kolmapäev, juuni 15, 2016

Pullerits: Kas julgete endale otsa vaadata - miks te tegelikult sporti teete?

Ultrasportlaseks tituleeritud Rait Ratasepa 19 km ujumist, 900 km rattasõitu (olgugi suurem osa sellest pukil) ning 211 km jooksmist (fotol paremal) on kahtlemata sportlik kangelastegu, kuid mitte ainult. See, mis ta tegi, ei ole normaalne. Ja kuna teod defineerivad inimest – teate ju küll seda nn moodsa aja lollloosungit, et «ma ei kritiseeri ju sind, ma kritiseerin sinu tegu», nagu oleks tegu inimestest lahutatud ja lahutatav –, siis tuleb tõdeda, et Ratasepp ei ole normaalne.

Normaalne inimene sellist katsumust läbi teha ja vastu pidada ei suuda. Isegi siis, kui ta selleks treenida püüaks. Sest ta ei peaks sellisele treeningukoormusele lihtsalt vastu.

Niisiis, Ratasepp on pehmelt öeldes kiiksuga, et ta sellise inimkatse üldse ette võttis ja lõpuni viis. Ju tal pidi selleks olema mingi vajadus. Normaalsel inimesel sellist vajadust ei teki. Sest kui tekiks, siis meist enamik teeks seda, mida tegi Ratasepp. Aga ei tee ju.

Kuid meil ei maksa Ratasepasse kinni jääda. Sest tegelikult see, millele Ratasepp targu, kavatsematult osutab, on see, et meil enamikul, kes me pühapäevaharrastajast tõsisemalt sporti teeme, on mingi kiiks. Normaalne inimene ju ei veedaks nädalas kuus, seitse, kaheksa, isegi rohkem tundi sporti tehes, kui see pole tema põhitöö. (Tunnistan, et olen pärast Tartu rattaralli kukkumist olnud võrdlemisi vähesportlik ning teate, selles pole midagi hullu: aega on rohkem, saad teha paljusid muid asju, alalõpmata pole tampi peal, samuti tunned end puhanumana.)

Vaadake endale ausalt näkku ning küsige, miks te sporti teete? Jah, esimese hooga vastate, et meeldib, et see annab hea enesetunde, et hea on olla vormis, et olete lapsest saati teinud ja muud viisi ei saa, et armastate rattasõitu/jooksmist/rulluisutamist/suusatamist jne, jne. Jah, eks ole ka neis vastustes oma osa tõde, kuid mitte kogu tõde.

Tegelikult on siin vaja psühholoogi, kes selguse majja tooks, kes teeks professionaalse süvaintervjuu, mis selgitaks, miks me tegelikult sporti teeme ja mida tahame sellega saavutada. Tudengipõlves armastasin seda küsimust, miks keegi sporti teeb, esitada teistele eakaaslastest kergejõustiklastele, ja mida sügavamale ma oma küsimustega tungisin, seda suuremasse kimbatusse vastajad läksid. Ilmselt sattusin oma küsimusi esitades neis mingi piiri või barjäärini, mille taha/alla nad ei olnud valmis mingil põhjusel vaatama. Aga just tolle piiri või barjääri all või taga peitub tõeline põhjus.

Nood põhjused on sellised, mida enamik meist ei taha ilmselt tunnistada. Meid kõiki kujundavad ju meie läbielamised. Neid läbielamisi on igasuguseid, ka selliseid, mida püüame alla suruda, unustada, olematuks mõelda. Aga nad jäävad ometi kuskile ajusoppi või hingesügavusse alles. Olete te kindel, et te ei tee sporti seepärast, et tahate mingist alaväärsuskompleksist üle saada? Et te ei tee sporti seepärast, et mingit lapsepõlvetraumat kompenseerida? Ja kui te räägite saavutusjanust, siis mis seda tagant torgib? Jah, ütleme, et tahate tunda end teistest paremana – aga miks te tahate tunda end teistest paremana?

Need küsimused, nagu aru saate, on vaid kõige esmased, mille abil saaks tungida teie spordiharrastuse tegelike käivitajateni. Nendest küsimustest edasi minnes – ja minu ajakirjaniku intervjueerimisoskusest pole siin enam abi, teile oleks vaja ikka elukogenud psühholoogi – ning neile vastuseid otsides ei saa te ainult teada, miks te sporti teete, vaid saate teada ka väga palju iseenda kohta. Aga kas te seda tahaksite?

Kuna Ratasepp on teinud ennast oma ultratriatloniga avaliku elu tegelaseks, oleks huvitav teada, mis teda tegelikult selliseks ebanormaalseks katsumuseks on sundinud. Ükskõik, mis ta meile intervjuudes räägib, pole see suure tõenäosusega peamine. Kuid arvatavasti ei saa me tõelisi põhjusi mitte kunagi teada.

Kuid Eesti psühholoogidele võiks meeste spordiharrastuse pärispõhjuste väljaselgitamine olla põnev ülesanne. Huviga loeks nende uuringu tulemusi. Sest normaalne inimene ei läheks sportides hulluks või lolliks, normaalne inimene võtaks asja lihtsalt mõnuga - vaat niimoodi.

Foto 1: Rait Ratasepp lõpetamas teisipäeva hilisõhtul esimese eestlasena viiekordset täispikka triatloni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Marko Vilipson (vasakul) siirdumas reede õhtupoolikul trenni koos profirattur Rein Taaramäega. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits reedeses Rein Taaramäe korraldatud ühistrennis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pulleritsu vastremonditud maanteeratas Nissan Navara kõrval. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

57 Kommentaarid:

At 10:26, Anonymous Anonüümne said...

Võrdleme.

Rait Ratassepp: 19 km ujumist - siseujula soojades tingimustest, 900 km ratast - jällegi valdav osa siserattal, tükki paar maratoni veel otsa. Saatemeeskond, veenisüstaldega med-personal, julgustajad ja toetajad.

Spetsnaz: Uljanovsk, Kesk-Venemaa. 3:30. Varane suvehommik, õitsevate sirelite lõhn on lämmatav. Lähedal voolavast laiast jõest tõuseb udu. Sõjaväelinnak magab.
Äkki... Sireen! Trevooga! Podjöm! Paljaste ülakehadega mehed jooksevad. Tulesid ei süüdata.
45 sekundit rõivastumiseks. Tireltõusud rühmana võimlemislinnakus. Valmispandud ämbritest pahmak vett pähe.
Polkovnik Sikonov koos ohvitseridega on juba platsil. Polk rivistatakse nelinurksesse karreesse. Tõsised näod. Sikonov laseb pilgul üle ridade käia. Kummis musklid, tahtejõulised lõuad. Paljudel on rinnas lahingulis-poliitilise ettevalmistuse eesrindlase märk.
Siin on Abhaasia 1993, Gruusia 2008 ja muidugi Krimmi tagasivõtmis 2014 ja isegi Palmiira ekspeditsiooni 2016 veterane.
Loetakse ette Voždušno-Dessantnõje Voiska ülemjuhataja lahingukäsk. USA 22. soomuskavalerija brigaad Stryker soomukitel ja Abrams tankidel on alustanud Poolast liikumist Pribaltika poole. Vaja on anda ennetav löök. Operatsioonis osalevad kõik õhudessantnikute diviisid.
Lennuväli on kohe kõrval. Seal on mehaanikud juba IL-76-te mootoreid soojendavad. Mootorid võtavad tuure üles. Möirgamine on kõrvulukustav.
Kuid meestel ei ole sellest sooja ega külma. See ei ole neil esimene kord. Nad on treenitud, iga mees teab, mida teha.
Loksumine tihedasti täispakitud transpordilennuki külmas furgoonis. Siinsamas on jalgrattad.
Hüpe. Maandumine. Ratastel 350 km. Siin ja seal üritavad rahvuslikult mõtlevatest eestlastest kestvusspordiharrastajate omaalgatuslikult organiseerunud rühmad veel vastupanu. Viienda kolonni antud korraldus relvad maha panna ja teepervele võtta ei ole vist nendedi jõudnud. Teedele on moodustatud külakuhje jne.
Tallinn. Siin on ees juba omad. Linnapea on Tartu maanteele Jüri kanti vastu tulnud. Toompea ja osa kesklinnast on siiski veel rahvuslaste käes. Võshgorod. Viimane ponnistus. Dessantnikud jooksevad juba lipuga ja üritavad käte-jalgade ning alpikirvestega end Pika Hermanni tornist üles vinnata. Mõned hullud eestlased on end torni lukustanud ja annavad kuulipildujast tuld. Dessantnikke langeb nagu loogu. Vereoja voolab Komandandi teed pidi. Linda kivist mööda Tõnismäe Kaarli kiriku suunas.
Polkovnik Sikanov lööb kella kinni. 59h 59m 30 s.



 
At 10:43, Anonymous Anonüümne said...

Priit,
kas sa sellele ei ole mõelnud, et äkki inimestel ongi LIHTSAD PÕHJUSED, miks trenni teha? Ega alati ei pea Freudi appi paluma...
Psühholoogi abi/tuge vajavad ikka need, kelle "Panna on vaja!".

PS. Minu motivatsiooniks on tervis ja kehakaal ning sellest lähtuvalt olengi planeerinud oma treeningud pluss osalemised rahvaspordi üritustel. Miks spordiüritustel? Aga selleks, et motiveerida ennast TURVALISELT teatud treeningu-etappidel rohkem pingutama. Tähtis ei ole aeg või koht, vaid võrdlus ENDAGA (kaasvõistlejad on antud kontekstis ABIVAHENDID).

Aga sinu sügavam motivatsioon? "Panna on vaja" ju millegi pärast?

Mart

 
At 11:04, Anonymous Anonüümne said...

Pea 300 aastat tagasi Mayfloweril ja sellele järgnenud ekspeditsioonidega küüditatute järglaste valitud esindajad tervitavad polkovnik Sikanovi sportlikku saavutust saluutidega Taani väinade kohal. Üle kauge lombi tulevad kompavad sõnumid, et kas soovite kohe jätkata rammukatsumist sealsamas suurema venna sõpradega kohe taktikaliste tuumapommidega või puhkate umbes 4 aastat ja siis vaatate kuhu edasi? Meil ikkagi tehnikasajand, see vastupidava mugri-tatari-vene hinge demonstreerimine hakkab juba väheke närvidele käima. Vaja oleks proovida veel kaasaegset rauast lahingutehnika võimekust radioaktiivse saaste tingimustes, sest varsti saavad teljeriikide kindralid ka endale seda tüüpi masinad ja siis on vaja nendele miskit vasturohtu kasutada. Vaja oleks ka seda "ohtu" demonstreerida, et rikkad ostjad neid aparaate müüjate vastu ei suunaks. Euroopas ongi väga ülerahvastatud ja selliseid häid paiku kus vähe rahvast tehnika jõuproovidele jalgu jääks on ainult ida pool. Veel on sobilik platsdarm Lähis-Idas, kuid seal kandis on õnnetuseks ka paar tuumariiki, kes sellist vaatemängu sooviks jälgida tuhandete kilomeetrite kauguselt. Sellele tingimusele vastaks veel Kesk-Aafrika, kuid ausalt öeldes on seal ebamugavalt palav isegi polkovnik Sikanovi meestele. Seega, mis on variandid? Üks tunnustatumaid variante on see, et kui tehnika proovimise platsdarmi kriteeriumiks on elanikonna tihedus, siis tuleb rahu edendamiseks kiiresti suurendada seda parameetrit. Mõni miljon Lähis-Idast ja Aafrikast siia kohale küüditada ei ole tänases globaalses situatsioonis mingi probleem. Probleem on neile sobiliku tegevuse ja asukoha leidmisega. Kohalikud ei ole nõus neid enda vahele võtma. Uute eriasumite tegemise vastu on tolerastlikud eurooplased, kes hoiatavad, et sellega impordite endale samu probleeme, mis mujal Euroopas juba täna. Vähem popim variant on aga Polkovik Sikanovi mehed hoopis ise külla kutsuda. Kohalik 7 pealine rakuke juba kirjutab küllakutse mustandit ning hoiab väärika renomee hoidmiseks igasugustest natsionalistlikest mälestusavaldustest eemale. Kas on veel variante? Kahtlemata võib iga mõtlev inimene ka mitte tegutseda ja pea lihtsalt liiva alla panna ja sinna jäädagi.

 
At 11:05, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, Mart, on ka selliseid, aga nemad ei anna tooni, nemad ei ole Eesti harrastusspordi avangard. Nende nimi ja nägu ei kõneta kedagi. Nemad on pelgalt statistika. (Mitte segi ajada sellega, nagu oleks nad seetõttu kodanikena vähemväärtuslikud.) Nemad ei huvita kedagi ning nende tulemus ei huvita kedagi. Aga neist eespool on sadade kaupa mehi, kes on valmis treenima end sandiks ja võistlema oimetuks. Jutt on isiksustest, mitte statistilistest ühikutest.

Et miks peab Freudi appi võtma? Aga seepärast, et sportimine ei ole meie esmavajadus. Seda ei ole elus püsimiseks ja elamiseks vaja, vähemalt mitte saavutusspordina. Sport sel kujul, nagu siin räägin, on lisa- või asendustegevus. Need, kellest mina räägin, ei spordi kehakaalu langetamise või kopsude tuulutamise nimel. Need, kellest mina räägin, on saavutusharrastussportlased. Nad tahavad tulemust teha. Aga milleks? Mida peab ütlema see, et nad pingutavad end 212. koha nimel riski piiril? Mis neid selleks sunnib?

 
At 11:20, Anonymous Anonüümne said...

Mis sunnib? Nooruse uljus, ajupesev reklaam ja soov näidata, et oled veel noor ning võimekas.

 
At 11:43, Anonymous Anonüümne said...

Saavutusharrastussporti tehakse oma ego upitamiseks.

 
At 11:47, Blogger Priit Pullerits said...

11.20 räägib just neist pealispindsetest ehk näilistest teguritest. 11.43 läheb juba asja tuumale rohkem ligi. Aga sellest tuleb veel edasi, sügavamale minna. Miks on vaja oma ego upitada? Mis selleks sunnib? Ja miks just spordi abil? Millest jääb inimesel puudu, et vaja niiviisi oma ego upitada? Ehk taas: mida ta kompenseerib?

 
At 12:07, Blogger Ivoshiee said...

Polegi eesmärki või kui see tekib ajuti ehk kunagi hiljem või siis ununeb jälle ära - harjumus juba. Kui juhuslikult ei viitsi oma surmani jäänud tunde niisama loendada ja kuidagi tuleb ju oma ajakest kulutada, siis amahästi võib seda ka sportides teha, vist.

 
At 12:12, Anonymous Inimhingede insenäär said...

Priit, kõik me kompenseerime midagi ja pea kõik soovivad ka oma ego upitada. Inimene on loodud egoistiks, see on looduslik paratamatus. Võib ka nimetada normaalsuseks, sest on liigile valdavalt omane.

Kes millega kompenseerib, on igaühe valik ja kuna elu on väga mitmekesine ja eripalgeline, siis on ka variante selleks mustmiljon. Reeglina jõutakse lõpuks selleni, mis võrreldes teistega (vähemalt lähema kaaskonna seas) paremini välja tuleb, et ennast rohkem "maksma panna". Vähemalt nii paljud arvavad ja loodavad. Ohh naiivseid...

Kes siis loob loomingut, kes rügab tohutult "tavalist" tööd teha ja midagi saavutada, kes spordib, kes ostab naabrist suurema auto, ilusama maja, kes reisib ümber maailma või teeb midagi muud "hullu" (a la Ratasepp) ja sellest igal võimalusel kommuuni teavitab (paljudel juhtudel aga lihtsalt avalikku ruumi risustab) ja nii edasi jne.

Ongi kogu Freud...

 
At 12:12, Anonymous Anonüümne said...

Äkki paneks paika piiri, et kust maalt hakkab saavutusharrastussport. Miks mitte hoopis saavutusajakirjandus. Miks meie ajakirjandus kubiseb pealiskaudsetest "põhjaliku" materjaliga ettesöödetud artiklitest? Kus on ajakirjanduslik saavutusvajadus siin? Ilmselt rahakotis. Otsitakse võimalust kuidas pigutuse ja tulu suhe oleks maksimaalne. Seejärel aga minnakse oma närvi kosutama poolprofi ettevalmistuse laadse sporditreeninguga. Õnneks selliseid näiteid on vähe. Peamiselt on tegu teiste alade esindajatega. Samas annab see vähene näide olulise vihje, et kust kivi alt põhjust otsida. Teisisõnu otsitakse eneseusku kõvameestekarjas ühes pundis riskimisest. See on nagu test. Tegid läbi - järelikult oled veel kõva küll ja võid rahulikult edasi vegeteerida ja teistele öelda lödipüksid.

 
At 12:20, Anonymous Anonüümne said...

Miks paks naine värvib huuli? Miks ma proovikabiinis ennast peeglist vaatan, enne kui uued teksad ostan? Miks keegi valgendab hambaid, miks keegi teine rassib jõusaalis? Miks keegi tahab tööl oma tulemustega särada? Miks Donald Trump tahab äriimpeeriumi juhtida või miks ta nüüd järsku USA presidendiks saada tahab? Miks Michaelangelo valmistas kauneid skulptuure? jne jne.

Juurpõhjus on ju kõigil sama. Lootus, et ma lähen kellelegi korda. See, kui paljudele ma korda lähen ja kui suuri asju teen sõltub ainult ühest asjast. Kui palju olen ma nõus endast selle nimel andma. Kes kulutab 10 minutit saab täna õhtuks punased huuled. Kes kulutab 5000 tundi saab aastateks kena ja treenitud keha. Nagu töö, nõnda palk, aga põhjus on ikkagi sama: tunda ennast tähtsa ja erilisena.

 
At 13:18, Anonymous Anonüümne said...

Teen trenni et valmis olla-kõigeks.

 
At 13:42, Anonymous Anonüümne said...

5000 tundi? Priit on blogi ajal teinud trenni vähemalt 1/5 kilotundi. Nooruses kah miskit lisaks mehestumine kroonus, teeb kokku summana 5000 tundi ära. Kahtlemata on Priidul treenitud keha. Sale samuti. Kuna ilu on vaataja silmades, siis vähemalt oma naise ja kindlasti paljude teiste jaoks on Priit samuti kena. Samas pole viimaste aastatega peale tulemuste paranemise ja parema varustuse ning ego negatiivsete omaduste kasvamisega, nagu rohkem midagi märkimisväärset näha. Seega 12:20 - PRIIP, vale vastus, proovi veel.

Keskmikest parem olemine pole ju miski tähtsus ja erilisus. Pigem luuser, sest tipud on nii kaugel eest ära, et neid pole võimalik püüdagi. Ja see kehtib kõikide nädalas 5+ tundi harrastajate kohta, kelle tulemused samas proportsioonis kulutatava vaba ajaga ei parane võrreldes 5+ tundi harrastajatega. Võttes aluseks, et 0,5 tundi päevas on meditsiiniline kohustus tervislikuks eluviisiks, siis iga ületund on aasta keskmises arvestuses peaks olema mõeldud selle ala nautimiseks.

Naudingu realiseerimine lisamahuga panemisel 1/5 kiireima sekka jõudmise nimel tuletab meelde kahtlaselt seda reformistide absurdideoloogiat 5-st paremast. Noh, eks soomlaste poolt on latt ka kõrgele aetud, kuid soomlaste moodi me jõukuse suurendamisel ometi venelastega asju ajada ei oska ikkagi ka pärast andrusansiplikke üleskutseid.

Tegelikult oleme ausad, sportimise mõttetus saab selgeks enamikule täiskasvanuks saamisel kui on vaja tööle hakata. Spordiideoloogia on ikkagi järjepidevalt kultiveeritud noortesse, et leida kooli ajal loomulikke talente, mida kahjuks ei osata avastada, suunata ja realiseerida. Kooli ajal promotakse saavutussporti ja jäetakse täielikult väljaarendamata tervisliku liikumisharrastuse meeldiv harjumus, mis lääneühiskondades realiseerub elanikonna ülekaalulisuses ja sellest tingitud tervisehädades. Tollest kooli aja taagast ja meedias laialtpromotavas kuubikuhulluses tekibki arulage panemise vajadus. Kas ära panemine on siis eesmärk? Võitja pani ju kõigile ära, mida need ülejäänud seal siis nikerdavad? Ma saan aru neist kes loodavad oma arenguga meelitada endale juurde sponsoreid, kes nt reisikulusid katavad ja võimaldavad maailma vaatama minna. Vanasti oli see isegi argument. Digiajastul on uued maailmad kliki kaugusel. Tõsi, kui koolis pole sportimise kõrvalt keeli õppinud, siis ei pruugi klikkides kaugele jõuda ja lihtsam on ise rändama minna. Eks siis järelikult tulebki rohkem pingutada, et äkki mõni sponsor märkab kes aitab Eesti lipu lehvitamist mujal maailmas oma kuludega katta. Just Eesti nime näitamine maailmas ja lipu lehvitamine on asi mis loob meist LIVE kuvandit mida ei saavuta welcometoestonia kampaaniatega. Seega kui juba paned, siis mine ja tutvusta ka Eestit! Blogipidaja on seda oma sihtriigis juba teinud. Aga ülejäänud 1/5 seas pingutajad?

 
At 13:48, Anonymous Siimeon said...

Freudi parafraseerimise tujust lähtuvalt: lapsepõlves saadud traumaatilistest kogemustest tekkinud komplekse üritame sportliku tegevusega justkui maha pesta, saades tuge mingitest arvudest, mis omakorda tekitavad läbi võrdlusprisma,(kui on head numbrid!) eufoorilise tunde oma kohast päikese all..

 
At 14:04, Anonymous Anonüümne said...

Pulleritsu poolt esitatu eeldab, et nn. saavutusharrastussportlased üritavad alateadlikult kompenseerida midagi. See eeldab, et kunagi on midagi puudu olnud, mida nüüd üritatakse nö. tagasi teha.
Aga võib ju ka lähtuda vastupidisest. Ehk kunagi on olnud kõik olemas ja midagi pole vaja nö. tagasi teha aga hoopis ette teha. See tähendab, et makstakse tulevikuks nn. avanssi. Ehk võib olla proovitakse näiteks järeletulevale põlvele eeskuju anda - sportiv isa vs diivanil lösutav õllekõhuga lodev isa.

Jaanus

 
At 14:19, Anonymous Anonüümne said...

Jaanus, aga mida sa arvad kipsis isaeeskujust? Ja see on veel kerge juhtum. Kipsisa annab lapsele ju väga ühese signaali sportimise kohta - sport=sant.

 
At 14:22, Anonymous Anonüümne said...

14:19 Kipsis isast arvan natuke paremini kui ennast kõri või kopsuvähki suitsetanud isast.
Jaanus

 
At 14:25, Anonymous Anonüümne said...

Ega sportimine ei takista suitsetamist ja sellega kaasnevaid hädasid. Väga paljud tipud teevad seda isegi (nimesid ei hakka nimetama).

 
At 15:28, Blogger Priit Pullerits said...

Tunnistan, et ka mina ei suutnud esimese hooga püstitatud teemat laiemalt näha. Kuid olen komistanud väga suure ja võimsa tõdemuseni. Niisiis, istusin pisut potil ja mõtlesin edasi. Ja vaat mis!

Miks lääne ühiskonna heaoluenklaavidest tuleb väga vähe tugevaid sportlasi? Võtke või näiteks Eesti: kui paljud praegused tipud on pärit peredest ja lapsepõlvest, kus kõik oli kena ja idülliline? Heaoluenklaavidest ja musterperedest ei tule kõvasid sportlasi seepärast, et neil pole vaja midagi ületada. Neil on olnud okei noorusaeg, neid on vanemad hoidnud ja nende eest hoolitsenud, neil pole koolis ega üles kasvades olnud probleeme, neil pole olnud pättidega keskkonda ja pättsõpru. (Erandeid kindlasti leidub, aga räägin statistilisest keskmisest, nagu üldistavalt rääkides tegema peab.) Mida on sellistel vaja maha pesta, ületada, kompenseerida? Mitte midagi. Sellistel puudub käivitav motivaator, miks hakata tahtma teistest parem olla. (Ju vist ei saanud minust ka seetõttu tippsportlast, kuigi eeldused üht-teist lubanuks, sest elu polnud mind kujunemisjärgus kuigi palju vintsutanud.)

Seega siis, võttes teema arenduses nüüd mitu sammu korraga: mida rohkem lääs oma idealiseeritud harmooniat saavutab, seda viletsamaks selle esindajate sportlikud tulemused tipptasemel muutuvad.

Mõned tikuvad nüüd ilmselt vastu vaidlema, lugedes näiteks Inglismaa või Prantsusmaa medaleid. Aga soovitan noil vaadata, kes need medalid on toonud. Valdavalt mitte-keskklassi keskkonnast (puuduv või alkohoolikust isa, madratsist ema, lahutatud pere, kodune vägivald, kaabakatest sõbrad) pärit noored ning üha rohkem ka need, kes on üles kasvanud suisa getodes. Good and smart guys do not do sports on top level.

Vastuväited?

 
At 16:09, Anonymous Anonüümne said...

Sport on paljudele pätipoistele ainus lihtne pääsetee väljaastumaks allakäinud elust.Minu arvates pole lihtsamat valikut kui sport,sest seda tehakse 100 protsendiliselt ainult endale, seega võimalus saavutada midagi tõenäoliselt on palju suurem kui muudes valdkondades ,sest sa oled sõltumatu.Sellele saaks täpse vastuse kui spordikohapealt plussid ja miinused kokku lugeda enda seisukohalt ja vastus on käes,pole rohkem oma pead vaja vaevata selle pidurdava küsimusega.

 
At 16:18, Anonymous Anonüümne said...

Aa, Priit siis arvab, et kui ta rabab ära panna, et see paneb võhivõõrad inimesed tipptasemel sporti tegema (avalik eeskuju või nii), kuigi oma pere liikmed peavad seda lihtsalt miskiks egoekstsentriliseks harjumuseks, millega on wise lihtsalt leppida.

Priidu sõnavõtule mõtlemine, tuletab meelde kommunisti, psüholoogi, meedia ja sporditegleast Basiliot. Mehe taust oli mõeldud welcometoestonia stiilis Eesti promole läbi tippspordi. Samas nõukaaegne entusiastlik süsteem lagunes ja edasi on läinud kogu tippspordielu eneseõigustuste teed. See lagunemise tee on pöördumatu. Selle taastamine vajab stalinistliku tagapõhjaga pingutust, mida keegi meist ei soovi.

Meie mugandunud ühiskonna väljund spordis on ikkagi meelelahutus sellega 5 tunni tasemel tegelejatele. See peaks just meelitama inimesi omahüvedega sportima. Igasugune hakklihamasinaralli ainult promob vähem aega sportima. Esmalt need saavutushullud treenivad vähemlt 3-4 tundi nädalas. Sellistest saab rahvaüritusel eemale hoida nii, et kui sa ise oled vähemtreenitud ja jääd oma võimete tõttu hullunutest maha ohutusse kaugusesse. Kuna treenitus on madal, siis pika sõidu tegemine liiga tihti on võimatu ja tuleb teha omale meelepärane valik ürituste kalendrist, kus pikemat aega rajavõlusid nautida.

Kas me peame muretsema olümpialiikumise pärast? Ma arvan, et see pole meie mure. See on ikkagi nende riikide mure, kes tahavad olümpiat korraldada. Kui soovivad meilt saada osalejaid, siis peavad nad panustama ka meie tippspordi arengusse. Eesti maksumaksja ei peaks ennast selle teemaga kurnama ja seda ka mitte läbi elektrimaksude.

 
At 17:55, Anonymous Anonüümne said...

Mida te siin keerutate, ainus põhjus täiskasvanud inimesel nö trenni teha on kodust põgeneda - 10+ aastat iga päev sama nägu vahtida, et seda kuidagi välja kannatada, st normaalset pereelu elada, siis kas õhtul mõned õlled vms oma eide kurja/nõudliku pilgu all, või siis Pulleritsu kombel kamba vanameestega (mingi rattaklubi või mis te seal ette kujutate) mõned tiirud ümber linna kühveldada (treening :)), pärast kodus ei julge eit oma väsinud vanamehega suurt kobiseda ka, mingit tolku tast küll enam pole, aga vähemalt ei joo niipalju kui naabrivello, selles vanuses kutsika kombel palli järgi jooksmine oleks veel piinlikum nagu me teame. Vähemalt pole vaja "romantiliseks õhtusöögiks" makarone praadida.
50+ aastane "saavutusjanune treenija" my ass, anna kannatust...

 
At 18:47, Anonymous Anonüümne said...

17:55, twelve points!
Täpsemini juba annab öelda. :))

 
At 22:00, Anonymous Anonüümne said...

Lasta ennast pidevalt sõimata, naine ka loeb? ja siis nimetame seda bogiks, tundub reaalne?

 
At 08:40, Anonymous Anonüümne said...

24 aastat tagasi olin turvamees ühes peenes hotellis ja see oli tollal Eestis üsna uus nähtus. Ühel tühjavõitu päeval ujus portjee külje alla ja hakkas pihta. Ikka nii, et "mis sa siis teed, kui nüüd 5 meest uksest sisse tuleb ja laskma hakkab?" Mina vastu, et "muud ei teegi, kui viskan pikali ja kutsun raadiosaatjaga abi, et ei pea mina kätega relva vastu minema. Tema: "Aga sa pead, sest sa oled turvamees ja pead meid kaitsma." Mina vastu, et "kui mind maha lastakse, siis ei ole see kaitsmine ja kui mul ka relv oleks, siis kesklinnas ei peaks sõda korraldama". Tema: No aga kui tuleb autoga ja sõidab ukse maha ja hakkab viskab granaadi?" Ja nii edasi ja nii edasi. Ma vaatasin talle lõpuks vaikides otsa ja ja poetasin lõpuks, et ta võiks kohvreid minna vedama. Ta arvas, et ta ajas mind oma küsimustega ummikusse. Aga mina arvasin, et mis ma lolliga vaidlen.

 
At 10:06, Anonymous Anonüümne said...

17:55, twelve points!
08:40, twelve points!

:)

 
At 10:22, Anonymous Anonüümne said...

8:40 - see siin pole turva- vaid spordiblogi. See, et turvad süütuid inimesi maha kõmmutavad on irooniliselt ju lausa tänapäev. Julgestustsikliga turva peaks sõitma kolonni ees piisava distantsiga, et ise mingit intsidenti ei korraldaks, tegelikult aga lükkavad nad irooniliselt tänapäeval rattureid võistluse ajal külakuhja. Turvad aga arvavad, et loovad turvatunnet. Tegelikult on nad hoopis etenduse väline atribuutika, mille eesmärk on igasugust laata näilisusega promoda. Teisisõnu oli portjeel õigus aga turva aju ei saa sellest aru, sest talle makstakse etenduses statistina osalemise eest ja selleks polegi erilist aru vaja. Mis see amet siis nüüd on, kas igati väärikas Uberi taksojuht?

 
At 10:54, Anonymous Anonüümne said...

10:22. Portjee ja ka Sina, olete keskmised eestlased, kes arvavad, et kui palkavad odavaima hinnaga ühe turvamehe, siis see peab neid kaitsma ka tuumasõja eest. Saad selle, mille eest maksad. Kui oleks vaja olnud kaitsta tanki eest, siis tuleb maksta tankitõrjerusika eest ja seda raha ei olnud ei portjeel ega ka sellel hotellil. Aga mitte see ei olnud selle postituse mõte. Mõte on see, et ...ah ma ei viitsi seletada. Kui ei mõista, siis polnud sulle.
PS. Turvamees olin ma pärast ülikooli aastakese. Vat ajad olid sellised, et seismise ja inglise keeles suhtlemise eest maksti rohkem, kui minu õpitud erialal. Õnneks sai see aeg minu jaoks kärmelt st sellesama aastaga mööda.

 
At 11:03, Anonymous Anonüümne said...

10:54 saan aru jah, et sa polnud ülikoolis just terav pliiats. Kas tõesti arvad, et kui maksta turvale tankitõrjerusika eest, et siis see hotell püsti jääb? Püha lihtsameelsus.

 
At 11:08, Anonymous Anonüümne said...

10:22, fourteen points!!!

 
At 11:19, Blogger Priit Pullerits said...

Pilt elust enesest.
Esmaspäeva hommikul sõitsin Elroni rongiga Tallinna. Tegelesin sõidu ajal oma asjadega ja kui ühel hetkel pilgu tõstsin, see oli pärast Tamsalut, kuskil Tapa kandis, märkasin rongis mehi, kes nahavärvi järgi ei olnud ilmselgelt eestlased, ja füsionoomia järgi ei olnud ilmselgelt ka Ameerika sõdurid. Kuna rong oli möödunud Kiltsist, millest ei jää kaugele Vao, oli iseeneslik järeldus/kahtlus, et nüüd on mõned mehed liikvele läinud. Mis mind veel hämmastas, oli nende hea varustatus: nutitelefonid, massiivsed kõrvaklapid.
Ma olen teeninud nõukogude armees. Seal rõhutati, et tuleb olla bditelnõi, valvas.
Praegu on ajad pingelised. Ei ole põhjust valvsust kaotada.
Astusin siis nagu muuseas ligi ja küsisin varjamatu, siira inimliku uudishimuga: "Where are you from?"
Nad võtsid seda küsimust rahulikult.
Vastasid, et from the States.
Okei, aga äkki blufivad? Seda ei saanud ju välistada.
"But more precisely, where from the States?" esitasin jätkuküsimuse.
"From Alabama."
Alabamat teab igaüks, ka sellega võib bluffida.
"I see! "Sweet Home Alabama"?" heitsin neile ühe laulu pealkirja, et näha, kuidas see neid kõnetab.
Nende nägu lõi särama. Nad said väga täpselt aru, millest räägin.
Rahuliku südamega astusin Ülemistel rongi pealt maha ja sõitsin Ameerikast ostetud ja toodud rattaga toimetusse.
"Welcome to Estonia," oleks siiski võinud neile öelda.

 
At 11:23, Anonymous Anonüümne said...

Kui juba teemaks tuli see hämar amet(turvamees)- kui oleks põhjust korraldada relvastatud aktsioon ükskõik kuhu kus on turvad(kutsikad) siis ei annaks mingitki võimalust ei abi kutsumiseks ega ellujäämiseks.Ei saa aru inimestest kes raha eest kaitsevad oma eluhinnaga kedagi, seal juures pole nad sügavalt veendunud kelle poolel nad üldse on oma vaadetelt ,igal juhul suurem hulk neid kutsikaid teevad seda raha pärast mitte et vaated oleks õiged.Mida on kasu inimestest kes on müüdavad?Inimesed peaks elama sellise puhta südame tunnistusega et sellist ametit nagu turva pole vajagi,ülejäänd juhtudel on kõik räpane bisniss.

 
At 11:27, Anonymous Anonüümne said...

11.08 loeb üsna valikuliselt ja saab aru veel valikulisemalt. Ja üldistab nii, nagu seda harimatu nüri pliiats ei oska.

 
At 12:39, Anonymous Anonüümne said...

Mees ulatab USA passiametnikule Kennedy lennujaamas Eesti passi ja ametnik küsib: "Your occupation?" Intervjueeritav võtab tumedad päikeseprillid eest ja vastab rahulikult madala häälega: "Turvamees", passiametnik vaatab näkku ja ütleb: "Vabaduse puiesteel..." ning uurib pingsalt mehe nägu. Mehe silmad lähevad särama ja ta naeratab, passiametnik naeratab vastu, ulatab passi ja ütleb: "Welcome to States!"

 
At 13:32, Anonymous Anonüümne said...

Krants tunneb ikka krantsi ära:)

 
At 15:31, Anonymous Anonüümne said...

ГАИ inspektori vana hea „Situdokumendid!“ oleks Priidu pinevas situatsioonis kindlam lahendus olnud. Ega vaindlane ullike ole, küllap nood Kiltsist peale tulevad rongisõiduhuvilised peatstelt ka California Dreamin'it ümisema õpivad.
Aga igati kiiduväärt kodanikuaktiivsus!

 
At 15:42, Anonymous Anonüümne said...

Ratasepal olid verenäidud peale kahte ala (19km, 200km)paremad, kui keskmisel eestlasel ilma koormuseta, ehk polnud koormusest suurt jälgegi. Ja päev peale lõpetamist kirjutab ta juba nii "liigun ja toimetan täitsa tavalise inimese moodi"
Enamus on peale jooksumaratoni rohkem läbi, kui tema peale seda hullust, ehk ta on tehtud hoopis teisest puust ja võrdlusmomenti eestlaste seas välja ei anna, sest me lihtsalt kukkuks poolel teel kokku ja kasti. Ja nii on teda hea hulluks tembeldada.
Aga maailmas on neil omad võistlused ja sarjad.


Mida siis otsida, keerutada ja psühholoogidega pead vaevata. Pole mõtet omamoodi hulluks minna, diagnoosi saab ka ilma panna)) Sport ja ka mõningane võistlemine on lihtsalt üks meeldivapoolsem sõltuvus endorfiinidest.


 
At 16:23, Anonymous M. said...

Jah, hr Pullerits, huvitav on teada, et nõuk. armees hüüti teid bditelnõi.
Aga kuidas edeneb tõestamine, et seda tegevust saab edukaks lugeda? TM üritustel
300 või isegi 200 sisse sõidetud/jookstud/pedaalitud, Nissan Navara kastiauto... Mida blogi lugejad arvavad?

 
At 16:30, Anonymous Anonüümne said...

Vabandage, 15:31, mu hetkelist peataolekut, aga mis on „Situdokumendid!“?

 
At 16:44, Anonymous Anonüümne said...

Nagu näeme, on olukord palju tõsisem kui meile meeldiks. Vaenlane on väga hästi ettevalmistunud ja valdab probleemideta lisaks muule ka maskeerimisvahendeid.
Vao värvilised hanitasid ära Vene raketivägede kooliga eriüksuslase enda, mis siis veel tavalisest sinisilmsest pehmost rääkida...
Mehed, võhmamehed, varugem moona ja puhastagem rauda, konflikti korral on kriitilise tähtsusega kohene reageering.

 
At 17:34, Anonymous Anonüümne said...

16:30, in situ, kindla koha või paigaga seotud. Ladina sõnadest situ, situs 'koht'. Vt ka situational analysis, situational leadership, situational awareness. Soovitan külastada Linnar Priimägi loenguid Tallinna Ülikoolis. Seal võid omandada situ ja kogu juurdekuuluva kultuurikihi süsteemselt.

16:44, minu stsenaarium vene eriüksuslaste seiklustest Eestis on juba äratanud suurt huvi. Olen saanud mitmeid pakkumisi. Sikanovi meeste seiklustest tuleb film. Võtted algavad augustis ja toimuvad Tallinnas, Tartu jm Eestis. Süžee ühe liinina on sees ka noor jalgrattahuviline, kes Filter eraldistardist temposõidusarjaks Lõuna-Eesti vaiksel maanteel trenni tehes satub regionaalse julgeoleku seisukohalt väga oluliste, geopoliitiliste sündmuste keskele - ja etendab neis (tahes-tahtmata) olulist rolli.
kas Ridley road bike-ist saab valmistada tankitõrjeseadeldise?
kas üks rahvuslike ideaalidega kestvusspordiharrastaja saab vastu kümmekonnale hambuni relavastatud Vene eriüksuslasele?
Film annab neile küsimustele vastused.

 
At 18:14, Blogger Priit Pullerits said...

Vähe on räägitud sellest, mis nüüd on teatavaks saanud, et Orlando ööklubi kõmmutaja oli ise homo. Arusaadav, miks see fakt uudistes ei domineeri. Sest selle laiemalt ja suuremalt teatavaks saamine laseks uppi kogu selle agitkampaania, mis väljendus ka näiteks Eestis Briti saatkonna poolde masti lastud homolipuga, sümboliseerimaks, et jälle on pahad vaenajad, homofoobid säärased, rünnanud vaeseid homosid ja näidanud vihakõnet selle kõige ekstreemsemal kujul. Aga tõsiasi, et tapja oli üks nonde, homode enda seast, muudab ju kogu tolle agitkampaania groteskseks ja debiilseks ja osalistele ka piinlikkust tekitavalt valeks.

The Guardian, Briti vasakpoolse meedia lipulaev, jõudis toda temaatikat tasahilju, vargsi käsitledes pikema kirjutise lõpus - ausõna, ma ei mõtle seda välja - taas Donald Trumpi süüdistamiseni ja hurjutamiseni. Uskumatu stretch of imagination - ise on vasakpoolsed endale Orlando teemaga jalga tulistanud, aga ka selles olukorras leiavad nad võimaluse teistele kraesse kargamiseks.

Aga üldiselt on lahe vaadata, kuidas vasakliberaalid Donald Trumpi kartuses inisevad ja värisevad ja... vihast ja hirmust põlevad (mida nad meile näiteks seoses immigrantide sissetungiga väsimatult süüks panevad, et näitame piiririkkujate suhtes välja viha ja hirmu) - ning selle kõige käigus paljastavad nad oma tõelist palet, millega võrreldes on isegi rajud parempoolsed inimsõbralikkuse ja rahumeelsuse musternäidisteks.

 
At 20:00, Anonymous Anonüümne said...

Õiget soomusronglaste vaimu on tunda! Kiire sõidu asemel tuleb valida rong, mis teeb peatusi strateegiliselt tähtsates kohtades. Tartust tulles peab valvas olema juba Vägeval, Kiltsist rääkimata, selge see, et Tapalt, kui liituvad ratsaväelased, saab keskenduda juba järgmisele erioperatsioonile - kuidas Ülemistel märkamatult linnasaginasse sulanduda ja sihtkohta jõuda.

 
At 20:49, Anonymous Anonüümne said...

Situdokumendid. Sõidudokumendid. Lisa väike vene aktsent ja pane see sõna miilitsa suhu, siis saad aimu. Aga võib-olla ei saa kah, sest vanust pole piisavalt.

 
At 00:03, Anonymous Anonüümne said...

18:14 - Priit see vikerkaare teema on poliitiline probleem. Inimestena on neist turvamehe poolt mahalastud ohvritest igatahes kahju. Vaatasin järgi, et Orlando aser on masskillerite Wiki listis 13-s kõigi märgitud juhtumite osas. USA juhtumitest oli see tapetute arvult 4-s. Vaadates kõiki juhtumeid, siis nagu näha on igasuguseid nägusid. Veider on tõesti, et juba üritatakse vikerkaarlaste ahistamist meedias ja poliitikute poolt promoda. Selline käitumine meenutab Kristallöö laadse hulluse sugesteerimist, et leida kõigi probleemidele üks selge allikas. Tuletame meelde, et Breiviku sündmused käivitasid Euroopa pagulaskriisi. Nüüd jääb küsimus, et mis hakkab toimuma USAs. Kas koolides ja ühiskondlikes asutustes hakkavad alustuseks olema ühised WC-d?

 
At 00:19, Anonymous Anonüümne said...

"Tuletame meelde, et Breiviku sündmused käivitasid Euroopa pagulaskriisi"

Hea wiki-teadlane, ehk põhjendad ka oma väidet?

 
At 00:21, Anonymous Anonüümne said...

Jah, Pulleritsu sagedased Tallinna sõidud - ja ikka rongiga ja ikka läbi Tapa - võiksid ju ehk tekitada teatud küsimusi, kui nüüd päris paranoiliseks hakata.
Viimast blogikommentaari lugedes võib arvata, et ilmselt ei käi ta Briti saatkonnas.
Blogis on ähmaselt juttu olnud nagu mingitest kohtumistest. Aga eks ajakirjaniku amet nõuagi ringiliikumist, erinevate inimestega kohtumist, teabe kogumist ja analüüsimist, ühiskonnas valitsevate meeleolude täpset tajumist, erinevate, ka varjatud huvigruppide arvamust väljaselgitamist jne. Tööd allikatega, nagu ajakirjanikud isekeskis ütlevad.

 
At 00:44, Anonymous Hea wiki-teadlane said...

Pagulaskriisi dünaamika on nähtav wiki lehel.
Juulis 2011 toimus Breivik sündmus.
EU asüülitaotlused Eurostati järgi
2008 _ _ _ 2009 _ _ _ 2010 _ _ _ 2011 _ _ _ 2012 _ _ _ 2013 _ _2014 _ _2015
225,150(d) 263,835(d) 259,400(d) 309,040(d) 335,290(d) 431,090 626,960 1,321,600

2008-2010 kasvas asüülitaotluste arv keskmiselt 8% aastas.
2011 juba 19%, 2012 suudeti esimene poliitiliselt motiveeritud kasvulaine pidurdada 8% peale ja edasi kasvab pagulaste arv 2013 - 29%, 2014 - 45%, 2015 - 211%. Sest eurooplased ei julgenud tänu Breivikule enam rohkem sel teemal protesteerida. Selliste terrori rünnakute poliitlise ärakasutamise mõte ongi rahva soovidele mittevastava poliitika õigustamine.
Lihtne.

 
At 01:23, Anonymous Anonüümne said...

Ma tahan ühte öelda siinsete inimestega võib üld juhul sõtta minna need kes isegi poolt pole argumentidega.see blogi peaks muutma inimest teadlikumaks vähemalt-paneks siia kogu jampsile veel ühe mõttekillu miks on sporti mõtekas lõpuni teha-et mitte vanaduses segi minna

 
At 01:41, Anonymous Anonüümne said...

lõpetuseks veel miks haigla üheksanda korruse üle männi metsa latvade vaade sitem on-fantaseerigem.

 
At 06:14, Blogger Yoko Hao said...

kickfit |
boxing | vo tu ve | kick boxing | Quyen Thai | muay thái | võ gậy arnis

 
At 09:09, Anonymous Anonüümne said...

Sporditakse selleks, et täita igaühes olevat saavutusvajadust. Mida saavutada, see on individuaalne - teiste tähelepanu, parem enesetunne, kaalulangetamine jne.

 
At 09:21, Anonymous Anonüümne said...

9:9 Kas saavutusvajadus väärib vene ruleti mängimist? Nt TRR tutvustuses võiks olla kirjas, et tegemist on vene ruleti laadse üritusega, mida initsieerivad osalejad ja promovad korraldajad. Kõik oleks selge. Kogemustega inimesed saaksid rahuliku südamega loobuda. Pole ju enam noored kuked, et peaks sulgi lennutama ja verd pillutama.

 
At 09:56, Anonymous Anonüümne said...

Aga see on ju igaühe oma vaba otsus, kas osaleda või mitte.

 
At 10:26, Anonymous Anonüümne said...

Loomulikult vaba otsus piiratud informatsiooni tingimustes. Kui TRR ütleks selgelt, et selles turvameeste turvatud üritusel osalemine on üle 10 korra ohtlikum kui tavaliikluses ilma julgestuseta, siis ei tekiks kellegil ka illusiooni kena pühapäeva veetmise võimaluses.

 
At 11:03, Blogger Priit Pullerits said...

Väga tabavalt öeldud, 09:21, ja põhjendatud, 10:26.

 
At 07:20, Blogger Unknown said...

salomon shoes
hollister uk
canada goose jackets
michael kors canada
adidas nmd runner
michael kors handbags clearance
mulberry sale
oakley sunglasses
nike tn pas cher
canada goose jackets
chanyuan11.18

 

Postita kommentaar

<< Esileht