Pullerits: Kuidas välismaised suusareisid noori ära rikuvad?
Süüdi on see, et vanemad on lapsi hea eluga ära hellitanud. Kes ikka Soomes või Rootsis mäest alla laskmas käinud, ei see enam suure tõenäosusega vähemaga lepi. Teisisõnu: kodumaised olud ei tõmba. Ja isegi kui mõned veel spordivad, sest üksikuid „hulle” ikka leidub, siis nonde tekitatud kuvand, et suusatamiseks pead olema oskustelt äss ja varustuselt mitte olulisem kehvem, kui Eesti koondislased, võtab teistel igasuguse isu; teate ja mäletate küll, kui tähtis on noortele võrdlus teistega – keegi ei taha nõrgem ja kehvem olla.
Mäletan, kui murdsin Raigastvere järve kaldal paksu lumega kaetud nõlvast alla sõites oma esimese puusuusa. See juhtus millalgi 1970ndate teises pooles. Isa pani murdunud kohale epo-liimi ja õhukese puuklotsi ning kinnitas selle pealt- ja altpoolt plekiga ning suusatamine läks edasi. Käisin sellise suusaga, esiosa plekine, isegi kooli suusatunnis ja sõitsin võidu ja jõudsin koolis endiselt paremate hulka. Kellelgi ei olnud paigatud suusa kohta midagi kobisemist.
Veetsime vennaga 1970ndate-1980ndate vahetusel paar talvevaheaega maal, Vooremaal. Seal oli söögitoas laud, mille sai lahti, pikaks tõmmata; panime keskkohta mitu paksu raamatut (Mao Zedongi venekeelsed kogutud teosed, need olid sobiva formaadiga) ning mängisime lauatennist. Kuid põhiaur läks ikkagi suusatamisele. Kuidas?
Pidasime maha koguni slaalomivõistlused. Tõime kuuseheki äärest sinna talveks ladustatud hernekepid ning panime need maja taga umbes kahe-kolmeprotsendilise kaldega kartulipõllule püsti. Kiirust seal muidugi üles ei saanud, slaalom tähendas pigem kiirsuusatamist tokkide vahel – aga vahet polnud, äge oli ikkagi. Kuhjasin maja räästa alla isegi lumehunniku, millest sain teha stardiplatvormi, nii nagu olin seda KTVs (kes mäletab, mis oli KTV?) mõnel üksikul korral näinud
Oluline oli isetegemise rõõm. Meil oli põnev. Leiutasime endale võimalusi ja sportimine käis päevad läbi. Polnud vahet, et suusad olid puust ja määrimisega ei tegelenud keegi; polnud vahet, et seljas olid kampsunid ja jalas võib-olla teksapüksid; polnud läikivaid prille ja nn firmaasjadest ei teadnud me midagi – ega hoolinud neist ka.
Foto 1: Väike suusataja Hiinas. Foto autor: IMAGO/VCG/Scanpix
Fotod 2-6: Tähtvere spordipark Tartus tänavu 1. jaanuaril. Fotode autor: Priit Pullerits
Postitas: Priit Pullerits @ 11:43
kommentaare: 15
15 Kommentaarid:
See on nüüd küll vägagi äraspidine lähenemine probleemile.
Ma mäletan sarnaselt teile, et kunagi ligi 40 aastat tagasi sai ka ise talviti Mustamäe ja Harku nõlvadel suusatatud, "hüpekaid" ehitatud ja isegi paaril talvel suvilas lumest ja jääst kelgurada ning vanadest suuskadest ning muust käepärasest materjalist kelk selle tarbeks ehitatud. Kõiki suusatamise MM ja OM võistluseid sai Soome telekast vaadatud, ise kohe seejärel õues uisutehnikat proovitud, suusakeppe kodustes tingimustes pikemaks ehitatud ning Mieto ja Wassbergi 15 km Lake Placidi OM-l o seniajani meeles.
Sealsamas Soome telekas ja filmides nähtud välismaised suusamäed ja varustus oli ulme -- toonastes NL tingimustes ei osanud isegi unistada, et kunagi ise sellistes tingmustes suusatada saab. Seega tuli (auguga) Fischerite asemel Visudega leppida ning vastavalt fantaasiale ja pealehakkamisele endale ise (unistuste) tingimused luua. Kasvõi ettekujutuses.
Aga suusatamise juurde tagasi tulles oli siiski üks suur erinevus – erinevalt tänasest olid toona lumised talved. Kui lund ei ole, siis pole ka kodumaist talisporti – ei rahvasporti ega tippsporti. Ja lund on meil paraku Eestis aasta-aastalt järjest vähem. Pole lihtsalt seda lund, millest Mustamäe nõlvale hüpekaid rajada või maja taha põllule slaalomirada ehitada. Samas kõik kunstlume rajad on harrastajaid täis.
Suusatamine on paraku pöördumatult muutunud. Kui lumerohked rajad ja päike on vaid mõne lennutunni kaugusel, siis kohalikku porisesse ja vihmasesse metsa ei kipu ei noored ega vanadki. Miks peaks? Kui poed on täis tipptasemel varustust, siis on loomulik,et selle järele ka vaadatakse – ka Te ise olete siin varasemalt korduvalt maininud nii auguga Fischereid (mis ei ole just odava otsa suusad) ning vajadust kasutada professionaalset määrimisteenust. Miks peaksid noored leppima vähemaga?
Au ja kiitus vanematele, kes lapsed (ka välismaistele) suusamägedele ja -radadele viivad! Need lapsed, kes talvevaheajal kuskil Skandinaavias või Alpides käivad on oluliselt sportlikumad kui need, kes vaheaja kuskil Egiptuses või mujal soojal maal lihtsalt basseini ääres vedelevad…
Eelnevale jätkuks -- jutt, et "moodsad ajad ja mugavused" on noored ära hellitanud, on sama vana kui inimkond -- minu vanavanemad tegid 20. saj. alguses oma suusad ja ka uisud ise, sellega võrreldes olid ka nõukaaegsed olud, kus suuski ja uiske poest osta sai, täiesti teine maailm...
Laste ja noorte liikumisharrastus on teema ja probleem kuid selles ei ole kindlasti süüdi vanemad,kes lapsed Soome või Rootsi suusatama viivad. Maailm muutub ja meie elu koos sellega. Selline "vanameeste" (ma ise ka varsti 60) virisemine stiilis "kus oli meie nooruses alles elu..." ei vii kuhugi ega aita ühtegi probleemi lahendada.
Eile tuli ühelt Eesti telekanalilt film "Eesti matus" -- tasub vaadata. Selle postituse kontekstis on see jutt ise tehtud suusaradadest ja plekiga lapitud puusuusast just seesama kui jutt vajadusest igal kevadel kartuleid panna, suvel keldrisse moosi varuda ja puid lõhkuda.
Kõike seda võib teha ja ka tehakse aga valdav osa inimesi ostab 21. sajandil nii moosi kui kartulid poest ja toa kütab soojaks miski soojaettevõte või on kohtküte suures osas automatiseeritud ning suured puuriidad ja puulõhkumine on jäänud minevikku. Elu on selline -- tänased noored ei ole meist vanadest sugugi halvemad hoolimata sellest, et nad võib-olla puid lõhkuda enam ei oska, isiklikku kartulipõldu ei oma ning toa taha põllule või metsatukka klassikarada sisse ei aja.
Ma hästi ei kujuta ette, et Tänak oleks õppinud rallit sõitma ilma mootorita auto maketis mida sõbrad tagant lükkavad. Vaevalt, et Šmigunid lapitud suuskadega jampsisid, mis katki läks see arvatavasti ka asenduse sai nii hea ja kobeda kui parasjagu võimalik oli. Lapitud asjad on sentimentaalsete väärtuste hoidmiseks, mitte piiride kompimiseks ja arenemiseks. Egiptuses ja soojal maal saab vabalt ujuda. Äkki see selgitab miks nüüd suusaspordi asemel bassus medaleid kühveldatakse? Järelikult noored pole hukas vaid kohanevad kliima soojenemisega. Iseasi on hoopis see, et mida kuradit te sinna mägedesse lähete? No paar korda käid ja vahid ja proovid no aitab küll. Ma isegi ei kujuta ette, et kui saaks kuhugi hea inimese juurde tasuta öömajale Šveitsis, siis kas ikka tekiks himu seal lumel olla. Kaua sa seal mäel või murdmaarajal ikka oled - mõni tund siis on siiber, ja kobistad tagasi katuse alla.
No ok, võõras kohas lähed matkad valgel ajal vaatad mäestikke kontuure, loomulikult on huvitav. Aga tegelikult võid siin Eestis ka matkata. Lihtsalt võõras kohas on see kõigile uudne, ja siis saad seltsis minna sõpradega aega viitma. Eestis vist keegi ei viitsi nii teha talvisel ajal. Hea varustus on kallim kui reis kagu-aasiasse kus pole mingeid hilpe kenades kohtades ringi lappamiseks.
Priit aga tegelikust probleemist jooksis täiega mööda. Selle asemel, et lastele korralik spordivarustus osta, mis Eesti kliimas kohane, raisatakse ressurss lendudele ja ööbimistele lihtsalt ära ja nii ei jäägi lastele muud tarkust külge, kui et teenige palju pappi, siis tehke kasvõi selle eest sporti või käige puhkusereisidel. Esmatähtis on tasuv amet selgeks saada. Nagu näeme ei sega tasuv amet ka hilises eas profiratturiks hakata https://sport.postimees.ee/8373650/taiskohaga-metsamees-alustab-34-aastaselt-too-korvalt-profiratturi-karjaari
See mis toimus ammustel aegadel meie nooruspõlves ei oma erilist tähtsust, kuigi ikka on meenutada hea...no olid ju ajad.
Vaatame praegust aega ja hoomame lähitulevikku. Suuresti on nüüdiaja laste liikumisharjumuste või puudumise taga lapsevanemad.
Kiitus kui lähete lastega välismaale ja seal on tõesti ka soodne!
Soomes kui põhja ei lähe, siis hooajapiletid al.100 eurost, aga Munamäel...? Rongisõit polaarjoonele Kemijärvisse samapalju kui Tartust Tallinna! Suusatamise tingimusi ei maksa võrreldagi.
Igati loogiline käimine...Tähtveres ju ikka alles toodavad lund kuid mujal q oktoobrist suusatatakse pressitud radadel.
Nelli
Lapsepõlve mängud on olulised: PP valis idabloki suusatajad iidoliteks, vend aga lääne. PP jäi Eestisse, aga vend emigreerus läände.
Liikumisharjumus tekib lastel ikkagi liikumismängudest. Kui vanemad on laisad ja jätavad nad lihtsalt tuppa arvuti või telefoni seltsi, selle asemel, et välja mängima saata, siis liikumisharjumust ei teki. Kui minu lapsed väiksed olid (15 aastat tagasi), oli meie kortermajade ümbrus mängivaid lapsi täis. Nüüd käib väljas mängimas ainult 3 last ja sedagi suht harva. Kiitus nendele lastevanematele, kes viitsivad oma lapsi vähemalt liikumisradadele kaasa võtta. Kahjuks on ka meil tulemas ajad kus ka murdmasuusatamise rajad lähevad tasuliseks. Esimeseks pääsukeseks on Haanja, kus kord maksab 3 eur või hooaeg 75 eur. See kindlasti suusatamise populaarsust ei tõsta.
Nõus, liikumisharjumus algab kodust. Ja eelkõige vanemate tahtmisest lastega KOOS liikuda. Olukord, kus isa (või ema) tuiskab ise suusa/jooksu/ratta vms rajale ja laps jäetakse ootama ei tekita enamasti lapsel liikumisharjumust vaid jätab ta pigem tõrjutud seisundisse. Lastele tuleb aega leida ka enese harrastuste kõrvalt -- läbida suusarada koos lapsega, matkata koos lapsega -- peamine on mitte taga ajada miskit aega ja pulssi ja tulemust vaid olla koos lapsega ning teha asju tema tempos tema vanusele vastavalt.
Suusaradade (ja ka muude rajatiste) tasuliseks muutumine on paratamatu -- kunstlume tootmine ja rajahooldus ei ole tasuta, kuskilt peab see raha tulema. Ja suusatamisest laiemalt rääkides -- see on paraku hääbuv ala. Lund on järjest vähem, harrastajaid samuti ning tippvõistluste vastu huvi langeb iga aastaga. FIS murdmaasuusatamine elab paraku ammu juba mäesuusatamise armust -- tahame me seda endale tunnistada või ei.
Arvata võib, et tasulised rajad on tulekul. Esimene pääsuke on õhus ja ilmselgelt varsti on järgijaid. Vähemalt ühes kohas on parkla tasuline, mis ju sisuliselt sama aga ei taheta seda välja öelda. Põhjuseid leiab ikka, miks ilma enam ei saa. Eks esimene asi viidatakse Lääne-Euroopa suurtele suusakeskustele aga seal on ka mass meiega võrreldamatu, mis rajale läheb. Meie rajad on ikka peaaegu tühjad võrreldes sealsetega.
Eriline huumor täna Tähtverest.
Lumekahurid (5tk) töötasid terve päeva kuid temperatuur ju soe...ühtegi helvest ei toodetud. Miks tehakse kõike nii võhiklikult ? Asi ei ole ainult rajameistris. Tema ülemustes. Miks?
Jaburus kuubis see lumetootmine ja radade tegemine tõesti. Kõik mida tehakse on monopoolne ja oluline jäetakse tegemata. Kahju et peremees ei lubaks kommentaari läbi kui öelda nimeliselt et kahjuks on kõige jamade taga tema hea rikastuv sõber.
Argo
Eesti esimesed teksad Montana made in India siginesid ENSV riiklikku kaubandusbaasi ikka mitu aastat hiljem kui Priidu kirjeldatud epohhil. Isegi kui kellelgi õnnestus spekulantide või poliitiliselt ustavate turismireisile pääsenute kaudu mõned Levised või Wranglerid, siis neid hoiti nagu silmatera. Nendega suusatamas ei käidud, nendega sai kultuurimaja diskol naisi. Niipalju siis faktitäpsusest.
Mul õmbles vanaema saadaolevast riidest teksapükse.
Tõsi, need teksad, püksid ja jakk, mis isa tõi Ungarist, varastati maja pööningult, kus pestud riideid kuivatati, ära.
Ei ole see Haanja midagi esimene. Kõrvemaa keskus oli juba aastaid tagasi autotäis 5€ (sel aastal 6€). Kusjuures vanasti oli selle hinna sees ka saun, aga juba mitu aastat (peale remonti) on ka saun lisaraha eest.
Aga ma ei kurda, sest sealne 19km + saun on ka seda raha väärt ;)
Ma pean nüüd selle ka ära rääkima, kuidas mu naharibade ja PVA liimiga Tartu botased 83 aasta Paide-Türi jooksul ära lagunesid, paar kilomeetrit enne lõppu.
Olen ka varsti 60 aastat ümber Päikese tiirelnud aga jään eriarvamusele väite suhtes nagu poleks tänased noored meist, vanadest, sugugi halvemad.
Jah, nad pole halvemad 'vaikeseadetelt', kuid kogu meid ümbritsev kõrgtehnoloogiline maailm, mille peenmehaanikat ei adu isegi enamik täiskasvanuid, muudab noored 'kadunud maailmaga' silmitsi sattudes äärmiselt haavatavaks. Mäletan, et kümmekond aastat tagasi said kuskil maasuvilas saunatanud noorurid ägeda vingumürgituse, sest ei teadnud midagi vingugaasi olemusest (loe: arhailisest ahjukütmisest).
Kartulivao mahapanemine, kahemehesaega saagimine, eriti halgude lõhkumine peaksid olema enne täiskasvanuks saamist lausa kohustuslikud.
Võib olla spordiblogis pisut sobimatult aga (minemata vastuollu oma sisetundega) julgen väita, et elades max päriselu pole ekstra sportimist vajagi. Eriti täiseas. Ise olen püüdnud seda teooriat jõudumööda järgida, ehkki olen ka piisavalt patustanud.
Tänapäeva eelis on, et ei pea end füüsilise tööga lausa oimetuks rügama. Kuni jaksad, niidad käsivikatiga, erijuhtudel mootorniidukiga. Päris masinapurustaja ma pole (hariduselt pigem vastupidi) aga vaist ütleb, et masinateta, elektrivõrgu ja supermarketiteta maailm on meile lähemal kui arvatagi oskame. Selleks peavad ka lapsed valmis olema.
NB! Priidu mälestused '70-'80-te amatöörlikust sportimisest mõjusid väga tuttavlikult. Distantsilt hinnates pean just seda päris spordiks. Aus värk! Olen tänulik, et ise sain käia keskkoolipäevil kodulähedases spordihoones tõstmistrennis, mis, kui järele mõelda, oli puhtalt antiikaja-stiilis enesearendus, mitte võistlussport. Taolised trennid peaksid olema tänagi lastele tasuta.
E. E.
Postita kommentaar
<< Esileht