Pullerits: Kas selle talve suusasõidud annavad lõpuks põhjust ka starti tulla?

Kas Haanja maratoniks kahe nädala pärast hakkab ettevalmistusest piisama? 

See võiks olla küsimus, mis võiks pärast olümpiat esile kerkida. Ja mis võiks oodata vastust.

Ei ole kerge pärast aastast pausi ja vaagnaluu hulgimurdu tunamullu sügisel ning sellele järgnenud pikka taastusravi tagasi tulla. See on tõsiasi, millest saab mööda vaadata ainult see, kes ei tea, millest ta räägib. Tol saatuslikul õhtul, kui saabusin Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonda, vasak jalg liikumisvõimetu, ütles valves olnud arst esimese ja sisuliselt ainsa asjana, et ega see jalg mul enam samamoodi liikuma hakka, nagu varem. Arvestades abitut olukorda, milles olin, ei näinud põhjust tema sõnades kahelda.

Sel talvel panin esimest korda suusad alla 10. jaanuaril. Hästi ettevaatlikult. Oli väga võõras ja ebakindel tunne. Suusatasin, pigem küll kulgesin klassikatehnikas Tähtvere spordipargis Lauri ca 1,15 km pikkust ringi neli korda. Kokku 4,6 km 31.12-ga. Keskmine kilomeetri aeg 6.42, keskmine pulss 114. Rohkem esimese korraga ei söandanud. Järgmisel päeval suusatasin sealsamas 6,2 km keskmise kilomeetri kiirusega 6.02. Võtsin asja rahulikult, võiks öelda, et tuletasin suusatamist meelde.

Tasapisi hakkas asi paranema. Järgmise nädala lõpus suusatasin juba keskmiselt kiirusega 5.33–5.46 kilomeetri kohta, aga mitte rohkem kui 6–7 km korraga. Ikka klassikas, sest uisutehnika mõjub põlvedele ruineerivalt ning dr Leho Rips, selles vallas Eesti autoriteet, on „uisutamise” juba ammu ära keelanud, öeldes, et see inimesele mitteloomuomane põlvede väänutamine tuleb keskeas ära lõpetada, kui vanemas eas käia tahad (ja see, muide, kehtib kõigi kohta!). Veel nädal edasi ja tempo tõusis kilomeetri kohta 5.21–5.23 kanti ning sõidukorra kilometraaž 8–9 km-ni.

Jaanuari viimasel päeval tegin juba 11 km klassikasõidu ning veebruari esimesel päeval 12,7 km. Ikka peamiselt Tähtvere spordipargis, ehkki vahel põikasin ka dendroparki, aga sealsetele tõusudele ei roninud, sest alla sõites ei saa kukkumisega riskida.

Aga kukkumine tuli.

Ja täiesti süütus olukorras.

Veebruaris hakkasid keskmised kilomeetri ajad tulema juba alla viie minuti ja distantsid venima 10 km peale, näiteks 7. veebruaril 13,6 km keskmise kilomeetri kiirusega 4.57 ja pulsiga 125. Selle aasta viiendal nädalal kogunes suusakilomeetreid juba 39,5. Jah, pole teab mis palju, aga arvestades, mis seisust tulin, siis rohkem kui kamaluga.

Eelmise nädala algul ühel pimedal õhtupoolikul tundus, et miski on jäänud suusapõhja alla ja kriibib maad. Kuu aega tagasi oli Emajõe lähedasel rajal kinnistunud täpselt suusasoonde üks piklik puutükk, mis isegi suuska vastu maad lüües lahti ei tulnud. Ei tulnud lahti ka siis, kui võtsin suusa jalast ja püüdsin puutükki sõrmedega lahti kangutada. Viimaks pidin appi võtma kepi ning tolle otsaga kleepunud puutüki minema taguma. Kahtlustasin, et nüüd on juhtunud midagi samasugust.

Keerasin Lauri ringi kõrgeimas osas klassikarajalt kõrvale ja suundusin kõrge lambi alla, sest seal on loodetavasti näha, milles probleem. Ja kui ma siis uisusõitjate poolt siledaks hõõrutud rajaosal lambile jalakäija kiirusega astudes lähenesin, libisesid suusad ootamatult alt. Maandusin rajale sama küljega, millega olin maandunud siis, kui murdsin vaagnaluu (ja ei välista, et ka mõned roided, sest rindkere tegi samuti tükk aega valu, aga sellele polnud mahti tookord haiglas keskenduda). 

Sain paugu õlale, samale poole, kus olin 2016. aasta suvel Valgas rattaga kukkudes murdnud rangluu (ja viie roiet), ning puusale, mis oli 15 kuud tagasi saanud kapitaalse trauma. Ehmatus oli suur.

Püüdsin end ettevaatlikult püsti ajada. Ei õnnestunud. Sellepärast et rada oli libe ja ei saanud suuskadel võtta niisugust asendit, mis oleks jalule aidanud. Võtsin suusad alt. Siis tõusin. Tegin kindlaks, et saan vasakut kätt õlast liigutada küll. Aga õlg oli valus. Kummalisel kombel – ja see oli kahtlemata hea märk – ei tundunud puusal häda midagi. Kuigi raviarst oli hoiatanud, kui üle-eelmiste jõulude eel haiglast välja sain, et kaheksa kuud kindlasti kukkuda ei tohi. 

Tõenäoliselt olid õlas ainult mingid sidemed saanud põrutada. Sest suutsin kerge valuga isegi edasi suusatada. Tahtsin näha, kas läheb hullemaks või mitte. Tundus, et ei lähe. Puusakont andis muljudes küll õrna lokaalse valuaistingu, aga jalg liikus puusast ilma probleemideta. Järgmise päeva õhtul jäid kaelas lihased või kõõlused või mis iganes valusaks – tüüpiline olukorras, kui inimene järsku kukub ning püüab instinktiivselt säästa pead.

Möödunud nädalal käisin suusatamas kõigil seitsmel päeval ja sain niiviisi kirja 64,6 km. Kokku on sel talvel suusakilomeetreid kogunenud 206,8. Tunda on, et kätesse on toonus tagasi tulnud ja jalgadesse samuti. Arvata võib, et ka selja- ja korsetilihastele on mõjunud klassikasõit tugevdavalt. Küll aga juhtus pühapäeval veel üks ootamatus.

Olin vaevalt sõitnud Lauri ringil tuisust ebakvaliteetseks muutunud rajal poolteist kilomeetrit, kui tundus, et vasaku jala suusaside on läinud lahti. Pidasin kinni ja kontrollisin – ei, side oli kinni. Sõitsin edasi, kuid tundsin, et suusk pole juhitav, justkui kipuks minema oma teed. Siis märkasin: Salomoni hallil suusasaapal, mille olin kunagi, arvatavasti üle kümne aasta tagasi ostnud kasutatuna Alar Savastverilt, vist 50 euro eest, oli esiosas tulnud tald saapa korpusest lahti.

Kuidagimoodi sõitsin veel viis ja pool kilomeetrit, siis lõpetasin ära, enne kui saabas täitsa ära laguneb. Näis, kas sellest veel elulooma saab. Eks kõik, mis liigub, ju kulub. Aga kui nüüd Haanja maraton peaks jääma saapa rikke taha, siis... Kuid palju tõsisem on esiteks küsimus, kas senine ettevalmistus on pikaks sõiduks ikkagi piisav, ja teiseks, kas Haanja laskumised võivad olla liiga ohtlikud, et minna sinna kukkumisega riskima.

Fotod 1-5 ja 8: Lumine talv Tartus Tähtveres. Kes tunneb täpsemalt ära, kus on pildid tehtud? Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 6: Laupäevase Tallinna maratoni start. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 7: Laupäevase Tallinna maratoni stardiala. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet