. Armees internatsionalismi vaimu sisse aeti, poliitõppuste kõrval ka väeosa välipeldikus kambakesi jalgadega ja bljahha välkudes. Noored eestlased ei ole seda kogenud ja kipuvad unustama, kui suur ajalooline naaber meie kõrval asetseb.

 
At 15:06, Blogger Risto said...

Täna jõudsin järeldusele, et olen olude sunnil üllatavalt sarnases seisus siinse blogipidajaga. Keskmaajooksja, aga vigastus ei lase hetkel jooksutrenne teha. Tulin mõttele, et proovib ka siis seda rattasõitu. Ajasin keldrist välja oma maastikuratta, millel on eesmine käiguvahetaja katki ja seetõttu on kett fikseeritud ees keskmise hammasratta külge. Rattatreeningutest ei tea midagi, mõtlesin endale lõigutrenni välja, 8x2km üle 1km pausi. Tulemus on siin https://connect.garmin.com/modern/activity/1264263088
Imetlen neid, kes viitsivad kõvasti üle tunni sadulas istuda.

 
At 15:10, Anonymous Anonüümne said...

"Täpselt samade omadustega Tornado on ikka paarkümmend tuhat krooni kallim, kuigi kvaliteedi vahet ei ole." Mitte Tornado, vaid Colnago.

 
At 17:02, Blogger Priit Pullerits said...

Juhtusin treenimisasju arutama ühe rattaentusiastiga, jagan oma seisukohta ja argumentatsiooni ka siin, kas treenida omapäi või n-ö teaduslikult:

Kindlasti on mingid universaalsed rattasõidu treenimise põhimõtted, aga rohkem kui nende järgmine huvitab mind see, mis saab siis, kui neist põhimõtetest kõrvale kalduda - siis läheb asi huvitavaks. Siis läheme tundmatule territooriumile ja seal on põnev, et mida avastada. Selle väidetavalt õigesti treenimisega on minu arvates veel selline lugu, et tuleb küsida, mis on harrastaja lõppeesmärk. Kui suureks meistriks saada, siis kindlasti peab üldpõhimõtteid järgima. Aga enamik, kes ratast sõidavad, teevad seda pagan teab mis põhjustel, igatahes vaevalt küll suureks meistriks saamise nimel (enamik ei saa selleks eales, ja nad teavad seda), ja see tähendab, et näiteks minu eesmärkidest lähtudes võib mulle sobida näiteks neli tempotrenni nädalas a 1 tund, sest nii paljuks on mul aega ja selline sõit pakub mulle rõõmu. Üldpõhimõtete järgi treenimine on justkui üldise universaalse keskmise tagaajamine, ja üldine keskmine on mulle küll alati tuim ja igav. Minu eesmärk on püsida nt TRRil teises grupis ja et seal olla, piisab minu ettevalmistuse juures täpselt sellest, mida ma koguaeg (valesti?) teen. Kui teeksin väidetavalt õigesti, kas saaksin siis esimesse gruppi? Ei tea, kahtlane. Ja kui saakski, tehes asju kellegi tüüpplaani järgi, siis kaoks jälle argise rattasõidu põnevus ja võlu - oleks see seda väärt? Siis muutuks asi pseudotippspordiks - pseudoks seepärast, et ega esimeses grupis kaasaminek ole veel mingi tipp, aga trenn selle nimel on küll nagu mingil tipul, plaanipärane kindlapeale süsteemne keskmine töö, rutiinne ja tuim, ei mingit tundmatule alale ekslemist, ei mingit loovust, ei mingit riski - või kui, siis äärmiselt vähe, kontrollitult, ja see ei motiveeri, kohe üldse mitte.

 
At 17:22, Anonymous Anonüümne said...

Kui asjast huvitatud starti ei tule, siis läheb tõesti huvitavaks.

 
At 17:25, Anonymous Anonüümne said...

8 h nädalas on tööl käivale mehele norm

 
At 18:22, Anonymous Anonüümne said...

Northug sai lõpuks siis esimese Tour de Ski võidu kätte.

Et FIS Norra sportlasega seoses sellise otsuse tegi, pole muidugi mingi uudis, aga huvitav on näha, et WADA ja CAS jäid seekord teistsugusele seisukohale.

 
At 20:10, Anonymous Anonüümne said...

Puhtast huvist selline küsimus, et kas Northugil on ka astma? Võtab ta midagi? Või on ainukeseks ravimiks viin?

 
At 20:38, Anonymous Anonüümne said...

20:10, ma muidugi ei tea, võin vaid arvata.
Aga mulle tundub küll, et Northug on selline rohkem vanakooli mees ja tema mingi kahtlase tilu-liluga kaasa ei lähe.
Õige treeningpäev algab pigem väikse karastava õllega, trennide vahel lõunal kerge vein koos toonust tõstvate šõuelementidega ja õhtul ikka puhast haljast.
Siin ka väike pilguheit igapäeva.

 
At 21:33, Blogger Priit Pullerits said...

Mehed, ärge irduge tüvitekstist! Talv on siiski veel kuude kaugusel, vaadake välja, seal on puhas sulailm ju. Täna ratast keskmisega pisut üle 32 pika, ent sisuka tööpäeva lõpetuseks. Aga teil?

 
At 21:50, Anonymous Anonüümne said...

Avaks natuke seda tööpäeva poolt.

 
At 22:31, Blogger Lauri Peil said...

keskmine pisut üle 44, peale tööpäeva ning seejärel sisuka võistluse korraldamist.

muuseas, esimene maanterattaga mees sõitis 43 km/h keskmist, rääkige nüüd oma 7 km/h vahest, mis ainult varustusest tuleb. parafraseerides klassikuid - 'sõita on vaja, mitte vabandusi otsida'! omaette on küll kõvad mehed aga numbrit seljale ei julge panna, äkki keegi teeb pähe...

ps. täpselt sama ratas sõitis täna kaks sõitu, ajaline vahe 1.40 ja keskmise kiiruse vahe 2.5 km/h (muuseas, mida suurem kiirus, seda rohkem jõudu on vaja rakendada, tõuseb teine pea eksponentsiaalselt). räägi veel, et varustus sõidab ja mehel pole midagi teha...

 
At 22:38, Anonymous Anonüümne said...

Alyona Pritula, stažeerimine USAs 1996. a
Priit Pullerits, stažeerimine USAs 1995. a suvel-sügisel

 
At 22:47, Anonymous Martin said...

Eraldistardist temposõit paistab olevat tõusev spordiala. Teete võib-olla ränga vea, hr Pullerits, et sellest aru ei saa. Eraldistart on ohutum, ajaliselt vähenõudvam jne. Varustus, nagu hr Peil ülal selgitab, pole määrav.

 
At 23:14, Anonymous Anonüümne said...

22:38, võib-olla avate võhmameestele ka oma kommi peenikest mõtet.
Прийт Рейновитч и Алёна Юрьевна, украинская журналистка, ну и что-ли?

Või kogu mõte oligi võimalikult sümmeetriliste ridade publitseerimises?

 
At 23:46, Anonymous Anonüümne said...

22:38, kes on Priit Pulleritsu stažeerimiskaaslane Alyona Pritula, võite lugeda, kui venekeelt juhtute valdama, siit: http://politrussia.com/world/pavel-sheremet-georgiy-738/. TL:DR: tõenäoliselt oli pomm seotud Ukrainas ettevalmistatava võimupöördega. (Kuni meie "analüütilises" ajakirjanduses ruulib endine punane väliskommentaator ja teadusliku kommunismi lektor Toomas Alatalu, elame nagu heal nõukaajal õndsas roosas infosulus.)

 
At 00:53, Anonymous Anonüümne said...

Now that's a deal! 25 € I.Tähismaa pangaarvele ja Eesti blogide edetabelis 6-7 kohta hoidev blogi avaldab kirjutise "Kes on USAs stažeerinud Priit Pullerits" või muul sinu valitud teemal...

 
At 08:44, Anonymous Anonüümne said...

"Kui teeksin väidetavalt õigesti, kas saaksin siis esimesse gruppi? Ei tea, kahtlane"

Loe Kirsipuu jutt veelkord läbi-just see kus silindritest juttu :)
Trenniga saab minekut õige pisut timmida aga masinaklass jääb endiseks.

 
At 09:02, Anonymous Anonüümne said...

Kirsipuu ütles ju ära, kui sul on halb päev ja tunned end nõrga ja väsinuna, siis hoiad grupi sisse ja saad hakkama. Aga vaat, kus eraldistardis see grupp on?

 
At 10:24, Blogger Priit Pullerits said...

Vales augus on siin mõned mehed kaevanud. Enda ja teiste aega raisanud. Kui otsite luure- ja poliitsidemeid, siis siin mõned pidepunktid.

1995 august-detsember, mil töötasin USAs Newsweeki Washingtoni büroos, oli seal buraeu chief Evan Thomas, kes on muu seas kirjutanud "The Very Best Men: The Early Years of the CIA", Simon & Schuster, 1996, ja "Back from the Dead: How Clinton Survived the Republican Revolution", Atlantic Monthly Press, 1997.

Edasi, samas töötas ka Michael isikoff: He joined Newsweek as an investigative correspondent in June 1994, and has written extensively on the U.S. government's War on Terrorism, the Abu Ghraib torture and prisoner abuse, campaign finance and congressional ethics abuses, presidential politics and other national issues. Isikoff had been prepared to break the Monica Lewinsky scandal, but several hours before going to print, the article was killed by top Newsweek executives.

Edasi, samas töötas ka Mark Hosenball: Hosenball began working for Newsweek as an investigative correspondent in November 1993. Here he covered a range of issues for the National Affairs department. He has also written a number of stories on terrorism and the September 11, 2001 attacks on the U.S., campaign finance, the Monica Lewinsky controversy, the death of Princess Diana, Whitewater, the crashes of EgyptAir Flight 990 and TWA flight 800, and related air safety issues.

 
At 14:15, Anonymous Anonüümne said...

Eks Newsweek oli tol ajal üks tähtsamais pesi, jah. APN "Novosti"-ga samaväärne.

4 tundi nädalas on rahvuslikult mõtlevatele meestele miinimum, arvestades, mis meid ees ootab.

 
At 15:03, Anonymous Anonüümne said...

Jah, see on krestomaatiline, tundegitele tudeerimiseks. 10 000 tähemärki, SELLEST sõnagi rääkimata. Kakaja võderžka! Muide, kas Postimehe väike sporditoimetus on juba spontaanselt miitingule kogunenud ja CAS-i õiglasele otsusele Venemaa olümpiamängudelt kõrvaldada toetust avaldanud?

 
At 15:57, Blogger Priit Pullerits said...

Te ei taipa geopoliitikast tuhkagi, 15:03, aga see on ka arusaadav, sest a) teil puudub vene siseelu ja vene hinge tundmise kogemus, nagu see on mul (kaks aastat vene armees paduvenelaskonnas!) ja b) teil ei ole ka CIA-ga ja muude võimsate ühendustega lähisidemeid, nagu mul (vt mu eelmine kommentaar!).

Ütlen siis kõigile: ärge liialt rõõmustage, sest suur küsimus on selles, et kus ja millal ja millega Venemaa selle kaotatud tihi tagasi võtab. Ei, ta ei tee seda spordis, sport on tühine asi. Aga tagasi ta võtab, ja kuhjaga.

 
At 16:22, Anonymous Anonüümne said...

Jaa, venelased on kõvad tegijad. FBI peab Pennsylvania avenüül nonstop rocki ilma autoritasu loomulikult maksmata, et lüüa lukku kõiksugu vene agentide pealtkuulamistehnoloogiad. Kardavad venelasi, ja palju... järelikult nõrgad kui mitte öelda, et tossikesed ja nendest CIA sidemetest vaevalt PP-le miskit tolku sellises olukorras on.

 
At 16:54, Blogger Priit Pullerits said...

Kui siin eile õhtul arvudega prõmmimiseks läks, siis panin eile Rahinge järvest mööduvat teed pidi Viljandi maantee peale pikka tõusu algusest peale lõpuni 45-47 km/h. Hoog oli nii kõva, et kui platool Vilj mnt-le pooltühjal käigul lähenesin, oli veel 40 sees.

 
At 17:54, Anonymous Anonüümne said...

Ai-ai, mehed, juuli juba teises pooles, ja ei sõnagi suusaimitatsioonist.

 
At 18:01, Anonymous Anonüümne said...

45-47 km/h on tõesti kõva hoog - vägev!

Muidugi jäi mainimata, et eile puhus sellel lõigul (kirjelduse järgi tegu on Ilmatsalu ja Viljandi maantee vahelise Pihva teega) 4m/s tagantuul ,puhanguti kuni 8m/s).

Lisaks- kui tee tõuseb 2 km peale 6 meetrit, siis pikaks tõusuks või üldse mingiks tõusuks isikikult seda ei nimetaks..

Taavi

 
At 18:26, Anonymous Anonüümne said...

Väga hea, 17:54, lase tulla, kuulame huviga.

 
At 18:28, Anonymous Anonüümne said...

Ei imestaks, kui Sõõrumaa ärid Venemaal nüüd suure kiirusega edenema hakkavad. Koht ROK-is on Venemaale tähtis.

Eks Euroopale oleks hulga rahulikum, kui Konstantinoopol(Tsargrad) ja Musta mere väinad venelase käes oleksid. Mis on ka Venemaa tähtsamaid geopoliitilisi eesmärke olnud läbi sajandite. Venemaa lõuna-strateegiat tuleks soodustada. Selgeks teha, et siin põhjas on neile Ust-Luugast küll ja küll.

 
At 18:52, Blogger Priit Pullerits said...

Teie eksite, Taavi. Endomondo näitab seal 400 meetri peale tõusu 13 meetrit. Loomulikult ei ole see kangutamise tõus, aga tööd tuleb teha sellegipoolest, et kiirust üle 45 km/h hoida.

 
At 19:02, Anonymous Anonüümne said...

Mõned nõuanded algajale geopoliitikule: kui kellegi seisukohavõtu järel hakatakse kõnelema, et tegu oli vaid sisemiseks tarbimiseks mõeldud avaldusega, siis see on tegelik tõde, sest räägitakse oma valijatega (Steinmeier, Trump); kui keegi kõneleb vene hinge tundmisest, siis pange tähele, mis või kes tegelikult müügiks läheb.

 
At 19:05, Anonymous Anonüümne said...

Loomulikult - tööd tuleb selle kiiruse hoidmiseks omajagu teha - see on sulatõsi - aga väliseid tegureid ei saa ka märkimata jätta.
Endomondo pole alati kõige usaldusväärsem, aeg-ajalt on seal jubedaid anomaaliad.
Maa-ameti kaartide järgi on seal teelõigul kõige karmimad viimased 500m enne Viljandi maanteed, kui tee tõuseb kilomeetri jooksul ca 10 meetrit.
Aga endomondo faili võiks ju jagada - oleks huvitav võrrelda!

Taavi

 
At 19:27, Anonymous Anonüümne said...

Hr Pullerits,
Maa-ameti kaardiserver näitab seal 10 m tõusu 600 m peale. Teie kiirus seal oli, nagu algselt väitsite 40 km/h, hiljem ütlete, et 45 km/h. Kas neid Teie kiirusrekordeid poleks siiski mõistlikum taadeldud mõõteriistadega, erapooletute ja litsentseeritud mõõtjate-kohtunike pilgu all sooritada, nii, et tulemused ka ilusti protokollitud saaksid?

 
At 19:50, Blogger Priit Pullerits said...

Ei, ei ole, sest kohtunikud on mõjutatavad ja äraostetavad.

Aga kindlasti soovitan lugeda viimases Eesti Ekspressis Priit Hõbemäe suurt intervjuud Hardo Pajulaga. Pendel on hakanud vasakult tagasi liikuma, tundub. Tole- ja liberastide pidu, paistab, et hakkab vaiksemaks jääma. See sisendab optimismi ja suurendab kahtlemata võitlusvaimu ja -tahet. Isiklikult tunnen seda küll. Vägevad ajad ootavad meid ees!

 
At 19:55, Anonymous Anonüümne said...

Pluss päris arvestatav taganttuul, kuni 10 m/s
Ja nii ta puhus, elan ise sealkandis.

http://meteo.physic.ut.ee/et/param.php?pid=15

Siinse laiamise asemel paneksin parem mõne temposõidu kinni.
Muideks, tänasel Tour de Francei TT-l ei kasutanud kõik profid eraldistardi rattaid.
Ja PP on häbi ilma spets varustuseta eraldistarti minna, suurusehullustus kuubis ))))

 
At 20:10, Anonymous Anonüümne said...

Pajula oma pendli-ennustustega, vaaatamata kõigile ponnistustele, ei küüni SEB panga Eesti kontori analüütiku tasemest kõrgemale. Mahhovik, hr. Pullerits! Kui mahhovik liikmele läheb, siis kas hoiad kõvasti kinni või jooksed alt. Priit Hõbemägi, Lobjakas, Pajula - nemad ei jaga geopoliitilisest situatsioonist s*ttagi! Linnar Priimägi, Jaan Kaplinski, Andrus Kivirähk.

 
At 20:10, Blogger Priit Pullerits said...

Miks te nii teete, 19:55? Miks te panete mulle suhu sõnu ja pähe mõtteid, mida ma ei ole öelnud ega väljendanud? Miks te olete nii vastik ja alatu?

Ma ei ole kunagi kusagil öelnud, et mul on "häbi ilma spets varustuseta eraldistarti minna", nagu te väidate.

Põhjused on hoopis teised. Millised, neist olen siin palju rääkinud, ei ole neid kunagi varjanud.

Miks te käitute mu blogis niiviisi, häbematult?

 
At 20:32, Anonymous Anonüümne said...

Kuna kõik tahavad nii hirmsasti Priitu stardis näha, aga ta ise sellest ei vaimustu erinevatel põhjustel, siis......... sebige Priidule varustus, küll ta siis starti tuleb. Teil on vaja ju Priidu aega näha, mitte Priidul teie aega. Neid näeb protokoolist ju ka :) Andke oma ratas Priidule ja Priit annab oma ratta vastu ja siis teete võidu. Pakkuge Priidule variant välja, ehk siis on nõus. Tunnistage, teil on rohkem Priitu vaja, kui Priidul teid ;) Kui Priidul oleks teid vaja, siis oleks ta juba stardis. Looge talle võimalused (staare ju meelitatakse starti), küll ta siis tuleb, kui pakkumine on piisavalt ahvatlev. Ja kui ei suuda miskit põnevat pakkuda, siis ärge leierdage kogu aeg samal teemal.

 
At 21:41, Blogger Lauri Peil said...

****
Kokkuvõttes ja isiklikult: ärge pidage mind nii lihtsameelseks, et tulen end teiste rõõmuks lolliks tegema. Pärast ei jõua seda TT-rattaga meeste kilkamist ära kuulata, et näe, Priit tuli ka lõpuks välja, aga sai kalendriga - nõrk, ülinõrk.
****

jah, kui tähti närida, siis ei ole tõesti Priit öelnud, et tal on häbi ilma spets varustuseta eraldistarti minna. samas aga ega see eelnev Priidu kommentaar nüüd oma mõttelt eriti erine, kakaja rasnitsa kas 'häbi minna' või hirm 'lolliks teha'?

 
At 22:05, Anonymous Anonüümne said...

Kuulge mehed! Enamus on kõik siin spetsialistid. Kõik Priidu tulemused on avalikud. Endomondos tal trennid lahti, võtke ja vaadake. Kes vähegi spordimees, peaks suutma Priidu prognoositava aja ju paika panna +/- üks-kaks km/h siia sinna. Kõik on Priitu ka võistlustel näinud. Väga avatud kaartidega sportlane. Ma saan aru, et siis käite ja tögate, kui mees räägib, et ei taha tulla ja ratast pole ja tuul puhub ja tee on sile, aga ta ei räägi oma trennidest. Antud juhul on teile ju kõik teada. Isegi kui Priit tuleb starti, siis ei saa sealt ju mingit poistiivset ega ka negatiivset üllatust ju olla. Kui sa spordimees/rattur pole, siis loomulikult sa ei suuda ennustada, millega Priit võiks hakkama saada.
Lauri, anna oma varustus Priidule ja Priit annab sulle. Ja siis marss starti! :)

Mis vahet sel, kas eraldistart või ühisstart. Esimese 10 hulka ei tule Priit kunagi.

Las mees teeb seda, mida naudib :)

Miskipärast mnt võistlustel ei osaleta MTB rattaga. Ma ei läinud ka enne Tartu Rattarallile, kui ostsin mnt ratta. Tartu suusamaratonile võiks ju mõni ka minna puusuuskadega - mees ju sõidab :))

 
At 22:15, Anonymous Anonüümne said...

Olen käinud Tartu Maratonil puusuuskadega, veel sellel sajandil. Poisike sõitis lausa, mitte mees. Sain hakkama, tegin end teiste rõõmuks lolliks, võitjale kaotasin kahekordse ajaga. Arvan nüüd, et olen rohkem mees kui ilma selleta oleksin.

 
At 22:31, Anonymous Anonüümne said...

Ärge sogage 22:15, te ei saanud end lolliks teha, sest te ei ole mitte keegi. Saate aru - mitte keegi olete. Null. Inkognito. Tundmatu. Nimetu. Sellisel, keda keegi ei tunne, ei ole võimalik end teiste rõõmuks lolliks teha. Ega kurvastuseks ka mitte.

Las ma ütlen teile ühte, jõujuurikad! Teil peale Lauri Peili on siin mõnus kõvatada, sest tegelikult olete kõik ühed mämmerdised. Toslemid. Memmekad. S*takotid. P*sapeetrid. Kui teil oleks ka nimi ees ja taga nagu Priidul, kellega kogu Eesti tahab mõõtu võtta, siis tahaks näha, mis laulu te laulaksite ja mis juttu räägiksite. Essugi te laulaks või räägiks. Oleksite selle pinge all ammu murdunud ja saba jalge vahel uttu tõmmanud, niuts-niuts emme kaissu. Priit teeb teile kamba peale ka silmad ette ja kõrvad pähe, kuna on suutnud vist juba pea kümme aastat siin vastu pidada, terve Eesti pidevalt kaela peal ja oma nõudmas. Ausalt öeldes hirm sitke ja kõva närvikavaga vend. Teiesugustest mämmerdistest ja s*takottidest pole aga nii paljugi asja, peale hr Peili, et julgeksite läbipaistvalt väljakutse esitada. Tühikargajad säärased.

 
At 22:47, Anonymous Anonüümne said...

Ja seda ütles kes???

 
At 22:48, Anonymous Anonüümne said...

Ma ei teinud ennast kõvaks meheks, ma võin anonüümne olla :)
Pada sõimab katelt? :) Teate, et K-komandos töötavad mehed ei või avalikult intervjuusid anda ja esineda. Sarnaseid töökohti võib veelgi olla. Igal ühel on põhjus erinev :). Kui see reegel ei meeldi, siis pole mõtet manguda, mangumine on nõme. Pange kommentaarium kinni ja kõik (Postimees seda ju tegi). Samamoodi ärge manguge Priitu eraldistarti. Kui nii, siis nii, leppige sellega.
Ärge proovige muuta neid asju, mida te muuta ei saa. See ei vii kuhugi :)
Mulle tundub, et siin on ikka väga palju mehi lühikese süütenööriga :)

 
At 23:45, Anonymous Anonüümne said...

