Pullerits: Mida paljastavad meile Euroopa jalgpallikaklused?

On vähemalt kahte sorti Euroopat. Ühte esindavad need, kes korraldasid nädalavahetusel suudlusmaratoni:

Teist esindavad need, kes kogunevad Euroopa jalgpallistaadionidele ja nonde ümbrusse:

Nood esimesed on praegusel raskel, kriitilisel ja võitluslikuks kiskuval ajajärgul basically useless. Nood teised on ainsad, kellele Euroopa saab raskes, et mitte otse öelda sõjalises olukorras loota ning kes on vähegi valmis oma nahka turule viima, kui selleks vajadus tekib. Ehk teisisõnu: kui Euroopat ähvardavad mitmesugused eksistentsiaalsed kriisid ja eskaleeruvad konfliktid, ei ole suudlejad (ega ka meie aja ahtolobjakad) need, kes läheks seda kaitsma. Lähevad need, kes jalgpalliareenil oma tundeid (ja muskleid) näitavad ja keda nonde ideoloogilised vastased paariaiks tembeldavad.

Euroopa õnneks on neid, kes staadionile kogunevad, märgatavalt rohkem (vt fotol paremal ja all vasakul) kui neid, kes suurlinnade platsidel äsja teatesuudlust korraldasid (vt kõige esimene foto).

Kuid Euroopa tragöödia on selles, et valitseva mentaliteedi määrab suudlev vähemus, mitte staadionidele kogunev rahvustundest ergastatud enamus. See tõsiasi teeb Euroopa nõrgaks ja haavatavaks – propagandasõjas lähtuv pealetung Idast ning migratsioonikriisist lähtuv pealetung Lõunast, mõlemad seni jätkukursil –, aga mitte ainult: selline olukord, kus ühiskonnas on tekitatud vaikiv enamus, muudab ühiskonna ka plahvatusohtlikuks. Frustratsioon ja stress otsivad ju väljapääsu. Selle kõige väljenduseks, nagu kirjutan tänase Tartu Postimehe jalgpalli EM-ist lähtuvas kuukommentaaris, on otsati ka tribüüni- ja tänavalahingud Prantsusmaal.

Võtta kõigest 2800 tähemärgiga kokku jalgpalli EMi kattevarjus toimuva kaklus-EMi puutepunktid Euroopa viimatiste protsessidega paneb kirjutajale suure surve. Aga veelgi suurem on see surve, millega tuleb juba enne kirjutama asumist arvestada: kui su vaatepunkt ei ühti nn Euroopa peavoolu normidega, vaid esitab noile väljakutse, tulevad hääleka vähemuse esindajad, enda arvates kõige euroopaliku esindajad, sulle tõenäoliselt halastamatult, sõjakalt kallale. Praegusel ajal on nonkonformistlike ja mittekonjunktuursete seisukohtade esitamine kõrgendatud riskiastmega tegevus. Sama riskantne, nagu oli nõukogude ajal kompartei peajoonega vastuollu minek. Tänahommikuses raadiointervjuus juba vahendas saatejuht mulle kartust, et näis, kas homseks üldse elus olen.

Jah, teiste vihkamist on ühiskonnas tõesti palju. Eriti, kas olete märganud, paistavad sellega silma need, kes räägivad vihkamisest kui millestki äärmiselt taunitavast. See vihkamine, mida me nonde nn vihavastaste esituses näeme, on ju sama, mida oleme näinud nende esituses Tiit Ojasoo juhtumi puhul: ega ennast igasuguste vägivalla vastastena deklareerijad enne jäta ja rahule jää, kui on suutnud oma vaimse, sotsiaalse ja verbaalse vägivalla, lausa terroriga teise inimese maani mutta tampida ja hävitada nii, et ta enam kunagi ei tõuse.

Närvide rahustuseks tasub vaadata midagi kaunilt kulgevat, näiteks seda.

Foto 1: Suudlejad Roomas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Ungari jalgpallisõber. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Ungari jalgpallikoondise poolehoidjas suundumas Marseille's staadionile. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Eestlaste sugulasrahva, ungarlaste rahvustunne lõõmamas Prantsusmaal Bordeaux's. Foto autor: Ugo AMEZ / SIPA / Scanpix 
Foto 5: Rahvustunde apoteoosi nullimine: ametimehed püüavad lammutada Horvaatia meeskonna külakuhja, millega on ühinenud ka üks Horvaatia jalgpallisõber (all punases särgis), pärast seda, kui horvaadid on kõmmutanud palli türklaste väravasse. Foto autor: AP/Scanpix