reede, oktoober 07, 2022

Pullerits: Kas Eesti sportlased on läinud nautimisega liiale?

Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle on küll jäänud silma ja kõrva, kuidas üha rohkem Eesti sportlasi räägivad, et lähevad võistlust nautima. See nautimisejutt on minu tähelepanekuil Anett Kontaveiti (fotol vasakul) eestvedamisel ja eeskujul muutunud lausa epideemiliseks.

Võtsin uurida, milles asi ja mida see nautimine tähendab. Vestlesin Roman Fosti, Kregor Zirgi, Allar Raja, Erki Noole, Kristina Šmigun-Vähi ja mitme teisega. Mida kuulsin ning millised käsitlused ja vastuolud välja tulid, sellest saate lugeda mu laupäevasest loost Postimehe Nädalas.

Kõik aga lehte ei mahu. Seetõttu loodan, et Raja (all vasakpoolsel fotol vasakul), kellega olen võistelnud Otepää MK-etapil murdmaasuusatamises – ja kaotanud, mis on loogiline –, ei pahanda, kui mõned mõtted ja tähelepanekud, mis ta mulle avaldas, siin vahendan.

Küsisin, kas ta tunneb mõnikord hirmu ka selle pingutuse ees, mis võistlusel läbi tuleb elada. Ja teate, mis ta vastas? Ta tunnistas, et see hirm on olemas, ja sugugi mitte väike. Ta rääkis, et see, mis võistlusel ees ootab, on fucking vastik ja ebamugav ning võib juba hommikust peale tekitada kerge iivelduse ning panna mõtlema, et saaks juba ometi aerud kätte võtta ja asjaga ühele poole.

Raja seletas, et üks asi on see, kui tehniliselt sa sõidad, kui hea rütmi ja küpse taktikaga, kui efektiivselt. Aga teine asi on see, kui sügavale sa suudad võistluse käigus endasse kaevuda. Teisisõnu: kui on läinud väga raskeks, aga 500 meetrit on veel minna, siis kas sa suudad veel juurde olukorras, kus kogu keha karjub sulle täiest kõrist, et lõpeta ära see nonsens, ega keegi sind ju taga aja.

Ja kui nüüd mõni räägib, et läheb võistlust nautima, siis rääkigu seda Rajale ja teistele karmide alade tegijaile. Noile ütleb Raja: «Kui sa otsid spordis kogu aeg nautlemist, siis väga kaugele sa ei jõua.»

Sellegipoolest küsisin talt, kas on olnud mõni võistlus, mida ta on veidigi nautinud. Talle meenusid 2017. aasta MM-võistlused Floridas Sarasotas (Olete seal käinud? Mina olen!), kus Eesti nelik sai pronksmedalid ja kus tehniliselt esitati Raja hinnangul parim sooritus. Kuid ta ei nimetanud seda seisundit naudinguks, vaid flow’ks, mis tema sõnul tähendab, et kõik liigutused on lihvitud nii heaks, et kõik läheb lausa automaatselt. Sõna-sõnalt seletas ta seda seisundit sedasi:

«Sa usaldad kogu protsessi automatismile, ei ürita kontrollida ajukoorega oma tegevust. Sa ei märka aega. Kõik on sujuv. Kui see nii toimib, oled parimas tsoonis, et oma tulemust teha.»

Kokkuvõttes sõltub tunne tema sõnul väga palju ka sellest, kuidas sa saadud tulemust enda jaoks interpreteerid. Näiteks võid teha tugeva sõidu, mis toob kolmanda koha, ja tunda lõpuks, et ei olnudki nii hull, vaid oli äge, nii et jõuad pärast finišeerimist paadis püstigi tõusta. Aga kui sama tugeva pingutuse järel peaksid jääma neljandaks, võib tunduda, et kogu maailma raskus on sinu peal, lausus Raja.

Need on teemad, mida teiesugused mittetippsportlased omal nahal ei koge. Seetõttu on hea, kui mõni, kel isiklik kogemus olemas – ja mõni, kes on ajakirjanik ning oskab õigeid asju küsida –, suudab teie arusaamist spordi kohta avardada.

Fotod 1 ja 3: Anett Kontaveit 5. oktoobril Tšehhis Ostravas. Fotode autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 2: Allar Raja (vasakul) ja Tõnu Endrekson pärast finaalsõitu Tokyo olümpial. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Eesti paarisaerulise neljapaadi meeskond pärast eelsõitu Tokyo olümpial. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

18 Kommentaarid:

At 01:06, Anonymous Anonüümne said...

Täna, laupäeval on tulemas kõva rattasõit Il Lombardia, kus ässad nagu Kanks, Messina Hai ja Roheline Kuul lõpetavad on profikarjääri, mis pakkus neile hetki, mida nautida oi-oi kui palju.

 
At 13:20, Anonymous Anonüümne said...

Mulle tuleb selle naudingu-jutu peale kohe meelde eestlaste üks suurimaid põrumisi olümpiatel (loomulikult pealtvaatajate, mitte fun-osaleja enda arvastes) - Sildaru

 
At 13:21, Anonymous MargusM said...

1.06 Tõsi ta on, kolm musketäri panevad rattad seinale. Nemad lähevad nautima ja egas meilgi muud üle jää..

Aga priidu jutt kõlbab kuivkäimlasse naela otsa, profaan ajakirjanik ja aerutaja kommenteerimas Eesti esitennisisti.. : D

 
At 13:56, Anonymous Anonüümne said...

Anjuta Kontaveit on suure ala absoluutses tipus ta võib teha mida tahab, nautida, istuda kohvikus ja laulda rahvalaule. Anett teeb maailma meedias reklaami eesti jalgpallile. Googeldage globo meedias wrc tänak rovapera - 0 vastust. Anett on kõigi kontinentide pealkirjades sees, nautigu terviseks, täiega ära teeninud
The Queen of tennis nagu portaalides kirjutavad see pole sul põhja kahevõistlus ega frisbee
https://www.tennisworldusa.org/tennis/news/Tennis_Stories/121798/kontaveit-unveils-boyfriend-after-losing-tallinn-title-a-football-champion/

 
At 14:47, Anonymous Anonüümne said...

Anetti tasude juures on nautimine arusaadav.

 
At 15:07, Anonymous Anonüümne said...

Priit, artikkel Posstimehes oli hea, tõsiselt. Erki Noole ja Kristiina Šmiguni tsitaadid veel eriti.
Aga siin blogis kukud sa oma tavalisele eneseimetluse tasemele (otse öeldes tasemetuse mülkasohu) tagasi:
Need on teemad, mida teiesugused mittetippsportlased omal nahal ei koge. Seetõttu on hea, kui mõni, kel isiklik kogemus olemas – ja mõni, kes on ajakirjanik ning oskab õigeid asju küsida –, suudab teie arusaamist spordi kohta avardada.
Tsitaadi autor Priit Pullerits, ENSV Tartu rajooni kalurikolhooside sparatkiaadi hõbemedalist 800m jooksus -- Tour de France, Grand Slam, MM, OM ja muud pisikesed külavõistlused kahvatuvad sellise isikliku tippsportlase kogemuse kõrval. Pane samal moel edasi, Priit :-)))

 
At 15:26, Anonymous Anonüümne said...

Nautimine on tõsine teema. Olete käinud kuskil hotellis ja seda seal nautinud? Meenub Priit Peninsula sviidis. Kallis sviidis. Jutt mida ei mõjutanud reisi sponsorid, kubises naudingust. Arusaadav, üksi reisides nädalake on nõudmised kasinad. Aga kui pead nii elama pool aastat, kas ka see on nauding? Normaalne inimene vastab, et ei, sest miks muidu on heas kodus üle 50 m2 per nina? Ja tuleme nüüd tagasi Eestisse, kus PP õpilased lasevad auklikuks inimesed kes Tartus ööbivad sellest poole väiksemas ruumis,ilmselge süüdistusega, et inimene naudib rahva raha eest Tartu kasinaid majutusvõimalusi. Kuidas me oleme sellisele tasemele jõudnud? Kas tõesti on asi nii hull, et normaalses toas elamist ametitööga seotud reisil, ei tohi sa tunda ennast nagu kodus, vaid nagu vaene sportlane kelle ainuke nauding saab olla võistlushetkel oma sooritust tehes?

 
At 17:45, Anonymous Anonüümne said...

Ärge venitage nahka nautige smaljoo

 
At 18:19, Blogger Priit Pullerits said...

Üks endine spordimees kirjutas mulle tänase nautimisloo peale:

Teie artikkel "Eesti sportlased ihkavad ..." käsitleb huvitavat teemat, nimelt sportlaste nauding. Spordimeeste arusaamine terminist on osaliselt kindlasti semantiline, aga suurem osa näitab seda väljendit kasutades, et aju on pestud, ja rohmakalt. Nad väljendavad seda, mida neile päev päeva järel meedia sisendab. Nagu pensionäri vastus küsimusele, et kuidas hakkama saad, on enamusel ühesugune: raske on, aga hakkama saan. See ei ole ainult viisakus, aga kui kogu aeg nii öeldakse, siis ei kõlba ju tõde kuulutada.
Olin nooremas eas keskpärane sportlane staierina ja võin kinnitada, et pärast 5-10 km jooksu ei tundnud mingit naudingut ja ei pannud tähele ka sportlasi, kes oleks nautinud rasket võistlust. Hr Noole sõnu võib ainult kinnitada.

 
At 20:13, Anonymous Anonüümne said...

Laupäevaõhtune filmisoovitus: https://www.youtube.com/watch?v=XApsMOJyB9U&ab_channel=LuckyPyjamasTV

Läheb teemasse küll- just nii tuleb sporti nautida.

 
At 23:08, Anonymous Nautimisest said...

Üldiselt on nii, et naist petta võib, aga nautida seda ei tohi.

 
At 00:06, Anonymous Anonüümne said...

Noored ei viitsi treenida ja seetõttu on noorstaieritel pikem jooks kannatamine. Tegin oma kiireima poolmaratoni 0 km jooksutrenni pealt. Lihtsalt nautisin trennis rattasõitu. Hiljem ainult jooksutreeninguid tehes, pole seda tulemust üle löönud. Aga rekordi tegemine oli piin mitte nauding. Nauding on ainult protokolli uurida ja avastada, et Priit pidi selle ülelöömiseks aastaid üritama ja kui lõpuks sai mis tahtis, siis olid põlved treenimisest lootusetult läbi. Aga ega Priidul pole ka midagi häbeneda. Jooksu tulemus oli ju ok. On mida paberil ka tagant järgi nautida. Seega vaatamata kannatustele rajal, on tõsi, et tulemust saab nautida kaua pärast sooritust. Ja mis see eneseabi blogi siis muud on kui saavutatud tulemuste nautimine seda kirja pannes ja hiljem lugedes. Naudime!

PS. Mis Mae seal Tartu jooksul sinna veepudelisse oli siis pannud? Keegi täna enam usub, et suusatajate abivahendid puhtad olid?

 
At 10:17, Anonymous Anonüümne said...

Vorro on vahepeal jälle kildu rebinud: "Pean tunnistama, et mina tunnen kohati suuremat lõhet mingisuguse toreda sellise reformierakonna toetajaga kui mingisuguse keskmise venelasega."

https://twitter.com/evateemad/status/1577318406662987776

 
At 10:47, Blogger Priit Pullerits said...

Jaa, TM, 00:06, see viimase jooksu 1:33.56 tuli endale ka üllatusena; ligi kuueminutiline tulemuse parandus eelmise korraga võrreldes tuli osalt küllap Moabi maastikurattalaagri pealt - kuigi seal sai ka õhtuti jooksu tehtud, isegi fartlekki, ja merepinnast tsipa kõrgemal, nagu Moab on, ca 1220 meetri peal. Ma ei pane toda tulemust siiski rattasõidu, vaid mitmekülgse ettevalmistuse - kusjuures rattasõit Moabis oli puhas nauding! - ning kolmenädalase vaimse puhkuse ja emotsionaalse laengu arvele.

 
At 15:04, Anonymous Anonüümne said...

Nojah 1220m peal võid ka niisama matkata aga tagasi tulles oled epot täis ja ässad nagu noor jumal.

 
At 15:06, Anonymous Anonüümne said...

F..ing vastik, aga samas nauding - sadomaso. Palun kogukonna nimel Padrel järgmine postitus teha kas vastikust asjast või mõngel elamusest. Ühest või teisest, aga mitte mõlemast koos.

 
At 16:09, Anonymous Anonüümne said...

Need on siis kaks ise asja, võistlusest saadav sadomaso mõnu ja see mida meediale räägid. Meedias pead olema kenake ja positiivne sponsorid tahavad esinduslikku nägu ja ilu fummi. Igatahes Pullerits räägib asja. Mis häda oli

 
At 18:13, Anonymous Anonüümne said...

Kes see loll siis rahvaspordi võistlusele esmakordselt uudistama kipub kui näeb, et asjaosalised ise seda nautida ei mõista. Aga kohese nautimise piir on kuskil poole tunni juures täiega rapsides. Pikem värk on juba ülepingutus, raskem ettevõtmine. Normaalne igapäevase naudingu doos on 5 minutit põrutamist. 10 minutit võib kah, kui tuju on aga see on hästi individuaalne. Tavaliselt sellisel rahmeldamisel puudub hiljem naudingut pakkuv tulemus. Samas esimene kord jääb hästi meelde ja siis on tähtis, et kõik õnnestuks libedalt ning ilma suuremate tagasilöökideta nt villidega jala peal. See võib olaa traumaatiline kogemus. Seega peab varustus hea olema ja nautimiseks vajaliku varustuse leiab naudinguid kiitva sportlase rinnal või peas nähtaval olevate siltide abil. Sildid on põhilised jah naudingu saamiseks.

 

Postita kommentaar

<< Esileht