Pullerits: Kuidas hoiduda jalgpallilainele libastumast? (Mehisuse test)

Kuu aega tagasi helistasin Mihkel Uibolehele, kellel on Eesti Jalgpalli Liidus pika nimega amet, avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja. Ma ei mäleta, mis küsimuses helistasin, küll aga tuli mulle ootamatult meelde, nagu talle tunnistasin, et «oot-oot, Eesti mängis vist eile Andorraga». Ma, nagu teate, ei vaata jalgpalli.

«Aga las ma ennustan, mis tulemusega mäng lõppes,» hoidsin jutujärge enda käes. «Pakun, et Eesti võitis 2:0.»

«Täpselt!» jäi Uibolehel vaid nentida.

«Aga las ma ennustan veel ühte asja,» tegin kohe uue ettepaneku. Tegemist oli, kui ehk mäletate, Joel Lindpere lahkumismänguga, ja Lindperest, kui ta mängis veel Chicago Fire’s (fotol paremal), kirjutasin kolm suve tagasi loo, millest paremat ei suutnud terve tolle aasta jooksul kirjutada ükski teine spordist kirjutav ajakirjanik (kui ei usu, minge Tallinnas Kristiine keskuses OlyBeti spordibaari ja seal seisab seinal selle kohta kinnitus).

Palju räägiti sellest, kas Lindpere suudab lüüa oma lahkumismängus värava.

«Ja ma pakun,» jätkasin enesekindlalt, «et Lindpere ei löönud väravat.»

Pihtas, põhjas!

Mida ma selle kõigega muidugi öelda tahan, on see, et jalgpalli vaatamine on mõttetu. Tulemus on enamasti lambist ennustatav.

Aga ma ei ole nii nõrk, et piirduksin eelneva väite kinnituseks vaid ühe näitega. Ei.

Nüüdse EM-turniiri ajal juhtus kodune teler mängima sellal, kui platsile tulid Saksamaa ja Poola. Lülitasin teleri klõpsti välja. Mõttetu oma aega raisata. Järgmisel päeval sain teada, et oligi mõttetu. Saksamaa-Poola 0:0.

Inglismaa-Islandi mängu esimese poolaja lõpus panin teleri korraks viimase minuti ajal käima. Vaatasin, et Island juhib 2:1. Väga huvitav, ei salga, et nentisin. Tekkis kohe väike huvigi, et vaataks äkki edasi. Aga ei, mees ei tohi olla nõrk, et laseb välistel jõududel enda üle võitu saada. Lülitasin teleri välja. Hommikul vaatasin, et õigesti tegin. Island-Inglismaa 2:1.

Eile õhtul vaatasin Poola ja Portugali esimese poolaja viimast minutit. Loomulikult olin Ida-Euroopa meeskonna poolt, sest oma regiooni esindajatega tuleb ju solidaarne olla – solidaarsus on ikkagi ELi keskseid väärtusi. (Jah, see sai öeldud irooniaga.) Vaatasin, et seis on 1:1. Aitab, teler kinni ja magama. Hommikul vaatasin, et rohkem väravaid mängus ei löödudki.

Oh ei, ma ei taha siin alltekstina väita, nagu oleksin hea ettenägemisvõimega. Kindlasti kaugel sellest. Tahan veel kord panna inimestele südamele, et ei ole mingit mõtet kulutada oma väärtuslikku aega ja isiklikke närve nii vähese tulemuslikkusega spordialale, nagu seda on jalgpall. Aga eks igaüks vali oma. Nagu ei ole võimalik oma taluahjust maailma soojaks kütta, ei ole võimalik üksinda enamikule inimestest aru pähe panna. 

Having said that, olge nüüd valmis suureks pöördeks. Homses Postimehe Arteris ilmub mu pikk intervjuu Anni Rahulaga (end Pohlak, fotol vasakul), Eesti jalgpalli ristiisa Aivar Pohlaku tütre ning FIFA kategooria jalgpallikohtunikuga. Et kuidas ma sain nii libastuda, imestate, otse jalgpallilõksu?

Aga kui oma ellu põnevust tahad, pead seda sinna ise tooma. Alustasin intervjuud ilma tseremoonitsemata nii: «Ma ei ole nii arg, et karta nais- ja võrdõiguslaste rünnakuid ning jätta väitmata, et jalgpall ei ole mäng, mis naissugu kaunistaks. Mis kostate?»

Sain vastuse. Aga ega ma seetõttu surve avaldamisest loobunud: «Jalgpall on võrdlemisi robustne mäng. Seal lennutatakse üksteist kõhuli, lüüakse teineteisele vastu jalgu – mitte just naiselik tegevus.»

Taas vastus – ja minult uus kontrarünnak: «Aga suuri masse erutab ikkagi meeste jalgpall. Naiste jalgpall publikut väga põlema ei aja. Miks?»

Kui mõni nüüd arvab, et käitusin nagu šovinist, kes järjekordsele naisele kallale sööstis, siis esiteks: küsimusi tuleb osata esitada nii, sellise tooni ja rõhuasetustega, et vastaspool ei tajuks neid isikliku rünnakuna; siis teiseks: maotud ja mämmerdavad intervjuud on ka vastajale ebahuvitavad; ja lõpuks kolmandaks: Anni Rahula on ikkagi jalgpallikohtunik ja sellisena peab ta suutma end väljakul ja selle ääres maksma panna, ja seda ka meeste kohtumistel, isegi siis, kui mehed teda palju-palju teravamalt ja jõulisemalt ründavad, kui mina seda tegin.

Kuid siin tuleb jälle pööre. (Anni Rahula: «Te ei leia minus naisõiguslast.») Mul on olnud vähe intervjuusid, kus intervjueeritav, nagu vestluse käigus on välja koorunud, on nii soe ja südamlik ja siiras inimene. See, kuidas Anni Rahula rääkis oma abikaasast Tomist, samuti jalgpallikohtunikust (ja muusikust) Tomi Rahulast (fotol paremal), on midagi sellist, mida te, mehed, saate ainult kadestada. See on sügavat austust väärt. Sellepärast see intervjuu huvitav saigi, et Anni Rahula avanes seal hoopis teistsugusest küljest, kui pealiskaudne ajaviiteajakirjandus on teda sageli näidanud.

Niisiis, jalgpall kui mäng on väheviljakas ja liiga etteennustatav (nagu algul tõestasin), aga mõned inimesed, kes on sellega seotud, on üllatavad, meeldivalt üllatavad. See, mis seal salata, teebki mu töö ajakirjanikuna huvitavaks. Kas teie töö on sama huvitav ja pakub teile samuti sageli häid üllatusi?

Kui ei, siis lohutust saate loodetavasti siit.

Fotod 1 ja 4: Anni Rahula A. Le Coq Arenal. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Joel Lindpere annab Chicago Fire' meeskonna fännikohvikus noortele jalgpalluritele 2013. aasta suvel autogramme. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Poola meeskonna naisfänn. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Anni ja Tomi Rahula. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix