Seda oli karta, et Swixi suure kulbiga suusakepid, mille teravik, nagu kogenud suusaharrastajad teavad, pole piisavalt tugevast sulamist, ei pea järvejääl, olgu see pealegi kaetud õhukese lumekirmega, jõulisest õlavöötmest lähtuvale pidevale tambile vastu.
Ja ei pidanudki.
Jaanus Laidvee klassikakepi teravik murdus
pühapäevasel Alutaguse maratonil tosin kilomeetrit enne lõppu, Aknajärvel. Ta teadis, et suure kulbiga keppidega sõitma minnes kaasneb risk, et väikse kulbiga keppidega võrreldes pikem teravik ei pruugi kõva pinnast kohates vastu pidada. Aga teadis ja arvestas ka seda, et väikse kulbiga kepid võivad pehmes lumes kohati läbi vajuda.
Igatahes sai ta kohe aru, kui Aknajärvel keppidega paaristõuketööd tegi, et vasak kepp on jäänud järsku teravikuta. Kepiots ei ramminud jäässe, vaid libises tagasi. Aga just paaristõukeline sõiduviis on olnud tema trump
Laidvee läks 45-kilomeetrisele kahel ringil peetud maratonile (marsruudi skeem vasakul) starti klassikasuuskadega, kuid jättis nende keskosa pidamismäärdeta. Lasi hooldemeestel ka sinna tõmmata libisemismääret. Tõuse, kust saanuks otse vahelduvtõukelise sõiduviisiga üles sõita, sel rajal eriti polnud. Ta panustas käte ja ülakeha rammule. Sel juhul võinuks ju võistlema minna ka uisusuuskadega, ent ajapikku on talle maratonidel saanud selgeks, et ta klassikasuusad on paremate libisemisomadustega kui vabatehnikasuusad.
Stardis (fotol paremal) oli üheksa miinuskraadi. Muret tegid käed ja varbad. Need olid hooaja esimesel, kolme nädala tagusel Viru maratonil külmaga valusat võitlust pidanud, nagu paljudel teistelgi. Laidvee on märganud, et kui pakast on üle kümne kraadi, siis üle tunni suurt sõita ei kannata, ilma et peaks hakkama käteringidega sõrmedes verevarustust parandama. Ta on proovinud eri sorti kindaid, sh labakuid, sh isegi koos aluskinnastega, kuid abi neist suurt pole olnud.
«Labakinnastega võib niisama sõita, aga ma ei saa nendega tugevalt keppidega pikemat aega tõugata,» ütles Laidvee. «Sõrmed liiguvad kinda sees oluliselt rohkem ja seetõttu hakkab rihm kätt pooma ning sõrmed hakkavad surema.»
Nüüd läks ta sõitma nn lobsterite ehk sõraliste kinnastega, kus sõrmed on paarikaupa koos, ning jalga pani akusokid ja peale tõmbas saapakatted. Hakaku pigem palav kui külm, otsustas ta.
Valik õigustas end: kätel ja jalgadel külm ei hakanud.
Stardist väljunud neli klassikarada koondusid umbes kilomeetri järel kaheks rajaks. Suusajälgede põhi oli kõva. Siin-seal olid korraldajad lund juurde loopinud, kuid sellegipoolest tuli ette ka kehvemaid kohti, kus pidi jäljest välja astuma, et suusapõhju mullastel lõikudel mitte kraapida. Siiski polnud põhjale tekkinud kriimudest pääsu.
Viie kilomeetri järel, kui kiiremad olid läinud juba oma teed, sattus Laidvee paarikümneliikmelisse punti, kus sõitis 7.–11. kohal. Tollesse punti kuulusid näiteks Tatjana Mannima, kes, nagu lõpus selgus, tuli selgi maratonil naiste arvestuses võitjaks (fotol ülal paremal), ja Aimer Peensalu, kellega Laidvee oli käinud novembris Soomes Vuokattis laagris.
Laidvee sõnul käis järgmised kümme kilomeetrit heas tempos kühveldamine. Ta hoidis end Mannima lähedusse. Seitse-kaheksa kilomeetrit, tunnistas ta, oli sedasi sõita mõnus, aga siis hakkas tundma, et kiirust on pisut liiast. Pundi esimesed hakkasid eest ära libisema.
Kui sõidetud sai tosin kilomeetrit, avanes Laidvee ees huvitav vaatepilt. Metsavahelisel siledal lõigul vajus Peensalu ühtäkki ettepoole ning langes siis paremale küljele lumme. Põhjus, nagu peagi selgus, oli selles, et kepp oli lumes läbi vajunud. Aga ta ajas end püsti, kogus end ja maratoni lõpuks edestas Laidveed seitsme minutiga; edestas isegi endist Eesti koondislast Karel Tammjärve ligi pooleteise minutiga.
Pärast pundi lagunemist liitus Laidvee järgmise grupiga, kus teiste hulgas jõudis talle kannule naiste arvestuse tugevuselt teine esindaja, Merilin Jürisaar. Ühel tõusul sattusid nad kõrvuti ning kuna seal oli lumi tallatud juba pudruks – ja läks teisel ringil veelgi pudrusemaks –, astus Laidvee kogemata Jürisaare kepi peale. Õnneks sedasi, et kepp jäi terveks. Ta vabandas. (Ja palus vabandused edastada ka siin.)
Edasi, kuni kepiteraviku murdumiseni Aknajärvel, ei juhtunud Laidvee silme ees maratonil midagi märkimisväärset. Ta ütles, et see oli võistlus, mis kuulub värvikate seikade vähesuse poolest kindlasti Estoloppeti sarja maratonide toppi.
Isegi murdunud kepiteravik ei löönud teda rivist. Ta nihkus üle järvejää viinud rajal kaldapoolsemasse serva, kus lund oli pisut paksemalt, ning sai seal ka otsikuta kepiga enam-vähem tööd teha, ehkki põhikoormus jäi mõistagi terve teravikuga kepile. Kuid metsa all avastas ta, et polnud tõugates vahetki, kas teravik on või ei ole. Ta kinnitas, et kepiintsidendi tõttu ta tulemus küll suurt ei kannatanud.
Kui viimased kümmekond päeva on paljud Eesti inimesed otsinud autoga elamust merejäält, siis Laidvee ütles, et üle järvede sõita oli küll omapärane, kuid vaadata palju ei ole, kõik on ümberringi ühtlaselt sile ja valge. Päikesega oleks kindlasti emotsiooni rohkem olnud, lisas ta.
Ainsana tõid vaheldust... kalamehed (fotol paremal ja ülal vasakul).
«Töötavatest kalameestest ei ole mina varem nii lähedalt mööda suusatanud,» lausus ta muigega. «Oli huvitav kogemus.» Mõned kalastajad olid jätnud õngitsemise sinnapaika ning tulnud järvejääl suusaraja äärde võistlejaid lähemalt kaema. Laidvee ei välistanud siiski, et sisimas võisid nad sajatada, et keppidega klõpsivad suusatajad peletavad kalad eemale.
Laidvee sai 60. koha, kaotust võitjaks tulnud Eesti endisele sprindikoondislasele Marko Kilbile (vasakpoolsel fotol keskel) pisut üle 25 ja poole minuti. Ta möönis, et lõpus hakks tempo langema, sest vastupidavusest jäi vajaka ning ka teravust lihvivaid trenne pole saanud piisavalt teha. Mitme teisegi suust kostis tema kõrvu, et lõpus hakkas jaks raugema.
«60. koht väga hull ei ole,» kõlas tema resümee. «Enam-vähem võib kohaga rahul olla.»
Foto 1: Alutaguse maratoni stardiala. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 2: Üks kolmest järvest, millel kulges Alutaguse maraton. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 3: Alutaguse maratoni raja skeem. Kuvatõmmis Jaanus Laidvee Strava küljelt
Foto 4: Alutaguse maratoni start. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 5: Suusatajad Alutaguse Alutaguse maratonil järvejääl. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 6: Tatjana Mannima võidab naiste arvestuses Alutaguse maratoni. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 7: Naiste esikolmik Alutaguse maratonil. Keskel võitja Tatjana Mannima. Aga kes on teine ja kolmas? Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 8: Ka tunned Eesti harrastussuusatajaid? Pildil on Alutaguse maratoni N, M40 ja M50 klassi võitjad. Mis võistkonnast ja kes on kes? Foto autor: Jaanus Laidvee
Fotod 9 ja 10: Alutaguse maratoni osalejad möödumas kalastajatest järvejääl. Fotode autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 11: Alutaguse maratoni kolm paremat (vasakult) Henri Roos (2. koht), Marko Kilp (võitja) ja Raido Ränkel (3. koht). Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
.jpg)
.jpeg)
51 Kommentaarid:
8. fotol on vasakult Alar Savastver (blogis AlarS), Tatjana Mannima ja Andres Juursalu spordivõistkonnast Suusasemud.
Eesti tüdrukud kes olümpial peaksid häbenema olematu treenituse pärast (kes on peatreener?)
Mannima...kes on sportlasena juba pensionär heas mõttes ja kasvatades väikest last, ehk mitutki...näitab taset milleni noored ei jõua. Kiitus Tatjanale!
Volli
Tänud Jaanus. Järveringid olid tõesti super kogemus. Minule seal kühveldamise täitsa meeldis, aga kepiotstele viis see heliline klõbin ka minu mõtted. Suusad said paar kriipsu juurde, teine ring oli päris liivane, kivine kohati. Sellisel rajal mingit pidamist vaja ei olnud. Alutaguse mehed tegid head töõd, preemiaks ka jõululeib. Jaanus, kust sa särtsusokid tellisid? Kas vajavad suuremat saabast v see suht sama ja tavapärane sokk (ei hõõru). Lobsterite jama on see, et geele raske kätte saada.
Tilk tõrva ka, uisutamine. Mehed, miks. Austage reegleid. TM paugutame. Peaasi et nüüd liialt lund sadama ei hakka;)
8 Eesti suusatajat stardivad peagi sprindis, mehed, mitu neist pääsevad kvalifikatsioonist edasi?
Kui juhtub tõenäoline ehk keegi edasi ei saa, kas treenerid, kes olid kõvad nõukogude ajal või kes suusatasid Eesti suusatamise kõrgajal ehk dopinguajal, võtavad vastutuse ja lahkuvad ametist?
Edasi ei pääse keegi.
Lugupeetavad!
Et saada esimesest ringist stabiilselt edasi on meestel vaja võimekust joosta 1500 m alla 4.00, naistel 4.30. Kui paljud meie omadest on selleks võimelised?
Kõrgemate kohtade jaoks peab võimekus olema 10 sekundit kiirem.
Lugupidamisega
Rein Valdmaa
Kindlasti ei astu keegi tagasi.
Kaasaegse kompetentsi puudus torkab ülimalt valusalt silma.
Väidad, et kõik top30 hulka stabiilselt jõudvad on sellel tasemel.
Kahtlen.
Taaskord liiga kitsas oma vaatenurgast lähtuv lähenemine.
Iseloomustab hästi ka tänast suusatamise treenerite poolt.
Nii läks, nagu ütlesin:
Eestlased jõuavad finišisse, aga kumbki edasi ei pääse.
Himma hoiab praegu 41. (+16,27) ning Dremljuga 49. kohta (+22,33).
Mis lahendusi Sa näed?
Ja teine huvitav küsimus- kas ja kuidas meie praegused treenerid end harinud ja täiendanud on?
Lp Rein, kuidas teie keskmäestiku katsumuse lahendaks? Näha on, et meie suusatajad ja laskesuusatajad on kui kalad kuival, st ei tule hõreda õhuga toime? Samas on tingimused teada. Või kuidas ise joostes olete hapnikuvaegusega toime tulnud?
Keskmäestikus võistlemisega toimetulekuks tuleb treenida sarnastes tingimustes. Samal ajal on enamus laskesuusa etappe keskmäestikus ja meie põhijõud on sellisel kõrgusel olenud piisavalt palju, mis tähendab, et nad ei vaja enam väga pikka aega aklimatiseerumiseks. Noorematel on see muidugi probleemiks.
Omal ajal näiteks Valgevene maratonijooksjad lahendasid selle probleemi lihtsalt - jooksid kõige tavalisema maalri respiraatoriga.
Rein Valdmaa
Korraldajad olid raja ettevalmistusega muidugi väga suure töö ära teinud. Kiitus! Esmapilgul võib ju paista, et lund nagu on ja metsaalused kõik ilusti valged, siis tegelikult on sealkandis lumekiht siiski piisavalt õhuke. Hea oli näha, et just mõlema jäljepaari alla oli lund käsitsi tublisti juurde visatud ja seda väga paljudesse kohtadesse. Kui reeglina on vähese lume korral klassikajälgede põhjad kehvemad, liivasemad kui vahepealne, n-ö uisuosa, siis Alutagusel oli vastupidi. Sooned olid tugevamad ja paremad kui klassikajälgede vaheline ala, kus pinnast oli rohkem väljas. Seda eriti esimesel ringil. Teisel ringil sõideti siiski ka soontes kohati pinnas välja ja tuli olla tähelepanelikum ning suusatõsteid või ülehüppeid teha.
Korraldajatele pole mul raja osas küll ühtegi etteheidet, kuna Robert Peets andis juba aegsasti teada, et lund on pigem tagasihoidlikult ja rajal esineb kindlasti kehvemaid lõike.
Mis tähendab, et kõigil, kes kartsid oma väga heade suuskade pärast, oli võimalus need koju jätta ja tulla sõitma alternatiivse valikuga. Sain ka ise põhjadele mõned kriimud juurde, aga olin eelinfo põhjal selle võimalusega arvestanud.
Elektrisokid olen aegade jooksul ostnud Livignost, 2 paari. Ühed Hotronicu omad, teised Therm-ic. Elektrisokid ei vaja suuremat saabast, sest nad oma olemuselt pole paksud, vaid selliste keskmiste spordisokkide mõõtu. Küll aga säärest märksa kõrgemad, võimalus pea põlvedeni üles tõmmata.
Lobsteritega saab veel geelidega ära toimetatud - nagu ka Alutaguse kogemus näitas, polnud nii hull. Labakutega on siiski teine teema ja nendega midagi kiirelt haarata või avada on pigem loterii, ühtlasi käest pudenemise võimalus väga suur.
Ei ole tõesti ilus korraldajate kallal võtta, kui rajal on mullaseid kohti. Selge see, et ega kogu rada kesise lume korral ideaalkorda viia ei suudeta. Peab ütlema pigem aitäh, et korraldajad vaeva näevad ja teevad kõik, et suusatajad vähegi suusatada saavad, ja kui mõned küsivad, et mille eest nad osalustasu maksavad, rada olgu olla 5+, mitte 3+, siis ei ole neil selliste ürituste korraldamisest õrna aimugi.
Ja alati jääb võimalus mitte osaleda, kui on kahtlust, et rada ei vasta su ootustele ja lootustele ning võib suuskadele kahju tekitada. Muide, on olemas kivilihv, mis tegi aastate eest mu vanad Atomicud, millega sõitsin sisuliselt kruusal, nii et all olidki ainult sügavad kriimud, lausa tutikateks.
11:24-le - see ei ole minu asi vastata, mina ei ole treener ega ESLi esindaja.
Nagu mulle ütles kirjandusõppejõud Peeter Olesk juba ülikoolis: selleks, et osutada ja juhtida tähelepanu, et leib on kõva, ei pea olema pagar. Ja nagu meist keegi ei oska õpetada pagarit, kuidas teha leiba, mis ei lähe nii kiiresti kõvaks, ega peagi oskama seda teha, ei pea me ka hakkama õpetama suusajuhte, kuidas tõsta Eesti suusatamise taset. See on nende ülesanne, nemad on endale selle kohustuse võtnud. Kui nad sellega toime ei tule, sest tase on konkurentidega võrreldes nõrk, siis on meie asi neile seda selgelt öelda, et vaadake, kui halb on asi, ja küsida, mida te ette võtate. Nemad peavad sellele vastama, mitte mina.
Seega lahendusvariandid on lihtsad. Nüüd on natuke teised maskid kasutusel, mõne mehe võib hauda viia.
Kui see tuleb kellelegi Eesti koondisest üllatusena, et oi, olümpia ei olegi merepinna lähedal, oi, siin on hõre õhk, siis see näitab ääretut ebaprofessionaalsust - koondis ei tea, kuhu nad võistlema lähevad, ega ole vastavalt valmistunud. Kui isegi sellise elementaarse asjaga hakkama ei saada, siis mis me muust veel räägime.
Seega, siin on suur küsimus, mida kohapealsed ajakirjanikud peavad küsima: kuidas on läinud nii, et olümpia olud ja õhk tulevad üllatusena?
ERR on masendav. Laskesuusa võistlus käib aga ETV näitab meile herr Aderi suusaraja läbimist. nukker
Kas Alutagusel põrgumasinat silmati või oht asub Itaalias ja TM-l saavad kõik võhmamehed libedate suuskadega rajale minna?
Kas see on nüüd siis kõige suurem mure? Seepärast ongi maailmas kõik nii sitasti, et ükskõik millega tegemist, tahetakse nihverdada ja reeglitest mõõda vaadata.
See on nende .esskottide mure, kes paaris peale lähevad ja siis tõusudel uisku sõidavad…
Arusaadav, aga kui küsitakse nõu või küsitakse, mida teeksid.
Laskes suhteliselt hea laskmise (2 mööda; 1 mööda) meie parimad viiendas kümnes.
Kui alaliitude koondiste treenerid tagasi ei astu või ei vallandata, tuleb EOK presidendil tagasi astuda.
Teisel teemal. Kui keeruline on ajakirjanikul Pressinõukogus kaotada? Aga korduvalt ja seejuures olla nomineeritud J. Tõnissoni meediaauhinnale? Küsimus kogukonnale: Kes on see ajakirjanik, vabandust, meediaaktivist?
Kivilihv ei teinud sinu suuski vaat et tutikateks! Hetkel ei olegi eestis ühtegi korralikku kivilihvi masinat..
Suusaradade tegemisel aina enam tehakse väga amatöörlikku tööd ja isegi kui lund on rajal vähe, siis ei võeta vaevaks labidaga kõrvalt visata juurde...ammugi vedada eemalt. Seega miks olla aina tänulikum, kui tööd tehakse halvasti? Osalustasud samuti aina kallinevad ja suusahooldus seal peremehe semude hulgas ei kannata ammu kriitikat. Tehakse paarile kõvale sõitjale head suusad, ülejäänusi lüpstakse...
Ott
Pigem hoiab Pressinõukogu ajakirjaniku poole, sest nad lähtuvad eetikakoodeksist ja kui asi on nii või naa, siis pigem süüdi ei jää. Kui süüdi jääd, siis see tähendab, et ka kolleegid ei suutnud su tegevusele õigustust leida.
Ei vasta tõele. Kõigile tehakse max head suusad, sest kui klient rahule ei jää, läheb ta järgmine kord mõne teise juurde ja viib raha mujale.
Millest tuleneb rahulolematus?
Loetlen mõned põhjused.
-Osad arvavad, et kui viivad suusad tasulisse määrimisse, peavad need hakkama ise sõitma. Ei pea. Tuleb osata ja suuta ikkagi ise sõita.
-Suuskade hooldusesse viimine jäetakse viimasele minutile ja siis ei ole määrijail enam varasema töökoormuse kõrvalt piisavalt aega, et suuski korralikult-põhjalikult ette valmistada.
-Kuna määrijate töökoormus on suur, ei saa kõiki suuski teha valmis hommikuse värskeima info põhjal, vaid enamik suuski tehakse valmis eelmisel päeval, kuid paratamatult võivad olud võistluse stardiajaks muutuda.
-Olud võistluspaigas võivad erineda sellest, mis ilmaprognoos on välja kuulutanud, ja sugugi kõik määrijad ei katseta hommikul kohapeal suuski ja määrdeid, et leida parim variant - pole aega ja võimalustki selleks.
-Tegemist on massi- ehk hulgi-, mitte individuaalteenusega; kui tahate individuaalteenust, palgake oma määrdemees.
-Hea määrimistulemuse saavutamiseks on vaja tunda ka suusataja sõidustiili, nt kas tal on terav või pehme tõuge jne. Kui määrija seda ei ole aastate jooksul näinud, saabki suuski määrida n-ö keskmise kogemuse põhjal, mis igaühele individuaalselt ei pruugi sobida.
-Alati peab ootustele mittevastavas tulemuses ja saadud mitterahuldavas kogemuses olema süüdi keegi teine, mitte suusataja ise.
Ma ei tea, pole minu asi ja minu mure. Miks vaevata pead asjadega, mis pole minu muuta ja otsustada?
Priit...oled parem matemaatikas kui mina. Kui sa arvutaksid hooldatud suusapaaride arvu ja kulunud aja, siis peaks Tähtveres ca. 20 hooldemeest töötama et kvaliteetselt hooldada, aga eks kiirmääretega saab tõesti tehtud ka kiiresti...ainuke häda on et seda ei jätku Harimäenigi. Tuletagem meelde hooldusi kui oli +8 või jäised olud...! Reklaamitud parim teenus ei pani tahkeid tavalisi määrdeid, aga iga vähegi pädev kasutab kliistreid mõlematel juhtudel.
Kahjuks rahvas on tõesti pisut segaduses, sest alati saab vabandada ju välja...et ju suuskade paine jäik jne.
Kordagi ei ole kuulnud vabandavaid selgitusi aastakümne jooksul, mil vähemalt pooled korrad on lihtsalt kerget raha teenitud. Häirib just see, et kui öeldakse enne et pakutakse parimat teenust, parimat!
Kui pagar lubaks värsket leiba ja saaksid kuiviku...no toriseksid sinagi.
Sinule Priit tehakse ikka ok suusad, sest muidu ju reklaam ei toimiks.
Ott
Kolm päeva järjest kui on sula ja prognoos näitab sula...siis tõesti tehti jama tööd Otil õigus!
Põhjus on see, et kliistrit panna 300 suusapaarile no keeruline, eriti transportida.
Siin ei ole vaja tõesti õigustusi otsida.
See äri tegemine on läinud liiale juba ammu. Õnneks on häid hooldemehi linnas veel...
Guido
Ei maksa toriseda. Kui rahul ei ole, viige suusad mujale määrida. Nagu Guido ütles, hooldemehi jagub.
Teine võimalus: tehke ise endale suuskade määrimine selgeks, hankige määrded ja töölaud ja kohe näete, et probleem laheneb - ei ole enam kedagi süüdistada peale iseenda.
Et määrdevarustus kallis, ei tähi osta? Aga kas arvate, et määrdeteenuse pakkujaile on see odav? Lisaks ju nende töö hind ja ruumide rent - selle eest te maksategi, et ise kõike seda kupatust endale soetama ei pea ja keegi teine musta töö ära teeb.
Määrdega panevad puusse ka kogenud määrdemehed, kes tegutsevad maailmatasemel. Mõni ime siis, et neist astmeid allpool tegutsejail asjad iga kord täkkesse ei lähe.
Ja kui kurdate, et oli sula, aga pandi tahket, kas teil endal siis suud peas ei ole või?! Öelge määrdemehel konkreetselt, et ei mingit tahket, pangu kliistrit, see on teie nõudmine - ja selle järgi nad teevad, sest kliendi sõna maksab.
Ma arvan, et olen siin nüüd piisavalt jaganud teile tasuta nõu määrdeprobleemi lahendamiseks. Andke minna!
Lühem kiun, pikem liug!
Ja veel üks asi: täna õhtul Tähtveres nägin, kuidas TMiks suuski määrida tuuakse. Seal on kohe näha, ja toojad tunnistavad seda, et nende suusad ei ole aastaid hooldust saanud, igasugune vana sodi all, seisnud tont teab kus kuuri all või keldris või ahju taga. Ja siis loodetakse, et määrdemees teeb nendest plaksti tippsuusad. Teised toovad nii vanad ja odavad lauad, et isegi minu treenimata silm näeb, et nendega kiirelt ja kaugele ei sõida. Aga pärast on ikka määrdemees süüdi, miks ta 15 a vanadest pasteldest, mille alghind oli ehk vaid sada eurot, pole määrides seitsmesaja euro väärtusega suuskade omadusi välja võlunud.
See on huvitav (et mitte öelda võhiklik ja tobe) nõudmine. Teatavasti võistlevad ikka sportlased, mitte treenerid. Täna on olümpial Eesti parimad sportlased. Nad on täpselt nii head kui nad hetkel on ja Eesti valik on just nii suur kui on. Treenereid on vahetatud ka varem, see ei ole miski võluvits või imet tegev asjaolu.
Lp. Rein, õige on, et keskmäestiku jaoks tuleb aklimatiseeruda ja eraldi harjutada. Samas oleme täpsed, keskmäestikus (1400 m või enam) on sel hooajal laskesuusatamises täpselt 2 tippvõistlust -- Lenzerheide MK etapp (ca 1500 m) ja olümpia Anterselvas (ca 1600 m). Kõik ülejäänud võistluskohad on madalamal kui 1000 m. Aga tõesti, Eesti laskesuusatajad nagu ka enamus teisi riike olid enne olümpiat eraldi mäestikulaagris ja enamus olümpial startivaid sportlasi jättis sel põhjusel vahele ka ca 600 m kõrgusel toimunud Nove Mesto võistluse.
Olümpia suusavõistlused toimuvad Lago di Teseros, mis on vaid 1000 m kõrgusel ning vähemalt Eesti suusatajad valmistusid enamasti kodus. Samas 1000 m pole veel kõrgus, milleks tipptasemel sportlasel eraldi valmistuda tuleks.
Võib olla tõesti võhiklik nõudmine, kuid sportliku vormi madalseisu ajastamine olümpiaks vajab selgitust ja vastutamist. Altminek on in corpore (Vaguli sooritus välja arvatud, kuid edu pole ka see).
Pange tähele homset Tomingat. Hullem on, kui ta (suhteliselt) õnnestub, sest mille pealt võiks see olla? Nagu Veerpalu "timmis" suurvõistlusteks vormi? Jalavillide ravi kangete rohtudega vajab dopingukontrolli!!
Külm ja Ermits on vormi tipu juba läbinud. Valearvestus.
Alutagusel polnud põrgumasinat.
Priit...igati mõistetav et kaitsed oma semusi Tähtveres, kiitus! Asi ei ole pelgalt selles et kui ei meeldi viige mujale või hooldage ise...õppige.
Mõistad milliseid summasi teenitakse rahvalt kes ei peagi olema ise pädevad vaid neid ullitatakse reklaamiga mis ei vasta kaugeltki pakutule? Sinul jääb hea töö arusaam...sestsind kasutatakse reklaamina e.söödana...kea kiidab takka et pühapäevasuusataja Oskar usuks mesijuttu. Mõistan et sind ärritab ega tahagi uskuda, kuid vaata see jama on kestnud tõesti ca.12 a alates hooldemeeste J.K ja K.O aegadest.
Solgitakse turgu nagunii lisaks.
Ott
Ott - Kui palju, kus ja millised on parimad Eestis olevad kivilihvi masinad. Plaanin pikemalt oma suuspaarid lihvi saata, aga kevadel on juba teised mõtted ja talvel selgub tõsiasi et, ups ...
Keegi siin Ilvest ka fännab, kas tuleb 6 sisse või mis need kõvemad preemiaga kohad EOK-s olid? Ühesõnaga mis on see latt millest Ilves peab EOK silmis parem olema ja on tal võimalust. Andke enne ülekannet vihjeid, et kas hakata vaatama või pole vahet.
Ma olen kogenud veel üht lähenemist suusahoolduse poolt. Eelistatakse kindla suusafirma toodangut mida ise müüakse ja mõnele teisele tehakse sihilikult kehvemad suusad et enda asi paremas valguses paistaks. Lasin suusad ühe päälinna tuntud teenusepakkuja juures ära teha. Maratonil tundsin et midagi on viltu, lipe pole päris see. Teisel ringil oli juba parem minek ja lõpus libisesin teistega enam vähem võrdselt. Kodus tuli suuski harjates kõvasti parakatolmu välja. Noh jäi vast määrdemehel parakas korralikult harjamata, juhtub. Teine kord suuski määrida lastes tajusin hoiakut et need minu suusad ei saagi libiseda, ostku ma nende käest uued. Uuesti stardis olles ja suuski võrreldes oli sama jama. Suusk kinni. Läksin sel korral teise paariga. Kodus oli näha et teenusepakkuja oli suusa alla kõvasti parakat jätnud. Maha saamiseks tuli isegi kaapida. Seega tahtlikult oli suusk aeglaseks määritud lootuses et aru saaksin kui halvad suusad mul on. Sõidu lõpuks kulub ju suurem osa parakast nagunii alt ära ja kuriteo jäljed likvideeritud. Sama olla ühel sõbral juhtnud. Ilmselgelt nende juurde oma suuski enam ei vii.
TOP6 peaks ära tulema, aga kuuendast kohast kõrgemale eeldab pigem ülihead sõidupäeva. B-kategooria peale saab veel 8. kohaga. A-kategooria tase esikolmik.
Kes on see teenusepakkuja?
Super, Ilves on kõva varuga b-koondise mees nüüd!
Ilves on kõva (täna lihtsalt polnud tema rada) ja anname au, kuid ülejäänud olümplased... Siiani lati alt täiega läbi? Häirekellad või vara veel?
Tere õhtust esmalt kõigile!
1. Tõsimeeli ja ausalt, ei vaja kaitset!
2. Kindlasti soovitan kõigil harrastajatel natuke oma suuski määrida ja katsetada, kindlasti ei jookse mööda külgi maha!
3. Meie parim reklaam on olnud meie töö alates aastast 2009 kui noorte poistena alustasime ja kui meie pakutud kvaliteet ei vasta kliendi ootustele, siis on väga lihtne, täna on tartus vähemalt 7 teenusepakkujat, lihtsalt mine ja katseta ja kui sobib, siis pane sõrmus sõrme, nii lihtne ongi!
4. Priit reklaamina ja mingid eelised jne - seda pole kunagi olnud ja hr Pullerits on alati tasunud samamoodi nagu kõik teised ja saanud samasugust teenust nagu kõik teised - selle teema võiks nüüd lõpuks ammendatuks lugeda!
5. Lihtsalt infoks - et kui me igapäevaselt määriks väga halvasti suuski juba 17 aastat ja rööviks igal Tartu maratonil kliente ja võtaks niisama raha ja teeks kõike üle jala, siis päriselt mehed, palun öelge 1 põhjus, miks nad ikkagi siis sama reha otsa komistavad ja ikkagi meie juurde tulevad?
Miljoni dollari küsimus, seega pange pead tööle ja lahendage võrrand!!!
Parimad ei tee kiidulaulu ja nende tööd mäletatakse aastakümneid.
Olen alati saanud fantastilised suusad Hannese käest Tartust ja tahan väga kiita!
Ärge oma suuski talle viige, sest muidu te olete minust kiiremad...😀
Aga väheseks on jäänud neid kuldsete kätega hooldemehi sest paljusi huvitab tasuta nuudel.
Rico
Oi, mul tuleb suusakoondise peatreener silme ette…. Huvitav miks? 😂
Ära soju. Mis ise head tegid, et neid üle lati aidata?
Demagoogiline küsimus. See pole siin meist kellegi asi ega ülesanne, pole meie võimaluski, et kedagi Eesti sportlastest olümpial üle lati aidata.
Eesti sportlased teevad olümpial avalikul areenil sporti Eesti lipu all ning see annab meile kõigile õiguse avaldada avalikult arvamust, mis mulje nende võistlemised jätavad ja mis tunde tekitavad. Nad esindavad Eesti riiki, meid kõiki.
Ega me ei peagi kõikidel aladel latti ületama. Juhul kui riik 100% võitleks lati ületamise nimel ja sportlase asjaks jääks vormistuslik grammatika siis jah aga teades riigi taset siis on igati korrektne sirge seljaga lati alt läbi marssida.
Postita kommentaar
<< Esileht