Pullerits: Miks Raio Piiroja ei suutnud Haanja maratonil Jaanus Laidvee rünnakule vastu panna?

Kümmekond kilomeetrit enne Haanja klassikamaratoni lõppu hakkas eespoolt paistma Raio Piiroja (fotol esiplaanil) selg, kusjuures Eesti jalgpallikoondise endise kapteni kehakeel reetis, et kõige kergemini tal parajasti ei lähe.

Jaanus Laidvee (51) on endast viis aastat noorema Piirojaga suusaradadel arveid klaarinud juba üle kümnendi. Algul polnud nurgelise suusaoskusega eksjalgpallurist talle vastast, aga kui Piiroja algeline tehnika veidi lihvi sai, pidi Laidvee hakkama alatasa tunnistama, et hiljutise tippsportlase sitkusele on tavaharrastajal keeruline vastu saada.

Kuid nüüd, Eesti pikamaasuusatajate Estoloppeti sarja viimasel, laupäevasel 42-kilomeetrisel etapil Võrumaal Haanjas sattus Piiroja Laidveele (fotol nr 69) käeulatusse.

Laidvee enesetunne oli hea – parim, mis ta tänavuse talve võistlustel kogenud –, kuigi selja taha oli jäänud juba 32 kilomeetrit. Ainus häda: tema kliistrimäärdega suusad Haanja künklikel radadel peaaegu üldse ei pidanud.

Ometi oli ta saabunud Haanjasse juba maratonile eelneval päeval, et laupäevaseks sõiduks suuski testida (fotol paremal). Niipea kui ta sealses parklas autost väljus, astus talle vastu endine Eesti laskesuusakoondislane, nüüdne laskesuusakommentaator Margus Ader, kes tuli rajalt, et saiast energiat ammutada, ning siis rajale tagasi suunduda. Ei, tema järgmise päeva maratoniks varustust ei katsetanud, vaid – nagu nüüd räägivad kahetsus- ja naeruväärselt paljude alade paljud Eesti koondislased – oli tulnud nautima, samuti ka Haanja kogukonnale lugupidamist avaldama, et austuse märgiks maratonirada lihtsalt läbi sõita.

Haanja suusaentusiastid olid tõepoolest näinud kurja vaeva, et eelmise nädala lõpust saabunud suure sula vastu võitlust pidada (fotol). Haanja puhke- ja spordikeskuse juhataja, Eesti endine suusakoondislane Anti Saarepuu rääkis maratonieelsel pealelõunal, et tema meeskond eesotsas polaarrändurist rajameistri Timo Paloga oli juba kolm ööd-päeva lund kühveldanud ja traktoriga vedanud. Hea uudis oli tema kinnitusel see, et öösiti oli tavaliselt külmetanud, mistõttu reedel oli metsade all püsinud suusarada igati tahke koguni kella poole kaheni päeval. Ta avaldas lootust, et midagi samasugust võib loota ka maratonipäeval, sest sellele eelnevaks ööks lubas ilmaprognoos kolm miinuskraadi.

Saarepuu sõnul kulgeb Haanja maratoni rajast (2x21 kilomeetrit) metsa all umbes kolmandik. Aga lagedatel kohtadel võib minna kohati tõsiseks, isegi ekstreemseks (fotol paremal), möönis ta. Ta ütles, et ilmselt ei saa mõnda kohta klassikajälge sisse tõmmata, sest lumekiht on liiga pehme ja õhuke. Ühtlasi prognoosis ta, et teisel ringil läheb tõusudel raskeks, sest seal muutub lumekate juba poolesaja suusataja järel pudruks.

Sellegipoolest kuulutas Saarepuu reede pärastlõunal, et laupäeval tuleb vinge suusapidu, sest ilm on nagu Aplides, päike paistab ja sooja tuleb kuus kraadi. «Jessie Diggins läheks starti kindlasti topiga,» lausus ta. (Diggins on USA kuulsaim naismurdmaasuusataja.)

Selleks ajaks oli Palo teinud Saarepuu andmeil juba 48 tundi jutti maratoniradade kallal tööd (fotol ülal vasakul). «Nüüd läheb ta kolmeks tunniks magama, et siis öösel jälle tegutsema asuda,» sõnas Saarepuu.

Samal ajal veendus Laidvee (fotol laupäeval tund enne starti) Haanjas, et no-wax-suuskadega maratonile minna ei maksa. Selleks olid Haanja spordikeskuse lähedased rajad liiga kõvad ja isegi jäised. Ta sõitis tosin kilomeetrit, aga Hallimäele, kus on maratoniraja kõrgeim koht, ei jõudnudki, sest rajal oli palju musti lõike ning mõnel pool oli lausa maa väljas. Aga töö nende kohtade parandamise kallal käis. Igatahes otsustas Laidvee, et laseb Skiwaxi määrdemeestel homseks ette valmistada kliistrisuusad – siis saab nendega kasutada vahelduvtõukelist sõiduviisi, mis talle meeldib.

Kui ta pärast reedest suusatesti Haanja keskuse kohvikus kõhtu kinnitas, saabusid sinna ka maratoni peakorraldaja Aare Eiche ja Estoloppeti sarja juht Kunnar Karu. Eiche avas sülearvuti, mille ekraanilt vaatas vastu maratoni raja kaart, kus paari päeva tagused lumekehvad kohad oli märgitud punase sõõriga. Noid sõõre oli vähemalt 20, võib-olla koguni 30. «See oli jõhker,» lausub Laidvee. «See näitas, milline võitlus loodusjõududega käib.» (Vt fotol ülal vasakul.)

Võistluspäeva hommikul poolteist tundi enne starti Võrust autoga Haanjasse (fotol) saabudes näitas tema sõiduki termomeeter juba ühte plusskraadi. Lume temperatuur püsis silma järgi otsustades siiski veel miinuses. Keskuse läheduses vonklevad rajad olid heas korras, nagu korralikud klassikarajad olema peavad. Kliistriga määritud suuski (fotol all vasakul) testides tundus, et need peavad. Laidvee võttis soojenduse tegemiseks no-wax- ehk zero-suusad – nood ei pidanud jäisel rajal kohe üldse.

Maratoni start anti neljas reas lasketiiru eest (fotol all paremal), mitte madalamalt lohust, nagu varasematel kordadel. Mõned päevad tagasi oli seal liiga vesine ning korraldajad ei võtnud riski, et osalejate jalad kohe algul märjaks võiks saada. (Laupäeva hommikul seal märg ei olnud.)

Juba esimesel tõusul sai Laidvee ootamatult tunda, et suuskade pidamine on siiski hell. Ta lootis, et äkki sõidu peale asi paraneb, sest keskuse lähedal metsade vahel, kuhu päike eriti ei paista, on rajaolud siiski erinevad, kui eemal, lagedates kohtades. Kliister peaks toimima ju siis, kui päike hakkab lund sulatama ja rada muutub pehmeks, rahustas ta end. Kuid esialgu ei tulnud isegi vahelduvtõukelisest sõiduviisist suurt välja. Kergem ja kiirem oli liikuda paaristõugetega.

Juba teise kilomeetri lõpus, kui laskumise järel keerab kurv 90 kraadi paremale, lebasid kaks meest pikali maas. Oli üksjagu tegemist, et nendest mööda saada, tunnistab Laidvee. Kokku oli 21-kilomeetrisel ringil kolm trikiga, st lõpus pöördega laskumist, kus tuli vaeva näha, et rajalt mitte hange või võssa sõita. Kaks traditsioonilist keerulist laskumist olid korraldajad seekord välja jätnud.

Neljanda kilomeetri järel imestas Laidvee, et selja tagant tuli meeskonnakaaslane Suusasemude tiimist Peeter Poopuu, Tartu maratoni üheksas. (Fotol vasakul Haanja maratoni rada Haanja keskuse lähedal.) Ta oletas, et ju oli Poopuu üks noist kahest kukkunust. Kuid ei. Küsimise peale selgus, et Poopuul oli juba teisel kilomeetril üks kepp pooleks sõidetud. Radasid oli ju kohe pärast stardist väljumist kaks. Poopuu oli saanud klubikaaslaselt Kalev Kaldalt, kes esindas Suusasemude teist võistkonda, uue kepi. Aga tavapärasele kohale esikümnesse ta enam ei jõudnud, lõpetas 15. kohaga

Kuid oli ka üks hea uudis: juba esimestel laskumistel jõudis Laidvee tõdemuseni, et tal on väga hea libisemisega suusad. (Fotol paremal Skiwaxi määrdestaap Haanjas.) Eessõitjaid tuli laskumistel alatasa keppidest lükata või end laskumise viimasel kolmandikul püsti ajada, et neile tagant mitte sisse sõita. Kui suusad korralikult pidama ei hakka, siis vähemalt lipe aitab palju, järeldas ta.

Üllatus oli ka see, et isegi Haanja keskusest kaugemal leidus rajal vähe musti kohti, kus tuli suuskade hoidmiseks jäljest välja astuda – või kohti, kuhu polnud ettevaatuse mõttes klassikajälge sisse tõmmatudki. Isegi teisel ringil pidas rada suusatajate massi ja päikese all hästi vastu, v.a muidugi tõusudel, kust enamik läks üles käärsammuga. Eelmisel päeval, meenus Laidveele, olid rajaolud märksa kehvemad.

Ringi lõpus, Suure Munamäe jalamil Suure Muna kohviku ees (fotol ülal vasakul) oli platsi võtnud Vasaloppeti võitja Raul Olle. Nii kui ta nägi suusatajat, kelle ära tundis, teatas ta tema nime Kurgjärve igihaljate naiste ühendusele, kes siis kooris ergutas.

Selleks ajaks oli Laidvee jäänud sõitma paarisrakendis Talis Nurgaga, kes oli kaks nädalat tagasi lõpetanud Tartu maratoni täpselt 100. kohaga. Teise ringi algul sai ta juua tiimikaaslase Alar Savastveri abikaasalt Reedalt. Kuna jook oli väga rammus, andis see nii palju jõudu, et lõpuks tõi ta kahest kaasa võetud energiageelist ühe finišisse tagasi. Enne taas kord Hallimäele jõudmist lõi Laidvee kepi kogemata suusa ette, mistõttu pani käed maha. Nurk tõusul mööda ei saanud ja pidi ootama, kuni ta end uuesti jalule ajab.

Pikka aega ei paistnud ees kedagi, keda püüda, ega paistnud ka tagapool kedagi, kes ähvardanuks järele tulla. Kuni 32. kilomeetril nägid nad eespool võistlejat numbriga 36. See oli Piiroja, kes oli Tartu maratoni lõpetanud 135. kohaga. Laidveel jäi tänavu Tartu maraton vahele, kuna ta eelistas sõita sel ajal abikaasa Nelega Itaaliasse elama kaasa Milano Cortina taliolümpia suusavõistlustele.

Piiroja liikumisest oli näha, et suusad tal pidasid. Seal, kus Laidvee pidi kasutusele võtma käärsammu, läks tema üles vahelduvtõugetega. Aga kolm kilomeetrit hiljem jõudis ta Piirojale ikkagi järele.

«Kuidas on?» küsis Laidvee Piirojalt.

«Okei, aga ei libise,» tuli vastuseks. (Fotol vasakul keskel Vahur Teppan võistlust kommenteerimas.)

See oli selge, et Laidveele kaotada Piiroja ei tahtnud. Olles laskumistel ja järgnevail laugetel lõikudel Laidvee selja taha jäänud, tormas ta tõusudel temast uuesti mööda. 

Aga lõpuni eksjalgpallur vastupanu osutada siiski ei jaksanud. Laidvee lõpetas 51. kohaga, ajaga 2:21.26, M50 vanuseklassi viiendana. Piiroja jõudis üle lõpujoone 22 sekundit hiljem ja kaks kohta tagapool. Nurk, kellega Laidvee oli suure osa maratonist koos sõitnud, läks tal eest veidi enne seda, kui ta Piirojale järele jõudis, ning lõpetas 20 sekundit eespool, 49. kohaga. Nende vahele mahtus Sulev Kraam, kes möödanikus võitnud suurt tähelepanu sellega, et osalenud kestvusvõistlustel loomakostüümis. (Fotol ülal paremal Estoloppeti meeskondade arvestuses juba viiendat hooaega järjest võitnud Suusasemude tiim autasustamisel.)

«Kummaline, et sõidad paaristõukemaratoni, ainult et kliister on all,» kommenteerib Laidvee. «Sel juhul oleks võinud üldse mitte midagi alla panna.» Aga ta ei arvusta Skiwaxi määrdemeest Thomas Kuusi, sest kust võis tema ette teada, et rada ei lähe siiski nii pehmeks ja vesiseks, nagu ilmaprognoosi järgi võis oletada. Oleks seda ette teadnud, oleks Laidvee lasknud enda sõnul veel kaks kihti kliistrit pidamiseks alla panna – siis oleks saanud küllap ka vahelduvtehnikat kasutada. 

Haanja maratoni võitis hiljutine Eesti suusakoondislane Marko Kilp Laidveest ligi pool tundi kiirema aja, 1:52.30ga. Teised endised suusakoondislased, Raido Ränkel ja Karel Tammjärv, jäid vastavalt neljandaks ja kuuendaks. (Fotol ülal vasakul meeste esikolmik ja fotol paremal naiste esikolmik.)

Osa võistlejaid said lõpetamise järel teada, et Haanjas oli kohal ka aparaat, mida suusatajad kutsuvad isekeskis põrgumasinaks. See on fluorikontroll. Protokolli järgi keegi vahele ei jäänud – diskvalifitseerituid seal kirjas pole. Kaheksa osalejat startinud 343-st katkestasid.

Fotode 1, 2, 11, 12, 14-16, 19 ja 20 autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Ülejäänud fotode autor Jaanus Laidvee või on need pärit tema erakogust