Pullerits: Mis juhtus Viljandis?

Kes iganes seda ütles, et spordis pole pisiasju - tal on tuhat korda õigus. Enne ümber Viljandi järve jooksu oli üks suur pisiasi küsimus, kuidas õigesti riietuda. Ja paljud, oi kui paljud, panid siin võssa.

Ma ei hakanud midagi omapäi leiutama, vaid helistasin mehele, kes seda väga hästi teab. Meelis Minn on vana jooksumees, kel treenerina ette näidata EU4 tase. Kes ei tea, siis see tähendab rahvusvaheliselt atesteeritud kergejõustikutreenerit. See on tegevtreeneri maksimumtase, mis Euroopas võimalik saada. On olemas ka 5. tase, EU5, aga selle saavad need, kes tegelevad tõsiselt ka teadustööga. Minn teenis oma atestaadi paari aasta eest välja Soome Olümpiakomitee juures. EU4 tase maksab igal pool maailmas, v.a ühes riigis. Õigesti arvasite: see üks riik on tõepoolest meie Eesti. Aga oleksin pururumal, kui laseksin sel pisiasjal end häirida ning heast nõust seetõttu ära ütleksin.

Ja vaat, mis oli Minni soovitus: kuna ilmaennustus lubas jahedust ja kõva tuult, soovitas ta tingimata pikad dressid selga panna, lisaks kindad kätte ja õhukese villase mütsi pähe.

Aga nende nõuannete järgmine polnudki nii lihtne. Kui Paavo Rõigas, Tartu lähistel lahusteid ja autokeemiat tootva Apchemicalsi tegevjuht mind oma Volkswagen Touaregi peale võttis, oli meil Viljandini sõites aega arutada küll, kuidas eesootavale katsumusele läheneda. Hoolimata sellest, et ta on minust üksjagu sitkem jooksumees, avastasin, et tal on küllaga reserve, sest tal pole tarku nõuandjaid. Kas hommikul sörkjooksu tegid, küsisin. Ei, oli vastus. Kas venitasid? Taas vastus ei. Kas mõtled ise treeningplaanid välja? Sellele tuli vastuseks jah. Aga parem, kui vastus olnuks ei, sest isegi kui omast tarkusest treenides on ta minust mõnevõrra kiirem, võiks ta ilmselt olla palju kiirem, kui ta spetsialistid appi kutsuks. Ehk pisut vulgariseerides: kui jõuad Volkswagen Touaregi osta, jõuad ka treeneri palgata.

Kuna Paavo Rõigas lubas lühikeste pükstega jooksma minna ja ilm Viljandis oli tõepoolest päikseline, tekkis mulgi kahtlus, kas pikad dressid mitte liiast pole. Siis kohtasin staadionil Pavel Loskutovi ja küsisin temalt, jooksu ilmselgelt favoriidilt ja kõige kogenumalt võistlejalt, mida tema selga paneb. Ikka lühikesed püksid. Ja varrukateta spordisärgi. Ei mingit kahte särki. Ja kindaid ka mitte.

Loskutovi vastus ajas mind vaid suuremasse segadusse. Võtsin telefoni ja helistasin Minnile, et mis ma nüüd teen, igaüks annab isemoodi nõu. Minn ütles, et loomulikult tuleb selga panna pikk dress. Ja kindad tuleb igal juhul kätte panna. Ja õhuke villane müts pähe. Minu väidete peale, et Loskutov küll nõnda ei talita, tuletas ta meelde, et Loskutov jookseb minust ka palju kiiremini ning tema ainevahetus toimub hoopis teise tempoga kui minusugusel.

Mis on selle pika sissejuhatuse resümee? See resümee on olulisem, kui enamik ette kujutada oskab. Esiteks, nagu öeldud: spordis ei ole pisiasju. Kõik tuleb põhjalikult läbi mõelda, et võistlust endale mitte tarbetult raskemaks muuta. Teiseks: omaloominguga ei maksa laiutada, vaid tark on kuulata asjatundjate nõu. Nii saab rumalate eksimuste arvu viia miinimumini. Ja kolmandaks: täiesti väär on võtta eeskuju tippudelt. Ehk jälgida loogikat, et kui vaatan, mida teeb võistluseks valmistudes oma ala parim, ja teen samamoodi, siis see toob parema tulemuse. Ei, see toob pigem halvema tulemuse.

Stardikoridoris nägin küllaga neid, kes omast tarkusest valesti võistlema tulid - lühikeses dressis, peakatteta, kinnasteta. Kuigi mu rinnanumber oli 2214 - see oli mul esimene kord ümber Viljandi järve jooksul kaasa teha, mida Loskutov kuidagi uskuda ei tahtnud -, siis Urmas Müür sekratariaadist andis mu seniseid tulemusi arvestades eriloa startida teisest grupist, 101-300. Seal oli suur jagu neid, kes tulid võistlema, justkui oleks väljas tuulitu ilm ja sooja 13-14 kraadi. Mul oli seevastu seljas Eesti suusakoondise kostüüm (too läikiv-sinine; spetsiaalseid jooksuliipekaid mul pole), selle all lühikeste käistega t-särk, peal õhuke käisteta särk ning jalas lühikesed spordipüksid. Pikka aega kahtlesin, kas minna jooksma vanade Adidase üldspordijalatsitega või peaaegu tuliuute valgete Asicsi jooksusussidega - Asicseid olnuks kahju soos mustaks teha. Selle dilemma lahendus saabus soojendusel, kui Adidase tallakiht kanna tagant lahti rebenes. Tuli startida Asicsitega.

Eelmisel õhtul olin teinud Donatas Narmontilt luuret, mida Viljandi rada endast kujutab. Lühidalt oli ta nõu järgmine: alguses ei maksa tormata, sest 1. kilomeetri järel tuleb pikk ja järsk tõus; tõusu järel on ligi 3 km pikkune sile lõik, millest enamik kulgeb maanteel, ja seal tuleb positsioon välja võidelda, sest pärast Orika silda keerab rada soo peale ning siis saab tükk aega joosta vaid hanereas, nii et möödumine on võimatu või väga vaevarohke.

Esimese kilomeetri asfaldil võtsingi rahulikult ning üksjagu tormajaid kihutas mööda. Ega ma tõele au andes ise ka kiirendamata jätnud: kui mõni grupp ette jäi ja tempot aeglustama pidin, siis pigem hüppasin kruusapervele ja spurtisin seal mööda. Veidi enne tõusule pööramist sain kätte vana jooksuässa Rein Valdmaa, kelle tunneb ilmeksimatult ära lumivalge nokamütsi, musta jooksuvormi ja rahulikult rulliva sammu järgi. Temast möödudes tänasin teda hea tossuvaliku eest: just Valdmaa soovitusel olin ostnud Asicsid, mida tema peab maailma parimaks jooksusussimargiks. Arvan oma väikse kogemuse põhjal Asicsitega, et ta oma arvamuses ei eksi.

Tõusude võtmise põhimõte on mul juba suusatalvest saati selline, et seal ei maksa kihutada ja hinge kinni tõmmata. Ometi tundus poolel tõusul, et eesmised jäävad ette ning et oma rütmi mitte muuta - eelistan alati liikuda püsivas tempos -, sibasin paljudest mööda. Siis keeras rada majade vahele ja edasi maanteele ning seal tundus, et tempo on maksimaalne, mida suudan parajasti kannatada. Aga kui mõtlesin, et lõpuni jääb 8-9 km, oletasin, et sellise kiirusega finišini pingutamine läheb raskeks. Sest jooks, erinevalt suusatamisest, on ikka väga valus ala. Kui suusatamises võib pool maratoni täie jõuga läbi sõita, nii et häda pole suurt midagi, siis jooksus hakkab juba 2. kilomeetril valus. Ja edasi on ainult üks suur võitlus sisemiste piinade ja enesealalhoiuinstinktiga, mis sosistab kõrva, et ei ole ju mõtet ennast poolsurnuks rebestada, sest ega need ole mingid olümpiamängud ja pole vahet, kas oled 20 kohta ees- või tagapool.

Oma üllatuseks nägin maanteel, et Paavo Rõigas on vaid 15-20 meetrit eespool. See viitas, et järelikult on tempo tõesti korralik, sest Rõigas oli mulle autos rääkinud, kuidas ta läbis mõni aasta tagasi Stockholmi 10 km jooksus kaks avakilomeetrit 5.57ga. Otsustasin talle lähemale saada ning tema kannule asuda. Orika sillal olingi tal sabas.

Maanteel jooksmine mulle istub. Pinnas on kindel ja sile, ei pea kogu aeg vaatama, kuhu jala paned, saad kulgeda muretult ühtlases tempos. Maastik mulle seevastu ei meeldi. Pole seal kunagi treeninudki ning sealsed tempomuutused, sammu venitamised ja pidurdamised häirivad rütmi ning viivad tähelepanu peamiselt, kiiruse hoidmiselt, kõrvale. Aga just seesugune maastik pärast Orika silda ees ootaski.

See oli ikka tõeline mülgas, kuhu tuli keerata. No nii, nüüd on tossud tumemustad, kui siit välja pääsen, käis peast kahetsus läbi. Jooksutempo kukkus kogu rivil alla, tuli otsida mättaid ja vanu laudu ja juurikaid, et vähegi kuiva jalaga pääseda. See ei olnud jooksmine, see oli hüplemine. Ainus hea asi, et umbes 150 meetriga sai too hull lõik läbi ning edasi sai jätkata taas kindlal pinnasel.

Aga tollest soolõigust piisas, et tempo segamini lüüa. Edasi oli selgelt tunda, kuidas enamikul polnud enam seda hoogu, mis senimaani. Minul nende hulgas. Küllap segas ka vastutuul, mis lagedail lõikudel oli päris vali, nii et võis näha, kuidas kõik eesjooksjate sabas tuulevarju püüdsid leida. Tagatipuks tuli üle hüpata kraavidest ja joosta üle põldude, laskuda ühest ohtlikult järsust nõlvast ja üles ronida sama järsust mäeservast. Minu meelest polnud see enam jooksuvõistlus, vaid pigem orienteerumise imitatsioon.

Tundsin üksjagu kergendust, kui metsik maastik viimaks lõppes ja jälle kõva ning sileda pinnase jalge alla sai. Umbes 2,5 km enne lõppu loeti mulle kohaks 145., mis oli pettumus, sest ehkki ma esimese saja sisse nagunii tulla ei lootnud, oli koht tagapool 120. midagi sellist, mis samuti mu plaanidesse ei mahtunud. Ainus lohutus oli see, et püsisin Rein Valdmaa tempos. Järve tagakaldal läks ta ühel kruusasirgel küll minust mööda, aga enne taas põllule keeramist jooksin temast vastutuules uuesti mööda. Kuid laskudes Tartu maantee lähistel alla järve kaldale, kihutas omakorda Valdmaa ette.

Tagantpoolt möödujaid oli mu meelehärmiks teisigi. Paratamatult tekkis tunne, et mu Eesti suusakoondise võistlusvorm mõjub paljudele kui punane rätik härjale selles mõttes, et utsitab neid minust, maksku mis maksab, ette suruma. Kindlasti suudaksin ise ka rohkem pingutada, kui aimduks, et keegi Veerpalu-sugune on käega katsutavas kauguses.

Et see tõesti nii on, näitab see, kuidas mind motiveeris Valdmaa selja nägemine. Enne Tartu maantee äärde keeramist jooksin temast uuesti mööda. Paarsada meetrit hiljem kiirendas jälle Valdmaa. Kilomeeter enne lõppu oli ta juba paarikümne meetriga mul eest. Aga siis tuli päästev asfalt ja viimase kilomeetri märk. Tasapisi üritasin tempot juurde panna, kuid võrreldes eesjooksjatega ei õnnestunud see vist eriti märkimisväärselt. Staadioni poole keerates, umbes 200-300 meetrit enne lõppu, oli Valdmaa endiselt 10-15 meetrit eest ära. Kuid see polnud lootusetu seis. Selle vastu aitab üks nipp.

Nimelt, kuidas saavutada maksimaalne lõpukiirendus ehk kvalitatiivne muutus jooksutempos? Selleks annan siin enda väljamõeldud ja korduvalt katsetatud psühholoogilise nõksu. Viimase 100 meetri eel tuleb nimelt mõelda - ei, endale sisendada -, et jooksedki 100 meetri sprinti. Selle jõuab ju igaüks ära kannatada. Ja kui suudad end häälestada sprindiks, ei hakka sa lihtsalt sammu venitama, vaid hakkadki korralikult spurtima. Nii tegin ka eile Viljandis. Kuigi Valdmaa pole tuntud nobeda finišeerijana ja ehkki oli näha, et Viljandi staadionil ta ei püüdnudki kiirendada, oli minu arust hoog, millega temast möödusin, hoopis teisest klassist kui tema jooksutempo.

See, et Valdmaast jagu sain, oli ka ainus positiivne emotsioon kogu jooksu peale. Ülejäänu oli üks parasjagu suur kannatamine.

Kuid paistis, et toogi väike rõõm Valdmaa alistamisest võib osutuda enneaegseks. Plangul, kuhu tulemused üles riputati, mu nime kirjas polnud. Sant lugu, mõtlesin - pingutasin, nagu jaksasin, ja siis ei saa resultaati ka kirja. Justkui poleks mind kohal olnudki. Kuid peagi leidsin veel viis meest, kes tahtsid sama kaebusega korraldajate jutule pääseda, mis tekitas lootuse, et ju on probleem suuremat laadi ning ilmselt peab see ka lahenduse saama.

Põhjust oma tulemust nõuda oli küllaga. Kas või seepärast, et Kalle Muuli, Postimehe arvamustoimetuse juhataja, tahtis hirmsasti võrrelda, kui kõva jooksja ta minuga võrreldes on. Ja Andrus Nilk Eesti Päevalehest oli enne starti lubanud mind igal juhul võita. See oli tema poolt hästi ajastatud psühhorünnak, aga ausalt öeldes ei uskunud ma seda kopka eestki.

Õhtuks oli mu tulemus siiski üles leitud. 46.29 ja 151. koht, kaotus võitnud Pavel Loskutovile täpselt 11 minutit. Ütlen ausalt: ma ei oska sellest resultaadist midagi arvata, ehkki tunnistan, et lootsin paremat kohta. Aga arvata ei oska ma seepärast, et ei tea siiamaani distantsi täpset pikkust, mis ei anna võimalust arvutada keskmist kilomeetri aega, mille põhjal võiks midagi järeldada. Ja isegi kui saaks need andmed kätte, ei pruugi need külma ilma, kõva tuule ja nn mittejoostava raja tõttu olla kuigi kõnekad. Ja erinevalt suusatamisest, kus lähemate ja ka kaugemate konkurentide nimed aastatega selgeks saanud, ei oska ma end jooksus teistega võrrelda, sest tuleb tunnistada, et jooksuprotokollis on enamik eespool olijaid mulle täiesti
tundmatud nimed.

Ainus, mis midagi rääkida võiks, on vanuseklassis M40 saadud 11. koht. See on täpselt sama koht, mille saavutasin Tallinna maratonil, kus üldarvestuses olin 51. Haanja maratonil olin M40 klassis 13., Tartu maratonil alles 31. Need näitajad kinnitavad seda, mida juba jooksu ajal tähele panin, kui igasugused noored kutid, kel vanust silma järgi vaid 16-17, minust mööda kihutasid: jooksmine on noorte ala, kus on vaja suurt särtsu ja teravust, seevastu suusatamine, kus loeb rohkem aastatega tehtud visa töö, sobib minuealistele ilmselt paremini.

Mõned võrdlused siiski. Donatas Narmont tegi hea jooksu, oli 44.18ga 90. Paavo Rõigas jooksis ka tublilt, venitas lõpuks vahe minuga 1.16-le, kuid aeg 45.13 andis alles 115. koha. Tema eesmärk oli jõuda 60-80 koha vahele. Järelikult on võistluse tase seoses osavõtjate arvu rekordiga samuti üksjagu tõusnud. Rein Valdmaa lõpetas minu järel, kaotades mulle kahe sekundiga. Väikest rõõmu võis tunda ka sellest, et Ain Mõnjam, samuti üks endisaegne kõva jooksumees, jäi samuti tahapoole: 47.08 andis talle 173. koha. Villu Zirnask, veel üks lehemehest jooksumees, kaotas mulle ligi pooleteise minutiga, olles 47.50ga 203. Andrus Nilk, kes mind võita lubas, jäi lõpuks alla ligi kolme minutiga: aeg 49.16 tõi talle 258. koha. Kolleeg Kalle Muuli tegi hoolimata sellest, et kaotas mulle täpselt nelja minutiga (320. koht), minu meelest äärmiselt kõva jooksu - tal on vanust ikkagi juba 49 ning tema põhialad on seni olnud jalgpall ja tennis.

Paljud plaanivad nüüd minna nädalalõpus Kõrvemaa 16 km jooksule. Halb mõte, väga halb mõte. Kalle Muuli kutsus mõnda aega tagasi mind ka sinna. Ei ma lähe. Miks?

Kui te pole just tippjooksja, siis kuulake siin nüüd nõu, mida ma Meelis Minnilt olen ammutanud. Nimelt: rahvaspordiürituste kalender ei arvesta vähimalgi määral teie suutlikkuse ja ettevalmistusega. Ehk teisisõnu, kõigist võistlustest, mida välja pakutakse, on enesehävitajalik osa võtta. No mõelge nüüd ise kaine peaga: eile Viljandis ca 12 km, kuue päeva pärast Kõrvemaal 16 km, siis nädala pärast Tartu jooksumaratonil 23 km. Kui te Viljandi jooksul esimese 30, no ütleme et esimese 50 sees ei olnud, siis kogu selle kalendri kaasategemine teile head ei too. Meelis Minn ütles mulle üheselt ja selgelt, et pean kolm päeva puhkama. Ei, mitte diivanil lebama. Aga kuidas - vaat neid detaile ei ole mul õigust reeta, sest kui ma tema teadmised siin tasuta turule toon, siis kindel see, et enam ta neid minuga jagama küll ei kipu. Seega ei võidaks minu avameelitsemisest siin mitte keegi. Aga kes tahab temalt nõu saada, kuidas oma tulemust parandada, et minust veelgi kaugemale ette joosta - näiteks Paavo Rõigas - või mulle rohkem järele jõuda - näiteks Kalle Muuli -, siis ei mina kätte ette panna saa. Vastupidi, ulatan abikäe: eks kirjutage Meelis Minnile aadressil running.expert@gmail.com ja leppige oma salaplaanid edasiseks juba tema endaga kokku.

Üks nõuanne siiski: pidage meeles, et isegi kui täna tunnete end pärast Viljandi jooksu hästi - mul näiteks pole midagi viga peale selle, et hommikul voodist tõustes olid reielihased pisut-pisut kanged -, siis kõige raskem päev taastumise poolest on teine päev pärast võistlust. Seega siis homme. Nii et ärge minge pikki krosse lõhkuma. Sellega lõhute ennast.

Foto 1: Rahvajooksjad eilsel ümber Viljandi järve jooksul. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix
Foto 2: Volkswagen Touareg testisõidul Tuneesias. Foto autor: Priit Pullerits, Postimees
Foto 3: Paavo Rõigas (nr 83) ümber Viljandi järve jooksu stardis. Foto: Paavo Rõigase erakogu
Foto 4: Jooksutreener Meelis Minn (vasakul) konkureerimas neljakordse olümpiavõitja soomlase Lasse Vireniga. Foto: Meelis Minni erakogu
Foto 5: 2. kilomeetri tõus jooksul ümber Viljandi järve. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits rõõmustamas ümber Viljandi järve jooksu finišis Rein Valdmaa alistamise üle. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix
Foto 7: Pavel Loskutov võitjana ümber Viljandi järve jooksu finišis. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix
Foto 8: Paavo Rõigas lähenemas finišile. Foto: Paavo Rõigase erakogu
Foto 9: Hokiriietuses jooksjad Viljandi staadionil finišis. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix