Pullerits: Kuidas ma püsisin 55 km Rein Taaramäe tuules ja kõrval?

Rein Taaramäe saabus kokkulepitust viis minutit varem, Katjuša küpse kirsi punane vorm seljas, nagu peab (fotol vasakul).

«Ei olegi kedagi või?» küsis ta, kui olime tervitanud.

«Kuidas ei ole?» imestasin. «Mina ju olen.»

Selles mõttes oli Taaramäel siiski kogemata õigus, et ega minagi olnud otsustanud, kas must sõidumeest saab. Olin ju alles kümme minutit tagasi saanud A&T Spordi mehaanikult kätte oma maanteeratta (fotol paremal), mis oli Tartu rattarallil kukkumise tagajärjel kannatanud. Keevitaja oli käiguvahetaja kinnituskõrva saanud ikkagi raami külge kinnitatud – see osutus palju keerulisemaks tööks, kui esialgu arvata võis – ning edasi oli mehaanikul tulnud tegelda muude puuduste kõrvaldamise ning osade seadistamise ja häälestamisega. Katsesõidud, kas remonditud ratas maanteel vastu peab, olid tegemata.

Aga Taaramäe oli kutsunud hakkajaid huvilisi poolesajakilomeetrisele treeningsõidule. Kuidas sa jätad minemata, kui Eesti edukaim rattur kutsub? Aga kui ratas juba esimesel kilomeetril streikima peaks hakkama?

Hämmastav on oletatav põhjus, miks Taaramäed (fotol vasakul) ootas nii vähe rattureid, kui ta Tartus Autospiriti platsile jõudis. Ilm ei olnud just suvine. Taevas sõudsid tumehallid pilved, tibutas vihma, puhus kõva tuul, temperatuuri oli vaevalt kümme kraadi. Ometi on siingi blogis kümned mehed kõvamehe kombel kuulutanud, et ei ole halba ilma, on halb riietus, ja et ega mees suhkrust ole, et vihma käes ära sulab jne. Ent todapuhku ilmus kogu sellest verbaalsest kõvatamisest ehk tühipaugutamisest hoolimata välja kõigest kaheksa meest, kes Giro d’Italial ja Vueltal etapi võitnud ning Tour de France’il kahel aastal parima noorratturi valget särki kandnud Taaramäega sõitma söandasid tulla. Mage värk, ütlen kohe. (Okei, ma saan aru ühest pikka kasvu sõidumehest, kes on aastaid väitnud, et Taaramäest ei saa võidumeest, sest ta olla end valesti ja ületreeninud – küllap temal on selliste väidete pärast piinlik ja ta passis –, aga teised?)

Ei olnud seal enam pikalt arupidamist. Ajasin dressid seljast ning tõstsin oma remonditud Scotti maanteeratta Nissan Navara kastist välja (fotol paremal). Veendusin parkimisplatsil, et jooksud käivad ringi küll. Isegi käike sai vahetada. Heitsin pilgu kellale. See oli juba üle kuue. Aga start pidi olema kell kuus.

«Hakkame minema ka või?» küsisin Taaramäe ümber kogunenud väikselt seltskonnalt. See ei olnud niivõrd küsimus, kui pigem ettepanek, et hakkame liikuma (fotol vasakul).

Taaramäe andis teada, milline on marsruut, ning asus siis koos Pelotoni sõitja Marko Vilipsoniga ette tuult murdma (fotol all paremal).

Hoidsin kõige lõppu. Jätsin eelmistega isegi rohkem kui viiemeetrise vahe. Ei, mitte sellepärast, et kartnuks pärast Tartu rattaralli kukkumist teiste tuules sõita, vaid seepärast, et polnud lõplikult veendunud oma ratta käitumises. Mehaanik oli öelnud, et kõige raskem käik ei lähe sisse – kuidas ta käiguvahetajat ka ei timminud, siis seda viga kõrvaldada ei õnnestunud. Ilmselt on käiguvahetaja samuti kukkudes viga saanud, oletas ta. Taandusin Külitsele viival kergliiklusteel grupist ligi 30 meetrit ning proovisin raskeimat «rauda». Pärast käigu vahetamist tegin väntadega kaks tiiru, siis läks kett raskeima käigu peale küll – kuid jalamaid mitte. On kellelgi ideid, mida teha?

Kui keerasime Tartu-Valga maanteelt Nõo peale, taandus ka Taaramäe (fotol all vasakul) eesotsast ning nihkus kõige sappa, minu kõrvale. Juttu jätkus kauemaks:

-Taaramäe enesetundest pärast Giro d’Italiat;
-Ilnur Zakarini tervisest ja edasistest šanssidest;
-Girol Taaramäe võiduga lõppenud etapi taktikast ja otsustavatest kilomeetritest;
-kuidas Taaramäe oleks toda võiduga lõppenud etappi sõitnud siis, kui saanuks eest ära koos Tanel Kangertiga;
-rasketel mägietappidel nõutavast pingutusest;
-kehakaalust;
-suurtuuride puhkepäevade üleelamisest;
-Girol Taaramäe kukkumisega lõppenud etapist;
-rattasõidul kukkumise oskusest;
-maailma tippsprinterite sõidumaneerist;

-milline kolmest suurtuurist on raskeim ja milline kergeim (arvake ära!);
-etapi marsruudi ja reljeefi tundma õppimisest enne starti;
-Taaramäe (fotol paremal) praegusest treeninguperioodist ja treeningsõitude ülesehitusest;
-Lähte maastikusõidust (mulle oli ette kantud, et Taaramäe oli tehnilistel lõikudel lasknud osadel meestel eest minna, aga sirgetel tõmmanud nii, et noodsamad mehed olid taga ainult inisenud, ja kui seda Taaramäele rääkisin, küsis ta imestunult: «Kust sa tead?» [Ma olen ju ajakirjanik, mul peavad silmad ja kõrvad olema igal pool!]);
-sõitudest Eesti maastikuvõistlustel;
-jne, jne.

Ilmselt olete pettunud, et vahendan teile siin ainult teemasid, aga mitte seda, mida täpsemalt Taaramäega rääkisime (fotol vasakul). Kuid see oli siiski eravestlus ning selle sisu ei peagi kuuluma avaldamisele. Muidu mõraneb usaldus. Teisalt oli Taaramäe kuulutanud trenni välja avaliku üritusena, mis tähendab, et kõige täiesti salajas hoidmisele ta vaevalt loota võis. Ent need teemad, mida siin mainisin, on tegelikult minu küsimused, mida pärisin, mitte ju Taaramäe vastused. Kes tahtnuks asjust üksikasjalisemalt kuulda ning oma küsimusi esitada, oleks pidanud koos Taaramäega reede õhtul trenni tulema. Paljud teisedki osalised said temaga kõrvuti sõita ja vestelda.

Ühte tõsiasja ma siiski mainin, sest just see on see, mis teeb Taaramäest (parempoolsel fotol vasakul) mulle (parempoolsel fotol paremal; nagu näete, polnud mul joogipudelitki kaasas) hästi sümpaatse võidusõitja. Vaadake, Taaramäe ei ole robot, kes kuulab tuima näoga ainult seda, mida raadio teel öeldakse. Temas on tahtmist panna. (Kiri minu pükstel: «Panna on vaja!») Sest rattasõidus tuleb nii palju teha pikka ja musta tööd ning ükskord tahaks selle eest ka preemiat saada, nagu ta seletas. Preemiaks on võit. Aga sa ei võida, kui sa ei pane, vaid teed ainult ja üksnes nii, nagu raadios öeldakse. Ma saan suurepäraselt aru, mida Taaramäe silmas peab. Sest mulle ka ei meeldi sõita esimesest viimase meetrini tuimalt kambas, vaid vahepeal tahaks ikka actionit ka saada. (Jah, kas või trennis, sest ma ei ole ju tippsportlane, kel aastas kümneid võistlusi, kus paugutada, ja ammugi ei ole ma see mees, kes ratta seljas midagi võitma hakkaks – aga see ei tähenda, sorry, et mulle meeldiks kuust kuusse lamba kombel teistega koos määgida. [Olen Lõvi tähtkujust.])

Kokku sõitsime Taaramäega 55 km, milleks kulus 1:46, mis teeb keskmiseks kiiruseks 31 km/h. Taaramäe olla küsinud, kui trenn lõppes – nii grupi eesotsast teavitati –, et ega ta meid tempoga liiga ära väsinud. Ei, seda küll mitte.

Tõstsin Autospiriti platsil maanteeratta Nissan Navara kasti (fotol vasakul) ning sõitsin koju. Kui duši all ära käisin, algas suuremat ja kõvemat sorti sadu. Ride over.

Kõigi fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix