Pullerits: Mida õpetas Loskutov?

Vaatas Pavel Loskutovi juhendaja Harry Lemberg mu nokamütsi, millega kavatsesin end päikse eest kaitsta, ja andis karmi hinnangu. Müts on tume, märkis ta, ära sellega küll starti mine - see tõmbab päikest vaid ligi. Aga päikest oli laupäeval Valgas palju-palju. Oli peaaegu et esimene suveilm ja ees ootas Loskutov Cupi 10 km Valga ja Valka tänavail. Õnneks oli mul kaasas varuvariant.

Eelmisel päeval oli jalgrattur Allan Oras, keda käisin usutlemas seoses läheneva Tartu rattaralliga - võistlusteks valmistumisel tuleb kasutada ju ikka oma ala parimate asjatundjate abi -, andnud mulle Arctic Sport Clubi heleda õhukese ratturimütsi. See sobib, kinnitas Lemberg. Ja andis veel ühe soovituse: mine ja tee see enne starti külma veel all märjaks ning pane siis pähe. Veelkordne kinnitus selle blogi läbivale õppetunnile: vaat kui tähtis on õigetelt meestelt nõu küsida.

Nädala esimesel poolel istus Tartu jooksumaratoni 22,4 km veel tugevalt jalgades, eriti reite tagakülgedes. Ja ega enesetunne ka selline olnud, mis oleks uuele kannatusele kutsunud. Jooksin teisipäeval pisut üle 5 km (tempoga julgelt üle 5 minuti km kohta) ja kolmapäeval 7 km tempoga 5 min/km. Pärast neljapäevast puhkepäeva oli treener Meelis Minn soovitanud teha 30-minutilise soojendusjooksu, aga kuna tööpäev venis üle kella seitsme, jätsin selle ära.

Valga staadionilt sain 36 jooksja seas minema kuuendana. Omast arust olen võrdlemisi kiire alustaja. Esimesel Loskutovi jooksul viis aastat tagasi pühkisin minema koguni esimesena, nii et kui staadioniväravast välja sain, pidin tempo alla laskma ja Loskutovi järele ootama, et pärida, kuhu edasi tuleb joosta. Loskutov ütles siis, et ei maksa nii kiiresti alustada. Lõpetasin toona 25. kohaga, eestlastest kaheksandana, kaotust parima eestlasena kolmandaks tulnud Kaupo Tiislärile ligi seitse minutit (Loskutov jooksis oma võistlusel väljaspool arvestust).

Järgmistel aastatel olen samuti, nagu möödunud laupäevalgi, grupi peas koha sisse võtnud, et siis linnatänavail vaadata, kuidas tagantpoolt kõvemad mööda rühivad. Nüüdki kukkusin peatselt teise kümne algusse. Vahe liidritega hakkas kärisema just minu kohalt, mis tähendas, et jäin jälitajate grupi etteotsa tempot tegema.

Kaua ma tempomeistrina ei püsinud, sest kohe pärast Valkasse sisenemist tuli minu tagant valges USA särgis noor jooksumees ja läks mööda. See võis olla lätlastele raja ääres päris huvitav vaatepilt: hoidsin mõnda aega tema kannule, endal sinine USA särk seljas. Arvatavasti pole Valkas kahte "Ameerika"-meest korraga eales varem nähtud.

Aga valgesärkse USA-mehe tempo käis mulle üle jõu ja lasin tal minna. Kui peatselt, võistlusraja pikal nn tagasirgel tulid tagant peagi uued sammud. Silmanurgast nägin, et Läti koondise dressis naine. Pärast uurisin järele: see oli Irina Latve, Läti 2005. aasta sisemeister nii 800 kui 1500 meetri jooksus, kes osalenud isegi Sydney olümpial, kus jäi eeljooksus 2.06-ga kuuendaks, ning kes mullu sügisel läbis poolmaratoni 1:21-ga. Aga mööda ta ei üritanud minna, vaid võttis minu temposse.

Eesjooksjate puhul hämmastas, et mehed ei jälgi üldse trajektoori. Kui rada keerab näiteks aegamisi paremale, ei võtnud nad sugugi paremale raja serva, vaid jooksid keskel või koguni vasakus servas. Neil puhkudel tuleb mul alati meelde lapsepõlves loetud Lasse Vireni raamat, kus on kirjeldatud pikalt-laialt Müncheni olümpia 5000 ja 10 000 meetri jooksu finaale ning kust mul on meelde jäänud, kuidas Viren hoidis pearivaale kurvides just oma parema külje taha, et nood jookseksid lisameetreid. Meelde on jäänud, et vist 5000 meetri distantsil pidi nii kogunema oma poolsada lisameetrit.

Kui rada nn tagasirgelt tagasi Läti-Eesti piiripunkti suunas keeras, hakkas eespool jooksnuist üks noor läti välejalg selg ees üpris jõudsalt vastu tulema. Ju ta oli algul üle pingutanud. See lisas mulle hoogu ning seetõttu jäid lätlanna sammud üha kaugemale maha.

Pärast piiri ületamist, kui telemees Ragnar Kond oma kaamerat just puki otsast maha tõstis - kindel märk, et liidrid on juba kaugel -, tuli kohe ka joogipunkt. Korraga pakuti nii vett kui jõujooki. Täiesti juhuslikult haarasin topsi, milles oli vesi, ja selles veendunud, ei valanud ma seda mitte kurgust alla, vaid kummutasin instinktiivselt särgi vahele. Küll oli hea!

Palavus oli tõesti n-ö taluvuse piiripealne. Eelmine aasta Pühajärve jooksul sain sellest tõelise haamri. Juba 4. kilomeetriks oli jaks otsas ning läbi häda vedasin end lõpuni. Jäin oma kõigi aegade viletsaimale kohale, alles 118ndaks, kaotust võitnud lätlasele Viktors Slesarenoksile 10,7 km kohta tuli ligi 13 minutit. Majandusmees Hardo Pajula jäi minust maha nii vähe kui kõigest kolm minutit.

Üles-alla lainetaval rajalõigul, kus üks täiesti kustunud eesjooksja täiesti kustunud sammuga ette jäi, sai lätlanna mind uuesti kätte ja läks koguni kahe-kolme sammuga ette. Ausalt öeldes oli see pisut jahmatav. Sest ega ta nüüd päris jooksja mõõtu ka välja andnud. Jalgades oli ikka üksjagu tselluliiti. Oma minimaalse rasvaprotsendiga oleksin ju võinud tal tunduvalt kergemini kannul püsida.

See muu plaan oligi: umbes 1,5 km pikkusel sirgel hoida tema taha ja siis, rohkem kui poolekilomeetrisel laugjal tõusul loota, et ta kiirus raugeb. Sest viimatise vahe sain temaga sisse just siis, kui enne piiripunkti tuli samuti kerge tõusujupp. Ilmselt on tal oma jämedavõitu ja ülekaaluliste jalgadega seal raske, kalkuleerisin. Lõppeks ei mahu see ju ühegi mehe plaanidesse jooksus naistele kaotada, eriti veel läti naistele.

Aga läks hoopis vastupidiselt. Pikal tõusul hakkas lätlanna aeglaselt-aeglaselt eest vajuma. Tõusu algul oli vahe kaks-kolm meetrit, aga tõusu lõpuks sai ta sisse 7-9 meetrise edumaa. Ehkki täisnurksel parempöördel võtsin tänu paremini valitud trajektoorile korraga kolm-neli meetrit tagasi, osutus too ajutiseks võiduks. Olin küll mõelnud, et tagasiteel Valga kesklinna suunas hakkan aegamööda kiirendama, aga lätlanna vastu sellest ei piisanud. Ausalt öeldes ei tundnudki, et oleksin suutnud kiirendada. Palav oli, neetult palav. Peagi oli kaotust juba üle kümne meetri. Seda on sellises kiires jooksus nagu 10 km asfaldil üksjagu palju.

Tõele au andes vaevas mind enne jooksu kerge hirm motivatsioonipuuduse ees. Teate ju küll seda tunnet - et kas on ikka mõtet end poolsurnuks pingutada. Sest 10 km on ikkagi valus jooks, seal tuleb kogu aeg võimete piiril kihutada. Ja kui kevade tähtsamaid võistlusi, Tartu jooksumaraton, võrdlemisi edukalt läbitud - ikkagi koht esisaja sees -, siis
ega enam nii kergekäeliselt endale haiget tegema kipu. Nõnda pelgasin pisut, et kui valulävi kätte jõuab, äkki ei suuda seda enam ületada.

Need on ohtlikud mõtted, ja neil ei tohi lasta endast võitu saada. Sest nii ongi kiire tekkima allaandja mentaliteet. Ja siis tulevad katkestamised. Nii nagu kuuldavasti Jaak Mae ei ole oma elus ühtki võistlust pooleli jätnud, nii ei ole ka mina seda teinud. Ja vähemasti selles korrespondentsvõistluses Maega, kumb kauem katkestamata vastu peab, ei tahaks ma mitte kaotajaks jääda.

Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu kukkusin veel koha võrra, kui tagant tuli nagu tank Pärnu mees Priit Karon. Mõtlesin küll korra, et üritan järele võtta, ehk veab ta mind ka lätlannast mööda, aga ei tulnud sellest midagi välja.

Staadionile jõudes saigi Karon Latvest mööda, ent mul lätlanna püüdmiseks ja kiirendamiseks enam jõudu polnud. Eelmine aasta oli tunduvalt pingelisem finiš. Siis jõudsid mulle staadioniväravas võrdlemisi lähedale, kuuldavasti nelja-viie meetri kaugusele, kaks noort meest. Aga tookord oli mul ikkagi sedavõrd palju jõudu, et suuta kalkuleerida. Mäletan, kuidas hoidsin tagasirgel tempot teadlikult mõõdukana, et las nad punnivad pealegi järele. Ent mööda neid lasta ei tohi, vaid tuleb neid kurvis hoida enda taha, sest vaevalt nad seal kiirendama hakkavad. Nii kõik läkski. Ja edasi oli plaan lihtne: lõpusirgele välja tulles teha vana psühhonippi, mõelda, et jooksen pelgalt sadat meetrit, ja panna maksimumkiirus välja. Nii saingi neist napilt, aga kindlalt jagu. Taktikaliselt briljantne lõpplahendus, võiks end kiita.

Seekord polnud kedagi tõrjuda ega kellegi vastu kiirendada. Karon võitis mind lõpuks 19 sekundiga ja Latve, parim naine, 11-ga. Aeg 37.45 andis 14. koha, meesveteranide arvestuses olin neljas, eestlastest seitsmes. Võitis Viktors Slesarenoks 30.50-ga, parima Eesti jooksjana oli Ivar Ivanov 32.59-ga neljas.

Ehkki tundsin, et enese alalhoiu instinkt ei lase end ribadeks pingutada, oli aeg siiski kerge pettumus. Sel rajal on mu mark kolm aastat tagasi joostud 36.51. Eelmine aasta, kui pärast stardipauku hakkas meeletult vihma kallama, nii et juba staadionilt väljudes olid mu püksid läbimärjad ja lõpetades kaalusid vettinud jooksusussid vähemalt kaks, kui mitte kolm korda rohkem kui kuivana, polnud ma tänavusega võrreldes mullu sugugi oluliselt aeglasem - 37.56. Milles asi?

Nüüd võib laskuda Eesti spordis tavapärasesse süüdlaste otsingusse. Süüdlasteks, nagu öeldud, Tartu jooksumaratoni järgne vähene taastumisaeg ja vähene motivatsioonipuudus. Aga samas ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et talvine suusatrenn pidanuks ju andma korraliku vastupidavustöö suutlikkuse.

Kuid kõige olulisemale puudusele osutas Loskutov, ja küll tahaks teda uskuda. Ta nimelt kinnitas mulle, et sellise kuumaga võib 10 km jooksus lisaaega tulla vabalt terve minuti. Ta juhtis tähelepanu, et tänavu jooksid kõik oluliselt aeglasemalt kui varem.

Kui Loskutovil on õigus, pole stardiplatvorm juuli keskpaiga Pühajärve jooksu eelmise suve fiasko heastamiseks sugugi paha. Nüüd jõuab korralikult taastuda ja kindlasti treener Meelis Minni näpunäidete järgi ka mingi arvestatava ettevalmistuse teha. Aga esmalt ootab pühapäeval ees Tartu rattaralli.

Treeningud selleks algasid juba Loskutovi jooksu järgsel õhtupoolikul. Tegin oma tänavuse esimese rattasõidu, mis, tõsi küll, oli pigem lõdvestava loomuga - 20 km 49 minutiga. Ja lihased olidki pühapäeval päris head, nii et eile õhtul tegin rahulikult ligi 40 km ringi pisut rohkem kui pooleteise tunniga.

Aga rattasõit on ikka jube. Vaadake, mis sõber-konkurent Art Soonetsiga juhtus. Ta käis Rõuges pedaalimas ja tagajärg - kukkus taas. Nüüd sai obaduse see põlv, mis pisut tervem oli. Mis siis, et süüdi oli see, kes talle tagant sisse sõitis. Aga mats on mats. Täna lähme koos sõitma. Peab ju tal silma peal hoidma, et ta end liiga ära ei lõhuks. Soonetsi ülesanne on sõita rattarallil saja sisse, kui ta minu parimate tulemustega Tartu maratoni neliküritustel ikka konkureerida tahab.

Foto 1: Pavel Loskutov. Foto autor: Valdas Kopustas, Scanpix
Foto 2: Loskutov Cupi start Valga staadionil, nr 147 sinises USA-särgis Priit Pullerits. Foto edastas spordiblogile Margus Lepik
Fotod 3, 4: Priit Pullerits Tartu jooksumaratoni avatud raja jooksul. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 5: Loskutov Cupi jooksu umbes 4. km-l pärast Läti-Eesti piiripunkti läbimist, ees Priit Pullerits, kannul Irina Latve. Foto edastas spordiblogile Margus Lepik
Foto 6: Pavel Loskutov. Foto autor: Valdas Kopustas, Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits (paremal) pärast Loskutov Cupi 10 km jooksu lõpetamist Valga staadionil. Foto edastas spordiblogile Margus Lepik
Foto 8: Pavel Loskutov ümber Viljandi jooksu võitjana. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix