kolmapäev, märts 07, 2007

Sten Weidebaum: Tartu maraton on Vasaloppetist parem!

Koolitusfirma Impulss Koolitused juht Sten Weidebaum, kes enne Vasaloppetit siinsele blogile rootsi keelest mitmeid huvitavaid infokilde vahendas, leiab nagu näitleja Veikko Täärgi, et maailma esimaratonil on palju paranemisruumi. Ta sai Vasal 2746. koha, aeg 6:27.51. Siin järgnevalt tema kriitika.

Tagasi mõeldes on tunne, et 16. sajandil elanud Rootsi kuningas Gustav Vasa oleks võinud oma jäljed kuhugi kaugemale põhja sisse lükata, kus oleks külmem ja stabiilsem kliima. Nagu kohalikelt kuulsin, on korraldajatel juba peast läbi käinud mõte tuua Vasaloppet aastavahetusele lähemale, sest ilmastikutingimused on aja jooksul nii palju muutunud, et sula olla juba mitmel korral probleemiks olnud.

Teine asi, mis sõidu ajal pähe tuli, oli see, et arvatavasti poleks Gustavist kunagi Rootsi kunn saanud, kui taanlased oleks tal samamoodi kanda hammustanud, nagu nüüd Vasaloppetil kaassõitjad teevad. See on lihtsalt uskumatu! Enne starti loeti kõigile kümneid kordi sõnu peale, et ärge hakake rabistama ja radade vahel siblima – sõitjaid on palju ja püsige rajas –, jõudu on võimalik näidata 90 km jooksul küll ja küll.

Start oli üllatavalt tagasihoidlik: mikrofoniga onu oli oma jutuvadaga ei-tea-kus, kui järsku kõik sõitma hakkasid. Sellepeale jäi tal ainult öelda, et jajah, läkski lahti vms. Ja läks lahti jah: start oli väga kiire ning kohe hakkas radade vahel siblimine pihta. See lõppes mõnesaja meetri pärast, kui algas esimene tõus.

Sõitsin neljandas grupis, seega oli rahvast ees ja järel hullupööra palju. Need, kes ees, olid tõusul pidamisega hädas ja ukerdasid ülespoole. Taganttulijad aga tegid täpselt seda, mida soovitati mitte teha: hakkasid tropis rabelema. Pidevalt oli keegi su suuskade mõlemal otsal ja suusakepid olid järgmiste suuskade all kinni. Täielik tohuvabohu. Keppe murdus kui loogu. Sellega olid korraldajad siiski arvestanud ja esimese teeninduspunkti purunenud keppide asendamiseks juba samale tõusule paigutanud.

Hull lugu oli rajal, sest kuna mul oli probleem nii libisemise kui pidamisega, siis ikka ja jälle andis suusk tõugates tahapoole järele. Seal oli aga juba järgmine tegelane ennast nii tihedalt kandadele sättinud, et mitmel korral tõukasin kanna tagasõitja suusanina otsa. Mäest laskumistel aga libises mul nii kehvasti, et jällegi taganttulijad lõpetasid mitmel korral mu kanna all. Huvitav, kas selline võimlemine annab mingit võitu ka?

Rajaprofiil eriti raske ei olnud, tõusud olid aga olematut pidamist arvestades tõeliselt "aeglased surmad".

Läksin sõitma, eesmärgiks kuus tundi ja medal, mida jagatakse ainult neile, kes lõpetavad võitja aeg+50%. 63. kilomeetril sai aga selgeks, et vähemalt nendes tingimustes on kuus tundi mulle kättesaamatud – lihtsalt ei libisenud ja sinna see jäi. Medal õnneks siiski tuli, sest võitjalgi oli vist neis tingimustes pusimist küllaga ja sõiduaeg seetõttu erakordselt pikk.

Mis silma jäi?
Tundub, et rootslased vist armastavad järjekordi. Nad moodustavad neid igal sammul ja hea meelega. Mul õnnestus seista seoses Vasaloppetiga järgmistes olulisemates järjekordades (ja ma ei hakka loetlema kõiki järjekordi, kus seisin teel Morasse ja tagasi ning mis Vasaloppetiga otseselt seotud ei ole):

- numbrite väljastamine – õnneks mitte eriti pikk, aga kindlasti oleks saanud selle stardigrupi muutmisega ühendada;

- stardigrupi muutmine – täiesti arusaamatu, miks see numbrite väljastamisest eraldatud oli. Nimelt pakkusid korraldajad välja võimalust varasemate tulemuste põhjal liikuda stardis ettepoole, kuna esmakordsed registreerujad paigutatakse muidu automaatselt viimasesse gruppi. Selleks nõuti, et kaasas oleks mõne aktsepteeritud maratoni tulemuste väljatrükk. Stardigrupi muutmiseks olid korraldajad ette näinud piiratud aja stardinumbrite väljastamise kohast eemal, kitsukeses koolimajas. Kuigi protseduur oli imelihtne – vaadati tulemust ja vajutati numbrile 1-9 –, tekkis ootajatest väga pikk saba, sest osalejaid oli palju ja aega numbri muutmiseks vähe;

- stardialasse sisenemine – start antakse kell kaheksa, buss jõudis aga Sälenisse poole seitsme ringis. Siis tuli võtta paarisajameetrisesse järjekorda, sest stardialasse lasti osalejaid ühekaupa ja ühestainsast väravast (!!!). Kõik seisid nurisemata sabas. Sabad looklesid hommikuhämaruses mööda parklaid täiesti omasoodu ja tähistamata: tuli värava juures ära käia, et veenduda, kas tegu on ikka õige sabaga, ning siis lõppu tagasi vantsida. Minu ees seisis rootslane, kes ütles, et ta seisab juba teist korda järjekorras, sest oli esimesel korral kogemata sabad sassi ajanud ning selle alles hiljem avastanud. Stardialas tuleb kihku-kähku suusad-kepid paika sättida, et stardigrupis parem koht saavutada. Edasi on vaba aeg, mida on nii varasel hommikutunnil väga raske millegi mõistlikuga sisustada. Oleks tahtnud suuski proovida ja ehk oleks saanud lasta enne starti ka suuski ümber määrida, aga selleks ei olnud kusagil õieti mingit ruumi – ainult mõned meetrid stardialal. Katsetasin seal, aga nagu selgus, ei saanud siiski õiget pilti ning seetõttu surin esimese vaheajapunktini rajal korralikult, sest suusad pakkisid mehemoodi ja mäest alla tuli hoogu juurde lükata. Võib ka olla, et suuskade testimise ala oli kusagil siiski olemas ja ma lihtsalt ei näinud seda, aga ega selle koha otsimiseks eriti võimalust ka polnud – suusad tuleb ju viia võimalikult kiiresti stardikohta hõivama;

- toitlustuspunktides suuskade määrimine – ehkki ammu oli teada, et ilmastikutingimused tulevad keerukad, ei olnud määrdeabipunktides piisavalt tööjõudu, mistõttu mul kulus kokku 10-15 minutit määrdeabisabades seismisele;

- finišis toitlustuse järjekord – lihtsalt enam ei viitsinud seista ja oodata, mistõttu ei saanudki teada, mida nad seal söögiks pakkusid. Järjekord lookles koolimaja uksest sadakond meetrit välja – no lihtsalt polnud mõtet seal seista ja külmetada.

Lisaks sabadele üllatas ilmselt kõiki ilm, ja muidugi väga ebameeldivalt. Seda ei saa muidugi korraldajatele kuidagi süüks panna – olud olid sel aastal lihtsalt sellised, mis teha. Sõitsin kahe ja poole ning kolme tuhande vahel, rada oli suurelt jaolt totaalselt sodiks sõkutud. Ei kujuta ettegi, mida tegid need, kes veel tagapool tulid; au neile, kes läbi sõitsid ja ellu jäid. Nagu uudistest lugeda, üks 60-aastane rootslane sõitis umbes 80 km läbi ja sinna ka jäi – arstidel tema elu päästa ei õnnestunud. Paar aastat tagasi oli kaks osalejat rajale jäänud.

Kokkuvõttes võiks öelda, et korralduslikult oli vast kõige rohkem puudu tööjõust. Isegi kui asjad olid kenasti läbimõeldud ja pidanuks sujuma, tekkisid probleemid sellest, et osalejaid on kohutavalt palju ja korraldajatel tööjõudu liialt vähe.

Kindlasti ei tasu liialt võrrelda, kuid Tartu maratonidel (tegelikult kogu neliküritusel) saadud kogemuste põhjal ütleksin küll, et tartlased on korralduse ja informeerimisega märksa sujuvamalt ja paremini hakkama saanud kui rootslased.

Tartu maratoni korraldajatele võiks soovitada hakata promoma oma üritust kui "maailma parim maraton!". Vasaloppetil sain tuttavaks mitmete rootslastega ning elasin samas majas prantslastega –kõik nad olid väga huvitatud Tartu maratonil osalemisest ning ma ei olnud ka kiitmisega kitsi. Usun, et järgmisel aastal on nii mõnedki neist Tartus ning loodan, et meil siis latti madalamale ei lasta, vaid viimaste aastate taset hoitakse ja ennast äkki isegi ületatakse.

Foto 1. Andrus Veerpalu Vasaloppeti stardis.
Foto 2. Raul Olle Vasaloppeti stardis.
Fotod 3 ja 4. Ilusaid looduspilte paar päeva enne Vasaloppeti algust raja kõrvalt.
Foto 5. Osalejad on stardikoridoris suuskadega oma stardikoha kinni pannud.
Foto 6. Tükike Vasaloppeti stardikoridorist.
Fotode autorid: Kalvi Kitsnik ja Art Soonets, Scanpix

17 Kommentaarid:

At 09:09, Anonymous Anonüümne said...

Tartu maratoni stardis on 4korda vähem rahvast. Ma usun, et 3000-4000 osavõtjaga Vasaloppet oleks muidugi mugavam sõita. Mina sain oma numbri kätte laupäeva õhtul ilma järjekorrata, eelmine aasta pühapäeva hommikul samuti ilma järjekorrata. Stardikoridori sain vahetatud see aasta e-maili teel. Kugi jah eelmine aasta jäi sellest mõru maik suhu kuna numbri väljastamise kohas ütles tütarlaps, et ei sellel aastal ümbertõstmist ei toimu, kuigi toimus aga no mis teha. Suusakandadel töllerdas ka minul üks härra tegi meele mõrudaks aga no mis sa ikka teed, ekstreemsed olud ja kannatasin ära. Peale finisit sain ilma järjekorrata suusad antud ja kohe bussile ja sups riietele järele. Ok, dushi järjekorras pidin ootama mõn minuti. Samas söögisaba ei olnud üldse. Koht oli natuke peale tuhandet, seega hiljem võibolla neid tekis, ei tea. Seejärel tagasi Morasse ja vaatama hilisõhtuseid kangelasi. Pigem siiski emotsioonid väga positiivsed ja järgmine aasta plaan minna kolmandale loppetile.

Eero

 
At 09:36, Anonymous Anonüümne said...

Uue-Eesti harrastussportlaste jaoks peaks Coubertin'i ülla idee ümber tegema - "Tähtis pole mitte osavõtt, vaid virisemine!"
Soomes öeldakse "Maassa maan tavalla"
(sorry, kui grammatiliselt õige pole) ehk siis igal maal omad kombed. Äkki svenssonitele meeldibki sabatada.
Sabadest hoidumiseks on parim neid vältida - tulla varem kohale, kasutada teisi teid, suusatada kiiremini.
Mõned näited:
1. Sebisin endale kolmanda stardigrupi neljapäeval - ei mingit järjekorda
2. Sõitsime hommikul kohale mingit x-teed pidi - ei ühtegi autot
3. Sisenesin stardialasse kell 7.10 - ei mingit järjekorda
4. Peksin ka ise kandu vastu taganttulija ninasid - mis siis sellest, kui tagumisel paremini libiseb ja ta veel paaris lükkab samal ajal kui mina juba vahelduvat tahan lasta. Sõitsin ka ise paljudele kandadele, kuna viimase hetkeni lootsin, et eespool mineja hakkab paari lükkama, aga lükkas hoopis vahelduvat. Ja sahka lasta ikka ei taha - pidur ju kiiruse surm
5. See, et ei pidanud ega libisenud, on suusataja oma viga - aga süüdistada tasuta pakutava määrdeteenuse pikka järjekorda on ikka häbematu küll. Ise valisin mittepidamise ehk mittesabatamise.
6. Lõpetades läksime Artiga duši alla, ei mingit järjekorda (krt ühest dušist tuli külma vett)
7. Diplomi järjekorras oli 2 inimest
8. Passi sai templi ilma järjekorrata
9. Supisaba oli lühem kui supiköögi peldiku saba
10. Veel stardi juurde - peldikusaba oli tõesti ülipikk, aga häda ei anna häbeneda, lasti vasakul pool koridori - mehed hange, naised hange taga jõe ääres!

Ja veel - sõitsid minust ainult pool tundi tagapool, ei usu küll, et rada selle ajaga olematuks lagunes ning selle poole tunniga iga teenuse taha hirmpikk järjekord tekkis.
Meie, kui nõukaaegsed, peaks ju igasugu hullude asjadega harjund olema!

Peace!

 
At 13:25, Anonymous Anonüümne said...

Vasaloppetil startijaid oli vist sel aastal 13000 ja peale. Ja usun, et kõigil on oma lugu sellest sõidust rääkida.
Muidugi on vägev 90 km ilusas Rootsis läbida - loomulikult on see ennekõike rõõm ja rahulolu, mille see osalemine annab, aga mis järgmistel sellest tolku kui siin ainult nurru lüüa ja kõike vaid kiita?
Mida öelda püüdsin oli mitte see, et asjad on kehvasti korraldatud vaid pigem see, et aega tõesti kulub kõigele palju rohkem, kui arvasin ja et Vasaloppetil peab tõesti põhiliselt iseendale lootma - sellist rajaäärset superteenindust nagu Tartus, seal ei ole!
Samuti püüdsin ka seda öelda, et tegelikult ei toimu ju nii taga nagu mina tavaliselt sellistel rahvaüritustel sõidan mingit võistlust esikohtadele - pigem on igalühel seal seatud omad eesmärgid - on see siis mõni tuttav või sõber, kellega end võrrelda või mingi aeg, mille poole püüelda - seda kõike on aga minu meelest tunduvalt mõnusam saavutada, kui üksteisega rohkem arvestatakse ja ei nügita.
Aga nagu ütlesin - igal ühel on alati oma lugu jutustada ja usun, et seal käinute kogemusi lugedes saavad järgmised, kes minna plaanivad oma sõitu mõnevõrra teadlikumalt planeerida ja oskavad teatud asjadega arvestada.
Ilmselt on ülearune lisada, et igasugune selline "maratoniturism" on kindlasti põnev ja lahe on käia maailmas kogemusi saamas ja uusi radu ja distantse katsetamas - olgu see siis Vasaloppet, Finlandiahiihto või mõni muu maraton!

 
At 13:42, Anonymous Anonüümne said...

Sten, aga mis siis rajal teeninduses halvasti oli? Tütarlapsed ja poisid pakkusid kandikutega teeninduspunktides vett, spordijooki, mustikasuppi ja puljongit ilusasti, laua äärde asja trügima polnud. Või mis sind häiris toidupunktis? Samas Tartu maratonil peab ikkagi laua juurde pääsema ja siis sealt ulatataks üle laua tops kätte, või on siis kahe topsiga teenindaja rajal ja siis vaatad kas saad või jõuti enne sind ja pead ikkagi laua juurde minema.

Ööbimiskohas olin koos ühe härraga Eestist kes sõitis 7:45 kanti ja tema raja kohta ei kurtnud, tänas vaid õnne, et tal tugevad käed on:)

Samas ööbimiskohas oli ka kaks prantslast kes väga kiitsid Vasaloppetit ja ütlesid, et nende maraton La Transjurasenne polevat nii hea korraldusega ja Kanda maratoni korraldamine ei kannata üldse võrrelda Vasaloppetiga.

Võibolla siis ikkagi jah on Eesti maratonid nii hea korraldusega, et Vasaloppeti korraldus ja teenindus tekitab rahulolematust.

Ma päris kindel ei ole aga eelmine aasta nagu ma mäletan, et mingit pauku ikka tehti stardi puhul. Võibolla sai püssirohi märjaks lumesajus ja kahur ei paukunud?

Eero

 
At 13:58, Anonymous Anonüümne said...

Haige hülge möla on see Vasa kritiseerimine.

Tartu jääb oma korralduselt Vasale mäekõrguselt alla. Sellist ladusat korraldust peale finishit nagu Vasal on, ei leia Tartust veel aastaid. Koheselt peale finisheerimist korjatakse sult suusad ära ja juhatatakse ootavasse bussi. Buss sõidutab sind vastavasse koolimajja, kus saad kätte oma asjad ja võimalus pesta ning süüa. Hiljem toob buss veel tagasi ka. Tartus nagu ei meenu sellist korraldust?

Sellise massi puhul on loogiline, et tekivad järjekorrad. Aga sellega tuleb leppida ja kui ei lepi, siis ei tasu ühelegi massüritusele minna.

 
At 14:08, Anonymous Anonüümne said...

Oh Sten Sten, oled ikka ühe vinguva eestlase võrdkuju.
Numbri sain kätte 1min, stardigrupi sain vahetatud 1min, Stardikoridori sisenesin 3x, esimesel korral astusin lihtsalt sisse, so 30 min enne starti, järgmised korrad ootasin nii paar minutit.Sebisin oma pidamise kallal, seetõttu käisin mitu korda edasi tagasi. Start oli tõesti vaikne, rabelemist esimese tõusu peal oli täpselt sammoodi nagu kitsaste tõusudega Estoloppeti maratonidel Haanjas ja Kõrvemaal. Kandadel sõitmist tuli ka ette Ivari poolt toodud põhjustel. Finišijärgne korraldus oli igati super koos oma erinevate värvidega kottidega, väga selgete infoviitade ja pesemisvõimalusega. Söömine oli ka igati ok, muuhulgas sai istuda süües soojas toas võrreldes Tartu maratoniga.

 
At 14:14, Anonymous Anonüümne said...

No veelkord: igalühel on oma tähelepanekud ja peaaegu alati on asju, mis meeldivad ja asju, mis ei meeldi. Olen näiteks varemalt lugenud kriitilisi kommentaare Tartu Maratoni kohta ning samuti mõelnud, et ma ei saa päris täpselt aru, millest kommentaator räägib - kõik oli ju minu meelest mega. Nii lihtsalt on - midagi mis ühele jääb silma, teisele silma ei jää.
Mina rääkisin pärast sõitu päris mitmetega, kes seal minuga samas lõpetasid ja kõik ütlesid ühest suust, et pole varem kunagi sellist olematut rada näinud :) - aga ega selles ju korraldajad süüdi olnud, et rada üles sulas.
Sama asi: need prantslased, kellega mina kohtusin rääkisid mulle oma maratonidest vaid head ja kiitsid neid ning kutsusid osalema... Ja minul on Tartu Maratonidest vaid head meenutada - isegi kui punnitaks, ei tahaks viimase kahe aasta (rohkem pole osalenud) korralduse kohta ühtegi halba sõna öelda! Ja nagu juba ka ütlesin, ei ole ka Vasaloppetist üldjoontes midagi halba öelda - kui järgmistel uustulnukatel siinkirjutajate tähelepanekutest kasu on, siis on hästi - kui neil aga kõik kenasti sujub, on ju veel parem!

 
At 14:20, Blogger Jaak said...

Ei ole mõtet nüüd Tartu Maratoni korraldust niimoodi maha ka teha. Meil on ka 3x vähem osavõtjaid ju, pole eriti suurt vajadust busside järele peale finisit. Toidupunktides oli Vasal plussiks tõesti see, et agarad poisid, tüdrukud tõid joogitopsid suusatajatele kätte aga minu arust suureks miinuseks jääb ikkagi toidulaua kesine valik. Kuhu jäävad banaanid, rosinad, leivad, hapukurgid jms. Selles suhtes meeldib mulle Tartu Maraton kindlasti rohkem. Kui rajal tekib ikka raske hetk, siis ei piisa ainult vedelikust et ennast turgutada. Ise jõin Vasal mõnes punktis nii palju et pidi metsa vahel pissipeatuse tegema. Oleksin kindlasti tahtnud mõne topsi asemel banaani võtta.
Kindlasti on 13000 inimese jaoks maratoni korraldamine meeletu peavalu, aga alati annab midagi paremini teha. Sama käib ka Tartu Maratoni kohta. Niipalju kui on osavõtjaid, niipalju on ka erinevaid arvamusi nii raja, teeninduse ja üldise korraldamise poole pealt. Jäid mullegi omad head mälestused ja mõned asjad, mida oleks tahtnud teistmoodi näha. Siin selle üle nurisemine aga ei aita nagunii. Kõige rohkem häiris kogu Vasa juures võib-olla see, et kogu korraldus on rootsikeelne. Siinkohal võiks küll natuke ülemaailmsemaks asja muuta. Aga alati on ju võimalus ka rootsi keel selgeks õppida...
Kindel on see, et Vasaloppeti traditsioonidele ja melule ei saa naljalt ükski teine maraton vastu.
Enda aeg oli 5.40, koht miskit 1270 kanti ja rada oli minu all veel täitsa olemas... teinekordki võiks ette võtta selle sõidu.

 
At 15:32, Anonymous Anonüümne said...

Sten, kui sulle kandadele sõideti ja sa neid võimlejateks pidasid, milline oleks olnud sinu meelest korrektne tegutsemine-rada ju ka vahetada ei tohtinuks?
II asi kindlasti, mis su jutus oli kahtlane. Stardigrupi muutmisel ei nõutud vähemalt minult protokolli väljatrükki, näitasin oma passist Tartu Maratoni aega ja kohta, sekretär kraapis sellepeale oma Tartu Maratoni protokolli lahti ja paar hiireklõpsu ning asi oli tehtud. Äkki olid sul kommunikatsiooniprobleemid, koolitaja puhul küll natuke kummaline aga äkki siiski?

 
At 15:32, Anonymous Anonüümne said...

Ei tahaks ka ühtegi halba sõna Vasaloppeti kohta öelda. Korraldajad ka kinnitavad, et tegid kõik mis nende võimuses, et saada hea rada; kuid ilmastikujõudude vastu ei saa. Sõitsin veel laupäeva õhtul ühe 6 km-se lõigu poole maa peal ja samal ajal tõmmati ideaalsed rajad sisse. Arvan, et järgmisest Vasaloppetist võtan osa siis kui Eestis on korralik suusatunnel. Siit ka võiks tulla teema Priidule - kui palju kasvab Vasaloppetil osalevate eestlaste arv, kui saaks suvel, sügisel korralikult lumel treenida?

 
At 16:18, Anonymous Anonüümne said...

Vasaloppet on korralduse kõrgeim tase. Olen kaks aastat käinud ja lähen uuesti. Tööjõudu piisavalt (auasi igale dalarnalasele) ning nüansid meeletult üksikasjalikult läbi mõeldud. Rahvamassis trügimine on see, mis viimasel hetkel kohale jõudnud eestlasele meelepaha võisid valmistada. Ise läksin kohale kolmapäeval ning kõik kulges suurepäraselt. Viimase peal on nende \"seedning\" süsteem, mille kohaselt eelnev hea maratonitulemus andis ka õige stardipositsiooni. Seda rõhutavad ka korraldajad ise - proovitakse igale osalejale tagada stardilähe vastavalt tema võimekusele ehk siis arvestatakse ka teiste osalejatega.
Üldjuhul on ju teada, et inimene on laisk ja tuleb kohale viimasel hetkel. Näen ju ise ühte Eesti rahvajooksu organiseerides, et kohale tullakse alles viimasel hetkel. Niiet arusaamatu on virisemine järjekordade pikkuse üle, kui kohal on 15 000 osalejat.
Tartu Maratonil on pikk tee käia, et lihvida enda korraldus ideaalseks. Nii näiteks jääb mõelda pakihoiu süsteemi üle - otsisin peale sõitu oma numbriga kotti ja ei leidnud seda pikka aega - kotid olid läbisegi paisatud ja tööjõudu nende leidmiseks vähe. Seevastu Vasal oli selleks ajaks, kui pakihoidu jõudsin eemalt tulijat juba silmatud ning õige pakk ulatati kohe kätte. Ja nii toimis see 9 juhul kümnest. Samuti on heakord rajal võrreldes meie maratoniga super- kuigi TPde lõppu on paigaldatud prügikastid, on raske loota, et väsinud sportlased kogu prügi sinna viskaks ja nii ongi seal ametis VVOd, kes spets rehadega koheselt joogitopsid kokku kraabivad ja plats saab ideaalselt puhtaks. Tartus aga saad suusa ekstra pidama prahi näol, mis alla kinni jääb. Ka tunglemine TPdes on Rootsis väiksem ja inimesed viisakamad. Seda ei saa aga öelda viisakuse kohta suusarajal. Niiet kui Tiit Pekk väitis, et vaid Tartu sõidul näeb äärmiselt enesekeskset suhtumist, siis väidan, et see on probleem igal pool - ka Vasal on meeletult palju rajavahetamist, ilma et vaadataks kas kõrvalrajal on tee vaba. Ja kokkusõidud on vältimatud!
Veel head Vasalt: kui juba Tartu Maratoniga võrdlemiseks läks: siis Moras saab korralikult heades tingimustes pesta, sisetingimustes süüa (küll sel aastal polnud menüü nii rikkalik kui 2006, mil sai korraliku prae ja muudki juurde). Ja muidugi rajameistrite töö. Sel aastal olid tingimused neile kui luupainaja ja rada lagunes seepärast, et füüsikaseadused kehtivad meile kõigile. Üks asi veel: rajal polnud süüa. No seda võistlust on korraldtaud varsti juba sada aastat ning välja on kujunenud ka menüü ja traditsioonid, kus vajadusi on tõsiselt arvesse võetud. Raske olnuks ju kanakoiba loota. Joogivalik oli piisav nii soolase kui magusa osas ning organism pidi oma osa kätte saama ja sai. Muidugi on see individuaalne. Tartul on tõepoolest kohukesi ja banaane jms, kuid elu on näidanud, et tulemusele see kuidagi ei mõju.
Niiet arusaamatu on selline kriitika. Neil seal Rootsis on tõesti tipptase. Ka Tartu liigub kiirelt edasi, kuid võtkem ikka natuke hoogu maha-meil on pikk tee käia. Meie suusakultuur veel seda ei võimalda!

 
At 19:00, Anonymous Anonüümne said...

Paistab, et olematu rada (no tegelikult teise tuhande keskel, kus mina sõitsin, asi siiski NII hull õnneks veel ei olnud, aga siiras kaastunne hilisematele sõitjatele) on ka korraldajatele hinge läinud, et nad kohe selgitava lookese oma lehele välja panid. Midagi väga huvitavat mina sealt välja ei lugenud (peamiselt seda, et sõidu ajal ei tahtnud ńad traktoritega rajal möllama hakata eeskät sõotjate turvalisuse kaalutlustel), aga kirjatükk ise viitab, et ega nad ise ka olukorra üle just õnnelikud ei olnud. Ma nagu mäletaks, et aastaid tagasi, kui rada sama pudru oli, üritasid nad vahepeal rada kohendada, aga ilmselt siis see idee ikka kuigi hästi ei tööta. Hoopis huvitavam on vasa lehe järgmine uudisnupp, mis teatab, et Vasa lõppheitlust jälgis 2.1 miljonit televaatajat ja isegi stardiks viitsis ennas üsna aukartust äratav hulk inimesi, 1.2M, üles ajada (NB pühapäev ja kell 8:00!). Ilmselgelt on tegemist rootslaste jaoks üsna olulise üritusega... :)
Ilmar

 
At 22:18, Anonymous Anonüümne said...

Samuti Vasal 2x käinuna võin öelda, et Steni hala on suhteliselt raskelt mõistetav. Jah, kui suusk ei libise ega pea, siis jääb mõru maitse suhu (ka trennihull Täär oli ilmselt eelkõige oma tulemuses pettunud), siis ei tasu seda kõigi üritusega seotud tegevustele üle kanda. Orgun on Vasal selgelt parem kui Tartus ja seda just osalejate peale mõtlemise kontekstis - Tartus oled rohkem nagu rahalehm, kes maksku raha ära ja siis tulgu või veeuputus. Kolm aastat tagasi veeti mitmete miljonite SEKide eest lumi igalt poolt kokku, et üritus toimuks - korraldaja eriti ei koonerda, kui häda käes. OK, mis ma seda Tartut ka kirun, las aga teevad üritust paremaks, Vasa on selgelt eest ära.

 
At 14:02, Anonymous Anonüümne said...

Kriitika Tartu kohta oli küll küündimatu hülgemöla. Kaheksa korda! väiksema stardiraha(250 vs 2044 eeki) saab teenust nii mis tapab,igaüks saab medali jpm.jpm.

 
At 16:13, Anonymous Anonüümne said...

No see virisemine on eestlastel peaaegu nagu rahvasport.Ükskõik kus me käime, ikka on kohapeal kõik halvasti ja valesti.

 
At 18:33, Anonymous Anonüümne said...

Ma olin ka peale finišeerimist Strömmide peale üsna pahane: ligi tund aega esimese kolme kilomeetri läbimiseks, absoluutselt olematu rada sealkandis, kus minusugused 7-8 tunni tsainikud kulgesid, täitsa puusse ilmaprognoos, soolase toidu puudumine TP-des, kohati keskmisest eestlasestki ebaviisakamad võistlejad ja kõik see muu, mis esialgse tunde järgi põhjustas loodetust rohkem kui tunni võrra halvema aja.

Aga tegelikult kainelt järgi mõeldes läheb peamine kivi ikka iseenese kapsaaeda. Oleks füüsiline vorm hea olnud, oleks ka enamus puudujääkidest tühistena tundunud. Järgmiseks aastaks tuleb meelde jätta, et keskmine pühapäevasportlane ei suuda neli nädalavahetust järjest võistlemise järel viiendaks ära taastuda...

Siiski jään mina nõusse nendega, kes Tartu Maratoni korraldust kiidavad. Arvestades osavõtutasude vahet TM-il ja Vasal, on saadava teenuse kvaliteet IMHO siinkandis ikka paremal tasemel. Ja Eesti looduski on tegelikult ilusam, rääkimata inimestest ;)

Kalle

 
At 09:44, Blogger Unknown said...

5.05lllllyuanpackers jerseys
saints jerseys
raiders jerseys
eagles jerseys
49ers jersey
falcons jersey
cowboys jerseys
colts jerseys
chiefs jersey
dolphins jerseys
vikings jerseys
patriots jerseys
giants jersey
jets jersey
steelers jerseys
seahawks jersey
redskins jerseys
cardinals jersey
ravens jerseys
broncos jerseys

 

Postita kommentaar

<< Esileht