Pullerits: Peep Koidu viimased minutid rattasadulas ja võistlusrajal - kas meil on sealt midagi õppida?
Keegi suurte spordivõistluste korraldajaist tunnistas mulle kunagi, et kõigest kõige rohkem pidid organisaatorid pelgama seda, kui mõni osaleja rajal hinge heidab.
Laupäeva pärastlõunal Tallinna rattamaratonil Kõrvemaal kahjuks Eesti omaaegse suusakoondislase ning hilisema hinnatud määrdemehe, 59-aastase Peep Koiduga (fotodel) just nii juhtuski. Kusjuures korraldajail polnud siin vähimatki süüd.Mulle laekus laupäeval ja ka pühapäeval infot, mis oli rajal toimunud. Kuna juhtunu oli juba leidnud laiemat kõlapinda, saanud taustainfoga laiendatud äramärkimist ETV laupäevaõhtuses spordisaates, siis oli põhjendatud eeldada, et selle kaasuse vastu valitseb avalik huvi. Sest kui kellegagi spordirajal midagi ootamatut juhtub, tahab spordikogukond ikka teada, mis täpselt juhtus, et teha järeldusi, kas sama juhtumit saab ennatlikke märke lugedes enda puhul ära hoida.
Kahjuks, nagu näitab mu koostatud traagiliste sündmuste rekonstruktsioon, pole meil Peep Koidu ootamatust surmast vist midagi kasulikku järeldada. See, olgu lisatud, ei ole kübetki Peep Koidu süü.
Foto 1: Peep Koidu 28. detsembril 1994. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 2: Peep Koidu suusavõistlustel 1992. aasta detsembris. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix


7 Kommentaarid:
Õppida on alati.
Enamuses juhtub selliseid asju endiste kõrge tasemega sportlastega. Nad on õppinud pingutama valuni ja siis natuke veel, kuni silme ees must. Arusaadav, kui oled elukutseline või tipptasemel amatöör, siis 1-2sekundit edu võib ola otsustav.
Peale koormuste langust kaob keha valmidus suurte pingutuste talumiseks, kuid oskus keha hoiatussignaale alla suruda jääb. Ja siis see juhtub ...
Kurb...
Olen kõike seda omal nahal tundnud (välja arvatud tipptasemel võistlemine).
Kõige lihtsam on targutada, teadmata mida Peep tegelikult tundis või kuidas ja kui palju ta tegelikult pingutas. Seda teadis Peep ainult ise. Tema vanus polnud veel see vanus, kus peab koju koti peale tukkuma jääma. Lihtsalt saatus oli selline.
aordirebendit pole ju mõeldavgi kuidgi ennetada, peab ikka õnne olema et mingil põhjusel keegi seda valendikku enne uurima satub….
"Kõige lihtsam on targutada..." oi-oi-oi ... arvan, et tean.
Olen samas vanuses äkksurmast tagasi toodud ja on kogemus.
Minu kommentaar puudutas endisi tippsportlasi ning nende surmasi üldiselt, kadunud Peep Koidut (puhaku rahus) ei maininud.
Kõik.
Priit, miks PM selline klikke püüdev pealkiri. Siin blogis on hulga viisakam ja neutraalsem. Kaks postitust tagasi just rääkisid keele reostamisest.
Aordirebendit ei saa alati ette näha, kuid pikaajaline väga suure mahuga vastupidavustreening võib soodustada aordi laienemist. Aastakümnete jooksul võib aort puutuda kokku tuhandeid tunde tavalisest suurema rõhu- ja voolukoormusega. Vanematel meessoost kestvussportlastel on uuringutes leitud aordi laienemist kuni 30% juhtudest. See ei tõesta, et sport põhjustas surma, kuid võis olla oluline riskitegur.
Ìnu kaasatuse
MOIT TAHAB ET TEIĹ LI ISEKS
Postita kommentaar
<< Esileht