Pullerits: Mida tegi Estoloppeti suusasarja tegevjuht minu lemmikpaigas?

Üks hetk hakkas internet näitama mulle pilte Kunnar Karust. Ta on lõpetanud sama kooli, mille minagi, aga kui mulle meeldivad soojad paigad, siis Karu on kiskunud pigem mägedesse – ja seal on külm; võib vabalt surnuks külmuda. Ta on tõusnud seitsmenda eestlasena Mount Everesti tippu ja käinud mujalgi väga kõrgetes kohtades, aga nüüd nägin, et ta kondab ringi... Utah’s (fotodel). Ja üldsegi mitte üksi.

Kui ta Eestisse jõudis, kutsusin ta külla. Tahtsin teada, mis ta seal tegi ja nägi. Sellest sai Postimehele suur lugu. Allpool paar kõnekat nopet neile, kelle keskendumisvõime üle kolme minuti fookuses ei püsi.

Siin on mõned, kes pole kunagi Utah’s käinud, avaldanud mu ühemeheekspeditsioonide järel arvamust, et mis see siis ka ära ei ole. Kui te mind ei usu, kuulake Karu, kel globaalseid kogemusi – ohtlikke kogemusi – ikka kamaluga rohkem:

„Kui lähed Utah’ pikematele radadele, siis punkt üks: see ei ole Euroopa. Keegi ei käi seal iga kivi peale punavalgeid triipe tõmbamas. Hea, kui on mõned sildid. Hea, kui rada on. Seal on paljud rajad täiesti wild, wild west. Aimad, et siit on mindud, siis vahepeal läheb rada kolmeks, sest igaüks on ette kujutanud mingit erinevat teed.
Kui lähed raskematele radadele ja navigeerida ei oska, siis sinna sa ka jääd. Ära eksida on seal imelihtne. Ka kanjonis. Üks hetk hargneb kanjon kolmeks ja sulle tundub algajana igasuguseid asju, mis ei ole üldse õiged.
Kanjonis on siiski veel lihtne, aga kui lähed Capitol Reefi rahvusparki, siis seal läheb rada kümneks ja kui sa kaarti lugeda ei suuda, siis see, kuhu õhtuks tahad jõuda, ei pruugi olla see, mida lõuna ajal ette kujutasid – lihtsalt kaod sinna ära.”

Loomulikult uurisin, kas tal juhtus kokku tosinaliikmelise rühmaga ka midagi kriitilist.

„Seal on kindlasti võimalus libiseda, kukkuda, pudeneda, jalga väänata, nagu ikka mägedes ja matkarajal.
Kindlasti on Utah’ kõige suurem mure see, kui lähed sinna suvisel ajal, kuumus ja veepuudus. See võib olla midagi, mida sa isegi tugeva matkajana ei taju, ja kui plõks ära käib, siis ega seal ole tunni kaugusel mingit veekogu. Ei ole sul vett ega [telefoni]levi ega mitte midagi. Ja kui pilt hakkab kõikuma, siis kõikuva pildiga on hüppeliigest väänata imelihtne.
Teine asi, millega pead arvestama, on see, et paljud rajad eeldavad, et tunned ennast liivakivi peal kõndides mugavalt. Meie liivakivi Eestis ei pea niimoodi, nagu sealne liivakivi. Meil on liivakivi lahtisem ja kindlalt kordi libedam. Soovitan käia Pärnu muuli peal kõndimas, see jube hästi harjutab tasakaalu ja seda, et usaldate oma jalgu. 

Kui sa siis Eestis saadud tunnetusega Utah’sse lähed, on kõik väga hästi, sest sealne kivi peab kaks korda paremini. Seal on paljud pikad laskumised mööda kivi: oled kivivalli peal, lähed alla, mis on vaatena üliäge. Aga kui seal ennast ebamugavalt tunned, on see piin.
Lõpuks peab sul olma ka mingi plaan, et sa ära ei eksiks, ja kui midagi juhtub, et sa siis kuidagi suudad ühendust saada. Satelliitsidet kannaksin küll USAs kaasas. Seal on rajad, kus võib alati midagi juhtuda, ja ei ole vaja rohkem, et väänad lihtsalt hüppeliigest ja sul on 10 miili veel minna – kuhu sa lähed?"

Nii et kui seal midagi samasugust ette võtate, olgu minu kombel soolona või koos Karu seltskonnaga, siis selleks, et ellu jäämise šanssi suurendada, ärge põlake ära Karu kogemustega tutvumist.

Fotod (ülalt alla): Kunnar Karu tüüpilisel Utah' maastikul; Archesi rahvuspargis; Capitol Reefi rahvuspargis; Zioni rahvuspargis Narrowsi kanjonis; Bryce'i rahvuspargis; Canyonlandsi rahvuspargis. Fotod Kunnar Karu erakogust