Pullerits: Tahate lõbusaid suusajutte? Eks rääkige... teadagi, kellega!

Jan Uuspõld (fotodel) saabus krapsaka, isegi lennuka sammuga. Soe villane müts peas, paks hall sall mitmekordselt ja kohevalt ümber kaela. Kohe näha, et proff: vaja hoida tervist, sest haigena lavale ei astu ja Tartu maratonile ammugi ei lähe.

Kohtusime Tallinnas Nõmmel Teatrirestos, mida peab näitleja Margus Prangel. Ta astus ligi, kui me Uuspõlluga suusatamisest rääkisime. Uuspõld ütles talle, et öelgu ka midagi Postimehele, mille peale Prangel teatas lõbusalt, et ei hakka tema vahele segama, kui meil on erialane vestlus.

Vestluse tulemus on tarbitav siin, mille kohta Vahur Teppan ütles, et lahe lugemine. Kaks lahedat lugu alljärgnevalt.
*

Ükskõik, kui palju sa kardad, kui oled roninud, suusad õlal, Mustamäel Nõmme suusahüppetorni tippu, aga sa ei tule sealt jalgsi tagasi alla, sest siis jääb trennikaaslaste ees häbisse, teadis Jan Uuspõld poisina.

Kardad sellepärast, et kuigi oled alla sõitnud ja hüpanud kahest väiksemast tornist, on trampliin, kust kõvemad lendavad üle poolesaja meetri, ikka senisega võrreldes topeltsamm edasi.

«Kuigi oled hüppamist treeninud, tead teoorias, mida pead tegema, siis kui sa päriselt oled seal üleval, tuul ainult viliseb kõrvus, midagi ei ole ümber...» kirjeldab ta.

Aga siis tuleb otsustada: tõugata end laskumisele ja võtta hoovõtuasend.

Ainult et hoog, mida mujal saab külge ette keerates või slaalomi pöördeid tehes pidurdada, muudkui kasvab ja kasvab ja kasvab, meenutab Uuspõld oma esimest suurt hüpet. «Siis tekkis niisugune tunne, nagu seest oleks kõik õõnes, nagu oleksin tühi tünn. See ei olnudki nagu mina, vaid lihtsalt, et tuleb, mis tuleb.» 

Pärast trampliini otsalt äratõuget, oletab Uuspõld, laperdas ta kuidagi läbi õhu.

«Lendamise tunne oli kõige mõnusam tunne,» lausub ta. «Aga siis hakkab tulema maandumine, et mis nüüd sellest saab.»

Ta hoidis maad ligi, nagu treener oli soovitanud, aga mingil hetkel lasi ikkagi keha rullima. «Suu ja silmad olid lund täis, sa ei kuule, sa ei näe mitte midagi,» kirjeldab ta. «Sa ei tea, kus sa oled. Oled nagu pesumasinas. Lõpuks, kui seisma jääd, teed silmad lahti. Vaikselt hakkavad mingid helid tagasi tulema, keegi kuskil räägib. Tõused püsti, vaatad, et tore, terve!, midagi pole juhtunud.»

Seejärel tõstis noor Uuspõld oma suusad taas õlale ja sammus tagasi torni, et teha kohe järgmine hüpe. Enne andis treener nõu, millele tähelepanu pöörata.

Nii alustavad kõik suusahüppajad. Enam-vähem kõik kukuvad oma esimese hüppe lõpus. See on paratamatus, sest nagu sõnab Uuspõld: erinevalt Tartu maratonist trampliinil katkestada ei saa. «Kui juba tornist ära tõukad, siis pead asja lõpule viima,» ütleb ta, naeruga.

* 

Tuletage Jan Uuspõllule meelde, mis juhtus 14 aastat tagasi Otepääl, kuhu olümpiapronksimees Jaak Mae (fotol vasakul) kutsus ta osalema MK-etapi teise võistluspäeva vaheajal peetud kuulsuste 5 kilomeetri klassikasõidule, ning ta hüüatab silmade põledes: «Oi, see oli põnev!»

Põnev sellepärast, et Uuspõld startis Tehvandi suusastaadionil pooleminutiliste vahede järel alles 16ndana, aga jõudis sinna tagasi kõige esimesena.

Sellise kiire finišisse saabumise põhjustas MK-etapile kogunenud publiku tekitatud melu.

Uuspõllu sõnul oli ta stardis igati rahulik. Aga kui rajale pääses, kuulis, kuidas rahvas hakkas tribüünil kaasa elama ja ergutama. «Jõu, jõu, jõu!» kaikusid hüüded tema kõrvus. Nagu osaleks ta tõesti suurel võistlusel.

Uuspõld võttis end igati kokku, püüdes vähemalt staadionil ja sealt algaval Kunimäe tõusul näidata nii ilusat suusasammu, kui oskab (fotol paremal). 

«Seal olid suured teleekraanid ja ja mul tõmbas hinge kinni, kui staadionilt minema sain,» meenutab ta. «Mul tekkis... mitte paanika, aga niisugune tunne, et täitsa lõpp, ma ei suuda, et mida ma nüüd teen. Oleksin pidanud lihtsalt natuke rahulikumalt võtma, edasi suusatama, aga keerasin suusad tagasi ja juba laskusin sealt alla.»

Ta mäletab, kuidas staadioni kommentaator küsis, kas siit tuli maailmarekord (fotol vasakul).

«Finišis tahtsid nad mind isegi liidritoolile istuma panna,» räägib Uuspõld. «Ütlesin, ma ei taha. Nemad, et «istu, istu».»

Uuspõld, professionaalne näitleja, oletab, et see oli rambipalavik, mis tema üle võimust võttis. Ja tema võistluse enneaegselt lõpetas.

«Ma polnud kilomeetritki sõitnud, kui sain korraliku haamri,» lausub ta. Haamriks nimetatakse spordis seda, kui igasugune jõud saab otsa.

Aga ühest asjast hakkas ta tolle intsidendi järel aru saama paremini, kui eales varem: kui psühholoogiliselt tugevad on tippsportlased, kes igast suunast tuleva turmtule all vastu peavad.

Fotod 1-4: Jan Uuspõld treenimas eelmise nädala kolmapäeval Nõmmel Tartu maratoniks. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 5: Jaak Mae ja Jan Uuspõld 22. jaanuaril 2012 Otepää MK-etapi ajal peetud staaride 5 km klassikasõidu eel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Fotod 6 ja 8: Jan Uuspõld 2012 Otepää MK-etapi ajal peetud staaride 5 km klassikasõidul. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 7: Jan Uuspõld andmas intervjuud pärast 2022 Otepää MK-etapi ajal peetud staaride 5 km klassikasõidu enneaegset lõpetamist. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix