Pullerits: Mis pagana fun'i-juttu kõik ajavad?

Tänu ajakirjanikutööle on mul rattasõitjate hulgas juba nii palju uusi tuttavaid tekkinud - ärge jätke saabuva laupäeva Postimehes lugemata nende tuttavate kurioossetest ja karmidest-veidratest kogemustest -, et Art Soonets juba põeb ja kahtlustab, kas otsin tema alistamiseks salanippi ja salanõu.

Las Soonets närib pealegi küüsi, aga sõnum, mida näiteks Toomas Kirsipuu ja Jaan Veeranna on mulle rõhutanud, seisneb hoopis selles, et inimesed võiks suuri spordiüritusi rohkem nautida, mitte hambad ristis ja veremaitse suus ponnistada. Kirsipuu isegi arutles minuga, mida võiks ette võtta, et inimesed sellistest üritustest, nagu suusamaraton või rattaralli, ikka rohkem funi tunneksid.

Tuleb tuttav ette? Selles blogis on ka paljud avaldanud samasugust muret ja arvamust.

Aga mis Kirsipuul või Veerannal viga funist rääkida! Nad on mõlemad teinud suures spordis suuri tegusid. Kirsipuu alistas viimasel rattarallil koguni oma noorema ja kuulsama ja tituleerituma venna Jaani. Seega, ta ei ole ainult möödanikus olnud äss, vaid on praegugi jätkuvalt tuus.

Aga nüüd põrutan kõigile funi-sõpradele otse: ma ei taha funi!

Miks? Asi on väga lihtne. Eile, kui tegin 9 km rahuliku jooksuotsa, tempoga 4.30-4.35 km kohta, mõtlesin välja, miks. Sellepärast, et tahan võistelda. Seda esiteks. Ja teiseks, mis sama oluline: minusugusel, kel vanust peaaegu 42 aastat ja kel pole mingit Eesti tipptaset, et kuskile koondisse pääseda, ei ole ühtki teist võimalust tõsiselt teistega mõõtu võtta kui suurtel massispordiüritustel. Mingid veteranide meistrivõistlused, kus jooksed kolme-nelja omaealisega võidu, ei ole ju ometi mingid motiveerivad jõuproovid.

Nii ongi igasugused rattarallid ja järvejooksud ja Estoloppeti maratonid minusugustele, keda on mitte kümneid, vaid küllap sadu, ainsaks ja oluliseks sportlikuks väljundiks, kus oma sportlikku vormi kontrollida, mõõta ja realiseerida.

Ja kui tulemused tulevad head, sellised, mis ennast rahuldavad, siis see ongi tegelikult fun.

Usun, et minusuguseid ja minu moodi mõtlejaid on rahvaspordiüritustel enamik. Neid endisi tippsportlasi, kes tulevad vanade konkurentidega mõnusalt kokku saama, on ju vähemus. Nagu ka padu- ja üdirahvasportlasi, kes tulemusest põrmugi ei hooli.

Ja lõppeks on ka rahvasport sport - seda ütleb see sõna iseenesest -, ja sport tähendab, et tuleb konkureerida, tulemust püüelda, mõõtu võtta. Kui tahta rõhutada ainult funi, peaks need üritused ümber ristima kehakultuurimeelelahutuseks. Või ma eksin milleski?

Foto 1: On see jooks fun? Kašmiiri noormehed näitamas oma jooksuvormi India armee värbamiskampaania ajal. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: 24 000 osavõtjaga jooksuvõistlus Bernis. On see fun? Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Kas kõik on funi ootel? Bloomsday massijooksu start USAs Washingtoni osariigis Spokane'is. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 4: Või on hoopis see jooks fun - Norrale kuuluval Svalbardi arktilisel saarel aprilli lõpus jääkarude eest? Foto autor: Reuters / Scanpix