Pullerits: Kuidas sõidab liidergrupp?

Mis juhtus Tartu rattarallil grupi eesotsas? Ei enamik meist seda tea, sest võimed sinnani ei küüni – kui te pole just Antsla gümnaasiumi lõpetav 19-aastane Viljar Kannimäe, kes harjutanud rattasõitu kõigest neli aastat, ja sedagi valdavalt omal käel. Tema võimed küünivad, sest ega muidu oleks ta saanud stardinumbrit 98. See on eliitgrupi number, muide.

Uurisin Viljar Kannimäelt, kes tuli juba kaks aastat tagasi 17-aastase noorukina rattarallil 154. kohale, mis seal eesotsas siis toimub.

Ta oli startinud eliitgrupi teisest reast. Selleks pidi ta 15-20 minutit enne lähet minema positsiooni võtma. «Sinna ette hullult ei trügita,» lausus ta, «aga pärast tuli [stardi]boks ikkagi mehi täis.»

Viljari eesmärk oli lõpetada rattaralli 50 parema seas. Mullu tuli ta Elion Cupi üldarvestuses 38. kohale, enda vanusegrupis U23 (tegelikult mitu aastat vanematega konkureerides) platseerus kuuendaks. Mullustelt Eesti meistrivõistlustelt tal paraku tulemusi ette näidata pole, sest ta ei hakanud seetarvis litsentsi hankima.

Rattarallil, nagu Viljar mulle seletas, oli ta taktika minna kaasa esimese suure grupiga. Ja loomulikult jälgida, et ta alguses ei kukuks ega end liiga kinni sõidaks ega ka maha jääks.

«Päris kiire minek oli algul,» meenutas ta, «päris kõvasti tõmmati.» Teades, et ega tal proffide vastu jõudu jätku, üritas ta sõita võimalikult targalt. See tähendas umbes 50-liikmelise juhtgrupi keskele hoidmist, sest ees tuleks liiga palju tööd teha, taga aga seiraks oht maha jääda.

Ligi 30 km sõitis juhtgrupp koos, siis läks umbes kümnemeheline punt eest ja saavutas edumaa, mis vahepeal kärises ligi poole minutini, mäletab Viljar. Tema hoidis jätkuvalt peagruppi ja säästis jätkuvalt jõudu, sest aimas, et Kanepi ja Otepää vahel mägedes võib tal raskemaks minna.

Peagrupis püsis Viljar enda sõnul ilusasti sees, ehkki tõusudel, tunnistas ta, pandi mõnikord käik kõvasti põhja ja ka sirgetel kiirendati aeg-ajalt sedavõrd, et kiirus küündis 60 km/h-ni. Aga siis, pärast lühikesi kiirendusi, lasi grupp taas jala sirgemaks, sest ei leidunud vedajaid.

Enne Kanepit kiirendas Allan Oras, paar meest läksid talle järgi ning koos nendega ka Viljar. Kui suureks nad vahe käristasid, seda ta ei vaadanud. Igatahes kauaks peagrupp neid eest ei lasknud.

Enne Kanepit juhtus aga Viljaril õnnetus: kett kiilus kinni. Ja mis eriti hull – ta ei saanud seda kuidagi kätte. Üksvahe mõtles koguni, et peab vist mutrivõtme välja koukima. Sedasi keti kallal jännates kulus tal enda arvates ligi minut. Kui ta uuesti sadulasse sai istuda ning Kanepist laskudes kiirust üles võttis, nägi ta kauguses vaid peagrupi saba välkumas. Hoolimata ponnistustest tal gruppi enam kätte saada ei õnnestunudki.

Järgmised rohkem kui 30 km pedaalis ta ihuüksinda. Ees polnud kedagi, taga samuti mitte. Enne Otepääd lasi hoo pisut alla, et äkki tagantpoolt tuleb mõni punt, kellega ühineda – aga ei tulnud kedagi.

Lõpuks, Nõuni ja Pangodi vahel, jõudis järgmine grupp talle siiski kannule. Enne Pangodit pidi Viljar tuttavalt tüdrukult juua saama, kuid ei suutnud pudelist kinni haarata. Janu kustutamiseks tankis ta end Pangodi TPs. TP-le järgnes tõus teise mäefiniši tippu. Seal juhtus teine õnnetus.

Ühtäkki, mäletab Viljar, hakkas grupi eesotsas hirmus ragistamine. Järsku olid mitmed mehed asfaldil maas. Viljar pidi kukkumise vältimiseks ühest üle hüppama. Õnnestus. Aga lendas teisele mehele selga – kiirus oli ikkagi ju suur. Vähemasti oli ta tee ääres, kus kujunenud situatsioon oli pisut vähem dramaatiline kui tee keskel. Ta sai ühe jala maha ja üritas teist jalga ka pedaalilt lahti saada. Kellegi ratas lendas omakorda talle selga, kuid tõsist viga ei tekitanud. Kuidagi läks tal korda oma rattast eralduda. Sõiduvahend maandus hunnikusse, Viljar ise kargas teeservale.

«See kõik oli nii ootamatu,» tunnistas ta. «Ehmatas ära.» Millest suur kukkumine tekkis, seda ei tea ta siiamaani.

Mitu meest olid seal külakuhjas kummi lõhkunud. Viljaril oli vaid leistang kõver. Selle painutas ta sirgeks. Edasi sõites selgus, et kett ei taha hästi hammasrattail püsida, kuid vähemasti maha see ka ei jooksnud.

Viiese grupiga püüdis ta eespoolt veel mitu meest kinni, kuid finišispurti keegi enam ei ponnistanud. «Mõtlesin, et ei hakka hullu panema,» lausus ta. «Sõitsime mõistlikult lõpuni.»

Kokkuvõttes sai kaks õnnetust läbi elanud Viljar Kannimäe 3:08.56,6ga 249. koha. M20 klassis oli ta 40. Aga kui ta ka pärast gümnaasiumi lõpetamist rattasõitu jätkab, korralikku tiimi ning professionaalse treeneri käe alla pääseb, siis usun, et sellest noormehest kuuleme edaspidi ka suures meedias. Igatahes julgen soovitada ta nimi meelde jätta.

Foto 1: Viljar Kannimäe tänavuse Mulgi maratoni stardis. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Viljar Kannimäe 2005. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix
Foto 3: Viljar Kannimäe pedaalimas Art Soonetsi tuules 194 km pikkusel treeningsõidul Lõuna-Eestis pärast Ateena olümpiat 2004. aastal. Foto autor: Priit Pullerits, Postimees / Scanpix
Foto 4: Viljar Kannimäe (ees vasakul) vedamas 2004. aasta sügisel treeningsõidus kaaslasi üles Tatra orust. Foto autor: Priit Pullerits, Postimees / Scanpix
Foto 5: Kummivahetus 194 km pikkusel treeningsõidul Lõuna-Eestis aastal 2004 - vasakul Viljar Kannimäe, paremal Toomas Pindis. Foto autor: Priit Pullerits, Postimees / Scanpix