Pullerits: Küsimärgid Viljandi kohal

Käisin Tähtvere spordipargi saepurukattega ringil jooksmas, et enne teisipäevast jooksu ümber Viljandi järve pisut trenni teha. Vaatasin, et vastu tuleb Margus Ader, endine Eesti koondislane laskesuusatamises. Ta hõikas, kui olin talle tere öelnud ja temast juba möödunud, et ei tundnud mind kohe äragi. Siis lisas, miks: et samm oli väga kerge, seepärast. Ja lisas veel, et mu liikumine on joostes palju kergem kui suusatades. Ja veel, umbes täpselt nii: hea, et sportimise ära lõpetas, sest vaatab, et kui nii liigun, siis tema enam vastu küll ei saaks.

Viimane lause tegi rõõmu. Aitäh! Omalt poolt võiks tänutäheks vastu öelda: kahju, et ta spordi varakult ära lõpetas, sest nõnda jäigi ta mul alistamata. Aga eelviimane lause oli šokeeriv: kas suusasamm oli mul siis tõesti nii košmaarne? Arvan, et ta tegi tolle järelduse tollest korrast, kui lumi oli just 21. jaanuaril maha tulnud ja olin vana varustusega väljas, millel tõepoolest - mäletan seda selgelt - liikusin vaevaliselt.

Nüüd saab jooksuvormi proovida teisipäeval ümber Viljandi järve. Kas keegi teab, kas sealt pääseb kuiva ja puhta jalatsiga läbi või tuleb vanad käimad varvaste otsa tõmmata, et mitte uusi lumevalgeid Asicseid, väidetavalt maailma parimaid jooksujalanõusid, mitte ära rikkuda?

Üleeile, kui Aderiga trehvasin, tegin 12 km kerges tempos. Tänaseks on Meelis Minn, Eesti parimaid pikamaajooksutreenereid, soovitanud teha neli kilomeetrist lõiku pausidega.

Kuid ütlen ausalt, et ega ma Viljandist suurt tulemust looda. Vaatasin mullust protokolli: Meelis Aasmäe, kes on minust igal juhul kõvem jooksumees, oli alles kaheksanda kümne lõpus, ja kolleeg Donatas Narmont Sporditähest, kes noorteklassis oli Eesti absoluutne tipp, lõpetas kõigest 125. koha kandis. See oleks vist ime, kui saja sekka mahuksin.

Liiati jäid jalad üleeile kandadest pisut valusaks, nii et näis, kuidas nad tänaseid selle kevade esimesi kiireid otsi vastu peavad.