Pullerits: Kui kaua Eesti jalgpallurid meid veel häbistavad?

No nüüd küll aitab – Eesti jalgpallile tähelepanu pööramast. Eilne 0:0 viik Andorraga peaks olema viimane piisk jalgpallifännide kannatuste karikasse. Midagi head ja rõõmustavat ei ole sealt juba pikka aega tulnud. Nüüd, nagu kuulda ja lugeda sai, muutus Eesti koondise mäng pärast kahe veterani platsilt lahkumist eriti ümaraks. St hambutuks. Miks seda kõike nii palju ette ja taha kajastada?

Kajastus tuleks välja teenida. Seniste tulemuste järgi peaks Eesti koondise mängud maanduma spordirubriikides nupuveergu ja pildita lühiuudisteks. Rohkemat need ei vääri.

Aga ikka näeme ETV-d, millel kohalik jalgpallipealik aastaid tagasi taskud ligi miljoni euroga täis toppis, tegemas Eesti koondise mängude eel niigi kokkupressitud spordisaates mitmeminutilisi eelkajastusi. Kas piinlik juba ei hakka, ETV? See on propaganda, mida te teete, mitte kaine ja kriitikameelega kajastus, nagu võiks eeldada korralikult ajakirjanduselt. Nagu, muide, on propaganda see, kui “AK” näitab Keskerakonna või ükskõik millise erakonna teatraliseeritud marssi ja ühispildistamist Tallinna linnavalitsuse hoone ees – niisuguseid pseudosündmusi tuleks ignoreerida; need ongi korraldatud selleks, et lihtsameelsed ajakirjanikud need heauskselt alla neelaksid ja rahvale võimendaksid.

Aga ei, ETV jätkab rahvale jalgpalli pähemäärimist. Jälle saab ekraanil pikalt sõna koondise peatreener Jürgen Henn (parempoolsel fotol esiplaanil), kes oma sõnu kordava jutustiiliga (“ja-ja-ja”, “et-et-et”, “mis-mis-mis”) räägib kriitikameeleta publikule ilmselt üksjagu mõjuvat, isegi autoriteetsena tunduvat juttu, nagu mees teaks, mida mees ja meeskond teevad. Ja mida me pärast kuuleme?

Palun, väga, Mattias Käit pärast mängu Andorraga ETV-s: „Me liigutasime palli mitte nii kiiresti, kui oleks võinud. /--/ Me oleks pidanud kiiremini liigutama. /--/ Aga kahjuks ei liigutanud ja ei suutnud seda teha.”

Oleks võinud... oleks pidanud... Kellele sa seda räägid ja kellest räägid, mees? Miks te siis ei liigutanud kiiremini? Ahjaa, õigus – ei suutnud seda teha.

Kuidas ei suuda Eesti jalgpallurid end isegi siis kokku võtta ja võidutahteliselt tegutsema sundida, kui koduväljakul on mängus, mis on kahe veterani lahkumise tõttu piisavalt suureks reklaamitud, vastas meeskond, keda seni on ainult võidetud? Kas kaks korda kolmveerand tundi pingutada on tõesti nii raske?

Ei ole raske, kui tahta. Jah, ma ei pingutanud end esmaspäeval kaugeltki ribadeks, aga luuslanki ka ei lasknud, kuigi oleks võinud, sest ega mu tulemusi keegi ametlikult mõõda (peale spordikella). Läksin algul mõõdukalt sõitma, aga tasapisi tõstsin tempot ning läbisin rattaga ilma igasuguse ettevalmistuse ja soojenduseta ühes jutis ligi 54 minutiga 27,9 km, keskmine kiirus tuli 31,1 km/h. 

Teisipäeval läksin algul samuti mõõdukalt väntama, aga Ilmatsalu poole viival kergliiklusteel mõtlesin, et panen veidi juurde, näis, mis aja saan, ja läbisin 6,46 km Strava lõigu 10.20-ga, keskmise kiirusega 37,6 km/h, keskmine pulss 132. Ühtekokku tegin 27,7 km ringi 54.20ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 30,6 km/h.

Jah, nende aegadega Eesti meistriks ei tule. Aga ma ei ole ka poolproff rattur. Ei ole üldse võistlussportlane. Ma ei ole enam ka 20ndates eluaastates, nagu Eesti jalgpallikoondislased. Kuid seda, et soovi korral on võimalik end kokku võtta, peaks jalgpallurid mu sõitudest välja lugema küll. Või ei suuda?

Fotod 1, 2 ja 4: Eilne Eesti ja Andorra mäng. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti koondise peatreener Jürgen Henn (esiplaanil) eilse Eesti ja Andorra mängu ajal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Ilmatsalu ja Rõhu vaheline tee eile õhtul Tartu lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Red Bulli logo Rästa talus. Foto autor: Priit Pullerits