esmaspäev, oktoober 21, 2024

Pullerits: Mis mõte on paeluvatel radadel ummisjalu tormata?

Polnud see kurviline kruusa-savi-liivatee ühti nii mudane, nagu reindžer ütles. Paar vesist ja libedamat kohta ning üks suurem lomp laskumise põhjas, mida Infiniti QX80-l (fotol vasakul) polnud mingit probleemi läbida. Ja olingi Chesler Parki raja alguses.

See on ägedamaid radu (fotol paremal ja piltidel allpool) Canyonlandsi rahvuspargi Needlesi piirkonnas. Aga et lausa nii äge, seda poleks oodanud. Algul oli taevas hall, mis tappis värve (fotod allpool). Umbes kahe tunni järel tuli päike välja. See keeras emotsioonid põhja (fotod veelgi allpool). Sedasi pole ime, et edasi liikumise tempo aeglustus. Aga kuhu kiiret! Ei saa aru neist, kes tormavad siin nagu kitsed, vaade vaid ette suunatud, ja kihutavad mööda nagu postist. Mis selle mõte on?










Mõte on ju see, et protsessi nautida - ja erilise looduse tunnetamine oma peamine osa protsessist. Selliseid vaatepilte juba Euroopas ei näe!

Tagasitee rahvuspargist välja õhtupäikese valguses oli omaette elamus.

Fotode autor Priit Pullerits

Postitas: Priit Pullerits @ 05:28   kommentaare: 1

1 Kommentaarid:

At 08:32, Anonymous Anonüümne said...

Aga mis sind seal võlub? Kivi nagu kivi, vasakul, paremal, ees ja taga. Mine parem metsa. Igal pool puud. Ühesugused, eks. Pildistad, vahet ei tee. Aga lähed vastu, liibud tugevalt selle külge ja alles siis tunnd, et puul ja puul on suur vahe. Võtad ümbert kinni ja pigistad kõvasti ning tunned kuidas puu endast sinusse jälje jätab hetkeks, mida võid hiljem korduvalt meenutada ilma pildimaterjalita. Vot see on arusaadav. Aga vahid neid kive, no kuule. See ammendab ennast kiiresti. Püherda parem neil ja seleta siin, et mis vahe on ühe ja teise pargi kividel. Siis jätkub jagatavat emotsiooni kauemaks.

 

Postita kommentaar

<< Esileht