See oli sekundite mäng, ja korduvalt. Strava näitas, et Hiiumaal on 1,08-kilomeetrisel lõigul nimega „Viskoosale poodi” kõigi aegade esikümnesse mahtumise piir 1.47. Sel piiril seisis Taavi Kaivi nimi. 37-aastane ehk minust kaks tosinat aastat noorem Taavi Kaiv on Eesti kõvemaid harrastussuusatajaid – tulnud sel kümnendil Tartu maratonil kahel korral kolmandaks.
Muidugi tahtsin murda esikümnesse. Seda enam, et suvepuhkuse teises pooles Hiiumaal, pärast veidi rohkem kui kahenädalast autoreisi Rootsi kaudu Norrasse, olin kohe esimesel päeval teinud seal lähedal, lõigul nimega „Kõrgessaare kergliiklustee üle silla” kaks rekordit. Mullu läbisin seal suvepuhkuse viimasel päeval 550-meetrise lõigu 48 sekundiga, nüüd esmalt 46 ja seejärel koguni 44 sekundiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 45,7 km/h. Sellega tõusin kõigi aegade edetabelis 5. kohale. (Juhib Alari Remmelg 36 sekundiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks lausa 55,9 km/h.)
„Viskoosale poodi” lõigul sain aga täpselt sama aja, mis Kaivil – 1.47. Keskmine kiirus krobelisel asfaldil küljetuulega 36,3 km/h. Strava reeglid näevad ette, et esikümnesse jääb see, kes on tulemuse saavutanud varem. Teisisõnu: minu tulemus jäi esikümnest välja.
Mõni päev hiljem pingutasin uuesti. Tundus, et minek oli hea. Aga tunne pettis – 1.48.
Veel paar päeva vahet ja üritasin veel kord. 1.47. Stabiilsus on muljetavaldav, aga esikümnesse see mind ei aidanud.
Kahel korral tegin tavalisest kiirema sõidu ka „Kõrgessaare-Reigi” 3,32-kilomeetrisel lõigul, kus esikümne piir on Andres Peetsi 5.06 (keskmine kiirus 39,1 km/h). Ühel korral sain aja 5.30 ja mõni päeva hiljem 5.24 (keskmine kiirus 36,9 km/h). Tol lõigul juhib Eerik Ülevain 4.34-ga (keskmine kiirus 43,6 km/h).
Üheksal järjestikusel päeval sõitsin Hiiumaal rattaga kokku 208 kilomeetrit, millest, nagu näha, järeldub, et rattasõit oli seal vaid üks osa kõigist tegevustest. Nonde hulka kuulusid ka paar matka ning peaaegu igal hommikul ja õhtul individuaalne korvpall. Lauka põhikool oli saanud välikorvpalliväljakule uue, sinise plastkatte (fotol all vasakul), kõik jooned kenasti maha märgitud, rääkimata uutest korvikonstruktsioonidest. Palle sai valida platsi kõrval kastist (fotol keskel).
Esimesed visketrennid olid üksjagu kohatud. See tähendab, et rõngas osutus viskeliigutuse jaoks liiga kõrgel ja kaugel olevaks. Nii juhtub, kui oled viimasel ajal – tegelikult aastaid-aastaid tagasi – mänginud ainult maal, kus korvirõngas on märksa madalamal ja muruplats väike. Seetõttu juhtus, et kord, mis seal salata, sain 17 esimesest keskpositsiooniviskest sisse vaid kolm. Aga oli ka selline kord, kui tabasin keskpositsioonilt seitse korda järjest. Vabavisete puhul, mida ma spetsiaalselt küll ei harjutanud, jäi parimaks neli järjestikust sisseviset.
Mis moodi korvpallurid soojendusel lõdva randmega ridamisi peaaegu eksimatult kolmeseid sopsavad, see jäi arusaamatuks.
Rattasõit on rohkem mu võimete järgi, tuleb järeldada.
Foto 1: Priit Pulleritsu maanteeratas Kõrgessaare sadamakail. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tahkuna tuletorn. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits Tahkuna poolsaare läänerannikul. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits Palli rannas. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 5: Priit Pulleritsu maanteeratas Reigi poolsaarel. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 6 ja 8: Ähvardavad pilved Tahkuna poolsaare rannikul. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Lauka põhikooli uus korvpalliplats. Foto autor: Priit Pullerits
18 Kommentaarid:
Sarkopeenia (30%-l üle 60-aastastest) on see- jõud ja kiirus kaovad tasapisi ära, rattasõidu või suusatamisega enam välja ei vea, pead hakkama oma lihasmassi kasvatamisega või vähemalt hoidmisega tegelema.
Ootaks korvpallile osutavaid artikleid rohkemgi. Kuidas te Lauka kooli kena kossuplatsi pildi tegite? Pall teele, mobla kiirelt pilditegemiseks valmis ja "rõngast väljakeerava" palli tagasipõrkamise jäädvustamine? Kas te liikumise pealt ka viskate või panete jalad maas positsioonilt?
See on õige jutt. Isegi ime tegelikult, et selliseid kiiruseid ilma mingi trennita endiselt kätte saan.
See pilt on tehtud veelgi lihtsama moodusega: viskasin palli enda ees kõrgele õhku.
Kuna ma pole korvpalli pikki aastaid mänginud, isegi käes hoidnud - ja mulle ei meeldi Tarmo Tiisleri kombel, seda veel eriti ERRis, mis peaks hoidma eesti keelt, öelda jalgpalli asemel jalka ja korvpalli asemel koss -, siis eks ikka alustasin, jalad maas. Aga päevade möödudes hakkasin tajuma, et kerge üleshüpe annab justkui tabavust juurde, eriti veel siis, kui viskekäega viset pikemalt järele saata.
Siiski peab tunnistama, et tabavusprotsent vaevalt üle 30 küündis - viskasin peamiselt ainult keskpositsiooniviskeid, kuna kolmesed tundusid liiga kauge ja väheresultatiivse loopimisena ja korvi alt ei ole ju ka mõtet palle sisse toksata.
Küll aga panin tähele, et vabaviset sooritades andis parima tulemuse... nimetaks seda hübriidviskeks, kus viskeliigutuses osaleb lisaks domineerivale paremale käele toetavana ka vasak käsi.
Kui kõnelda "kossust" ja "jalkast", siis see annab jutuvestjale omameheliku tunde ja kuulajatele mulje. Selge see, et TT pole kumbagi.
30% tabavust on hea, isegi väga hea juhuviskajale. Jalgadelt saad jah visketõuke impulsi. Kõik on tehnikas kinni või nagu mõnel meeldib öelda - kõik sõltub pisiasjadest. Korraliku visketehnika artikkel eesti asjatundjaga, eelistavalt vanema, kuldse generatsiooni esindajaga oleks väärt lugemine.
Lõpuks: harjutamine teeb meistriks, uha aga korvile peale! Küsi nõu ja anna tuld!
Hmm, mnjah, sellest saaks päris hea näidisloo, kuidas ma visketrenni tegin ja viskama õppisin. Aga selleks peab tingimata tegema videoloo, sest inimesed tahavad näha, mitte lugeda, sest kirjutades, teadagi, oskab iga veidigi meister asja endale soodsasse valgusse valada.
Visketabavus oli vägagi kõikuv. Nagu sissekandes kirjutasin, siis ühel korral hakkasin lugema, kui palju sisse saan - 16st 2 ja siis 17. viske ka. Väga niru näitaja. Samas oli olukordi, kui tabasin kolm ja isegi neli viset järjest. Enamasti viskasin külje pealt või korvilaua suhtes 45 kraadi alt. Korra tabasin neli vabavist järjest, aga siis uhasin kuus või seitse järjest mööda. Kui nüüd järele mõtlen, siis äkki 30% oli parimatel juhtudel, tõenäoliselt ikka keskmine oli 25% kandis - nii oleks ausam ja kriitilisem öelda. Jääme pigem selle juurde!
Te olete oivaline sulesepp, saite jooksumehe Mukunga näite varal selgitatud kahvanäo ja neegri lihaskonna erinevusi, saate ka visketehnika kirjeldamisega hästi hakkama. Videolugu muidugi ei tee paha, aga ma olen pigem konservatiiv, hindan kirjatükki rohkem.
Soovitan talvel tagasi minna, kui vähegi lund on ning proovida ära Eesti ühe parema kvaliteediga Paluküla suusarajad. Mehed teevad asja pühendumisega. Lisaks ei koperda üldiselt keegi jalus. Samuti saad päriselt aimu Hiiumaa olemusest ning rahulikkusest.
Olen kursis, et Palukülas on rajad, sh rattarajad. Paraku pole sinna jõudnud, sest Hiiumaal on need jäänud mu liikumistrajektooridelt eemale.
Kuidas on Talvel sealsete Leemeti radade suusatatavus? Mullu suvel käisin neil matkamas ja jätsid väga huvitava mulje, ei paistnud sugugi lihtsad rajad.
Aitäh hea sõna eest! Kuid ega ennast ju kõrvalt näe, milline on viskeasend, ja ka kellegi kommentaar selle kohta ei pruugi kõike hõlmata. Seetõttu peaks juurde panema vähemalt mõned videoklipid, mis näitavad viskamist n-ö enne ja pärast.
Leemeti suusarajad on oma profiililt suurepärased. Kes ütleb, et Hiiumaal mägesid pole, tasub sinna saata.
Noorena sai seal palju harjutatud, kui leidus keegi, kes buraaniga raja sisse sõitis. Kahjuks on asukoht keskustest kaugel ning ei ole olnud kedagi, kes radu hooldaks ja arendaks. Põhiprobleem on raja laius, seal tuleks palju metsa maha võtta, et esiteks üldse lumi rajale jõuaks ning teiseks, et korralikum rajamasin peale saaks minna.
Ehk siis praegusel ajal on rajad sobilikud pigem ainult jalgsi või suuskadel matkamiseks.
Jah, see mulje jäi mulle ka eelmisel suvel, et seal võib suusatades kitsaks minna. Igatahes nii mõnigi laskumine tundus selline, et nõuab parajalt osavust ja julgust ka. Üles ja alla sõitmist on väga palju, need ei ole seal mingid Supilinna sprindiringi rajad.
Aga vaadake, millise kurioosse kirjaga liiklusmärgi leidsin Hiiumaal, ja tuli välja, et ametkonnad on päri, et see sõnastus on tõepoolest ebaõnnestunud:
https://www.postimees.ee/8533060/kurioosum-puuhalgudega-auto-voib-sissesoidukeelule-vilistada
Ja endiselt tuleb tõdeda, et Vene kodanikest sportlased saavad Eestis probleemideta osaleda võistlustel:
https://www.postimees.ee/8533230/venemaa-kodanikust-arimees-voistles-taas-eestis-rallil-ja-keeras-jalle-auto-ule-katuse
Igasugust kummalist sporditemaatikat satub kätte, täna valmis näiteks selline lugu:
https://www.postimees.ee/8534021/driftiurituste-korraldaja-sattus-massiivse-kriitika-alla
Õige, õige, vise algab jalgadest, ja vabavise on 95% vaimne ja 5% füüsiline tegevus. Samas, kui vise üldse välja ei tule, siis miks mitte Dennis Rodmanilt karisma säilitamise nõkse õppida (talle üldse ei meeldinud viskamine kui mänguelement, lahe oli vaadata alati, kui pusis vabavisetega -- www.youtube.com/watch?v=nu_fUW6MiJE :)
Ei pea kaugele vaatamagi. Tänane Tartu korvpallimeeskonna juht Talts ei saanud omal ajal kuidagi vabakatega hakkama, harjutas ja õppis ümber, vahepeal pani lauapõrkega. Või vaadake milline moondunud loll nägu tuli V.Kriisal ette, kui vabaviset sooritas.
Postita kommentaar
<< Esileht