22:05,
asi on tsipa keerulisem. P.P pürgib rattaala arvamusliidriks, teiste väärtushinnangute ja käitumiste kujundajaks. Praegu on P.P aga paljuski negatiivseks eeskujuks. Ohutusnõuete osas puudujääje, treenimise metoodika ebateaduslik, grupisõidust tõendatult ohutuma eraldistardi ignoreerimine...

 
At 00:30, Anonymous Al Capo said...

Üldiselt ongi nii, et eraldistarti tehakse alguses selleks, et grupisõiduks miski vorm kätte saada. Priit juba teeb grupisõitu ja eraldistart on sellisel juhul ikka ausalt öeldes ajaraisk. Mida selle eraldistardi sekundite teadmisega peale hakata? Nendest nö treeningvõistlustest ei räägita lehtedes kunagi midagi. Munadega mees läheb ikka sellisele võistlusele, mida kõik mitteratturid ka teavad. Mida ei pea seletama l*llidele. Kui Priit hakkab kodus naisele miskit eraldistardi juttu ajama, siis viimane ütleb kohe, et nüüd tee kah oma keskmisele ihuliikmele väheke eraldistarti kui sa juba nii kõva oled, et kodu asemel eraldistarte vajad, sportlane oled või? Jätke see eraldi värk ikka neile gurmaanidele, kes seda mõnuga teevad. Ma näiteks käin eraldi treeningute asemel metsas lidumas. Võtan kaardi ja lippan. Asi on tõesti mõnus. Eriline mõnu on seda juttu rääkida jooksufänni blogis. Kui ei jõua lasen seasörki. Kui vaja panen galoppi. Vastavalt tundele. Ja ei mingit asfalti või kruusakat. Puhas vetruv sammal, soo, raba või lausa liivatee. Pehmem koormus põlvedele kui rattasõidus. Juba sellest meenutades kirjutades hakkab ila tilkuma. Samas eraldistardis pole aega seasörgiks. Sellel üritusel seasörk on ju ressursi raiskamine. Seal on koguaeg põlved kuumas. Vot sihuke jutt. Ühesõnaga kui tahate Priitu oma kaaslaseks külavõistlustele meelitada, siis pange talle miski auhinnaraha välja, mille ta ka reaalselt kätte saab. Raha mõjub alati. Siis saate oma üritustele ka kajastust siin blogis. Õpeta siin Lauri Peili nagu oma last. Parem võiksite miski äriõppe läbi teha, siis ei pea siin blogiperemehele nii kaua pinda käima. Elu on palju lihtsam. Pole vaja ennast siina alandades paluda. Tuleb teha ettepanek, millest ei saa keelduda.

 
At 01:37, Anonymous Anonüümne said...

Filter Aerobike mitmekülgse temposõidu võistlussarjas - mille kohta on ainult kiidusõnu kuulda - algavad alumise otsa tulemused kusagilt 25 km/h kümne km sõidule. Vähegi tõsisemale harjutajale ei tohiks olla ületamatu probleem 10 km 25 km/h kiirusega läbi sõita. http://www.aerobike.ee/index.php?option=com_phocagallery&view=category&id=205&Itemid=1048&lang=et Piltide järgi paistab ka, et sõidavad täitsa tavalised inimesed, kui mõned atleetlikumat tüüpi võistlejad välja arvata. Tilgakiivreid ei näe, aeroraudu enamusel pole.

 
At 02:58, Anonymous Anonüümne said...

00:30 "ila tilkumas", teil on vist õigus. Postimees pole temposõidu sarjade meediapartner ega Pullerits "õlitust" saanud. Seetõttu pole ka motti. KTM üritustel on Postimees olnud štammpartner, mis seal juhtus, keegi teab? Meediapartneri tapatalgute artiklid herr Pulleritsu sulest viskasid I.Kelgul lõpuks üle või?

 
At 07:51, Blogger Priit Pullerits said...

Kuku raadios lahkasin täna, reede hommikul kell 7:38 Venemaa dopinguafääri ning ROKi ja CASi ja IAAFi reaktsioone sellele ja võimalikke sanktsioone. Tuleb ikka osaleda avalikul areenil ka suuremates geopoliitilistes mängudes, mitte vaielda tühise eraldistardi üle, mille kohta on paljud mehed siin alates eile õhtust jätnud väga teraseid tähelepanekuid ja konstruktiivseid soovitusi. Aitäh neile huvitava diskussiooni ülalhoidmise eest!

 
At 09:49, Anonymous Anonüümne said...

Jaah Priit psaleb meil vaid nimekatel sõitudel nagu Allan Orase sõidul ja Jõgeva rattarallil.
Andke Priidule raha siis ta tuleb kohale? Miks kurat võtaks. Selliseid võistlusi peetakse, hoitakse ilma kasumi teenimise eesmärkidega entusiastitedele elus.
Miks peaks Priidule seal osalemise eest raha maksma? Kui ta ei taha osaleda talle sobival ajal ja püksid püüli sõeluvad, siis hui snim! Istugu kodus ja vingugu edasi.

 
At 10:06, Blogger Priit Pullerits said...

No nii, vahekokkuvõtete tegemise aeg.

Näete, Allan Orase Kõlleste rattamaraton ja Jõgeva rattaralli tulevad siin inimestel paugust kohe silme ette ja pähe, nagu viimane kuri sõnavõtjagi seda kinnitab.

Aga TT-võistlusi ei ole pildil. Kuidagi ei saa nad sinna. Neid teavad vaid üksikud, väga üksikud - need, kes osalevad, aga laiemas sporditeadvuses on nood olematud võidusõidud. Isegi suurajakirjandus ei kajasta neid, siinsest esispordiblogist rääkimata. Võiks parafraseerida: kus pole tegijaid, seal pole ka nägijaid.

Milles siis asi? Kuidas Jõgeva rattaralli ja Kõlleste rattamaraton, tõesti, sugugi mitte esimese suurusjärgu võistlused, on saanud kiiresti lühikese ajaga edukalt pildile, aga TT vireleb perifeerias, siberis? Kas see on kellegi tegemata töö? Kas see on kellegi täiesti ebaoskuslik töö? Lausa diletantlus? Kus on asjad valesti läinud?

 
At 10:36, Anonymous Anonüümne said...

Tea, kas see on Priidu esimene kirjatükk, mille pealkirjas ei ole küsimärki?

 
At 12:48, Anonymous Anonüümne said...

Ei ole. Ajalooliselt on siin blogis siiski neid varemgi ilmunud, aga kindlasti on tegu ühekohalise arvuga.

 
At 15:24, Anonymous Anonüümne said...

22:31-le.
Olen sama palju mitte keegi, kui Priit Pullerits.

 
At 03:22, Blogger Unknown said...

michael kors outlet
oakley sunglasses wholesale
basketball shoes
under armour shoes
birkenstocks
michael kors handbags wholesale
north face uk
coach
reebok outlet
texans jerseys

 
At 05:23, Blogger jeje said...

nike mercurial
adidas nmd
kobe sneakers
yeezy boost 350
jordan 12
adidas stan smith women
air max 90
cheap jordans
nmd
nike dunks

 
At 05:12, Blogger yanmaneee said...

adidas yeezy
nike cortez men
longchamp handbags
derrick rose shoes
cheap jordans
tory burch shoes
fitflops
curry 5
yeezy boost 350 v2
yeezy boost 350

 
At 06:08, Blogger raybanoutlet001 said...

zzzzz2018.5.19
salomom shoes
longchamp outlet
nike presto
nike huarache
ultra boost 3.0
kate spade outlet
moncler online
converse shoes
ray ban sunglasses
air max 90

 
At 09:03, Blogger Unknown said...

www1006
christmas presents
coach factory outlet
skechers shoes
canada goose
off white shoes
ecco shoes

christian louboutin
canada goose outlet
stussy

 

Postita kommentaar

<< Esileht