Pullerits: Kuidas tagati see, et Tartu maratonil keegi sohki ei teeks?
Kuidas pühapäevase maratoni esimeseks, Matu TP-ks kõik valmis seatakse, ja miks seal tuleb arvestada Newtoni jahtumisseadust, saate lugeda mu sellest loost siin lingi all.
Need, kes ei ole just alles eile sündinud, mäletavad kindlasti, et 1982. aasta Tartu maratonil ei tohtinud sõita pilk ja nina liiga maas, sest siis võis juhtuda, et ei saagi tulemust kirja.
Too oli minu kõige esimene Tartu maraton. Olin siis Tartu 2. keskkooli eelviimase, 10. klassi poiss. Maratoniks olin valmistunud Tartus dendropargis, kus olid suusatajate sisseaetud rajad. Tähtvere spordipargi kohal laius tollal võsastunud prügimägi. Kogusin dendropargis pärast koolitunde suusatamas käies enne maratoni 330 suusakilomeetrit, mida pidasin piisavaks. Raja pikkus oli tookord 52,7 km, distants Matult Elva lähistele.
Kuna osalejaid oli tuhandeid ja alustasin tagaotsast, tuli enamik võistlusmaast sõita nii, et suusatajad tihedalt ees ja kõrval. Harimäe otsas, kus rada sisenes metsa alla, tekkis pudelikael ja tuli mitu minutit oodata, kuni sai hakata laskuma. Rajameister Arvo Kütt kirjeldas mulle täna, et oli sinna tõmmanud kolm jälge, kuid soomlased, kes olid käinud enne maratoni rajaga tutvumas, väitsid, et nii läheb tihedaks, sest jäljed tulid mäest alla mööda kitsast autoteed, mis oli kaetud paksu lumega; lund oli nii palju, et see oli nädal enne maratoni puidki rajale painutanud.
Kütt tegi kolme jäljepaari asemele kaks ning loomulikult tekkis siis Harimäel suusatajaist tropp, sest Harimäe otsa oli viinud koguni 15 jäljepaari. Järgmisel aastal sai Kütt Tamsalust kolm buldooserit ning lükkas Harimäe laskumise laiemaks. "Aeg oli selline, kõik oli meie," ütles ta raja kiirelt käinud laiendamise kohta.
Alles nüüd sain temalt teada, et Harimäe laskumine kujunes 1982. aasta maratonil kõigi aegade karmimaks. Küti andmeil oli üks suusataja nihestanud kukkudes puusaliigese ning mitu osalejat murdnud rangluu.
Poolel teel tervitas osalejaid suur hele plagu, mis andis teada, et pool maad on läbitud. Sealkandis tuli selja tagant hirmsa hooga kolm aastat noorem koolivend Aivo Pärn, kes tollal oli kõva suusataja, käis suusatrennis, ning kihutas mööda – tal oli stardis tekkinud mingi tehniline probleem.
Ausalt öeldes ongi see enam-vähem kõik, mida tollest esimesest maratonist mäletan. Peale selle, et endast tuli rajal märk kirja panna. Ja sellepärast ei tohtinudki kogu aeg sõita nina ja pilk maas.
Kõigile osalejatele oli antud teada, et rajal on värvilised pliiatsid, millega tuleb, kui nüüd õigesti mäletan, rinnanumbri küljes olnud paberitükil teatud kohta märge teha. Sellepärast, et tõestada, et oled raja ikkagi ausalt läbi sõitnud. Sest Tartu maraton oli tollal saamas juba prestiižiürituseks, mis olevat kaasa toonud selle, et osad tulid starti, sõitsid siis pisut, seejärel istusid autosse, tulid enne finišit autost uuesti rajale ja said uhke tulemuse kirja.
Küsisin rajameister Kütilt, kas päriselt ka nii tehti, et läbiti osa maratonist autos, sest mis muu võis olla selle põhjus, miks osalejad pidid rajal värvilise pliiatsi märkega distantsi läbimist tõendama.
Kütt kinnitas, et selliseid juhtumeid oli. Need olid kerkinud esimest korda teemaks 1981. aasta Tartu maratonil, mis lõppes Illil (kus asus Elva tarbijate kooperatiivi limonaaditehas). Ta ütles, et on ka oma silmaga näinud neid, kes istusid mõni kilomeeter pärast starti autosse või väljusid lõpu eel autost. Enamasti olid need olnud mehed.
Too oli erandlik maraton, sest võitjatena läks kirja kolm meest: Mati Albert, Tõnu Sirel ja Uno Leist. Kahtlen, et avalikes allikates leiduv võiduaeg 3:21.10 on õige. Ilmselt on tunniga eksitud.
Tol aastal korraldas ajalehe Edasi sporditoimetuse juht Vahur Kalmre Tartu maratonist reportaažide kirjutamise võistluse ning lubas avaldada parimad tööd lehes. (Selle kohta loe lähemalt sissekande kommentaariumis.) Loomulikult otsustasin kaasa lüüa, sest plaanisin ju astuda Tartu Ülikooli õppima ajakirjandust ning seal oli loomingulisele konkursile vaja nn kaasavara, et sind üldse jutule võetaks. Kaasavara tähendas ajakirjanduses ilmunud töid.
Foto 3: Suuskade määrimine millalgi eelmise sajandi lõpus Tartu maratoni eel bussiparklas. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu maratonil osalejad 1990. aastate keskel metsa vahel. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Fotod 5, 6 ja 10: Tartu maratonil osalejad 1990. aastate keskel. Fotode autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 7: 1984. aasta Tartu maraton. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 8: Suusatajad Tartu maratonil millalgi 1990. aastate algul. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 9: Suusatajad uudistamas Tartu maratoni auhindu aastal 1984. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Väike osa suuskadest, mis olid laupäeva pärastlõunaks Tähtvere spordikeskuses ette valmistatud pühapäevaseks Tartu maratoniks. Foto autor: Priit Pullerits
Postitas: Priit Pullerits @ 10:27
kommentaare: 31
31 Kommentaarid:
Paistab, et panite žanriga mööda, kus sellist reportaaži avaldataks. Tollal olid lehelood küll pikemad, kuid ilmselt partei kongressidelt ei saaks ka dobrood nii pika ja nõretava loo jaoks, va Brežnevi kõne jaoks. Huvitav, mida pr Lauristin nägi teis?
Jah, kuldsetel kaheksakümnendatel oli TM-st osavõtt väga prestiižne. Ei ole üldsegi väljamõeldis, et väga suured massid "läbisid" maratoni osaliselt töökollektiivide bussides. Peale starti Matul või hiljemalt Ande TP-s keerati ennast ootavasse bussi ja seejärel, sõltuvalt treenitusest ja rikutuse astmest, nihverdati ennast vahetult enne Elvat või veidi varem uuesti rajale. Inimestele, kes ei ole elanud nõukaajal on seda kõike raske mõista. Aga tollel ajal oli oskus riigi ja töökoha tagant varastada lausa uhkuse asi ja oli märk indiviidi ettevõtlikusest ja innovatiivusest. Ka huiamine TM-il oli "norm"
Kõik viimased aastad on paaristõuke suusatajad seal esiotsas sõitnud KL sõiduviisi asemel uisku. Väga kahju, et korraldaja ei soovi olla reegleid järgiv ja ettekäänded nagu puuduv videomaterjal või sõideti "piiri peal" on vale käitumine. Videokontrollid on alati täiesti valedes kohtades! Kes siis allamäge uisusamme teeb või tõusul kus ühtegi põhjust seda teha ei olekski. Kus siis rikutakse reegleid? Kõigis kurvides sisuliselt lõpukilomeetritel ja eriti viimasel. Korraldaja võiks ennast kurssi viia mitu uisusammu tohib pööretel teha ja juhin tähelepanu asjaolule mida paljud ei tea üldse...
Lubatud arv uisusammu võib teha, kuid mitte iga 100 m järgselt.
Võtame TM vana finiši...vasak ja paremkurv olid järjestikku. Lükati paar sammu ühes ja samapalju teises kurvis, aga tegelikkuses reeglid seda ei luba. Mäletan väiteid, et no siis välismaalased (nor) ei tulegi järgmine kord. Ärgu tulgu kui rikutakse reegleid.
VELJO
Helistasin Vahur Kalmrele, et täpsustada Edasi reportaaživõistluse tulemusi. Kalmre kirjutab Tartu maratonidest raamatut, tal on andmeid. Ta oli 1980ndatel Edasi sporditoimetuse juhina maratoni propagandatalituse üles, nüüd öeldaks selle ameti kohta pressiesindaja või suhtekorraldaja.
1983. aasta reportaaživõistlusele, kus ka 11. klassi poisina osalesin, laekus üle 20 töö, millest Edasis ilmus 7. Võitis Spordilehe korrespondent Enn Hallik. Kolmandaks jäi kirjanik Lehte Hainsalu. Kaasa lõid ka suusaõppejõud Kaarel Zilmer ja spordiajakirjanik Aare Kreilis.
1984. aasta võistluse võitis Eesti Looduse vastutav sekretär Ilmar Kask. Edasi avaldas kolm reportaaži.
Viimase, 1985. aasta võistluse võitis Üle Sults Eesti Maaparandusest, kolmandaks tuli spordiarst Toomas Savi. Edasis ilmus viis reportaaži.
Eelmisel TM-l Alutagusel tulid sellised nii mõnedki enda arvates kõvad mehed uisusuuskadega. Lühem rada ja tõuse pole ning mis see siis ära panna ei ole. Aga teisel ringil küngastel hädas mis hädas. Pandi tuimalt uisku, kuigi hurjutati neid kõrvalt. Ja kõik said protokollis koha kirja.
-21 stardis ja sama prognoos ka kl 14 finishis. Liig mis liig.
TM stardiks lubab päris kõrbedat külma. Korraldajad on vait nagu kuldid rukkis.
Finlandia Hiihtol oli sisuliselt sarnane ilm nagu prognoos praegu TM-ks lubab. Hommikul - 20 ja päeva peale läks soojemaks. Soojad kindad kätte, soojem müts ja buff vmt ja polnud probleemi. Starti edasi ei lükatud. Mida need TM korraldajad peaksid siis praegu tegema? Kes külmakartlik, saab ise otsustada, kas liig või mitte.
See kommentaar on oma sisu kohta ka veidi liiga pikk.
TM korraldaja ei peaks midagi tegema, sest nad on juba oma raha kätte saanud.
Võib ka nii, et lükatakse 1h edasi, äkki oli ka 2021 sarnane olukord.
Korralik pabistamine käib siin enne suurt TMi: küll süüdistatakse suusamäärijaid, küll peljatakse talveilma.
Rahu!
Hr. Pullerits on teinud kenad rahustavad viimased sissekanded ajaloost - kiitus.
TM start peaks 1 h edasi lükkama. Sardellikostüümis -21 on päris karm. 1 h on juba 2-3 kraadi soojem ja päike väljas
Täna kirjutan Postimehes, et norralased jälle susserdasid endale murdmaasuusatamises eelise ja FIS andis selleks lahkelt oma õnnistuse:
https://sport.postimees.ee/8415700/rahvusvaheline-suusaliit-andis-norra-koondisele-teiste-ees-ebaoiglase-eelise
Mathis Desloges on imelise arenguhüppe teinud. Kahel distantsil eluvormis Klaeboga sisuliselt võrdse sõidu teinud. Loodame ja usume ikka parimat aga miskipärast meenub üks Austria suusamees mõned olümpiad tagasi...
Kes keelab soojemaid riideid selga panna?
Kui -21 on liiast külm, siis olete ikka suured hädapunnid ja pehmod!
Riietuge ikka vastavalt ilmale ja vajadusel 2 mütsi ka pähe.
Minu lapsed 3 aastased mängivad hommikust õhtuni väljas kui -29 ka olnud.
Triin
Priit on olnud kõva mees, kui alustas Tartu maratonidel suusatamisega koolipoisina. Lehitsesin vanu treeningpäevikuid ja selgus, et mina alustasin hiljem, olles 2 korda Priidust vanem. Esimene sõit oli 17. veebruaril 1985 (maratoni eel sõidetud 530 km). Ilm oli hommikul jahe -16°C ja tuuline. Mu rinnanumber oli 10185 ja koht finišis 4275. Ligikaudse arvestuse põhjal pidin iga 10 meetri järel mööduma ühest suusatajast. Karu kausis läks kitsaks ja tuli laskuda paksu lume sisse. Kukkudes lendas mul müts peast ja šokolaaditahvel taskust – mütsile pidin järele minema tagasi mäest üles.
Homse ilma pärast ei tasu küll väga muretseda. Pole halba ilma, on vaid vale riietus. Leidsin päevikust sissekande 28. Tartu maratoni kohta. Päev enne maratoni oli õhutemperatuur -25°C. Käisin Tähtvere pargis kontrollimas riietuse sobivust külma ilmaga sõitmiseks. Pühapäeva hommikul kell 9 oli Matul külma -25°C. Start lükati poolteist tundi edasi (ei mäleta piirtemperatuuri suusavõistluste korraldamiseks, aga Alar Arukuusk oleks vajadusel saanud hakkama ka kraadiklaasi näidu korrigeerimisega).
Vohh, aasta ema! Kui vaid sellist külma antaks.
Külma ilma riietusega on mure üllatuslikult hoopis vastupidine, kui algajatele nõu anda. Ära paki ennast kubujussiks. Kui kõrbeda ilma ja tuulekesega ennast higist leemendama ajada, siis on oht külmetuda. Kata strateegilised kohad, muidu on triinukestega vsjo. Ma võtsin varu suusamütsi ka igaks juhuks kaasa.
Ärge muretsege, tuleb kena suusailm!
https://sport.postimees.ee/8415969/kust-saab-sooja-tartu-maratonil-tuleb-kulmaga-appi-newtoni-jahtumisseadus
Aitüma, Priit. Hea lugu! Väike sisevaade suurürtituse korralduse telgitagustesse.
Starti on lihtne edasi lükata aga pärast seda muud kellaajad, mis on varem stardi järgi paika sätitud???? Korralduslikult paljud asjad kella järgi tellitud ja valmistatakse, mõni peab lennukile või rongile jõudma, jne....
Ei tasu nii palju meenutada või siis mitte järeldada esimese pähe tuleva meenutuse järgi. Niiviisi võib meenuda, et ka Klaebo tuli 21-aastaselt kohe maailma paremikku.
Käisin täna suusatamas. Tähtvere spordikeskuses käis suur määrdetöö. Homseks maratoniks valmistati ette 130+50 paari suuski, lisaks ca 20 ameeriklastele. Ei ole kuskil näha seda, mida siin mõned on püüdnud väita, et enam sinna suuski määrida ei viida. Viiakse, ja oi kui palju. Lisasin pildi umbes neljandikust suuskadest, mis olid laupäeva pärastlõunaks seal maratoniks ette valmistatud, selle sissekande kõige lõppu.
Tänasest Tartu maratonist tuleb reportaaž ka ikka.
Aga mitte Jaanus Laidveelt, kes kolis ära telesse: nii kui olümpiale jõudis, astus kohe seal ETV ekraanile Johannes Vedru mikrofoni ette.
See-eest tuleb seekordne reportaaž Laidveest märksa kõvemalt sõidumehelt ja intriigi on ka ikka. Laidvee on saanud endale kõva konkurendi. Vaat, mis juhtub, kui kodumaise suurürituse asemel jooksed välismaiste virvatulukeste peale.
Kui see nüüd mingi tervisehäda ei olnud, on Laidvee mõttemaailmas oluline nihe või nihestus toimunud. Aga ega hakkajatel meestel ei pidavat olümpial igav hakkama.
Väga hea reportaaž teil Alariga koostöös ja kahtlemata on Alar kõva sõidumees!
Mis puutub aga muusse sinu poolt tõstatatusse, siis ega konkurents ole paha, vastupidi. See hoiab meeled virged ning ei lase lodevusel maad võtta.
Olümpia on aga sedavõrd defitsiitne sündmus - teatavasti saab nii suurt talispordipidu nautida ainult igal neljandal aastal -, mis sellest tulenevalt väärib ka teatavaid ohverdusi. Seekord siis Tartu maratoni, kuid kuna olen Suurel Mõõduvõtul osalenud juba omajagu - 18 korda -, siis pole ka mitte midagi traagilist, kui üliharva üksik puudumine sisse tuleb. :)
Hüva, loodetavasti annab kogukond selle eemale hiilimise seekord andeks.
Ai, üks asi siiski küll: nii nagu purju jäämine algab esimesest pitsist, algab ka Tartu maratonilt lahkumine esimesest kõrvalejäämisest.
Vale eelduse juurde takerdud... Esiteks, polnud see esimene vahele jäämine ja teiseks, seni kuni tervis lubab, traditsioon jätkub. Võib protokollida.
Protokollitud. Ja raamitud.
Postita kommentaar
<< Esileht