Pullerits: Miks konkurent end tapab?

Mäletate, just küsisin eelmise sissekande lõpus, kas keegi mu suurest sõbrast ja veelgi suuremast konkurendist Art Soonetsist - kes, tõsi, kaotas mulle Tallinna maratonil üle seitsme minuti! - midagi kuulnud on.

Lõpuks ise kuulsin, kuid kuulda polnud midagi head. Soonets on põlvist sant mis sant - spordi tõttu.

Ta käis pühapäeval Mulgi rattamaratonil, startis 153. numbriga. Umbes 15 km enne lõppu, vahetult enne seda, kui tuleb ühest veetakistusest kas läbi kihutada või sellest kaarega möödudes sadulast maha tulla, oli ta järgmistega väikse vahe sisse saanud, läks pärast laskumist üle tõusunukile ning otsustas rajapoolt vahetada. Aga rajal oli libe ja olid rööpad. Manööverdades läks Soonetsil esimene ratas n-ö alt ära.

Mis täpselt edasi juhtus, seda ta ei mäleta. Igatahes maaandus ta pärast ülepeakaela kukkumist põlvedele. Tagant tulnud seltskond kihutas mööda (veelkordne kinnitus, et ega rattaspordis armu ei anta). Hüppas siis Soonetski ratta selga tagasi ning kuna lihased-liigesed olid pikast pedaalimisest soojad, ei saanud ta esimese hooga arugi, et miskit hullu oli lahti.

Ega ta päris täiskiirusel ka siiski vändata riskinud, sest kümmekond päeva varem oli ta põlvedele juba viga teinud. Ja teate, kuidas? Rollerisõiduga. (Milline ebaprofessionaalsus, kuulen siin Mati Alaveri hüüatamas.) Läks lastele õpetama, kuidas rolleriga sõitma peab, ning istus sadulasse koos ühe poisiga, kes arvas, et on hirmosav sõidumees - tüdrukud ju vaatasid. Kuid too sõitmine, kus poiss andis muudkui gaasi ja Soonets tõmbas pidurit, lõppes viimaks kurvist väljasõidu ja üle äärekivi põrutamisega. Soonets lendas külg ees pikali ja kui end püsti ajas, tundis põlvedes sellist valu, et arvas: nüüd on rattahooaeg küll läbi.

Üle-eelmine aasta ta juba oli oma rattahooaja suuresti tuksi keeranud. See juhtus siis, kui ta käis sõpradega päev-kaks enne Otepää rattamaratoni rajaga tutvumas. Pundis juhtus olema üks vend, kes Harimäe ühel pööraselt raputaval laskumisel pani ühtäkki teistel eest lõikama. Kui laskumise lõpus ülejäänud grupp talle järele jõudis, lebas lõikama pannu seal Soonetsi sõnul maas nagu läti raha. Rangluu murd, oletasid semud.

Soonets, alati abivalmis inimene - aastaid tagasi Kekkose kevadisel suusasõidul hakkas ta Harimäel laste suuski määrima selle asemel, et minuga võidu edasi kihutada -, võttis taskust oma telefoni ja helistas Lõuna-Eesti päästekeskusesse, kust lubati Otepää kiirabi Harimäele saata. Aga too oma telefonilt helistamine oli suur viga.

Esiteks sellepärast, et pärast kukkunu käe fikseerimist ja ühe mehe toeks jätmist sõitis ülejäänud grupp, sealhulgas Soonets koos oma telefoniga, edasi. Mõistlikum olnuks seega helistada mahajäänu telefonilt, mis oleks kiirabile tema leidmisel rohkem abiks olnud. Ja teine suur viga tulenes just esimesest.

Kui Soonets oli koos grupiga jõudnud Kääriku staadioni lähistele, tuli kiirabilt tema telefonile kõne, et nemad on Harimäe otsas, aga kus too vigastatu on. Soonets, ühe käega leistangist ja teise käega telefonist hoides, läks just laskumisele. Kiirust oli 30-40 km/h. Järgmisel hetkel lebas ta kruusateel tolmuhunnikus. Tema ratas oli lennannud ribadeks, kompuuter lagunenud tükkideks, telefon laiali ja ühel põlvel... oi-oi-oi, seal oli põlvekedrani sügav lõikehaav.

Otsis siis Soonets oma telefoni jupid kokku ja helistas kiirabile tagasi, et teate, selline lugu, ta ei tee nalja, aga nüüd on asi nii, aga tulge mulle ka järele. Mis juhtus, päris kiirabi. "Panin käna teie helistamise peale," vastas Soonets.

Siiski suutis ta vändata 4-5 km Sihva ristmikule. Jalad olid ju soojaks sõidetud, nii et valu erilist polnudki. Edasi viis kiirabi ta Otepääle, kus Soonets otsustas istuda oma autosse, võttis Harimäel kukkunud mehe samuti peale, ning sõitis Tartusse Maarjamõisasse. Seal puhastasid arstid ta põlvehaava ning tegid 4-6 õmblust. Harimäel kihutanu saatsid meedikud röntgenisse - ja mis selgus: polnud tal mingit rangluu murdu, lihtsalt põrutus.

Ent ega Soonets haige põlvega lebama jäänud. Vedas end Otepää rattamaratonile ikka kohale, ehkki mitte sadulas, vaid jalgsi, et semudest pilti teha. Järgmine päev toimus Antsla spordipäev ning sealgi käis ta harrastuspiltnikuna kohal. Pole siis ime, et põlve tekkis ringitatsamisest põletik ning haav läks mädanema. Alles seejärel otsustas ta traumeeritud kohale kümneks päevaks puhkust anda. Siis sai põlv ka viimaks korda. Ja kuna ta kümne päeva pärast ettevaatlikult sadulasse istus ning pedaalima hakkas, siis sai haige põlv sedasi ka korraliku taastusravi ega jäänud kangeks.

No nii, ja nüüd siis möödunud pühapäeval tuli järjekordne laks. Soonets sõitis Mulgi rattamaratoni küll lõpuni, kuid tulemus tuli kõigi aegade nigelaim - 223. (Mullu oli ta umbes 160.) "Ise kartsin, et kukun kaugemale selle pauguga," lausus ta mulle.

Aga tal on korralik treenitus all, kilometraaži sel kevadel juba üle 1400 - ehkki paljudel konkurentidel pidi Soonetsi sõnul kirjas olema juba 2000-2500 km.

Hull on see, et kui rolleril kukkudes sai kõvema paugu parem põlv, siis nüüd kannatas rohkem vasak. Nii et Soonets on mõlemast jalast sant ja kange. "Pean endale põlvekaitsed muretsema," ütles ta, ehkki mulle tundub, et naljatades. Ülehomme läheb ta ühe füüsiku juurde laserravile, mille abil loodab saata kudedele impulsi, et hakaku need tööle.

Selles Soonetsi põlve-saagas peitub vastus ka küsimusele, miks rattasõit minus mingeid kirgi ei tekita. Mitmeid suurettevõtteid juhtinud Neeme Jõgi, samuti vintske harrastusrattur, rääkis mulle hiljuti, kuidas ta on rattasõidu tõttu viis korda operatsioonil käinud ja kuidas tema poeg, noorte tasemel Eestis arvestatav tegija, oli Pärnus hiljuti nii karmilt kukkunud, et samuti rangluu ära lõhkunud.

Mu enda suurimad mälestused rattasõidust on samuti seotud kukkumistega. Lapsena tegin Ereliukasega kruusateel maksimumspurdi ja järgmine asi, mida mäletan, on see, kuidas libisesin nagu pannkook mööda teed - aga nii palju jõudsin reageerida, et kui kuulsin oma ratast tagant kolinal tulemas, tõmbasin lõua kähku vastu maad ning edasi nägin, kuidas ratas käkaskaela lennates 20-25 meetrit eespool lõpuks oma vänderdused lõpetas. Pärast tuli verejooksu pidurdada nii küünarnukkidel, põlvedel kui puusadel.

Teine mälestus on 1980. aastate alguse Tartu rattarallist, kui sattusin oma Sputnikuga gruppi, kus keegi järsku ette keeras ning ma temaga koos kraavis maandusin. Edasi sõita ei saanud, ehkki esimese hooga tahtnuks - ratas oli täiesti kõver. Siis tuli kiirabi ja sidus mu haavad kinni ning peagi tõstsin oma sõiduriista bussi, mis katkestanuid üles korjas. Minu tollaseks tähetunniks jäi bussis antud raadiointervjuu Rein Küttimile, kes küsis, mis juhtus.

Noh, ja mullusügisesel Tartu rattamaratonil oskas üks mees oma leistangi sarvedega mulle sedavõrd külje alla trügida, et oleks mind äärepealt pikali tõmmanud. Aga mul läks õnneks - jäin püsti. Trügijal nii hästi ei läinud. See mats oli ikka ehmatavalt kõva, millega ta maha prantsatas. Ja see kõik juhtus kergel tõusul. Mis veel laskumistest rääkida...

Jooksmine tundub ikka palju turvalisem, kas pole nii?

Foto 1: Art Soonets saab Mulgi rattamaratonil meedikutelt abi. Foto: Scanpix
Foto 2: Liidrite grupp Mulgi rattamaratonil. Foto: Scanpix
Foto 3: Art Soonets oma lõhkise põlvega Mulgi rattamaratoni lõpetamise järel. Foto: Scanpix
Foto 4: Niisugune nägi Art Soonetsi Mulgi rattamaratonil saadud põlvetrauma välja lähivaates. Foto: Scanpix
Foto 5: Petlik pilt - rattasõit pole sugugi nii ilus, nagu lepatriinu kallil prilliraamil. Foto: Scanpix