See oli Tokyo olümpia aegu, kui helistasin Gert Kullamäele, kes tollal oli BC Pärnu Sadama abitreener, ja kurtsin, et kui vaatan olümpia korvpalliturniiri, ei saa ma sageli aru, mida ja millepärast kohtunikud mõnikord vilistavad ja teinekord ei vilista. Kullamäe hakkas selle peale laginal naerma ja ütles: „Priit, mina ei saa juba ammu millestki aru.”
Mäletan, et kõige rohkem tekitas mul küsimusi, millal on jooks ja millal ei ole.
See küsimus kerkis mu meeltes uuesti päevakorda, kui olin näinud eilse Eesti koondisele fiaskoga lõppenud Ungari-mängu eel ETV õhtuses vööndis korduvalt
reklaamklippi, kus Janari Jõesaar saab korvi lähedal Stefan Vaaksilt söödu ning teeb, nagu aegluubis kaadritest näha, kahtlaselt palju samme, enne kui surub palli korvi. See tundus mulle jooks mis jooks. Aga mängu kohtunik seda nii ei näinud, sest kui pall on kõrvirõngast läbi vajunud, läheb mäng hooga edasi.
See jooksu-küsimus oli minu jaoks seda teravam, et varases koolipõlves, kui käisin Tartus lühikest aega Eha Sügise ja Harri Russaku juures korvpallitrennis, olin pahatihi hädas just sellega, et mulle vilistati sellistes olukordades väga tihti jooks, nii et üks mängukaaslane lausa ütles: „Priit, sa ei õpi seda asja kuidagi ära.”
Aga nüüd, nagu saab näha Jõesaare liikumisest, pole see enam mingi patt. Kas tõesti? Või pigistas kohtunik silma kinni? Või lihtsalt ei märganud? Olen kuulnud, et NBA mõjudel ei olevat teatud olukordades mängu ilu ja efektsuse nimel probleem, kui mõni mees teeb enne palli korvi vajutamist liiga palju samme.
Niisiis otsustasin asja uurida ja võtsin ühendust rahvusvahelise kategooria kohtuniku
Rain Peerandiga (fotol vasakul), kes on osalenud kohtunikuna Euroopa karikamängudel, sh 2015 FIBA EuroChallenge Cupi finaalturniiril, 2018 ULEB EuroCupi ja 2023 FIBA EuroCup finaalmängul ning aastast 2016 Euroliiga mängudel. Saatsin talle edasi ETVst küsitud reklaamklipi ning palusin Jõesaare liikumisi selgitada.
Kui siin on lugejate hulgas korvpallihuvilisi, siis Peerandi lubas oma seletust neile vahendada, et korvpalli reeglite teemal teadlikkust tõsta. Ta seletas:
„Peaaegu kümme aastat tagasi, pärast Rio olümpiat, muutus korvpalli jooksu reegel ning juurde tuli nn "0" ehk palli püüdmise samm (
gather step), mis oli ookeani taga juba olemas ei tea mis ajast. "Vanasti", mil veel Gert Kullamäe mängis, võis teha [sammudega] 1-2 ja pidu läbi ning pidi viskama kahe sammu pealt. Nüüd, kui mängija püüab palli liikumiselt, jalg maas, loetakse seda 0-sammuks ja sealt edasi on [sammudega] 1-2 viskele minek lubatud. Maakeeli öeldes on lubatud kolm sammu, kui püüad palli, jalg maas. Kui püüad palli õhus olles, kehtib vana reegel 1-2 ja nn 0-sammu pole.
Videoklipist: Jõesaar saab palli kahte kätte ehk hakkab valdama palli, vasak jalg maas. See on nn 0-samm. Seejärel teeb parem-vasak pidurduse (1-2) ja hüppab kahelt jalalt üles ning läheb viskele. Kõik on reeglitepärane ja jooksu reegli määruse rikkumist olukorras pole.”
Asi selge. Kuigi tundub, et varasemaga võrreldes on kohtuniku töö sellevõrra keerulisem ja terasemat silma nõudev. Siin on
lühike näide, mis aitab teoreetilist seletust illustreerida.
Fotod 1, 2 ja 5: Janari Jõesaar (nr 21, sinises) 3. juulil Tallinnas Eesti koondise mängus Sloveenia vastu. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Janari Jõesaar (sinises) 26. juunil Tallinnas Eesti koondise mängus Läti vastu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kohtunik Rain Peerandi 23. mail Tartus Eesti korvpalli meistrivõistluste finaalseeria 3. mängus Tartu Ülikool Maks & Mooritsa ning BC Kalev/Cramo vahel. Kohtumise võitis BC Kalev/Cramo 83:77 ja vähendas kaotuse finaalseerias 1:2 peale. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
5 Kommentaarid:
Jooks on ammu juba suht suvaline mõiste korvpallis. Eriti alates Pekingi olümpiamängude finaalist, kus USA proffidele vilistati võit. Jooksid ilma põrgatamata üsna tublisti.
Hr Pullerits, kas sõna "mudaliiga" on traditsioonilises ajakirjanduses sobiv sõna? Mudaliiga on halvustava tähendusega tugevushierarhias nõrgemat või nõrgimat võistlusrühma tähistav sõna. Uudise kirjutamiseks vaevalt et sobib nn kvaliteetajakirjandusse, arvamusartiklisse näib, et sobib pea kõik. Vohavama trendina on tekkinud artiklid, mida tähistatakse "Analüüs" sildiga. Analüüs omakorda ühelt poolt pole lõtv kirjatükk, kuid teselt poolt on ta ju analüüsija arvamus.
Muidu tubli mees Arike "analüüsis" Eesti - Ungari korvpallimatši enne mängu, siis sai ta järeldada, et Eestil on head võimalused MMile tõusta, ja peale mängu, kui Eesti korvpallimeeskonna nõrk mäng pani analüüsijat mudaliiga sobivuse üle mõtisklema. Kas te, hr Pullerits, kõneleksite oma kolleegiga sel teemal ja innustaksite ka teisi kolleege, kes analüüsiartikleid kirjutavad, analüüsi väärilisele sooritusele.
Jooksu episoodi analüüsi eest aitäh!
On küll analüüse liiga palju tekkinud. Vähemasti on need tähistatud märkega "analüüs". Sedasi on kõik korrektne. Teisalt, jah, on need tegelikult ju enamasti arvamuslood. Analüüs on minu meelest rohkem statistiliste andmete objektiivselt lahkamisel kui muljel(arvamusel põhinev subjektiivne žanr. Siin võib tõesti täheldada žanrilist segadust, sest ma ei tea, et kuskil oleks selgelt kirja pandud, mis on analüüsi kui žanri tunnused, erinevalt arvamusloost, mille tunnused on üksipulgi loetletud juba mu 1995. aasta žanriõpikus.
Mõned mõtted kossusatsi analüüsimiseks. Valdav osa kirjutusi lähtub arvatavasti õigustatult tabeliseisust. Võit kodus Soome üle puhuks uuesti edasipääsu lootustele tuult purjedesse kuni järgmise sahmakani. Aga näiteks mõtleme kvalifikatsioonile üldisemalt: Euroopast pääseb finaalturniirile 12 parimat. Euroopas alustas avaringis 32 võistkonda. Välja on langenud 8: Belgia, Küpros, Tšehhi, Suurbritannia, Rumeenia, Slovakkia, Bulgaaria, Makedoonia. Need ei ole meist nõrgemad riigid. Kuidas me sobituksime aga 12 tugevama hulka?
Edasi praeguses mängudevoorus (aknas) oleme kontrollmängudega kokku mänginud 3 mängu, iga mäng on järgmiselt kehvem olnud. Miks? Mis oli kontrollmängude eesmärk? Kindel on see, et saime Drellil nina viltu ja õigeteks mängudeks rivist välja. Teised, kes akna alguses ei olnud valmis, ei ole valmis ka nüüd.
Kui meil on eesmärk maailma parimatega mõõtu võtta, siis miks me ei saa meie parimaid mängijaid võistkonda. Soome saab, Prantsusmaa saab, Saksamaa saab. Mis see meie lootus on?
Vaid mõned suunad analüüsimiseks.
Teoorias ja parimas praktikas on analüüs ingliskeelses maailmas rangelt faktipõhine selgitustöö, mitte arvamus. Praktikas kasutatakse seda aga üha enam "kummist sildina", et anda subjektiivsele lobitööle või emotsionaalsele kommentaarile teaduslikum ja tõsiseltvõetavam ilme.
Postita kommentaar
<< Esileht