Pullerits: Milles eksivad Eesti rattasõitjad?

See ei tule enamikule üllatuseks, kui tunnistan, et paljud peavad mind valesti ja vähe treenijaks. Tõsi see on, et ega mulle üle tunni ja veerandi rattaga sõita meeldi. Tüütuks muutub ja tippspordiks läheb ära kätte. Aga tund ja veerand on just piisav aeg, et veri keema lüüa ja füüsilist toonust säilitada. Kõik, mis sellele järgneb – ajalises mõttes – (ja nüüd tuleb üllatus), on suhteliselt mõttetu. Lühidalt: ajaraisk. Kui palju muud kasulikku ja huvitavat õnnestuks selle ajaga oma kordumatus elus ära teha, mis kulub maanteel või metsas kilomeetrite ja treeninguaja kogumisele!

Rein Taaramäe (fotol ülal paremal ja all vasakul), nagu ta rääkis mulle kahe ja poole nädala tagusel ühistreeningul, sõitis tol perioodil päevas sageli kolm-neli, isegi viis tundi. Kas raiskas samuti aega? Ei, absoluutselt mitte. Sest rattasõit on tema töö. Mis võiks olla kellelgi selle vastu, kui saaks samuti oma põhitöö päevas nelja või viie tunniga ära teha?

Aga enda arust õiged mehed, üksjagu sõidumehed, on väitnud vastu, et hoopis minu tunni ja veerandi pikkused sutsakad on mõttetud, sest need on liiga lühikesed ega arenda. Ohh mis rumal jutt. Kui nonde meeste kahe või kolme tunni pikkused trennid nii kasulikud oleks, peaks nad minusuguse üüratusse kaugusse jätma. Aga ei jäta ju. Tartu rattarallil sõitsin rahulikult teises grupis ning vaid alguse stardikoht grupist 201-300 röövis võimaluse, et peagrupiga Tartust väljudes kaasa minna. Napilt viis-kuus meetrit jäi puudu, et Riia ja Soinaste tänava ristmikul peagrupp kinni püüda.

Ma tean, mida paljud praegu hüüda tahaks: et jälle ajan oma vana ja liiati vale juttu. Kuid need hüüdjad eksivad jälle.

Selleks et jäärapäiselt oma kivinenud arvamuse raiujad veidigi ehk lõpuks mõtlema panna, ei jää mul üle muud, kui võtta appi Taaramäe. Tolsamal kuulsal ühistreeningul, mille kestel räägitut ma ei ole seni avaldanud, avaldas ta ühe asja üle tõsist imestust. Jah, nüüd pean selle välja rääkima, sest see teenib Eesti rattasõidu üldisi huve.

Niisiis, mille üle imestas Taaramäe?

Nagu küllap teate, osales ta juuni algul Eestis paaril maastikusõidul. Ta ei võitnud neid, küll aga sõitis esimestega palju koos. Ja siis ta täheldaski üht kummalist asjaolu.

Nimelt rääkis Taaramäe oma kogemuste põhjal mulle, et Eestis sõidetakse maastikurattavõistlustel esimene tund päris kõvasti. Aga ainult esimene tund. Siis toimub muutus. Nimelt, märkis Taaramäe, langeb pärast esimest tundi sõidutempo märgatavalt. Järelikult jaksu enam ei jagu.

See, millest Taaramäe rääkis, pani mindki imestama. Kuidas saab esiotsa meestel sõidutempo oluliselt langeda, kui eesotsas sõidavad mehed, kes harrastavad rattasõitu ikkagi Eesti kontekstis tõsisel tasemel, igal juhul palju-palju tõsisemalt kui mina, kes ma teen tunni ja veerandi pikkusi sõite?

Järelikult teevad nad trennis midagi vääriti, harjutavad valesti. Või ei ole nende kahe-kolmetunnistel trennidel olulist mõtet. Sest kuidas saab olla võimalik, et Eesti mõistes eliitklassi sõitjad kestavad üksnes tunni ning seejärel muutuvad jalad tuntavalt nõrgemaks?

Arvatavasti, kui nad tahavad saavutada treeningutega efekti, tuleb neil sõita sageli ikka neli-viis tundi korraga. Kahe- või kolmetunnised trennid neid suurt ei aita. Nonde asemel võiks nad piirduda minu kombel ka tunni ja veerandiga – ega tulemus sellest halveneks. Tunni peaks nad võistlustel ikkagi vastu – nagu seni.

Fotod 1-4: Rein Taaramäe siirdumas juuni alguses Tartus harrastajatega ühistreeningule. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix