Pullerits: Professionaalne õpetus, kuidas Tartu maratoni võidu peale sõita

Võtsin Tähtveres rajalt maha Jaanus Teppani, sest soovisin täpsemalt teada, kuidas haigus ja vigastus keerasid tal kihva Lillehammeri taliolümpia, kuidas Vasaloppeti viienda koha auhinna realiseerimine tekitas lisaväljaminekuid, kuidas norralane kasutas König-Ludwig-Laufi lõpuheitluses tema vastu jõhkraid võtteid, kuidas Venemaal ähvardas võistluspäeva 30-kraadine pakane silmanägemist kahjustada ja kuidas seal võistlusraja kõrvalt suusatajate peast suusamütse rööviti, kuidas Eesti teatesuusameeskond võitles Liidu koondise järel Liidu meistrivõistlustel välja teise koha ning kuidas ta enne Finlandiahiihtot Rutt Šmiguniga halbu konserve sõi ja miks ta end stardis ässade kõrval näruselt tundis.

Kõike seda saate lugeda tänasest Postimehest, kuhu Teppani läbielamised kirja panin. 

Aga arvestades siinse lugejaskonna erihuve, siis Teppani lugu, kuidas ta võitis Tartu maratoni ja kuidas seal ka võidust ilma jäi, teile preemiaks allpool. Ülalviidatud lugudele saate kaasa elada Postimehe küljel. (Siin on juures Postimehe pildiarhiivist leitud vanad fotod, seega on vaja asjatundjate kinnitust, kas nendel on ikkagi kõigil Jaanus Teppan.)

«Olin alles 20, kui mul õnnestus tulla Partsimäe ümbruses, mis on Harimäe lähedal ja kus vanasti peeti kõik võistlused, Eesti meistrivõistlustel 30 kilomeetris teiseks. Kaotasin Arne Sirelile 1.20. Kõik teised paremad jäid selja taha.

Tartu maratonile Sirel ei läinud. Mul suuski väga valida polnud. Spordiühingu Jõud meestel, sh Sirelil, oli suuski rohkem. Neil olid ka kollase põhjaga Karhud. Küsisin, kas saaks, kuigi endal oli hirm naha vahele, et kas antakse. Sirel andis.

Olin noorena Tartu maratoni rada mõned korrad läbi sõitnud. Seda hirmu küll ei olnud, et ei jõua. Aga tol korral, 1983. aastal, olid vastas ikkagi staažikad ja kogemustega vanemad mehed, nagu eelmise aasta võitja Uno Leist, Vasaloppeti viies.

Distantsi keskel tekkis järgmistega vahe sisse, mehed pudenesid tagant ära. Palult saati jäime kolmekesi: mina, Leist ja Johannes Toim. Siis hakkas ka Toimil raske, ta ei jõudnud enam tõugata. Saime Leistiga eest ära.

Aga mulle tundus mingi hetk, et Uno tempo jääb nõrgaks. Olin seni istunud tema taga, kus on kergem sõita. Ütlesin, et võin ka vedada. Läksin ette ja vedasin sellise tempoga, nagu mulle tundus, et oleks kohane. Siis vaatasin selja taha – Unot ei ole.

Sain aru, et nüüd on minu võimalus. Lõpuni ei jäänud enam palju, tuli pressida, et äkki tuleb võit. Tuligi. Umbes minutiga.

Võitjana sain saunaahju ja Tartu linn pani ka igasugu auhindu välja. Oli uhke tunne olla Tartu maratoni võitja.

1995. aastal suusatati Tartu maraton esimest korda Worldloppeti maratonina. Rootslastel oli väga hea tiim, kuhu kuulus Håkan Westin, väga tugev paaristõukaja, kes oli mitu aastat järjest võitnud Worldloppeti sarja. Norrakad olid samuti tugevad.

Moodustus kümnemeheline tuumik, kust nõrgemad raputati saba pealt maha. Jäid viis-kuus meest, sõitsime rivis. Püüdsin enne lõppu kogu aeg kellegi tuules olla, sest teadsin, et viimasel kahel kilomeetril läheb paugutamiseks.

Saanimehed sõitsid meil kõrval ja filmisid. Nad ajasid tegelikult ühe raja kinni ja lõid suitsu ka näkku. See ajas hinge täis. Tahaksid minna kõrvale, sõitu dikteerima, aga ei saa, sest rada on lõhutud.

Kui sai selgeks, et nüüd läheb kohtade jagamiseks, hakkasid rootslased kiirendama. Hüppasin Raul Olle taha, aga Raulil ei olnud võimu. Siis üritasin saada Westini taha, aga keegi jäi ette. Westin sai 500 meetrit enne lõppu väikse vahe sisse. Rebisin end teiseks, aga see oli ka kõik.»

Foto 1: Postimehe arhiivi andmeil on sel pildil Jaanus Teppan. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaanus Teppan jaanuaris 1994. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaanus Teppan detsembris 1992. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jaanus Teppan tõenäoliselt millal 1990. aastatel. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 5: Vasakult Anatoli Šmigun, Kristina Šmigun, Tiia Teppan, Jaanus Teppan ja Silja Suija 15. märtsil 1994. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix